Aardeid on otsitud igasugustel aegadel. Tallinna vanalinnas 1950ndate lõpul töötanud arheoloogid sattusid ühe leiu otsa, mida nad algul kuidagi seletada ei osanud.

Kunstiteadlane Helmi Üprus kirjutab nii:

"Raekoja väljak nr. 13 põlenud hoone siseseinte lammutamisel leiti vaheseinast muude esemete hulgas kolm mumifitseerunud kassi laipa. Laibad olid kuivanud ja peaaegu terved, juurdearvatud küüned ja vurrud."

Sissemüürimise või ehitatava hoone alla matmise juhtumid keskaegses arhitektuuris on üldtuntud, kusjuures elus olendi (süütu laps või nooruk; loom - eriti sageli koer, kukk või hobune) ohverdamine asendati hiljemini laibaga või isegi mõne üksiku kondiga, mis pidi ehitust kaitsma varisemise või mingi muu kahjustuse eest. Saksamaal müüriti näiteks kukk seina sisse hea ilma saavutamiseks. Vasikasüda talli müüris kaitses loomi surma eest.

Aga miks olid Tallinnas seina sisse müüritud kassid, need nõialoomad? Uurijad oletasid, et olid sattunud kombestikule, milles viljakaupmees ebausu abil võitles kahjurite vastu.

Töötamine arhiivis tõi aga päevavalgele ühe Tallinna rae kirja mustandi, mis lähemalt põhjendas ja ühtlasi ja dateeris kasside sissemüürimist Raekoja väljak nr. 13 hoonesse. 1717. aasta kirjavahetuses Tallinna rae ja kindralkuberner vürst A.D. Menšikovi vahel leidub kiri, milles raad teatab, et vürstliku kõrguse poolt "Lust-garteni" jaoks soovitud puude ja lillede taimi ei ole võimalik Tallinnast hankida ja lähetada. Linnas ei kasvavat ei lilli ega puid, kuna viimastel aastatel on kõikjal kohutavalt hiiri, kindlasti "jumala karistusena", kes mitte üksi maal viljale kahju ei tekita, vaid ka linnas aedades kõik puude ja lillede juured on läbi närinud.

"Seega ka kasside sissemüürimine pidi kuuluma 18. sajandisse ja tõenäoliselt just neisse aastatesse, mil linnakodanikud võitluses hiirte vastu võtsid appi vana kombestiku," lõpetab Üprus oma aruande.

Aardele valitud koht pole juhuslik: siin lähedal asus kunagi Püha Gertrudi kabel, mille asemele hiljem ehitati Kalamaja Gertrudi kirik. Kaitsepühak Gertrud peletas oma palvetega põldudelt hiiri, seepärast kujutati teda sageli hiirega jalgade ees nagu Mustpeade altarilgi, mida saab näha Nigulistes. Rootsiaegse Kalamaja kiriku põletasid linna kaitsjad 1710. aastal maha ning muutunud olukorras seda pühakoda enam ei taastatud.

See on fakt, mida Helmi Üprus ei märganud või vähemalt ei maininud: linn oli hiirte kätte langenud pärast Gertrudi kiriku hävingut. Pole aimugi, kas kassimuumiad kusagil säilinud on ja oma funktsiooni veel täidavad, aga kindluse mõttes olgu siin nüüd aare.

Peitja tänab allikmaterjali eest Marju Kõivupuud.