Varsaallika

Otsisime julgelt üle poole tunni, leidsime mitu kahtlast paika, küsisime abi, aga aare jäi siiski leidmata. Vähemalt sai Kättemaksukontori maja leitud ja see leid pakkus õhtu suurima elamuse.

Tükk aega tuhlasin, aga midagi tarka silma ei jäänud. Ei aaret ennast ega isegi vahepealset peidukohta, kust abivahendit leida. Suutsin ainult ühe paari päikseprille leida - asi seegi. Logides on mainitud, et koordinaadid mööda, aga keegi neist mainijatest pole vaevunud juhatama, mis suunas:). Kui kunagi sinnakanti veel satun, saab uuesti proovida, senikaua mossitan sinise näoga. Koht ise on huvitav ja aaret igal juhul väärt.

Ronisin igale poole, kuhu vähegi õnnestus, aga aare jäi leidmata.

Vaikuse minutite koolitaja oleks mu üle uhke, sellise hoolega pole ma kunagi puid uurinud. Vaatasime siit poolt ja sealt poolt, patsutasime ja silitasime neid päripäeva ja vastupäeva. Ei miskit. Külm puges juba naha vahele, Janari näost peegeldusid juba sinised sõrmed ja varbad, oli aeg minna. Äraminemine võttis muidugi palju aega, sest koguaeg leidsime uusi "kahtlaseid" kohti. Janar muidugi pidi kõik need minusuguse mini-inimese jaoks kattesaamatud kohad ära kontrollima. Kusjuures selle vundamendi leidsin üles. Aga saabki tagasi tulla.

Selle aarde otsimine tundus tänasel vabariigi sünnipäeval olevat väga hea mõte. Ikkagi 100 aastat tagasi käidi siin välja mõte meie iseseisvusele. Lendasime peale suure entusiasmiga. Alguses olime ikka väga energilised, aga mida aeg edasi seda rohkem olin ma külmunud ja aare ei näidanud ka mingit lootust, et ta tahaks kuskilt välja ilmuda. Eks siis järgmine kord jälle.

Null oli olemas ja konks oli olemas aga aaret ei leidnud.

Oleme täiuslikud geopimedad.

Tuhlasime, mis tuhlasime ja nuputasime igatpidi, aga nullis seda aaret polnud või ei hakanud meie mõistus peale :)

Sel korral ei leidnud.

Võimalikke kohti ja mõtteid oli mitmeid, aga seekord jäi leidmata.

 1 

Selle aarde juurde minek tuli täiesti planeerimata. Või noh u viis minutit teadsime ette :) Sõitsime autoga tupikusse ja hakkasime nulli taga ajama. Alles siis, kui võtsime ette Maa-ameti reljeefkaardi, saime aru, kuhu me tegelikult minema peame. Nulli minekuks ei valinud me just mitte kõige paremat rada. Ikka see märjem ja järsem. Kui aga kohale jõudsime, siis hakkasime nuputama. Otsisime siit ja sealt, ei midagist. Siis lugesime logisid ja aarde kirjeldust: et miski abivahend? No leidsime miski abivahendi, aga mis edasi? Kuskil veel teinegi? Seda me ei leidnud. Vahepeal said noorgeopeituri jalad märjaks ja oli vaja autosse minna, et jalanõusid vahetada. Sinna minekuks valisime tee, mida võib nimetada otseteeks. Noh tulemuseks oli see, et saime selle pinnasega ikka mõnusalt kokku :) Otsingud jätkusid. Kui saime teada, et see on üks aasta aarde kandidaatidest ja veel põneva teostusega, siis püüdsime seda meeleheitlikult leida. Kahjuks aga meie ponnistused vilja ei kandnud ja me loobusime, kuna aeg hakkas otsa saama.

Aga ükskord me leiame selle niikuinii.

Tänud siia juhatamast!

Aega jäi väheks, kõik aaret mittevarjavad kohad jõudsime läbi uurida, järgmisel korral, kui aega vabamalt, saame kohe õige kohaga alustada.

 2 

Kirjutan siia küll sinise mitte-leiu logi aga tegelikult siiski leidsin - ainult et ei saanud logida kuna aare oli oma peidikusse kinni külmunud. Ootame soojemat ilma :)

Läksin kohale, vaatasin ringi. Lugesin logisid. Kui jõudsin timixi ja cherubi inimtornini, andsin alla :D. Eks mõni teine kord siis suuremas koosseisus.

 1 

Pool tundi öisel ajal ei viinud kuskile. Lisaks oli seal kambakaupa igasugu limukaid ja vist suutsin ka mingi kuradima miini otsa astuda.