Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aarde peitsin Elisa töötajate kahepäevase kevadise matka käigus. Saare lääneosas paikneb vana sõjaväeosa hoonete kompleks ja ühes nendest hoonestet aare asubki. Asukoht sai valitud saare tutvustamiseks kuna reeglina siia saarel matkajad ei jõua kuid nüüd on selle piirkonnaga tutvumiseks vähemalt geopeituritel põhjust.
Vihje: pole
Lingid: http://www.pakrisaared.ee
Aarde sildid:
väikesaar (1), militaarobjekt (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC565JZ
Logiteadete statistika:
48 (98,0%)
1
2
0
0
0
0
Kokku: 51
Tänu geopeitusele võtsime täna ette Pakri saarte külastuse. Ei osanudki arvata kui suur väljakutse see on. Alguses oli ikka siiras soov kõik aarded ära logida aga peale seda kui nägime mis distantsid ja milliste tee oludega siin peab toimetama, kustus see eesmärk juba eos. Jalgratastega läheb siin aega, kui just mingi maastiku rattameister ei ole, kaks päeva kindlasti, sest saarele jõudmine Paldiskist (väljumine peale !0:00 vastavalt laeva väljumisest ja tagasi sõit 17:00 kui kapten otsustab sõita) annab tegutsemiseks aega nii umbes 6 tundi. Otsustasime alustada Suur-Pakrist ja see oli neljas aare logida. Siia jõudmine võttis viimase jõuraasu. Tulime rattaid lükates põhjatipust üle kopli (mättalt mättale) kus meid saatsid SUURTE pullide mõistmatud pilgud. Otsustasime, et see jääb viimaseks aardeks saarel, kui me tahame tagasi laevale jõuda. Kell oli 15:20. Tänud
Lennusadama Merd Mööda Matkama matkapurjetamise raames saabus eskaader neljast purjekas Väike-Pakri reidile. Geopeitur gpsitul oli loomulikult vaja leida aarded, mis viimasest külastusest möödunud kümne aasta jooksul peidetud. Esimeste aarete puhul oli suurem seltskond kaasas, aga kui selgus, et mul on plaan nii paarkümmend kilomeetrit läbida, siis jäid teised Pakrite vahelise teetammi juures maha. Mis seal ikka, marssisin siis uhkes üksinduses Militaarse Pakri poole.
Kohapeal läks törts aega, sest vist ei seletanud silmad päikesevalgusest hämarusse sattudes, aga lõpuks see karp päevavalgele tuli. Tervitused peitjale!
Seiklesime saartel küll ratastega kui ka jala.Ilm oli super ja meeleolu ülihea,nii ei jäänud meile peitu ükski aare mida jahtisime.Aitäh saartele kutsumast.
Jõudsime vudikäigul ratastega siia ja no mina olin läbi, mis läbi. Üllatuslikult oli siin traktor, sellise järelhaagisega, kes vedas rahvast 200 euro eest saarel ringi. Praegu takkajärgi mõtlen, et mida sellel saarel rahaga vabsee peale on hakata - poodigi ju pole!
Mina aga kohe kukkusin sebima, et noh kas traktoriresto, mehed aga vastu, et õlut võib küll pakkuda. Esitasin siiski kohvisoovi ja voilaa - mu ette ilmus tops kuuma kohviga, no tõesti, see saar üllatas ikka igal sammul.
Tänud kohta näitamast, hea peidukas, jõudu kui aare hooldust vajab!
Rändrahnust siia viis üsna rööpaid täis tee, aga see ei heidutanud. Kõigepealt võeti ette varemete inspekteerimine, misjärel suunasin kollektiivi ühiselt otsima. Nagu ikka, maa all oli mõnus jahe, arvestades palavust. Mõne aja järel silmad harjusid kerge hämarusega ning seekord polnudki mina leidja. Nimed läksid kirja ja suund põhja.
Eks seda militaari siin saartel juba jagus. Kuid siin oli põhjust ka hüljatud hoonesse sisse piiluda. Loomulikult läksin mina suure hooga vales, ja semud õiges suunas. Sellise taktikaga mul polnud lootustki ning leid vormistati kiirelt seljataga ära.
Tänud.
Eelmisel Pakri jalgsimatkal möödusime siit, aga pikemalt ei peatunud ning nähes järjekordset kahtlast militaarset punkrit ma isegi ei üritanud seda otsida. Täna oli hoopis teine lugu, olime ju geokambaga ja spetsiaalset aaretejahil. Päike küttis ja ilm oli kuum, nii sobisid täna kõik militaarurkad korraks jahutuse saamiseks hästi. Aardega läks ka üsna lihtsalt. Aitäh. Minu jaoks Pakrite viimane leid.
