Mõistatus sai ammu valmis ja kohal käisime esimest korda 1.mail kuid leidsime ainult magneti. Kodus avastasime, et samal päeval oli juba kättesaamatuks ka muudetud. Täna tegime uue katse kuid nüüd istusid mugunoored publikuna platsis ja loobusime.

Kui aare sai taastatud samasse kohta kus ta varem oli, siis ma selleni igatahes ei ulatanud. Kui uude kohta, siis ma lihtsalt ei osanud otsida. Chillisin seal kõrval ühe vahtrapuu all 2 tundi, et vihm mööduks. Sellega lõppes mu tänane geosõit, kus sai logitud 8 mitteleidu (tegelt oli neid 10)

Mulle see mõistatus meeldis, just tema erinevus kõigist teistest oli see võlu. Oi, kuidas ma olin uhke ühel talvisel külmal päeval, kui sai vaeva nähtud ning mõistatus lahti harutatud. Veidike tuli sorida mälusopis ja edasi aitas juba sõber googel. Ja nüüd siis lõõskavas kuumuses tundsin, kuidas näpuotsad puudutavad aardekarpi. No ei saanud olla muud, tunne näpuotstes oli nii tugev . . ja siis oli kõik. Karp kadus sügavusse, mina temani enam ei ulatunud.

Pimedas öös olime vist nii pimedad, et leid jäi vormistamata. Proovime päeval uuesti tsekkida sinnakanti. Muidu lahenduskäik oli äge. Sain 3 korda otsast peale lahendada ja ikkagi tuli mingi viga sisse. Siis Oliver ei viitsinud enam oodata ja lahendas ise ära. Vinge tiimitöö ikka.