Näed aga kätte ei saa 2

 5 

Seda aardetäppi kaardil olen näinud küll aga tegutsema pole eriti kutsunud, sest leidmisjuhend tundus üsna abraka-tabra. Ei saanud miskit aru ei õdedest ega linnust nii kaardivaadet uurides ega ka kohapeal avatud pilguga ringi vaadates. Ja nii ta jäi oma aega ootama.

Kuna siinkandis enam midagi muud otsida pole, siis otsustasin veel ühe võimaluse sellele aardele anda. Kui veel avastasin, et seda aaret pole juba 880 päeva leitud (kauem leidmata aarete tabelis 20. koht), siis tekkis juba sportlik huvi. Lugesin tähelepanelikult logiteateid, tegelesin veelkord erinevate kaartidega ja siis hakkas välja joonistuma üks piirkond, mida potentsiaalikaks pidasin. Tuleb tunnistada, et sinna liikumise juhend mind küll karvavõrdki ei aidanud, küll aga proovisin tagasituleku kirjeldust vägisi selle asukohaga sobitada ja midagi nagu hakkas looma. Igaks juhuks tegin enne õue minekut ka inimgeokontrolli ja kui sain teada, et olin üsna täpselt õiget kohta tabanud, siis tasus ka õue mängima minna.

Auto jätsin kuskile poolele teele nulli ja lõpu vahele, et ikka natuke jalutamist ka oleks. Väga mõnus lonkimine kuni viimase 100 meetrini. Seal sai tunda seda looduse lopsakamat poolt aga lohutasin end, et kindlasti on suvel veel hullem. Isegi praegu naksasid nõgesed läbi matkapükste. Kohale jõudes hakkasin ümbrust vaatlema, et millise puu juure alla tuhnima minna, kui silm jäi pidama ühel asjal ja sinnapoole liikudes sõna otseses mõttes aardele otsa koperdasin. See oli küll nüüd minutiga leitud, kuigi arvestades peiduviisi ja seda, et paar aastat pole keegi leidnud, võinuks siin tunde otsida. Aardekarbiga kõik parimas korras, logiraamat kuiv. Lugesin läbi ka karbis oleva teekonna selgituse ja alles nüüd sain aru linnu olemusest. Kokkuvõtteks suur rõõm, et selle segasevõitu asja nii kiire leiuga lõpetatuks sain lugeda. Peab taaskord tõdema, et igal aardel on oma õige aeg ja minu jaoks oli just täna selle aardeleiu õige päev. Tänan mõnusat seiklust pakkumast!

Logiraamatu täis saamise hirmu siin pole

Leitud, logitud, tänan!

Kaarditöö kodus tehtud.kohapeal läks ikka aega.Aitäh!

 1 

Sõitsime mööda kalameeste teid kohale ja kogemata sattusime täitsa valesse kohta. Lõpuks taipasime, Dauno ajas auto lähemale ja avastas põõsaste vahelt peaaegu laiba. Noh, eemalt tundus nii, ligemale minnes vedeles maas elusuuruses silikoonist naine. Mida kõike metsast ei leia. Päris mitu teooriat oli, miks selline kallis vidin sellises kohas, hüljatuna. Ahjaaa, aare, selle leidsime muidugi ka. Tänud, oli põnev

Keila elanikuna minu jaoks kolm õde ja linnuke selgitamist ei vajanud, aga edasi läks kirjeldus segaseks. Tagasitee kirjelduse järgi sai õige punkt siiski kaarditöö abil päris ruttu paika, aga kuna sinna igasugusel aastaajal liikuda ei taha, siis jäi ootele.

Täna tundus aarde järele minemiseks hea päev - ilm ilus ja nõgesed alles madalad. Miskipärast võtsin pähe üritada siis ikkagi see juhistele vastav lähenemistee üles leida. Kodus panin ligikaudse marsruudi paika. Kohapeal meetritele vastavas kohas igihaljaid ei leidnud, võib-olla valisin ikkagi vale tee - ega see linnukese saba suund just eriti täpne juhtnöör ei ole. Veidi kaugemal leidsin igihaljad ja nende juurest suutisin kaardi järgi ka lähima kraavi leida, aga mingit vulinat ei kuulnud. Kulgesin siis mööda kraave, otsisin ületuskohti, mis väga võssa ei viinud - ei saa öelda, et ma teist teed valides oleksin millestki ilma jäänud. Varsti pärast kohta, kus minu ettekujutus õigest marsruudist sai kokku tagasiteega, nägin metskitse üle põllu jooksmas. Edasi oli juba mõnus põlluservas astumine. Päike paistis ja lõokesed laulsid.

Lõpp oli ka sümpaatne. Muidu poleks sellisesse huvitavasse kohta sattunudki. Aardele lähenesin ülevalt ja ei mõistnud, miks ma peaks seda alt tegema. Peidukas ei olnud just selline, millist nii looduslikus kohas oleks oodanud, aga paistab, et täidab oma eesmärki hästi - logiraamat väga puhas ja kuiv.

Mul oli jh vaja kaasa tolknejat ja näe leidsingi, lisaks leidis kaaslane ka aarde. Tänud kutsumast, oli tore matkata!

Annel oli kodutöö kenasti tehtud. Ma tolknesin niisama kaasas. Samas oli must kasu ka, lõpus leidsin konteineri just mina. Mulle jälle meeldis, päris lahedad kohad, kus konnata ja ega siia naljalt ise poleks sattunud. Lõpp oli ka tore, aitäh.

