Postitee

Anni rääkis mulle suure õhinaga Postitee multist ja kuidas ma nüüd tulen ja leian selle. Auto pargitud, pidin Annile tunnistama, et olin kunagi suvel siiski proovinud seda aaret möödaminnes leida, kuid olin läbi kukkunud. Peidukoht 1.5, null logide järgi täpne ja veel lumega_leitav. Lund oli siin omajagu ja lootsin, et see aitab fookust suunata. Nii päris ei läinud. Lõpuks trampisime siin omajagu kuniks sain ka paar oksatäit lund krae vahele ja olin valmis loobuma. Tuleb tunnistada, et suvel oli ikka mõnusam siin otsida...

 1 

Tahtsin oma emale näidata kui äge mäng on geopeitus, kuid asjad ei läinud nii nagu soovisime. Me ei leidnudki aaret. Saime õiged punktid kätte ja tegime geokontrolligi ära, kuid aaret ei näinud. Otsisime nullpunkti ümbruse läbi, vaatasime nii üles alla kui ka silmade kõrgusele. Loodan, et järgmine kord on rohkem õnne ja leiame selle üles. :)

 2 

Korjasin narmendavatelt tahvlitelt info kokku, kõik vajalik tundus täitsa nähtav. Arvutustulemuse kontrollimiseks sõitsin tubli tüki jagu Postiteed tagasi, et jõuda kõrgema künka otsas levi piirkonda. Esimese asjana laekus seal matu07 sõnum küsimusega ega ma juhuslikult auto ohvriks langenud. Nojah tuleb nii välja, sest seda eelmist aaret otsides ma ju ise otse vahele jäänud, auto aga nähtavasti küll... eh nii üliharva kui siia lõunamaale satungi, ei jää see kohalikel mitte märkamata :D Igatahes rohelist ma geokontrolli käest kohe ei saanud ja kuna netiühendus ajas ikka sõrgu vastu, siis jätsin kodutööks, lühikesevõitu päevavalgust tahtsin tegusamalt välitöödel kasutada.

 1 

The hell of the postitee... Olete sõitnud pimedas kahe postitee vahet? Väga huvitav kogemus, ma ütleks - tõus, langus, tõus, langus. Ja iga languse eel on tunne, et ees on suur, põhjatu auk, kuna autotuled sinna ei lange. Huh, mul oli hea meel, et ühes tükis üldse kohale jõudsin. Süda oli küll mitu korda autopõhjas, kui tumedasse auku lendasin. Seal küll otsisin vajaliku info välja, aga koordinaat näitas tont teab kuhu, kottpimedus ümberringi, ropult külm selle ilge tuule käes ja kõht hakkas ka jälle tühjaks minema, nii jääb see järgmiseks korraks. Tahvlitel olev info hakkab juba kohati ära kaduma.

No ei saanud kontrolli roheliseks. Postitee teises otsas samu tahvleid uurides märkasime pilti, mis esimeses otsas oli ilmselt täiesti kulunud ja seetõttu me ei saanud sealt õiget numbrit võtta, vaid võtsime vale pildi pealt. Ega's midagi, Põlva teisipäevakuid tuleb seal kandis loodetavasti veel ja on põhjust tagasi minna.

Algpunktis jäid kohati tänu kustuvatele tahvlitele, kohati ilmselt tänu oskamatusele lugeda kokku erinevaid sõralisi ja kabjalisi ja nende kehaosi valikusse mitmeid erinevaid lõppunkte. Selekteerisime neist osa välja, kuid võsast oodatud aaret ei tulnud. Lüüasaanult tagasi autosse, ise segaduses, kuidas saaks üldse metsast mikro aaret otsida. Aga küll me ta kunagi kätte saame.

 1 

Saime oma tulemuse kuskile võpsikusse kus aaret tõenäoliselt polegi. Hiljem saime ka miskid uuemad parandatud numbrid kuid neid proovime teine kord. Lapsed ei tahtnud juba algusest edasi minna.

Koduteel sai otsitud veel vana kirjelduse järgi. Proovib kunagi, kuhu parandatud koordinaadid viivad.

Ilmataat oli sättinud oma vihmapilve just selleks hetkeks nulli kohale kui mul tekkis võimalus seda aaret otsima minna. Koordinaadid sain kätte ilusti, aga seekord jäi leidmata.

