Leidmata

Ei leidnud üheltki korruselt.

Peanupu sain teisele korrusele, kuid ise sinna täielikult kahjuks ei jõudnud. Järgmine kord targem.

Sörkisime mööda rannaserva läbi adru ja liiva kohale. Tuul tõmbas seal ikka korralikult. Uurisime natuke maja konstruktsioone, aga mingeid riske ei hakanud selle ilmaga võtma. Mõtleme, et tuleme kunagi tagasi siia Tarzaneid mängima.

Ilma sõbrata ei hakanud riskima: avaus selline, et vaatasin mõõte ja siis vaatasin oma puusaümbermõõtu, hindasin olukorda ja leidsin, et täna mitte... Aga jalutasin siis niisama ja karglesin kivilt kivile.

Kohale jõudsime pika ringiga, kuid siis avastasime, et me ei ole nii osavad :) Siiski tore koht ja aitäh juhatamast.

Läksin vaatasin, et kuidas seisud on. Veendusin, et üksinda suhteliselt võimatu kui just redelit kaasas pole. Suvel koos kaaslasega :)

Maja leidsin. Nuputasin igasuguste konstruktsioonidega abivahendeid, kuid selgus tõsiasi, et füüsiline vorm vajab parandamist :(

 1 

Põhimõtteliselt oli see aare meil käeulatuses, kuid kuna meie seltskond koosnes 2/3 kääbustest, siis jäi see paremaid aegu ootama. Tagasiteel tahtsime enda meelest jube kavalad olla ja lõigata, lõpp tulemus oli aga see, et tasub siiski tallata tuttavaid radu, mitte ronida igale poole, kuhu pole mõtet ronida. :P

 2 

Merike tahtis fotoaparaadile poseerida ja ma mõtlesin, et võiks mingisse kohta minna, kus aare ka on. Sai siis huupi valitud see aare. Tee aardeni oli okkaline ja vaevaline, aga kohale me jõudsime. Pildid said ka tehtud, kuid karpi ei leidnud. Mingi moment oli oidu GP lehele vaadata - maastik 4? Nojah. Kuna mina oleks pidanud olema inimtorni kõrgeim lüli, siis mõrvasin selle mõtte eos: pinnas ei tundunud sugugi usaldusväärne. Tundsin Hanno'st puudust :D Kui pikemaks kasvame, tuleme taas ;) Aitäh, oli äge koht maailma lõpus ;)

Tagasi autoni ei tahtnud läbi ohakate minna ja üritasin läbi mere. Polnud just kõige targem mõte, sest merepõhi on täis erineva suurusega kive, kõik väga libedad. Lisaks on vesi saviselt sogane ja hetkel on ka meduusid kohal. Kui kõik see oli kindlaks tehtud, hakkasin kaldale ronima ja libastusin. Ei hakanudki pillima, teatasin kaaslastele, et nüüd vist läks küll randmeluu. Õnneks nii hullusti siiski ei läinud.

Peab kunagi abivahenditega tagasi minema, ei hakanud ronima, tundus liiga ohtlik.

Vaatamata entusiastlikele pingutustele jäi meie kambal leidmata. Helistasime juba Andresele, kes tegelikult pidigi meile hiljem järele sõitma, et tule nüüd kähku.... Kuid ta oli ikka liiga kaugel. Mõni asi, teinekord jälle, koht on korduskülastust väärt.

Hoiame statistika korras. Kodunt jalutades oli aardeni miski poolteist tundi kõmpimist. Kohapeal vaadates oli ilmselge, mis teha tuleb. Korraks kõlkusin, siis vaatasin niuksuvale koerale otsa ja lasin jalad jälle maapinnale tagasi. Ei teagi miks loobusin, oli see nüüd kahtlus füüsilistes võimetes või väike kartus allatulemise ees. Igal juhul oli loobumine väga lihtne, kuna kodus hea abivahend selle tarvis olemas ning koht ju miski 6-7 mindise autosõidu kaugusel. Mingi aeg tagasi. Aga ilm oli ilus ja jalutuskäik vahva.

 1 

Oleks pidanud ikka kohale jalutama, mida eemalt vaatasin, siis ehk oleks ka minu nimi nüüd logiraamatus kirjas. :) Ent "oleks" ei aita enam midagi. Kui lugesin lehelt, et võiks kahe mehega tulla (ja mul polnud ühtegi käepärast võtta), siis jäi üldse käimata. Nii et veel üks võimalus teisi geopeitureid näha maha maetud ja Hanno ronimisosavus, millega ta päris palju kiidelnud on, jäi kah nägemata. :) Päev on kohe täitsa tuksis.