Mitu korda olen seda mõistatust kaardil lahendanud ja ikka jõudsin ühte ja samasse kohta. Palusin lõpuks Janarilt geokontrolli. Peale rohelise tule sain ka mõned suunavad vihjed lisaks. Suur aitäh! Lubas enam-vähem normaalset ilma ja vedasin Carolysi õue. Arvasin, et teekond saab lihtsam olema, aga koos lapsega (kellel on vaja hädasti ise kõndida) oli see ikka paras retk. Nulli jõudes läks leidmine juba päris kergelt ning tagasitee võis alata. Ilm püsis õnneks kuivana ja peale seda matka oli tuju hea, et Keila jälle puhtam on. Aitäh!

Kui Anni eile õhtul välja pakkus, et järgmine päev siia tulla, siis ei saanud kuidagi keelduda. Ausalt öeldes oli täitsa väsitav jalutuskäik aardeni ja tagasi aga nüüd on tuju hea, et see ettevõetud sai. Oli võimalik ka veidi päikest näha, enne kui hall mass võimust võttis. Kui alguses oli Kasparil nii palju energiat ise jalutamiseks, siis lõpuks mängis juba ema süles magamist. (938) Aitäh! EVEJ

Alguses sujus kenasti, kuid siis selgus, et see linnuke ju vehib sabaga ja ei näita üldse enam õiges suunas. Loogika ja kirjelduse lugemine tekitasid siiski mingi nägemuse lõpust ja arusaama, et otsimiseks tuleb paremat päeva oodata.

Täna oli piisavalt hea päev ning vaikselt juba hakkas ligi hiilima tunne, et viimane aeg otsida, enne kui hein rinnuni kasvab ja olukord keerulisemaks muutub. Tänu sellele oli aarde leid täitsa mõnus astumine ja hulka rakvere raibet sai tolmendatud..

Tänan peitmast.

Ütleme nii, et ega see kergelt ei tulnud. Kunagi sai seda aaret otsitud sõpradega, aga siis me linnukesest kaugemale ei jõudnud. Tegin mingi hetk natuke uurimistööd ja sattusin omast arust õigele kohale. Kuu tagasi käisin ka tööpausi ajal lõpust läbi, aga kuna olin pime mis pime, siis ei tulnud ka aare välja. Täna siis uuele katsele. Väike kahtlus oli, et äkki olen vales kohas ja tegin geokõne geokollegile ja veendusin, et ikka olen õiges kohas. Peale tunnist müttamist, võtsin uue kõne, et kaevata oma rasket saatust. Sain veel tuge ja ühel hetkel see va sunnik siis ilmutas. Arvan, et käisin aardest üle ikka omajagu kordi. Nüüd siis see ka siis lõpuks ära korjatud. Tänud peremehele aarde eest ja korraliku väljakutse eest.

 1 

See pärl oli minu poolt täitsa kõrvale heidetud. Ei olnud mul häid mõtteid õige suuna valikuks. Kuid kui ühel Tarmoga ühisel istumisel see aare jutuks tuli, sain abistava suuna kätte. Järgmisel päeval olin niikuinii juba naabruses aardeid otsimas ja otsustasin ka siit läbi põigiata. Kuigi jah, ilm ja riietus polnud sobivad. Värskelt maha sadanud vihm oli taimed märjaks kastnud ning minu teksad asusid seda vett kõrgelt taimestikult endasse imama. Kirusin ennast ja jätkasin rassimist. Kui paar korda nõgestega lõua ära kõrvetasin, tekkis juba mõte ots ümber keerata ja mõni teine kord naasta. Võtsin ennast siiski kokku ja jätkasin rassimist. Õnneks olud vaikselt leebusid ja tuju tuli tagasi, vähemalt korraks. Tuvastasin sobiva koha ja asusin otsima. Möödus minut, kümme ja rohkemgi veel. Kui pool tundi vaikselt täis oli tiksunud, asusin appi karjuma. Sain nii mõnegi suunava vihje kuhu piiluma peaks, kuid kasu sellest polnud ja aare jäi peitu. Ja siis ühel hetkel muidugi selgus, et ma pea 100m valest kohast otsin, siis ei jaksanud oma rumalust ära imestada. Loomulikult tuli õigest kohast karbike üsna kiirelt välja.

Tänud.

Mingi hetk sõbraga jalutasime, kuid sattusime hõbelinnu juures totaalsesse segadusse ning lahkusime nukral moel. Siis märkasin, et teine geosõber on aare leidnud ja palusin end veidi lähemalt tõugata. Sain aru, et linnukestel on kombeks liigelda ja sabaga vehkida, mistõttu mina täitsa valele poole jalutasin.

Täna siis parkisin auto ära ning asusin koeraga puugikorjeretkele. Seda seetõttu, et alguses ikka rohi üle koera pea ulatus. Enamus rada oli siiski väga lihtsalt jalutatav, lõpus kohtusin nõgestega, kuid pikad püksid säästsid sellestki. Küll mitte koera, kes elus esimest korda kõrvetada sai ja nõgeseid läbimast keeldus.

Lõpu leidsin ruttu, oli teine täiesti heas korras. Aitäh aarde eest!

Leitud. :) ideaalne jalutus kevadises looduses. Aitäh

Suuremal osal kaardil lahendatud mõistatus. Seda, kuhu suunas vulin läheb, käisime siiski kohapeal kontrollimas. Lõpp tundus kuidagi väga ligipääsmatus kohas ja seega jäi see aare oma aega ootama. Nüüd võtsime siis kraavideäärse jalutuskäigu ette ja leidsime eest täitsa mõnusa paiga. Tänud!