Oli taas üks äge geotuur, hea seltskonnaga alati vahva, isegi kui tagasiteel ilm pisut vingerpussi mängib ning pisut kõhedust tekitab. Kapten Kaupo juhtis meid aga kindlameelselt tagasi mandrile. Osad mereveest korralikultl läbi ligunenud, aga õnnelikud ;)
Aitäh kaaslastele!
Tegelikult täitsa ootamatu, et kui militaarsed meie väikesaared on. Eriti Naissaar, aga ega Pakridki palju kehvemad ole.
Kaardi põhjal poleks oodanud sellist kohta. Täitsa huvitav koht ja aaret vääriv. Üllataval kiirelt tuli leid, kogemata kõndisin otse aarde juurde.
Reeglina jah tavainimene siia saarele t6esti ei satu. Isegi geopeiturina v6ttis mul ikka mitu mitu tublit aastat aega siia j6udmiseks. Ja eks ta klassika ole et geopeitus viib kohtadesse kuhu muidu ei satuks. Ja täna said need saared ikka igati pidi risti rästi läbi hakseldatud. Uudistamist oli siin t6esti mitmesugust erinevatest ajastutest. Sai korraks jälle päikese eest varju pageda. Täitsa m6nus. Tänud peitjale
Hooneid siin jagus tõesti. Kindlasti oleks igal neist mingi oma lugu jutustada. Tänud kutsumast
Jällegi huvitav koht, kuhu muidu ei satuks. Aitäh!
Rändrahnu juurest tõi siia sügavaroopaline tee, kuid rattaga suhteliselt hästi läbitav. Tundub, et ajad on muutunud ja järjest rohkem satub saarele matkajaid ja muidu uudistajaid. Käib ju suvehooajal liinilaev Paldiskist, saab sõlmida häid kokkuleppeid kohalikega Kurksest üle tulekuks ja eks paljudel ole ka juba oma veesõidukid. Nii nägime meiegi päeva jooksul üsna mitut seltskonda saarel ringi liikumas, kes kindlasti kohalikud polnud.
Hoonete jäänuseid on siin mitmeid, me valisime kohe õige objekti. Linnud on selle vallutanud ja tundub, et kellegi pesa on seal lähedal, sest läks tihedaks lendamiseks kui hoonesse sisenesime. Karp vaatas ilusti vastu, otsima ei pidanudki. Aarde sisuga kõik korras.
Edasi liikusime otse Tulareemia poole ja sel lõigul saime ka natuke rattaid käekõrval lükata, sest kohati oli väga märg ja teises kohas jälle rattasõiduks sobimatult kivine. Tänud peitjale!
Åsby külast jalutasin tagasi teede ristumispaika ja kohtusin mind truult oodanud rattaga. Mõned kilomeetrid kulgemist ja Suurkivi juures otsustasin jälle jalutamise kasuks. Kõrgemad varemed jäid juba eemalt silma ning kohalejõudmine mudase rööpajälje kõrval möödus kiirelt. Kohapeal oli leid kiire ja sain õnneks kiiresti maapeale tagasi. Selliste kohtade eemalt vaatlemine meeldib mulle rohkem. Tänan peitmast.
Sellised kohad panevad soovima, et oleks neid asustatuna näinud.
Kuna eelmise aarde juurest ühtegi teed sinnapoole ei läinud, siis sai mindud üle põllu ning hooned paistsid kaugele kätte - kohale jõudes sai veidi pimeduses kolatud ja aare käes
Sellised augud on vägevad. Ma ikka tegin oma elu jälle keeruliseks, pidin vahepeal koopast väljuma ja otsima päevavalgelt, et ikkagi jälle sukelduda. Aare vägagi kenasti alles. Ei teagi, mis siin kõik olid, mis hooned. Aga kuna Pakritel neid palju pole, siis võiks eeldada, et sõjaväelaste kasarmu ja söökla jms. Aitäh igaljuhul! Süstamatkal üksinda, et Pakrid ära vallutada. Läks kaks päeva, aitäh.
Rändrahnu juurest jõudsime kiirelt järgmise aardeni. Peidik oli loogiline ja koht igati aaret väärt. Aitäh!
Vaheleid kulgemisel rändrahnult tulareemia aardeni
Tee tuli rändrahnu juurest objektini ja vajalik sai leitud. Tänud peitjale.
Siia oli rahnu juurest kerge jalutuskäik. Mina olin siin esmakordselt. Eelmisel korral kulgesin mööda randa. Aitäh!
