See on täitsa huvitav, et kui Google Maps navigeerib, siis endale suurt ei jäägi sõidu marsruudist meelde. Ühel hetkel oli mul teepeal äratundmise rõõm, et siin ma olen ju varem käinud. Täitsa lõpp, et varem ära ei tundnud. Hakkas juba hämaraks minema ja otsustasin seekord valges auto tagasi ukerdada ja selle jalutuskäigu mõni teine kord ette võtta.

Kuna mul transpordivahend puudus, siis proovisin teha oma lähenemistee nii lühikeseks, kui annab. Algus oli paljulubav, teed olid täitsa kõnnitavad, aga peagi sai selgeks, et nii see asi kaua ei jätku. Tee hääbus üsna ruttu võsaks, lisaks tuli iga umbes kolmesaja meetri järel tegeleda kraavi ületamisega. Umbes 40 minutit hiljem olin jälle arvestatava tee peal ja õige pea olingi taluhoovis. Hakkasin siis rõõmsalt oma kirja pandud koordinaate otsima, mis muidugi null kuni üks leviga osutus parajaks peavaluks. Pika tiirutamise peale leidsin ühe koha, kus telefon üsna stabiilselt nulli näitas, vaatasin ringi, kratsisin kukalt, no ei paistnud midagi alusmüüri moodigi. Läksin siis tagasi hoovi peale ja mõtlesin, et mis nüüd edasi teha. Tegin huvi pärast oma koordinaatide pihta geokontrolli, mis muidugi ütles, et vale koht. Siis mul tuli meelde küll, et ma olin kunagi enamvähem talu tasemel koordinaadi kirja pannud, aga seda, et see koordinaat õige pole, seda ma muidugi üles ei kirjutanud :) Alusmüüride kirvega hangest otsimine tundus ka selline suhteliselt lootusetu ettevõtmine, pealegi oli vaja kuidagi enne suuremat pimedat asustuseni jõuda, seega pakkisin oma asjad seal kokku ja liikusin järgmise aarde poole. Igaljuhul koht oli väga äge, hea meelega lähen sinna uuesti tagasi.

Algselt vaatasin, et ilus lai tee läheb otse nulli suunas. Kuid see idüll lõppes 140 m enne tegelikku kohta ja algas korralik võsa, mille keskel oli kuulda raginat, nagu murraks sealt karu või vähemalt kits läbi. Mõtlesin, miks pagan peavad küll igasugused varemed alati võsas olema ning üritasin teist kaudu ringiga minna. See lõppes peaaegu kurvalt, sest pidin äärepealt kinni jääma. Lisaks hakkas auto juba kahtlast häält tegema, ilmselt protestiks. Lõin käega ja mõtlesin, et tulen talve poole sügisel tagasi kui võsa vähem. Kolmandast küljest lähenemist takistas juba laiskus. :)

Autoga sai ida poolt lähenedes 1,2 km kaugusele, siis oli tee peal ees kaks suurt põllukivi ja edasi liikusin seetõttu jalgsi. Nulli läheduses kadus tee täielikult ja nulli leidsin keset padrikut. Pika võsaragistamise tulemusena leidsin küll mingi alusmüüri jupi aga aaret seal ei olnud. Kohe kõrval oli padrikus ka vähemärgatav kaev ehk padrikus ragistades tasub olla ettevaatlik, et mitte kaevu kukkuda. Tagantjärgi logisid lugedes sain targemaks, et kaart on nihkes ja nüüd arvuti taga sain ka geokontrolli roheliseks 30 m veaga. Eks tuleb minna sinna uuesti võssa ragistama.

 2 

Siin sattusime omadega metsa. Sest meie poolt tuvastatud "nullis" peale metsa ja mõne üksiku kivi muud ei olnudki. Geokontolliga me kodus sinasõbraks ei saanudki, kuigi kaarti vaadates tundus koht õige. Mõttes oli muidugi kohe, et tegemist on peitja kiiksuga ja geonkontroller on viimase sentimeetri peale välja timmitud. Kuna kohapeal nö meie arvates õigest kohast ühtegi vundamendilaadset asja välja võluda ei õnnestunud, siis harutasime maakaardi moodsas mobiiliseadmes jälle lahti ja lähenesime asjale veidi teise külje pealt. Põhiline objekt oli ju olemas, taluni viiv tee, koos kiviaiaga. Veidi ringi tuustides hakkasid ka vundamendid riburadapidi välja tulema ning geokontroll lubas ka arvata, et peidik on vaid 30 meetri raadiuses. Mingeid kive me seal samblast siis puhastasime, aga peidukas jäi siiski avastamata. Pealegi hakkas krõbe külm motivatsiooni alla suruma ja teiseks korraks peab ka midagi jääma.