Pràeguses aastaajas on seda teed eriti mônus jalutada, sai tàitsa kuiva jalaga. Lôpupoole tervitas mind kena rebasepoiss, kes kyll tiba àra ehmatas, aga kyll ta tagasi pàikse kàtte peesitama tuleb. Tundub et koht on ka populaarne kalameestele. Vajalikud toimingud tehtud siis tagasi sai juba shortcutiga. Künkaotsast kodumaja paistab, pole paha. Vàga ilus koht. Tànud juhatamast ;)

Leitud. Tänud

Mõistatuse algus oli lahe, kohe ei saanud ka aru mida otsima peab aga siis pahh sain nägijaks. Kuni 3da punktini oli lahe, edasi ei saanud enam midagi aru. Mina otsisin hoopis teisest kohast ja lõpuks küsisin oma tulemusele kinnitust ja sain vastuseks, et vapsee vales kohas?!? :O Õnneks näidati suund kätte aga khmm... sinna see jäi oma aega ootama... Täna olin vormis ja mõtlesin, et võtan selle väljakutse vastu. Enne kui pimedaks läks olingi omadega juba tagasi plekk kuudis, poole maa peal tagasi hakkas ka vihma sadama aga õnneks kerge niisutus vaid. Praegu vist hea aastaaeg kuna putukaid ja kõrvenõgeseid polnud, tänud aarde eest :)

Oeh kui segased juhised. Alguses ei saanud aru, keda õdedeks peetakse. Ega ka sellest kui lähedal need nullile on. Praegugi veel ei saa aru, miks "õed" just õed on, mitte aga näiteks vennad. Üldse oleks jutumärkide kasutamine kirjelduses abiks olnud. Keila ümbrusega tuttavad ehk teavad, et linnu asemel peab otsima "lindu", ning et sobivalt Veekeskuse juures olev kivist lind ei puutu kuidagi asjasse. Teistes aga võib tekitada segadust. Minul vähemalt tekitas.

Ja seega, olles mitu korda alguses käinud, lõpuks küsisin abi varemleidja käest. Sain enamvähem teada kuhu minema peab. Ilma igasugu tiirutamisteta.

Tegelikult on kahju, et juhend nii segane on. Mulle isiklikult tundub, et lõpu leidmine on lihtsam ja mõistlikum, kasutades tagasimineku kirjeldus. Sellise mõistatuse asemel eelistaks pigem multit või kasvõi tavalist aaret. Sest lõpuks valitud koht mulle täitsa meeldis. Vähemalt ilma nende mainitud nõgesteta.

Leitud tuli ikka kaks korda kohal käia et leida ja jalad said ikka korralikult vatti nõgestelt kuna sai ebavajalikult valedesse kohtadesse minna soovitan pikki pükse Aitüma????????????

 2 

Oh seda aaret kll. Aastake tagasi olin selle peale palju energiat kulutanud, aga leidmata ta tookord jäi. Vahepeal teistest aaretes rääkides kerkis kuidagi see ta päevakorda, millisest valest kohast seda otsimas on käidud. Tundsin tuttavat tunnet ja uurisin asja lähemalt. Peale väikest suunavat vihjet asusin täna 6htul taas välit66dele. Esialgu olin omades vanades raamides kinni ja otsisin juhise järgi "loogilisi" varemkylastatud kohtasid läbi, aga kuna seal läheduses olid juba teised aarded, siis suht kiirelt välistasin selle piirkonna. Peale väikest kaardit66d tekkis aga uus idee. Juhiste järgi nagu pisut ulmeline aga otsustasin siiski 6nne proovida. Lähemale j6udes tundus koht paljulubav ja ka nimele vastav olevat. Nagu peitja lubas ootasidki siin mind pooleteistmeetrised n6gesed. Mis see väike nõges ikka mehele teeb. Ytleme nii et lyhikene pyks ja toore j6uga peale minek ei olnud just k6ige parem valik. N6gestest läbi saanud veel m6tlesin et kui see veel vale koht ka on siis ei teagi kohe mida... &nnex seekord läx sellega täkesse ja isegi tänase kuupäevaga nimigi ees. Tagasi minnes v6tsin teise mehe jälje yles ja oh yllatus kll sai täitsakuiva jalaga ja ilma n6gestetakistuseta hakkama :D N6gestel sain agaikka korralikult k6rvetada. Jalad tulitasid ja 66sel und ei tulnudki. Aga vähemalt leidis see täpp endale 6nneliku l6pu. Tänud peitjale

 1 

Oi kui kaua olin selle aarde otsimist edasi lükanud. Kirjeldus tundus lihtsalt nii segane ja siiani polnud piisavalt aega, et aaret saaks otsida. Kolme õe ja linnu asukoht oli mulle teada aga kuna lind on vahepeal teise asukoht lennanud, siis siit tekkis juba ebakõla juhiste jälgimisega. Proovisin nii uue kui vana asukoha järgi aga jõudsin ühe talu värava taha. Juhistele vastavaid kohti kohe üldse ei tundunud olevat. Peale geokõnet sain algusest edasi aga hoopis teise suunda kui ise oleksin liikunud. Lõpuks õnnestus rattagas sõita 100 m kaugusele aardest ja ainult viimane 100m oligi maastikul liikumisel keeruline rohkete nõgeste tõttu. Ilma vihjeteta ei ole siia kuidagi osanud liikuda, ka tagantjärgi ei oska sobivat liikumsitrajektoori kaardile joonistada.

Aarede asukoha leidmiseks tegin tööd kaardi ja kirjeldusega. Mõnest osast ei saanud väga hästi aru aga võimaliku asukoha tuvastasin, mis tundus klappivat kirjeldusega, eriti tagasitulemise osaga. Täna siis võtsin ette jalutuskäigu ja varustuse, et võimaliku märja ja nõgestega hakkama saada. Kõrvetada sain, märjaks ei saanud aga koht oli õige ja nimi sai kirja. Tänud peitjale.

Meil oli kõik vastupidi - ei näinud aga saime kätte ;)
Täname!