Aastal 2006 sai just siin hoonete vahel peetud piknikupaus ja mõtiskletud, et võiks peita ühe karbikese. Tookord sain sellest kiusatusest võitu. Nüüd oli hea meel olla tagasi ning otsida kellegi teise karbikest, kes siiski on selle teo teoks teinud. Tänud peitjale!
Arvasin, et aarde peidukas paistab rändrahnu otsast, aga õige koht asus natuke eemal. Ootasime raskemat maastikku, aga mida pole, seda pole. Aitäh!
Jõudsime täpselt logimise ajaks kohale. :D Siin kohas oli mul palju uudistada. Igat hoonet tahtsin veidi lähemalt vaadata, aga et mitte viivitada, siis tegin kiiresti mõned pildid ja jooksin teiste juurde tagasi.
Valisime Asby poolt tulekuks külatee asemel rannaäärse raja, et kivi otsas mõned pirukad nosida ja järgmisteks matkadeks jõudu koguda. Aega läks selle 3 km peale oma meelest koletuma palju, aga ikka saime just aardepaigas teolt tabatud. Täname aarde eest!
Leitud. Siin jäime sisesaare poolt tulnutele haledalt vahele :). Aitähh!
Midagi lihtsat ka. Teekond rändrahnu juurest on muude selle saare matkadega võrreldes kukepea, ja kui eemalt hakkasid vilkuma Hanno sinine ja Triini punane, oli asi selge, et tabame nad otse teo otsast. Ja nii oligi. Triin püüdis küll käes olnud logiraamatut kuhugi varju surada, aga ei, ajastus oli liiga täpne. Panime kõik nimed kenasti kirja, vahetasime paar muljet ja liikusime vastassuundades edasi. Aitüma näitamast!
Siin militaarsete hoonete juures käis asi päris kiiresti. Kurvaks üllatuseks avastasin, et minu lemmik geopastakal oli ära tulnud üks tähtis detail, mis tähendab, et see jääb talle viimaseks geopäevaks. Aarde eest tänud!
Esimene kahest, kuhu Lauriga kahekesi edasi jalutasime, Marje ja Paavo läksid Erko kivi juurest tagasi paati ja sõitsid ootele Tulareemia juurde :). Väga kiiresti leid ei tulnud, Laur pidi ju kõik mu üle vaadatud kohad veelkord üle käima… :D.
Selle aardega läks eelmine kord nii hästi, et peideti samal päeval kui me suure karjaga Pakrid tühjaks saime, aga avaldati päev hiljem :) Aga tänu sellele oli taas põhjust kohta külastada. Aardega läks üpris kiiresti ja saime logi kirja. Võtsime kaasa ka ühe ränduri, mis nüüd vist jäi juba Liisi kätte.
Tänud peitjale!
Algul otsisin valest kohast, seejärel võtsin õigest kohast juba aarde kohe välja. Sealt läheb õnneks väga ok tee mereni välja ning kusagil kadakapõõsastes turnima ei pidanud. Tänud!
Lohusalu neem, Pakri poolsaar, Pakri saared süstamatka teise päeva lõpp. Tegin väikese jalutuskäigu ja kuskil siin lähimal rannal leidsin ka ööbimispaiga.
Sellest aardest sai möödutud suure grupiga aasta tagasi, kuid siis polnud see kahjuks avaldunud veel! :D Aarde peiduviis osutus palju lihtsamaks, kui selliselt kohalt oodata oskasin. Geopimeduse ja pärispimeduse koosmõjul läks otsimisega suti kauem, kui võinuks minna. Tänud siia kutsumast.
suvine paadimatk koos aardeleiuga lapsed vahetasid lelusid ja helkurid
Kommeteerin maastiku raskusastmega seotud leiulogisid. Nimelt on maastiku raskusaste 3,5 puhtalt saarele pääsu tõttu kuna regulaarset laevaühendust saarele ei ole.
Meile Mikiga oli see Pakrite paadituuri teise ja viimase leidmata aarde otsing. Sestap olime raudpolt veendunud, et leidmata see meil küll ei jää. Mis siis, et ilm oli juba selline hiline, hämarduv ja randumiskohti on läänepoolsel Pakri läänekaldal üsna raske leida. Esimeses kohas jäime kaldast vast 100 meetri kaugusele, kui paat põhjas kinni oli. 10-15 minutit aerudega ubimist ja saime paarsada meetrit edasi tiksuda. Seal saime nii palju lähemale, et kikivarvul vees olles sai paati tõmmata, vesi ei tulnud veel kummikusse :-) Olime juba peaaegu valmis läbi vee kahlama, kasvõi paljajalu. Õnneks saime ikkagi kõik neljakesi kuiva jalaga saarele.