Siia jõudes tegi madalale langenud päike looduse imeliselt kuldseks ja silmarõõmu pakkusid kaunid varjud, mida päikesekiired lõid. Kas olin selle lummuses või põhjuseks oli miskit muud või kõikide asjade koosmõjul aga edasine ei kulgenud minu jaoks nii, nagu seda arvata võiks. Kallid sõbrad! Andke andeks aga te teate ise ka väga hästi, et mina seda aaret tol õhtul ei leidnud.

Lugesime ja vaatasime seda infotahvlit. Saime ka mingid koordinaadid kuid täpike näitas tunduvalt kõrgemat raskusastet kui lubati. Parandame oma arusaama nähtust, õpime nägema ja tuleme tagasi.

 9 

Nagu tihti heade aaretega juhtuma kipub, tuleb logilehte alustada sinise plärakaga :) See aare oli meie õhtu staar, Postitee meie palverännakute sihtmärk ja selleõhtuse eksistentsi alus. Lühidalt: üks peitjatest lobises ühe teise aarde logis "kogemata" välja, et Postiteele sai üks topsik poetatud. Meie otsisime õhtuks plaani ja see tundus üks pagana hea sihtmärk. Komplekteerusime ja jäime aarde avaldamist ootama...

Oodates hakkas igav, niisiis läksime Tähetarga esimest punkti otsima. Lõpuks ometi leidsimegi! Postiteed ikka ei paistnud, niisiis suundusime ka teise punkti ja saime logitud.

Kiire kontroll ja ikka ei paista. Järgmine ajaviide: Elvast läbi, Vitipallu ja luurasime matkajate järel (arvasime, et geopeiturid). Rudolf näitas keset paksu metsa asuvat salajast matkaonni, mida pole ühelgi ametlikul kaardil. Sigavinge värk. Postiteed ikka ei paista.

Edasi Otepääle, värskelt taastatud Energiasamba juurde. Kui see leitud, siis ka ühtäkki väga krõbedaks muutunud ilma kiuste Geograafi järele. Pime külm võsa tõi kohe novembri meelde. Ja nüüd! OLEMAS!

Google ei suutnud koordinaadiga linki avada ja ümber trükkida ei viitsinud, nii et suund otse läbi Saverna Maanteemuuseumi peale (Miks, küsite? Pobedat mainiti ju!). Oma veast saime aru Ihamarus, nii et pöörasime Karilatsi peale ("hõhõhõõ, Iha maru ja Kari latsi!") ja kõmmutasime julguse piiril Postitee detailideni pähe kulunud osa läbi.

Numbrid saime nullis üsna kiiresti kokku ja õnneks ei tundunud väga mingeid tõlgendusvõimalusi ka. Natuke ikka proovisime erinevalt tõlgendada, aga maastiku raskusaste välistas enamuse. Nulli(de)s veetsime kokku natuke üle tunni. Juhtmõtted: "mikro metsas, miks?"; "autorid ei peidaks iialgi lihtsalt juurika või sambla alla, seda enam mikrot..."; "WTF!?". Ka "härrade" stiilis autoga nulli sõitmine ja kaugtulede valgel otsimine ei aidanud.

Märgatud kahtlased asjad:

• poolik, nööriga puu otsa riputatud plasttaldrik: sammaldunud, tundus iidne ja mõttetu;

• kahtlane samblatuust kahtlase oksa otsas: müsteerium ammendus pärast ärakorjamist;

• fekaal: alati peab fekaal mängus olema;

• nöör, mis on ühte otsa pidi ümber puu ja teistpidi jookseb maasse: tundus iidne, sikutades ei juhtunud midagi;

• mingi imelik kuusk: no kes peidaks mikrot metsas juure alla.

Ühesõnaga elutegevuse märke leidus seal küll ja maastiku raskusastmele vastas nagu ka, aga samas tundus nii ebaloogiline koht.

Kui kell hakkas kolmandat hommikutundi käima ja ilm kahtlaselt valgeks kiskuma, sõitsime päiksetõusule vastu minema. Seiklust ja nalja oli täie raha eest, aga aarde oleks ka võinud leida :D

Äkki õnnestub geojaani eel mõni nutikam bande teolt tabada, praegu ma ei saa enam mitte midagi aru. 1,5 raskusaste käib selgelt üle katuse. Aitäh, õhtu sai igatahes suurepäraselt sisustatud!