Kuna Katrin oli varemleidnuna kaasas, siis suundusime kohe õige korstna juurde. Issand küll, no prügi prügiks, aga et see kõik oli kaetud sõna otseses mõttes linnisitaga, vat see oli juba väljakutseks. Kusjuures Katrini sõnade kohaselt on eelmise aasta suvega võrreldes siia prügi ikka väga palju juurde toodud. Aru ma ei saa, kas siia on lihtsam seda prügi tuua kui prügikasti visata. Muu kola hulgas oli tuvastatav ka ENE köited ja muud raamatud. Kuna aaret oleks ikka ka tahtnud leida, siis viskasin vankri alusraai eemale ja sättisin raadio kasti väheke kindlamale alusele ning turnisin üles. Krt küll, näpud linnukakased ja eks riidedki, aga peidikust haigutas tühjus vastu. Ettevaatlikult sorisin veel peidiku all olevas sodis, aga see kõik ületas juba mu taluvuse piire, nii et ettevaatlikult lahkusin objektilt. See koht on ikka nii rõvedaks muudetud, et tegelikult minu isikliku tagasihoidliku arvamuse kohaselt võiks selle aarde hoopiski arhiveerida.

Jätsin vahele kuna riided olid selle aarde jaoks liiga puhtad :D

Ei leidnud.

Päris nullist paistis üks kiitsuke korsten, natuke jalutades aga palju "mahlasem". Piisavalt mustaks ennast ei teinud, et aaret kätte saada. Ehk järgmine kord.

Vahtisin, mõõtsin silmadega ava ja kätega oma ego ning tulin otsusele, et seljas olevaid riideid on mul mitu päeva veel vaja viisakate inimeste seas ning lahkusin saba sorus. Teadagi värk kelle aare ja eelmine päev olin sama peitja asjaga juba vastu koonu saanud. Eks paari nädala pärast, kui georetk on plaanitud, mängin vihmaussi või sunnin kedagi teist seda tegema. Skoorimata :(