Tõesti polnud siin kandis enne olnud. Tegime kiirkõndi aardeni ja tuvastasime nulli. Seejärel sukeldusime, kuhu vaja. Olime valmis ronima kes teab, mis kõrgustesse. Juba turnisin korstnalõõris ja nägin sealgi kilekotti. Miki hakkas ka kuhugi kõrgemale ronima, aga siis jäi aare kogemata ette :-) Nüüd tegime juba kõik lihtsa leiu ära.
Tagasitee ruttasime samamoodi, et vähemalt enamus aegagi veel valges sadamani jõuda. Sest ranniku ja saare vahel näitas merekaart kohati 0.8 meetrist sügavust. Kapten ju teab, et vett võib ka 3 meetrit olla, aga kui seal on 2.8-meetrine kivi, siis on jama ikkagi majas. Või paadis.
Õnneks läks kõik õnneks ja poole tunni pärast randusime elusate ja tervetena Kurkse sadamas. Paadi treilerile vinnamine ei võtnud meil juba üldse aega. Lõpp hea, kõik hea. Pakrid mõneks ajaks geokaardil kenad klaarid.
Aitäh Ovele aaret peitmast! Aare igati korras, evej. Tervitused saarte elanikele! Olgu talv teile leebe. Sest muidu tulevad aardepeitjad ja tipivad saared taas täis ;-)
Hakkas hämarduma, pidime kähku tegema, et enam-vähem hämaras tagasi jõuda. Siin otsisime kõige kauem randumiskohta, nii madal oli. Ühes kohas proovisime, ei õnnestunud, pidime teise koha valima. Õnneks mitte väga kaugel. Kummikud olid ka jalas, saime kuiva jalaga maale. Mida rohkem geopeitureid vette hüppas, seda lähemale kaldale paati saime tirida. :) Järgnes väike kiirmarss aardeni. Poleks raskusastmeid pidanud vaatama, otsisime palju keerulisematest kohtadest, kui aare lõpuks välja tuli. 1,5 maksimum, 3,5 küll mitte. Aitäh peitjale!
See jäi meie viimaseks aardeks, kuna päike kukkus juba kolinal. Mõned aarded jäid järgmiseks korraks ning hiljem kodus vaatasime kaarti, et kohti, mida Pakritel geopeituritele näidata on veel ja veel. ;)
Maaameti kaardi järgi olime õige hoone juures, õiges kohas, nii all kui peal aga aare jäi leidmata. Uurisin K-jala seest, ülalt ja alt aga asjatult. Kuna aardeotsimisel GPSi põhimõtteliselt ei kasuta siis ehk jäi sel korral asi selle taha.
Tänud siiski peitjale sest koht oli lahe. Eriti see roostetanud vooditega kasarmuhoone.
Aarde geokässingu koordinaatide nullpunkti jätsin ühe väikese mälestuse. õiged koordinaadid on mujal. Püsib see seni, kuni loodus selle omaks võtab, no eks ikka mõned ajad läheb aega. Muidu päris normaalne koht, raskusaste kaheldav, võibolla käivad seal tõesti kevaditi ussikuninga jüngrid koos, mina neid paraku ei näe, sest ajasin üks aasta öösel ühe jalgrattaga sõites alla.
Õige koordinaat on ainult Geopeitus.ee lehel. Geocaching.com juhatas rappa põõsasse, mis pole õige. Aare ise on muidu täitsa vahva! Tänud juhatamast.
GP 1104 / GC 1324
Meie super laheda geopäeva viimane aare. Aitäh!
See oli Parki retke viimane leid ja sellega saared on nüüdseks tühjaks tehtud - pole sealt enam midagi otsida. Oli väsitav, aga mega-vahva päev koos sõpradega. Aarde leidmine oli lihtne. Tänud!
See ei ole FTF!! Väike-Mati juures kohtusime Ovega ja loomulikult hakkasime teda pinnima, et nagunii peitsid kuhugi midagi ning pressisimegi lõpuks uue veel avaldamata aarde asukoha välja, kuid koos lisatingimusega. Saime ülesande leida aarde lähedusest üles üks kollane seljakoti vihmakate. Läks õnneks - kõigepealt leidsime seljakoti katte, seejärel suure rändrahnu ja lõpuks ka aarde (õnneks olid kaasas sobivad abivahendid, mis tegid leidmise lihtsamaks.