Suure-Aru soo

 15 

Arvasin, et selle aarde aeg on ka lõpuks saabunud, kui imeilus päike hommikul akna taga tervitas. Pakkisin asjad ja asusin teele, meeles hiljuti matu07lt kuuldud sõnad, et kui ikka seiklusi tahta, siis tuleb saatust provotseerida ja üksi rappa minna, kindlasti hakkab kohe midagi juhtuma. Mitte, et ma neid seiklusi väga tahaks, aga kui toimub lihtsalt tuim kohaleminek ja logimine, on kohe tunne, et midagi olulist on puudu.
Suurimate sekeldusteta sain kuhugi jahimeeste kantsli alla ning kuna ma polnud veel sugugi 800 m kaugusel nullist, otsustasin mööda külmunud maad tsipa kaugemale sõita. Ei taha ju minagi, et mu kulgur pehmoks kätte ära läeb. Väga tõenäoliselt oleksin ma nulli kohale õõtsunud, kui mu all oleks olnud tank. Kui ma aga juba kolmas kord vasakpoolse peegli tagurpidi sõitsin, otsustasin siiski jalgsi edasi mina. Siiski kulutasin ma väärtuslikke valguseminuteid selleks, et tagasi kantsli alla jõuda, sest aarde juurest tagasipöördunult oleks see olnud veel vastikum ettevõtmine.
Keerasin peeglid vastu autot ja üritasin niimoodi suht pimesi tagurdada. Kui olin kaks korda põõsa otsa sõitnud, käänasin ühe peegli otseks ja ülitasa rappusin platsi suunas, kuigi ühe puu juures otsustas üks eriti jäme oks mu peegli uuesti otseks pöörata sellise kolksatusega, et ma roolis ehmatusest hüppasin.
Auto jäi maha ja mina läksin jalgsi uuesti edasi. Päris kena tee läks, kuid peatselt sai see otsa ja ma pidin külmunud pokudel edasi hüplema. Kuskil 100 m pärast tundsin, et võhm on väljas. Proovisin ettevaatlikult, kas loomarada kattev jää kannab mind ... ja käisin kohe sinnasamma siruli. Kandis küll, väga edukalt, nii et sabakont valutas. Siis käis metsas üks prõksatus ning rohkem polnud vajagi, et ma leekides auto suunas tagasi plagasin. Isegi valutav sabakont ununes.
Auto juurde jõudes mõtlesin, et peab vist ikka kuulutuse ajalehte panema. "Geopeitur otsib kaaslast soistel aladel põtrade hirmutamiseks. Sobivusel ka eluohtlikes olukordades väikeste toidukarpide äratoomiseks. Ühendust võtta kinguga, kes pakub mitte ainult sumedatel suveõhtutel, vaid ka karmidel talvepäevadel paanikat ning hädaldamist."
Oehh.

Tegelt oli ju ilus...