Jälle targem ja parem inimene. Tänud

Seeria esimene aare lahenes lihtsamalt, teisega oli hulga rohkem tegu. Esimese puhul sai arvestada kirjeldatud juhistega ja tagasitee kippus sohu minema, siin oli vastupidi, et selgust saada, pidi teatud hetkel tagasiteest pihta hakkama. Kõige rohkem selles mõistatuses ajas mind segadusse punkt 2.a) Mulle tundus, et seda punkti järgides oleks pidanud aare mulle tunduvalt rutem kätte tulema, aga arvatavasti on siiski tegu minu vale arusaama ja kalibreerimata silmamõõduga. Selles olin kindel, et kohapeal ma kraave avastma ei hakka, panustan kaardi- ja logitööle, hakkan valli otsima ja lõpu suhtes kasutan geosõbrakontrolli. Nii tegingi, esimene koht läks mööda, aga teisega sain pihta. Hommikul peale päikesetõusu käisin ära. Arvatavasti parim aeg, lumega kehtiks pealkiri- ei näe ja kätte ka ei saa, praegu nägin ja sain kenasti kätte, teekonnal ühtki nõgest ka ette ei jäänud ja kummikuga sai vabalt poole tunniga käidud. Koht selline huvitav. Tänud.

Kunagi kui see aare avaldus, sai selle lahendamisega algust tehtud. Peab mainima, et algus oli paljutõotav. Siiski, kuskil neid igihaljaid otsides jooksime oma ideedega ummikusse ja sinna see jäi. Nüüd aga, olles saanud veidi valgustust, uus katse. Seekord sai siis kaardi peal kõvasti tööd tehtud ning tegelikult hakkasin õiget kohta positsioneerima tagant poolt ettepoole. Võib öelda, et niipidi oli palju parem. Seetõttu ei tea ka, kuidas see algupärane track välja peaks nägema. Igatahes jõudsin täitsa loogilisse kohta, kuid siis ikkagi valdas nõutus. Aaret ei ole. Murdsin siis end läbi rinnuni nõgeste ja igasuguse muu lokkava looduse edasi, uuele vallile. Ka siin ei pakkunud Valli mulle Aaret. Ei osanudki midagi ette võtta, heitsin meelt ja võtsin suuna algusesse tagasi. Lonkisin tagasi ja mõtlesin veel korra vaadata paari kohta, et äkki olin ennist olnud otsimisega hooletu. Tonksasin siis niisama muuseas tee ääres varbaga ühte objekti ja üllatus oli päris suur kui sealt aardekarp väla tuligi. Minu meelest ei olnud see loogiline koht. Vähemalt ei olnud see seal, kus ma arvasin, et olema peaks. Aga noh, las ta olla, nagunii selle lahenduse juures ma loogikaga just ei hiilanud :)

Tänud aarde eest!

Selle aarde otsimine oli kavas olnud juba pikalt. Kuna tundus, et äkki pole enam väga vesine, siis sai ka laps vankriga kaasa võetud. Juhised tundusid lihtsad ja loogilised - minek. Kahjuks otsustas mõistus hakata mingist punktist alates tõlgendama juhiseid omamoodi. Viimases punktis (oma arvates) kratsisime kukalt ja mõtlesime, et valli vallutamiseks tuleb tiivad kasvatada. Süvenesime logidesse ja peale mõningast lugemist saime aru - täiesti metsas. Õnneks lahenes segane olukord ning saime ka aarde kätte kuigi täiesti omamoodi lahendusviisiga :D. Aitäh peitjale korraliku matka eest.

 1 

Lõpule lähenedes küll korra tekkis väike kahtlus, et kas ikka sai õige koht, aga kui pooleteistmeetrised nõgesed koos neid läbiva rajaga vastu tulid, siis oli tunne juba kindlam. Kui lõpuks kohale jõudsin jäi peidukas ruttu silma. Tänud peitjale!

 1 

Kuna nägin, et ma seda üksinda kätte ei saa, siis tervitasin süllekukkunud võimalust vahelduseks kahekesi proovida. Kollane pannkook siinjuures tähistab edukat katset muuseas! :o)

Oma tõlgendust aare otsimise juhendist püüdsin teataval määral vaka all hoida, kuivõrd varasemad üritused olid ju sohu viinud. Tagantjärele targalt võib ütelda, et kuuenda punkti võimalikust ~41 eksimusest umbes 3 suutsin eelmistel kordadel ära teha küll, sest voolu suunda ei olnud toona tõepoolest võimalik igal pool selgelt määrata. Muidugi oleks ju kohe võinud avaramalt mõelda ja vaadata ja lihtsalt õigesse kohta minna, aga milleks :o) Mõnus jalutuskäik kena päikselise ilmaga, lõpus oli eriti chill. Aitäh.

 1 

Kõigepealt otsisime õed üles. Hea, et Tunkiga koos olin, ise ma poleks neid vist küll leidnud. Järgmisena imetlesime hõbedast linnukest. Linnuke uudistatud, otsisime igihaljad üles. Parkisime sinna lähedale. Nii kui autost välja sain tundsin korralikku aroomi. :D Vaatasin kohe jalanõud üle, täitsa puhtad, vedas! Tunkil nii õnneks ei läinud, nii et enne jalutuskäiku sai ta kraavis oma tosse pesta. :D

Jalutasime täpselt kirjelduse järgi. Vahepeal mõtlesin küll, et kas oleme ikka õigel teel, kuid lõpuks jõudsime täitsa lubavasse kohta. :) Kolasime natuke ringi ja varsti nägi Tunk aaret. Uuris siis, et kas tahan ka otsida või logime ära. Otsustasin ikka ise ka otsida. Natuke kulus ikka aega, kuid lõpuks komistasin õige asja otsa. :)

