Midagi silma küll ei hakanud. Kuna ilm oli erakordselt jube, siis väga pikalt seal jaurata ka ei viitsinud, kuna aare on suure tõenäosusega nagunii kaotsis.

Kihnust tagasi tulles sukeldusime uuesti otsimisse. See kord viskusime mina ja Olja vee piirile turnima. Kompisime ja silitasime objekti. Äkki jäi mulle midagi pihku, tõmbasin rõõmsalt välja - puhtaks lutsutatud haugipea. Eelmine päev üks õngitseja just rääkis suurest pesakonnast minkidest, ju oli see nende kraam. Aardekarpi me ikkagi ei leidnud.

Otsisime ja otsisime, ei leidnud. Vaatasime, et ka kodukal puha sinised näod, otsisime ikka edasi. Lõpuks ma ei pidanud vastu ja helistasin omanikule. Tema oli veendunud, et aare peaks alles olema. Saime täpsemad juhised ja Jaak sukeldus otsima, aga ei midagi.

Ei leidnud, kuigi sai proovida mitmeidki kehaväänamisvigureid.

Nägime vaeva, kuid aaret mitte!

Otsisime, mis me otsisime, ju siis kehvasti otsisime, ei leidnud :(

Hästi peidus!

Oli aega otsida nii maa pealt kui veest, aga karpi näppu ei jäänud. Koht oli kena niiet tänud näitamast.

 1 

Jätsime geomobiili "poe" juurde ja jalutasime sadamasse. Seal olid kaks autot endale pesa teinud, aga inimhingi lähikonnas polnud ning nii sai rahulikult otsimisele keskenduda. Oleks aga siis vaid keskendumisest piisanud. Natuke kai peal pea alaspidi kõõlumist ja sai selgeks, et see tegevus küll edu ei too. Peagi läksin vee äärde inspekteerima ja mõtlema, et kas nüüd ikka peaks midagi tegema või ei... Kaaslane oli õnneks kiirema mõtlemisega, siuh-säuh jalavarjud ära ja minek. Jõudsin veel röögatada, et see on libe, kui algasid aukartust äratavad piruetid, mis siiski kuivalt lõppesid. Nüüd loen siin logisid ja tõden, et oleks võinud ikka märjalt lõpetada, siis poleks nagunii enam vahet olnud ja oleks ehk aare ka end ujuvasendis näole andnud. Koht oli aga mõnus looduse ja ilma nautimiseks, nii et tagasitulek pole ka halb mõte.

Aega oli ehk pisut vähem kui vaja, kuid aare igatahes silma ei jäänud.

Akrobaatika ei aidanud, aare jäi peitu.

Sadamas käis just saagi jaotus. Ei näinud eelmise päeva jooksul Manilaiu ja Kihnu peale kokku nii palju autosid ja inimesi kui parasjagu oli sadamasse laekunud. Boonuseks oli täpselt nulli parkinud veel ka üks kalapaat. Otsimine näis võimatuna ja pidasime targemaks lahkuda

Jälle on mind kodunt välja lastud ja olen täna läbi käinud 18 km. Rippusin seal nagu ahv palmipuu otsas küll õiget pidi ja küll pea alaspidi. Nu aga kõigest sellest oli vähe kasu, aare ennast ei ilmutanud. Eks siis on jälle põhus tagasi tulla.

Mis siin ikka kommenteerida. Kui vesi soojem, siis mina julgem ;)

Kahjuks leidsime kai alt ainult musta surnud kassi ja ühe linnu ärasöödud pea, aardest polnud lõhnagi. Tagasiteel tekkis aga veel üks idee kuhu oleks pidanud vaatama. Teostame selle siis järgmisel korral.

Usaldasime samuti infot, et maaomanik meid maha laskma ei tule. Kohapeal, kui sai selgeks, kust otsida tuleb, ma natuke isegi turnisin, aga lõpuks loobusin. Ma olen vist piisavalt mugavaks läinud, kuna eelistan otsida neid aardeid, mis ootavad leidmist. Samas paik oli ilus, oleks sinna kohe pikalt jäänud.

 3 

Esialgu hirmutas sissesõidul olev silt ära, aga usaldasin kirjelduses olevat infot, et omanikuga on aare ja selle otsimine kooskõlastatud. Eks siis panin nulli paika ja hakkasin kõikvõimalike ja võimatute nurkade alt vaatlema. Nii sain hulga kohti välistada ja jäid ainult need kõige põnevamad. Edasi veetsin aega pea alaspidi üle kaiserva rippudes ja käsi imelike nurkade all igasugu nurgatagustesse toppides. Lõppskooriks jäid roostesed käed ja null aaret. Vette ei tahtnud seekord ronida, aga küll see aeg ka tuleb :) Aitäh sellegipoolest, päris pull oli!

 1 

Painutasin ja ronisin, aga ei midagi. Lõpuks sirutasin oma käes kai alla ja hüppasin ehmatusega eemale, sest vastu vaatas saarmas, kellele jäi minu tegevus üsna mõistmatuks. See aare jäi küll painama :)

Meie saabudes lasti paati vette ning omanikud hakkasid seda poleerima ning ei kavatsenud niipea merele minna. Otsisime, kust saime, kuid igalt poolt ka ei saanud. Seekord ei leidnud.