Pimedus oli. Taskulambid olid, kahtlastes kohtades vehkisime. Samme saime hulgim. Lõpuks aitas. Pimedad olime. Las jääb.
:(

Maailm ikka täitsa pea peale põõratud. Kll on erinevad asutused kinni pandud, poeletid tühjaks ostetud, paljud tegevused ära keelatud. Õnneks metsas käimist ei ole veel piiratud ja kui paljud muud asjad on out siis seda viimast saab nende võrra rohkem harrastada. Tulimegi poisiga õhtupimeduses siia patrullima. Alguses hakkas asi ilusti hargnema kuni jõudsin ühe punktini. 5-6 m kõrgusel Tamme otsas hakkas miskit lambivalguses silma. Mõtlesin endamisi et selge siit ka siis see maastikuaste. Tegime kolm tiiru ümber puu ja nentisime et ilma redelita kll siin midagi teha pole. Siiski hing ei andnud rahu ja nac eemalt tormimurru hunnikust vedasingi endale mõned abivahendid kohale. Kirusin veel iseennast et pealambi asemel taskulambi võtsin. Metallist lamp hambus ei olnud üldse mõnus ronida. Eriti veel ronimise tehnilisust arvestades. Lõpuks jõudsin siiski kastini ja kontrollisin veel ikka kas pastakas on ka kaasas. Vaatasin et väga laheda disainiga kast. Avasin luugi ja .... no kui ikka pea ei võta kirjeldust lugeda siis keha on see mis saab nuhelda #$@!! Kogu see pingutus oli ilmaasjata, aga õnnex ühes tükis sain sealt ikka alla tagasi ka. Mõne aja pärast jõudsime järgmise poleeritava objektini. Ka sealt ei tulnud miskit välja. Ikka edasi aga rohelised jäid täna viimasteks kui poiss teatas et on väsinud ja tahab koju tagasi. Eks teimekord jätkame sealt kus pooleli jäi. Mõnus jalutuskäik sellegipoolest. Nägime kahte jänest ja ühte kassi vilkuvate silmadega ;)

Ei olnud ilmselgelt õige asi

 1 

Kuigi oli päev ja päike säras, otsustasime proovida. Üsna pea leidsime, et see ei ole tõesti üldse mitte võimatu ülesanne :) Aga ühte lagendamasse kohta jõudes sai meie mõistus siiski otsa. Ükskord teeme Saue-Keile ööaarete tuuri ja jätkame kohast, kus meie teekond poolil jäi. Vähemalt nägime vaskussi :)

Mõnda aega läks ju täitsa kenasti, aga üks hetk saabus pimedus. Kuna väljas oli veel valge ja lambist suurt tolku polnud, siis peale poolteist tundi kestnud vaatluseid ei osanud enam miskit peale hakata ja otsustasin selleks korraks loobuda.

Ei olnud seekord ööaaretega õnne.Aga loodetavasti lähevad ilmad ka peatselt soojemaks ja leiab põhjuse uuesti siia jalutama tulla :)

Esimene punkt hakkas hästi silma, aga järgmine mitte. Siiski oli see (või kolmas punkt) loogilises kohas ja edasi läks kiirelt. Ühel hetkel tekkis hämming ja ei osanud midagi teha. Vaatasime kuuski, aga midagi silma ei hakanud.

Pimedasse Keilasse ma kuigi sageli ei satu. Täna juhtus, et sattusin. Ilm polnud küll sõber, aga üsna normaalne lamp oli kaasas ja mõtlesin end proovile panna. Alguses nägin ära, mida ma otsin, aga otsimine kulges vaevaliselt. Ilmselt oli lumesadu väga segav, niisamuti nagu minu kehv nägemine pimedas ja paar korda märkasin märke maas. Vahepeal kulgesin umbes ja kui ei leidnud märke, siis võtsin teise suuna. Mingis punktis jäin päris toppama. Arvatavasti oli see üsna lõpu lähedal, sest käia oli saanud juba omajagu. Loodetavasti läheb järgmine kord õnneks.

