Auto jätsime enne eramaa silti eemale ja jalutasime tublisti üle kilomeetri aarde suunas - sääsed, parmud ja kärbsed meid rõõmsalt saatmas. Tee oli käidav, aga kohale jõudes tundus küll üsna lootusetu siit kõrge heinaga võsast midagi leida. Üritasime siiski - neljakesi kammisime seda ala pea pool tundi, aga ei midagi, mis meenutaks aaret või annaks vihjeid selle kunagise olemasolu kohta. Ainult üks väike sipelgapesa tekitas korra mõtte, et äkki on need väiksed kavalpead aarde peale hakanud pesa ehitama, aga no seda me nüüd küll ei puutu...Kuna aeg oli hiline ja putukad halastamatud, siis meil ei tulnud enam mõttessegi, et vaataks selle nina ka üle - äkki on ilus koht, vähemalt võrreldes seni nähtuga siin piirkonnas. Kuna me seda ei teinud, siis ainuke positiivne asi olid metsmaasikad.

Otsisime neljakesi päris tükk aega. Leidsime kadakate vahelt ainult väikese nööri ja traadijupi, kuid aaret ei kuskil.

Koolivaheaja suursaarte tuur. Esimene ametlik mitteleid vaatamata varem leidnuate ja peitja juhatusele. Didn't find it: 25.Apr.2022 14:30 Haldreka nina Hea, et meil Rattad kaasas olid. Saime eramaa kiiremini läbitud. Prügi. Ei teagi kes ja kuidas sinna sodi veab. Igavesti pärapõrgu seal :)

Arvasin, et selle aarde puhul on kõige keerulisem osa kohale jõudmine. Peale seda kui õiget kaarti vaatasime tuli aga auto paari kriimuga siiski peaaegu nulli välja. Nautisime rannas olevat nädala suurimat kahlajahunnikut ning mõtlesin, et vormistan leiu enne ninalt lahkumist. AGA ei saagi aru, mis ja miks, kuid aaret ei leidnudki. Päeva üllataja mitmes mõttes. Eks siis kunagi tagasi.

Jäi leidmata. Karpi nägin, aga ei vaim ega füüsis polnud valmis viimaseks mõneks meetriks aardeni. Eks kunagi hiljem uuesti.

 1 

Teepeal oli segajaid palju - esiteks vanapagana moodi kurje poose võttev 4a poisike, kellelt kauplesime ikka loa edasiminekuks välja. Siis loomulikult maasikad, siis meie mälestuste suurim madu (õnneks oli nastik ja pelglik), siis aga põhiline - kõrgusekartus. Tugevas tuules ka kogu ümbrus seal undas ja niimoodi me esimestel astmetel loobusimegi, koht sai ju külastatud ja nauditud. See et nimi kirjutamata ja skoorimata jääb pole teab mis traagika. Pole ju tarvis endale toredast mängust horrorit teha. Läksime sülle kukkunud vaba aega hoopis ujumisega täitma. Aga veelkord tänud suunamast

Äpud ruudus.

 1 

Käisin üleval ära ja nautisin vaadet – tasus ronimist isegi seda arvestades, et aare jäi leidmata.

 5 

Kalana sadama suverestos parkisime oma kehad head ja paremat täis ning peale mekkisime head Hiiu õlut. Mis sest, et mandrimeeste tehtud, kuid ikkagi kohaliku nimega. Süües piidlesime eemal mööduvat vihmapilve, mis hoolega maad kastis. Haldrekasse saabudes pidime tõdema, et varem imetletud pilv oli värskelt just siit möödunud. Kuid mitte ainult. Maa oli väga märg ja õhk niiske.

Meil ei ole kasutada pärismaasturit ega ka linnamaasturit, mistõttu autoga metsa ei trüginud. Muidu oleksime terve auto metsa ära kaotanud. Võtsime ette hoopis jalutuskäigu. Hiljuti sadanud vihm oli õhu värskeks ja puhtaks muutnud, mis andis jalutuskäigule mõnusa hõngu. Algus oli väga mõnus. Kuni hetkeni, mil märkasime metssigade tegevuse jälgi. Kui sellele järgnes veel ühel ootamatul hetkel kõva sagimine kõrvalasuvas hekis, siis tekkis kõhe tunne. Airi meenutas õpitut, kus mainiti metssigade suurt jõudu ja raevu mõningates olukordades. Eriti just emade ja poegade erisuunalisel liikumisel. See mõte viis südame saapasäärde. Kujutlus sellest, kuidas järgmised geopeiturid leiavad metsateelt meie puhtaks lakutud kondid, mõjus hirmutavalt. Kuna Airi ei ole hetkel kõige kiirem liikuja, siis ei saanud loota ka kiiretele jalgadele, kui mõni pahura olemisega notsu oleks end põõsastest välja ajanud. Sellele lootusele tõmbas vee peale ka Airi teine tarkus, mille kohaselt inimene notsude eest väga kaugele ei jooksegi. Nii me jalutasime pimeda metsa all kuulates iga krõpsatust ja oodates punaseid silmi.

Viimaks jõudsime nulli, kust meile vaatas vastu suur torn. Täielik ettevalmistamatus, pidime tagantjärele tõdema. Teinekord peaks aardekirjelduse ka enne läbi lugema. Jalatsid olid märjad, kõht heast ja paremast ümmargune, käed võimalikust loomarünnakuohvriks sattumisest värisemas ning torni redel läbimärg. Sealt üles me täna ei lähe, sai vastu võetud kiire otsus. Mõrut meelt aitasid veidi leevendada maasikad. Magusa suuga otsustasime tänase otsingupäeva lugeda lõppenuks ja minna magama. Muidugi, kui jõuame elusalt tagasi.

Jõudsime gepsuga kuhugi, kuhu poleks pidanud vist jõudma. Tee oli korralik, kuid sinna minna ei saanud.

Vist vale koht