Suured tänud peitjale mõnusa mõistatuse ja jalutuskäigu eest. :)

 1 

Ma olin Laurile paar korda varem pakkunud, et lähme otsime ta ainsa kodulähedase leidmata aarde üles aga seni polnud see vähe raskemat maastikku ja natuke pikemat matka lubav plaan teoks saanud. Täna peale golfamist tuli teine kättesaamatu ka meil omavahel spontaanselt jutuks ning kuna Mariann mainis, et hetkel on ilmselt parim aeg selle aarde vallutamiseks, seadsime sammud lõpuks ühtlasi ka siia… No minul on nendest tasuta süllekukkunud koormuspaketikatest alati ainult rõõmu :D. Nii et vabalt võiks mu poolest siia lähiümbrusesse ka sama seeria nr 3 tekkida… Peitja korraldab siis varsti ära? ;)

 1 

Kodu lähedased aarded hakkavad otsa saama...nüüd sai see ka ära võetud :) Varsti on päris jama, Kuuseparki veel hoian varuks :D Aga sellega läks jah lihtsamalt, kuna Mariannil oli eeltööd suht palju tehtud. Minu eeltöö on ainult mõttes olnud. Kuna tunnen ümbrust mingil määral, siis panin vaimusilmis lõpu endale paika ära :) Ma arvan, et väga puusse ei läinud ka, lihtsalt lähenemistee oli erinev ja see ajas segadusse. Täitsa mõnus jalutuskäik oli :) Tuul küll oleks võinud olemata olla aga see õnneks segas ainult ühel suunal. Lõpus läks ka tänud Marisele väga kiirelt. Mina ei saa juba teist korda aru selle seeria puhul nimest. Nägime ja saime kätte nagu ma kunagi ka esimese...ei tea millest see valik. Muidu aga tore asi, tänud peitjale!

Eelmisel korral jäi jalutuskäik aardeni poolikuks, kuid sel korral ei takistanud miski. Vahepeal küll natuke jalgealune lirtsus ja tuul tahtis kaasa viia, kuid hea seltskonnaga möödus teekond kui linnulennul ja sihtmärk aina lähenes. Lõpus ei kulunud ka liialt aega ning karp tuli peidust välja. Mulle meenutas aarde kirjeldus traditsioonilist letterboxi. Aitäh!

Tänane esimene. Olin kodus veidi eeltööd teinud ning leid tuli kergemalt, kui arvasin. Tänud peitjale!

Päeva esimene aare. Jalgealune oli alguses kohati märg, kuid sellelegile leidsime lahenduse ja läksime väikse kaarega. Varahommikul sai nautida päikesetõusu, mis peagi pilvede taha jäi ning kadus. Mõnus aare. Aarde leidmisega probleeme ei tekkinud. Tänud peitjale!

Leitud.

Ei oskagi kohe midagi tarka selle kohta öelda. Oli ikka seiklemine, et lõpuks siia välja jõuda, tänud.

2625.

Oh ma käisin seal millalgi päris ammu (ca. aasta tagasi) ja nüüd märkasin et ikka logimata. Viga parandatud

 1 

Eks muidugi oleks lihtsam,kui ennem teele asumist oleks kodutööna miski koordinaadi pojuke kaasa võtta.Ega kaaslaste logidele polegi suurt midagi juurde lisada. Meie läksime ikkagi kirvega kurge(kobrast) püüdma ja välja tuli päris huvitav seiklus :)

Sama sarja esimene aare andis meile tõesti kuhjaga enesekindlust kaasa.Kirjeldust lugedes otsustasime suht alguses juba skippida.Püüdsime logidest siiski paralleelselt ka vargsi kindlust saada oma teekonna õigsusele ja nii me kulgesime oletatavasse lõppu välja.Igatahes saime kuhjaga mõtteainet „Näed aga kätte ei saa volume 3“ jaoks :)

Veelkord tuhat vabandust nende ees,kelle kodurahu häirima sattusime!Tänud ka peitjale ja abimeestele kes meid õigele rajale tagasi aitasid

Tagant järgi on kaarti vaadates kõik loogiline, aga me kiire kirves lendas ikka väga mööda.

 6 

Saime seeria esimese aarde juures saavutatud edu tõttu julgust ka teisega katset teha. Vist läksime isegi liiga enesekindlaks, sest jõudsime omadega ikka uskumatutesse kohtadesse. Aga kõigest järgemööda.

Nagu eelmisegi juures: null eeltööd, lahendame välimõistatusena. Alguse saime jooksma, aga kirjeldust edasi lugedes otsustasime mingi osa kohe vahele jätta. Parkisime auto teise kohta ja asusime taas jalutama, punkte märkima ja meetreid arvestama. Ühes kohas otsisime maamärki, mida seal kindlasti ei olnud. Asusime tulemusi kohandama-venitama, siis jälle nagu klappis. Võtsime seda kui kindlat kinnitust ja otsustasime kohe lõppu kirvetada :)

Leidsimegi sobivalaadse koha ja murdsime läbi. Oi, kuidas murdsime. Pika murdmise järel jõudsime kohta, mis vastas üsna hästi kirjeldusele: kummikuid oli vaja, leidus palju püstiseid orke ja rõvedates kogustes nõgeseid, isegi valli leidsime. Või noh, "valliks" oli meil üks konkreetne suur kopratamm, koos igal pool peituvate teadmata sügavustega urgude ja kraavikestega.

Allan oleks heli järgi otsustades ühele koprale peaaegu peale astunud ja hoidis edaspidi epitsentrist natuke kaugemale. Kaupoga ronisime otse tammi otsa ja üritasime kogu selle kaikamudru ja nõgeste seest karpi välja kaevata. Isegi viimaste logidega läks kogu see valu ja vaev kokku. Kui ka Kaupo oli ühe jalaga tammist läbi vajunud ja kõigil olid käed nõgestes tuhnimisest valusad, tekkis tunne, et äkki ei ole asi ikka päris õige. Kaupo tegi abikõne ja selgus, et olemegi täiesti valedele kobrastele tohutult asjatut stressi tekitanud. Niuts.