 3 

Pärast Põrgukoeri läksime veel üht ööaaret kaema, kuid erinevalt eelmisest lihtsast aardest jooksutas see meie ajud krussi. Algus kujunes paljutõotavaks ja panime mööda rada ajama. Ühel hetkel jäime aga hämmeldunult seisma, kuna punkt näitas vägagi veidrasse kohta. Aga noh, peitjad on ju teatavasti sulid (eriti see isend siin) ja nii me siis kõmpisime edasi. Küll vähema entusiasmiga, kuid siiski kannustas meid soov asi lõpuni teha. Läks vähe aega mööda kui jäime jälle seisma. Nomismõttes? Lausa mitu punkti ja mitmes suunas. Kuhu siis nüüd minema peaks? Hakkasin tundma, et enam eriti ei jaksa - väsinud, külm ja lisaks polnud mul enam aimugi, kus auto on. Kuid miskipärast läksime ikka veel kangekaelselt edasi. Ja siis nägime veel punkte ja hoopis tagurpidi. Ehk siis kuna kogu teekond hakkas totaalselt sassi minema, jätsime asja pooleli. Kokku sai vist küll päris mitu kilomeetrit maha käidud. Korralik matk enne uneaega. Auto leidsime ka üles, kuna vaatasin kaarti. Aigar oleks ilmselt uuele ringile läinud.

 1 

Alguses läks hästi, vähemalt meile endale meeldiks nii mõelda. Kuskil keskel võis midagi sassi minna (kuna peale loobumist ja tagasi auto poole kõndimist, silmasime veel mõnda punkti), aga vähemalt üks meist jõudis lõppu. Või no ta ise arvab, et jõudis aga kuuse küljest ta aaret ei leidnud.

Ka mul ei olnud õnne.

Muuseumi parklast möödudes seisis seal üks auto, kus 2 geopeiturit sees. Millegipärast nad autosse ka jäid. Ärasõit oli neil sealt parklast alles 10 minutit hiljem ning siis ka 50m kaugusele, kus veel 5 minutit oodati. Ju nad siis olid juba külmetamas käinud, et seltsiks ei soovinud tulla.

Alustuseks väike edasi-tagasi jalutuskäik mööda rada mil õnnestus keset rada olev lohk 'leida'. Järgmisena sai nulli lähistel olevad paar kuuske veidi pähjalikumalt üle vaadatud. Ainsa huvitava asjana jäi silma kellegi urg kuuse all. Veidi hiljem näitas uru omanik (hiir) end ka maapinnal.Olge siis tema vastu viisakad ja ärge ta talvekorterit väga auguliseks susake. Kuuskede juurest sai leitud veel lahtine elektrikilp, kus üllatus-üllatus peale paari pistikupeasa ka mitte midagi polnud. Lõpetuseks sai tehtud veidi pikem jalutuskäik mööda seda rada. Mingil põhjusel ei olnud lohk keset rada kuhugi kadunud ja see sai tagasiteel jälle 'ülesse leitud'.

Eks mõne rahulikuma ilmaga saab uuesti proovida.

Jalutamise käigus said jalad mudaseks ja märjaks. Vajaliku asjaga kuusk sai leitud aga sinnapaika asi jäi.Ppool tundi kõplamist sihile ei viinud. Loodab, et puu on õige ja valges on asja lihtsam otsida. Eks kunagi tagasi.

No ei tahaks kirjutada, et ei leidnud. Enda jaoks leidsin aega ning jalutasin looduskaunis kohas oma paar tundi ja tutvusin suuremate ja väiksemate kuuskedega. Uurisin kuidas kalameestel läheb. Lootsin tegelikult, et värsked Reigo ja Madise lumised päkapiku jäljed mind aardeni juhatavad, kuid peale kiilasjää, ma sealt midagi ei leidnud. Tuleb pimedas ja taskulambiga õnne proovima minna.

Ei leidnud, ei kommenteeri.