Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 1.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tegu on sarja esimese aardega. See on pühendatud Eerik Kumarile/ Sitsile, kes oli Kirbla kandi poiss ja tõenäoliselt nautis vaateid luhale ka selles kohas, kus nüüd on peidetud aare.
Prof. Eerik Kumari (1912-1984) sünnikohast mitte kaugel, Kirbla astangul, paikneb linnuteadlasele püstitatud mälestuskivi. 1987.a. Kalju Reiteli poolt kujundatud kivil on tekst: „Lindude kevadhääled ei andnud poisile rahu ja sagedasti hiilis ta luhale, et seal tundide kaupa vaadelda loodust ja kuulata linnuhääli“.
Kirbla astang on osa Siluri klindist, mis algab Lääne-Eestist ja lõpeb Gotlandi rannikul.
Tähelepanu – jalgrajale minekuks tuleb avada ja kindlasti enda järel ka sulgeda elektrikarjuse värav! Karjatamisperioodil võib ala olla „mineeritud“.
Kirjutusvahend kaasa!
Vihje: pole
Lingid: http://et.wikipedia.org/wiki/Eerik_Kumari
Aarde sildid:
soovitan (11), ilus_vaade (2), lumega_leitav (2), lahe_teostus (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC59XD0
Logiteadete statistika:
140 (87,0%)
21
14
3
2
0
0
Kokku: 180
Teine katse juba, esimene oli millaski augustis. TFTC :P
Tund ja iga murukamar läbi otsitud. Õnneks oli ilm ilus ja pettumuse asemel sai murul lesitud ja päikest võetud. Selle jaoks suurepärane koht. 2x juba käidud, pole õrna aimugi, kus see aare võiks asuda :)
Otsisime ja otsisime ja otsisime, kuid ei leidnud midagi.
Otsisime mis me otsisime...nii pealt kui alt aga leidu kuskilt välja kaevata ei õnnestunud...ja isegi tünga ei saanud :(
Esimese hooga tahtsin tulla teatama kadunud aardest, kuid tundub, et sattusin peteka otsa..
Sama seis nagu üle-eelmistel, peidik leitud kuid see oli tühi. Äkki on 4 juuni leidjad leidnud selle hoopis varem?
Peidik leitud 100% ja aaret sees ei olnud. Omanikul kindlasti kontrollida või siis märkida hoolduses olevaks. Ja nüüd kui eelnevaid logisid lugesin selgus, et tegemist võis olla tüngaga.... ehhh siis ikka ei leidnud.
II ebaõnnestunud katse. Alustuseks tegin auringi tara peal, tundsin midagi kahtlast, aga ei. Siis koputasin professori põsele, kumises toredasti ja ossaa kus hakkas paremast kõrvast käbseid välja lendama! Üks end vastu talve jämedaks nuumanu jäi kivi ja metalli vahele veel kinni, pinistas end siiski varsti vabaks. Loodus looduseks, aaret ei paistnud kuskilt. Kummardasin, roomasin, poleerisin, kaevasin. Lõpuks vahtisin ikkagi rändele sättivaid linnuparvi. Mõnikord jälle!
Pilt illustreerib miinipildujate moonalaadimist.
Esimese hooga sõitsin õigest parklast mööda, kuid asi siis ots ümber pöörata pole ja tagasi sõita. Asusime rõõmsalt jalgrada pidi astuma hoolsalt lehmakooke vältides. Jõudsime juba peaaegu astangule, kui hakkasid paistma mustad kogud. Julgesime veel veidi lähemale minna, mustade kogude arv aina suurenes. Peagi nägime, et meid oli märgatud ja sarvekandjad jäid meid uudishimulikult vaatlema. Lapsena ma lehmi ei kartnud, aga nood olid ka omad. Nüüd lõi enesealalhoiuinstinkt välja ja mõte suunduda võõrasse lehmakarja ei tundunud hea. Pöörasime otsa taas ringi ja läksime auto juurde tagasi. Hiljem, kui samast kohast uuesti mööda sõitsime, nägime kogu lehmakarja oma hiilguses suisa värava juures. Au neile geopeituritele, kes lehmi ei karda!
Otsisime igalt poolt, nii ülevalt kui altpoolt panka, aga ei midagi
Tahtsin juba kirjutada hooldusteate aga logisid lugedes sain aru, et komistasin libapaidiku otsa.
Mul oli vana info gepsis, nii ei teadnud ma midagi kättesaamatusest. Läksin kohale ja alles siis kui ilmset peidukat tühjana nägin, uuendasin logisid. Õnneks jääb Saaremaale minnes kenasti teele ja sellist kohta võib ka mitmeid kordi külastada.
Kodutöö oli tegematta ja siit saimegi nö.pika nina.Ongi põhjust tagasi tulla,sest oi kui palju oleme mööda sõitnud ja mitte pole sisse põiganud:)