Kui olime sellest kraavide ja rägastike labürindist lõpuks edukalt välja saanud, oli tegelikku lõpp-punkti suundumine juba üsna meeldiv jalutuskäik, vaid enne päris lõppu kohtusime taas nõgese- ja kassitapuvõsaga, mis teksadest toredasti läbi kõrvetas. Kui aare lõpuks leitud, oli muidugi päris hea tunne, et kogu see madin sai läbi tehtud. Väga meeldis veel, et aardes olid toodud lisakirjeldused kogu ümbritseva tausta kohta. Aitäh peitjale põneva ülesande ja kaaslastele meeskonnavaimu eest!

 1 

Küll selle aardega sai kaardil tööd teha. Geokontrolli puudumine ajas ikka väga kurjaks. Pärast mitmeid ebaõnnestumisi jäi üks koht silma kust tagasiminek peaaegu oli sama, mis aardekirjelduses. Lõime oletatavad koordinaadid gepsu ja minek. Tegelikult kummikud olid liiast, aga olukorda ju ei teadnud. Kohapeal selgus, et olime vaid mõne meetriga eksinud. Olime ikka endi üle uhked, et selle pähkli läbi puresime. Täname.

 2 

Natukene olin kahtleval seisukohal kas pääseb nulli ligi või mitte. Meelel olid pildid Keila siluetist. Jalutasin natukene ja olustik paistis päris niiske. Jumalat oma tennistega mängima ei soostunud hakata kuid mööda kitsast kuiva maad sai edasi rühitud. Peagi kostus vee sorin ja oli päästev kopratamm. Mis tähendas, et kuivenduskraav hakkas edasisel maal oma ülesannet täitma. Astusin ohutult kõrgendikult maha ja võtsin suuna aarde lõpu suunas. Kandis isegi ja paistis kuiv. Pika matka jooksul sain aru, et musta värvi kevad-sügis jope ei ole parim valik palava päikeselise ilmaga lageda taeva all jalutamiseks. Tunne oli kui hautatud pardil. Napilt sai ületatud veetakistus ja jõudsingi nulli. See mis jäi eelmisel korral pea tunni ajaga nägemata, jäi sellel korral momentaalselt silma tänu kevade võsavaesusele. Olin ette valmistanud hullemat sorti otsimiseks aga nüüd ei jäänudki muud üle kui koheselt tagasi hakata jalutama. Aitäh!

 3 

Ma olen kaardisõber ja mul oli, nagu Hanneselgi, täpike aarde algusajast kaardil. Täna siis otsustasin lõpu üle vaadata, sest Siimu soovitud filmini oli tunnike vaba aega.
Autoga veeresin mitte soovitatud parklasse, vaid sutsu lähemale. Kummikuid muidugi kaasas polnud, aga need ongi nõrkadele. Taevast sadas midagi, mis polnud ei vihm ega lumi. Suured valged räitsakad maandusid jopele ja seal olid nad juba loikudena. Siim kalpsas nii umbes paarsada meetrit kaasa, aga kuna tema oli korralike kinoriietega, siis edasi ta tulla ei soovinud. Mina sain enamus maad nii läbitud, et tossudest vesi sisse ei tunginud. See on puhas orienteerumiskogemus, mis esialgsele kuivusele kaasa aitas. Aga siis oli taevast sadav ollus juba nii tihe, et vahet polnud, kuhu astuda ja nii ma oma punktikesse trügisin. Seal ei hakanud midagi silma. Kõndisin vallil ja mõlemal pool allpool, aga tutkit. Ei mingit geokuhja või muud silmaga eriliselt eristuvat värki. Lapsele käru keerata ei tahtnud, nii et mõtlesin Ingalt vihjet nuiata. Inga ei sattunud telefoni otsas olema ja nii ma selle aarde lõpuks ise vihjeteta kätte leidsin. Oli teine tõesti hästi talveks ära pakitud.
Kinno jõudsime viimasel minutil. Lõpp hea kõik hea. Aitäh kah! Kaardiülesanded on toredad.

 3 

Eelmine kord oli kraav väike nire, mis haihtus poolel teel, samuti ei leidnud ühtegi valli. Tänaseks oli kraav jõeks muutunud, mis viis järveni ja ka valle jäi järjest teele, põhjatippudega ja puha. Järve ma ei pidanud õigeks kohaks ainult seetõttu, et mäletasin eelmisest korrast seal põllu olevat. Seevastu vallid vaatasin kohusetundlikult kõik läbi, et vältida tagasitulekut, aga õnneks väga vale valli juures sain isegi mina aru, et see on vale. Isegi kui ma lootsin, et pole, siis varesed pea kohal karjusid küll läbisegi: "Vale! Vale! Vale!!"
Viimane vall sarnanes kõige rohkem logides kirjeldatuga, kuhu jõudmine oli päris vaevaline. Roomasin mingist tunnelist läbi, mis meenutas liaanidesse mähkunud täiesti kuivanud puud ja turnisingi mingi kuhja otsas. Nüüd oli järgmine takistus: maailma suurimat geokuhja polnud. Selle puudumise ja ka esmapilgul karbi leidmata jäämise tõttu arvasin, et järjekordne vale küngas on teele ette jäänud ja roomasin tunneli kaudu tagasi. Siis mõtlesin veidi, lugesin veel logisid ja arusaamisele jõudnud, et ma ei jõua ennast ära kiruda, kui see õige koht oli, suundusin uuesti tunnelisse. Tee hakkas juba päris tuttavaks saama. Pärast veerandtunnilist ragistamist jäi väga juhuslikult lõpuks peidukoht silma ja suure rõõmuga teostasin logimise. Vähemalt ei olnud asjata Keilasse sõitnud ja mitme kilomeetri pikkust jalgsimatka sooritanud.
Tänud aarde eest. Sai teine korralikult tagasi peidetud, et saaks rahus talvituma jääda.

