2 

Muidugi polnud meil selle aarde külastus üldse plaaniski, kuigi ega mina polnud üldse kursis, mis plaanis, mis mitte :D Tee oli alguses nagu natuke porine tee ikka, aga iga läbitud kilomeeter tõi järjest rohkem endaga kaasa kohti, kust tuli hooga läbi minna, et mitte kinni jääga. Lõpuks jõudsimegi sellise mülka juurde, kust läbi enam sõita ei julgenud, kuigi suured metsatöömasinad kõrval susisesid ja arvatavasti ka appi oleksid tulnud. Auto juurest oli mööda teed aardeni vist 1.6 km, aga kuna juba nii kaugele olime tulnud, siis ei saanud ju loobuda ka.
Niisiis hakkasimegi mööda pikka sirget, varsti pigem mööda selle äärt, sest sirge ise oli liiga porine, edasi liikuma. Kui olime varem arvanud, et olime mülkas, siis nähes teeristil aarde poole suunduvat rada, oli too eelmine täitsa paleepõrand. Airi võttis positsiooni mingil plastikust tükil, mis teel oli, sest mujal oli lihtsalt liiga libe ja märg. Mina, Simone ja Kristjan olime küll kummikutega, kuid isegi nendega ei olnud mööda teed liikumine mõeldav. Juba paari sammuga oleks lõpetanud puusani mudas.
Kristjanil ja Simonel tekkis aga hea idee minna küsima abi harvesterimehelt. Kes teab, äkki aitabki kohale :D Kuniks nemad sinna jalutasid, proovisin mina tee kõrvalt metsale läheneda, aga juba esimese oja ületamine oli kummikuga põnev ning saapaga veel põnevam, nii et võtsin Airi kõrval ootamispositsiooni.
Umbes kümne minuti pärast olidki Simone ja Kristjan tagasi, kuid mitte jalgsi, vaid masinaga. Kahjuks ütles juht, et tema seal metsatukas kordagi käinud ei ole ning seega ei julgeks kohe niimoodi minna. Mis seal ikka, vähemalt said sõbrad toreda sõidu.
Nüüd tuli tagasi arutlusele idee minna tee kõrvalt. Saime esimese oja ületatud ning esmapilgul tundus, et okei, saamegi kohe metsa, aga mõne meetri pärast üllatas meid järgmine ning mitu korda sügavam koht, kust kummikuga üle saada oli ainult unistus. Kristjan küll jändas seal tokkide ja muuga, aga tulutult.
Minul ja Airil oli juba ilgelt külm ning otsustasime, et küll saab kunagi siia uuesti tulla. Teised läksid suurema kraavi ületuseks sobivat kohta otsima ning meie keerasime ninad auto poole.
Meie üllatuseks peatas meie lähenedes harvesterimees oma masina ning uuris täpsemalt, millega tegeleme. Rääkisime talle oma naljakast hobist ning tema meile enda omadest. Tundus, et ta oli tõesti huvitatud, sest küsis enne lahkumist veelkord mängu nime. Eks me näe, kas millalgi tuleb selle aarde juurde tema leiulogi :)
Külm oli aga nii naha vahele pugenud, et autosse jõudes tahtsime ruttu sooja saada. Airi küsis, et kas oskan panna. (Me kumbki autoga ei sõida.) Vastasin, et hmmm kas seda ja seda nuppu ei pea lihtsalt keerama :D Airi vaatas ja ütles, et no tundub loogiline. Kui olime pooltundi justkui tuulutusega külmakambris istunud, ei tundunud mulle asi enam nii loogiline ning naerupahvaka saatel teatasin, et vist tuleks auto käima ka panna :D :D
Helistasime siis Kristjanile, kes hakkas meile seletama, mida täpselt teha tuleb. Kohati seletas ta liiga autokaugete terminitega, et me muffigi aru ei saanud. Ta vist proovis asja lihtsamaks teha, aga käsklusest "tõmba seda kangi seal" lugeda välja, et ta mõtleb käsipidurit oli veel keerulisem :D Kui Kristjani poolik (metsas liikumine ja navimine nõudis ka tähelepanu) seletus tulemusteni ei viinud, võtsime kõne Margusele, kelle juhendamisel kaks totsi masina lõpuks käima said :D Jeee soojuuuuus! Tegime Airiga paar klõpsu, sest millal ta uuesti juhiistmele satub ning jäime teisi ootama.
Sellise mitmekülgse kogemuse eest võin isegi mitteleiu aitähiga lõpetada!