Kui olime õige geopeituri kombel lõppu otse kohale murdnud, siis leidsime eest täitsa pädeva tee. See jäigi selgusetuks, kust see algas, aga enam pole see ka tähtis. Aarde enda otsimisega oli tükk tegemist, palju kahtlasi kohti sai eelnevalt järele kontrollitud, aga lõpuks siiski õnnestus ka aardekarp oma peidikust välja meelitada. Aitäh peitjale.

Koordinaadid sai juba talvel välja arvutatud ning nüüd siis lõpuks ka aare leitud.

Selle asja leidmiseks olime mõlemad ikka pikalt eeltööd teinud ja nüüd siis trampisime otse oma väljamõeldud lõppu välja. Kohapeal kõik nagu klappis aga mida ei olnud oli aare ise. Küll me tuhlasime ja mõistatasime. Mingil hetkel sai ka telefonikõne võetud, et kas me oleme üldse õiges kohas. Selgus, et koht on õige aga otsimiskoht on lihtsalt 20 meetrit vale. Lahe urg.

Peale seda, kui olime Gnoomis oma kered head paremat täis parkinud, otsustasime, et teeme ühe väikse jalutuskäigu. See aare sobis selleks suurepäraselt. Algusest ei osanud vajalikku infot kätte saada, kuna aga teise punkti asukoht oli teada vurasime kohe sinna. Siis tegime nii nagu peitja palunud oli. Õnneks oli putkemeri veel tärkamata ning talla all krõbisesid üksnes möödunud-aasta isendite kuivanud varred. Jalutamine oli igati mõnus, kuna maastik praegusel aastaajal väga matkasellisõbralik. Kohapeal aega peaaegu ei läinudki. Aare jäi kiiresti näppu. Tagasi minnes tellisime Andrese endale autoga vastu. Tänud peitjale!

Täna oli maastiku raskusaste küll 1,5, mitte rohkem. Mõnus jalutuskäik ja hästi tehtud aardepeidik, aitäh peitjale.

Tänan!

Nüüd saabus lõpuks talv. Suurvee alla jäävad alad olid nüüd suurjääks saanud - lage ja sile väli igas suunas. Alles aarde juurde matkates selgus, et kraavid ikka veel vulisevad, eriti sellised, mida meie gepsu kaardi peal olemaski polnud. Eks siis tuli veel kolmandast suunast üritada ning seekord täitsa edukalt. Väga kaunis roosa päikseloojang oli, kui oma jälgede tegemise lõpetasime. Aare korras, tänud!

Päris tükk matkamist sai enne, kui õigesse kohta sattusime. Olin seda paika lihtsalt natuke teistmoodi ette kujutanud. Lõpuks siiski karp käes ja tuju hea, lisaks veel ilus roosade pilvedega udune päikeseloojang kargel talveõhtul. ...Aga karbi oleks saanud ka nt. mingi riidest kotiga sinna riputada, oleks see pusserdamine ära jäänud :P. Aitähh!

 2 

Lugesin ka omal ajal suure huviga Alexi ja Co lugusid sarjast Hirmu- ja õudusjutte. Aga vat ma nüüd ei teagi, kas ma olen laisk või mugav või mõlemad, aga no ei meeldi mulle see asend poolestsaadik maa sees ja kopraorad p***ses. Mistõttu võtsin ükspäev kaardi ette ja tegin sinna roosa täpi.

Tänasel imeilusal hommikul, kui üle mitme päeva jälle valgeks, võtsin Liisi näpu otsa ja läksime skoorima. Ai kui ilus matk sai! Maa härmas ja kahutand, lombid nii jääs, et mitte igal pool ei andnud see autoratta all järele, lai sätendav väli. Liisi tahtis kangesti omal jalal matkata, mitte kukil, ja see lõi liikumiskiiruse alla. Siiski olime umbes 10 minutiga autost aarde juures, aga järgmised 10 minutit harutasime. Marje ja Paavo olid sinna mingisuguse pesa pununud, mis karbi andis kohe kätte, aga vat tagasi panna enam ei lasknud. Pusserdasime ja susserdasime nagu Puhhi raamatus, aga kuidagi sai karp siiski kohale. Ja tagasi oli juba lihtsam, sest eesmärk sätendas kaugele ja samm sai sellevõrra erksam.

Aitüma, tore asi!

 2 

Saime Kõltsu kõutsi edukast omal käel ja katse-eksituse meetodil äralahendamisest nii palju indu, et algatasime diskussiooni, kas minna põllutööle või mitte. Põllumees pidavat ju põline rikas olema. Keskmine geopeitur seda aga pole. Kuna aeg oli pool tundi enne päikseloojangut, ei soosinud see välitöödele tõttamist. Kuna aeg oli pool tundi enne päikseloojangut, otsustasime loomulikult minna. Niigi päev otsa nina arvutis või paberil passinud.

Kohapeal parkisime auto viisakasse ja puhtasse kohta. Ja läksime aardeni. Lihtsalt läksime ja läksime ja olimegi kohal. Aitab kraavidest, keerutamisest, colgatest ja koprapesadest. Läksime sinna, kuhu ma gepsus punkti panin. Selgus, et kaheksa meetrit aardest - pole ju paha. Klappis ja joppas, mis muud. Õnn ja mõistus olid meiega. Ega see pole üks teine aare, mida võib viis korda otsida ja ikka ei leia. Tagasitulek oli meil sama rada, mis minek, ainult et pimeduses ja ilma gepsuta - polnud ju vaja. Aarde juures oli kaunis päikseloojang, linnakuma ja karge õhkkond.

Aare kombes, ei hakanud lahti harutamagi. Võtsin TB koopia lataka. Jätsime pastaka ja kaks helkurit. Selleks, et järgmised pimedas tulijad saaksid vähemalt lahkudes olla seadusekuulekad :-) Tänan normaalse aarde eest! Ebanormaalseks, võsaseks ja märjaks tegime selle ise. Aitäh ka selle eest! :-P

 4 

CCCLXXXVII. NAKES 2 - Algus: lugesin kohe ilmumise järel Alexi ja Mooritza logiteadet ja suu jäi imestusest lahti, tekst oli ülimalt põnev ja kirjeldusrikas, aga aru ma ei saanud, kus paganama kohas nad kolasid, et see kõik nii seikluslik oleks? Võtsin kaardi ja ajasin veidi edasi-tagasi peitja tekstis järge ja asukoht oli üheselt selge, kuid seal ei saa ju ometi midagi nii hullu olla! Palju ei puudunud, et oleks riided selga pannud ja minekule asunud.

Keskpaik: Otsustasin siis ka pimedas minna, et asi autentsem või nii;) Parkisin auto ühes kohas (asfaldil) ja edasine oli mõnus jalutuskäik aardeni, jalad kuivad, ühtegi auku ei õnnestunud näha (küll otsisin), nägin vaid paari ära näritud põõsast ja nööripuntras aardekarpi. Kõik. Äärmine pettumus! Kokku koos pusimisega ei läinud poolt tundigi.

Lõpp: Tõe huvides, siis teades sealseid olusid kevadel, on tõesti ümberkaudsed põllud/heinamaad üleujutatud ja raskusaste kõrgem. Tervitan lõpuks A & M-i viimaste huvitavate muinasjutusugemetega olustikukirjelduste eest, kirjanduslik väljendusoskus on hea ja äkki koguvadki oma esimeste mitteleidudega lihtsalt like...

Klikin pöidlal :)

Peitjalt ootaks NAKES 3-e!

Nägime ning kätte saamine võttis omajagu aega. Nüüd vaja veel esimene üles otsida, tänud!

Ega see lahenduse leidmine nii lihtsalt läinudki. Kogu aeg sain millestki valesti aru. Lõpuks aga jõudsin omadega ka õigesse kohta. Täna sai siis logima mindud. Täiesti nagu jalutuskäik pargis. Küll hirmutati meid, et kus te siis ilma kummikuta, aga nende järele polnud mingit vajadust. Aarde "peitmisviis" oli muidugi klass omaette :) Tagasi suure tee peale jõudnud, keeras just üks auto samasse kohta, võimalik et Kaja ja Bruno :) Aitäh!

Seeria esimese aardega käsi valge, vormistasime ka teise. Loomulikult on ka seal kopraonul omad teed ja käimised. Aarde peitmis- või siis kinnitusviis on omaette tase. EVEJ

 1 

Oi kuidas mulle see aare meeldis. Kõigi nende ajuväänamise mõistatuste vahele üks mõnus aare, mille lahendamise ja leidmisega ka mina hakkama saan :) Olles alles hiljuti külastanud selle seeria eelmist aaret, olime küllaga ammutanud sealt georadadelt tarkust, visadust ja kavalust, mida selle aarde juures sai ära kasutada. Aare alistus kergelt ja lihtsalt. Täname!

 6 

Täitsa masendav ja emotsioonitu leidmine :) Peab vist tihedamalt hakkama mitteleidma. Täna siis jah kulus napp kümme minutit, et logi kirja saada ja tundub, et meiesugused topograafilised idioodid võiksid lisaks kaardi vaatamisele ka kirjelduse läbi lugeda korralikult. Vaatasin Merikesele järgi minnes mõtliku pilguga seda asjade hunnikut mis oli valmis pandud ja mulle jäi mulje, et ta kavatseb kas maale vanaema juurde minna või umbes nädalaks kämpima. Aga eks kõikides asjades on ju kõige tähtsam hea ettevalmistus. Minu ninani kinni veekindel riie oli minu ainus kaitsevahend ja loomulikult ei läinud seda täna vaja. Aga koprad on seal peale meie viimast käiku õige tigedaks läinud. Puid on järjest maha langetatud ja lisaks veel ka parajateks vene ahju pikkusega tükkideks näritud ning osad minemagi tassitud(ilmselt katuse paranduseks) Proovisin valges kõige kõrgema hunniku otsa ronida aga vajusin puusadeni taas sisse ja loobusin, las see loodus elab pealegi oma elu minu sekkumiseta. Igatahes võttis tänane reis koos poes käiguga paar tundi(kodust-koju) ja kahe korra peale kokku tuli täitsa peitja poolt mõeldud ajakulu. Nii, et vaadake ise, et kas käite peitja või minu jälgedes kuid erapooletult sosistades väidan, et minu teekond on lahedam :P Suur tänu väga hea kirjeldusega aarde eest ja kassikanga kudumist pean veel harjutama :D Ahjaa...Mairi käsitöö oskus on kadestamist väärt ning kättesaamatu kuid andsime endast parima ja loodan, et on tugevalt kinni :) Ja aegsasti vastan neile kes aarde leiavad ning mõtlevad, et mida kuradit me seal esimene kord tegime: tundsime ennast tõelise skoorija vastandina ja otsisime geopeituse mojot...voh!

Koprad märatsevad

Pilt ei anna edasi aga kõrgus 3m

 2 

Õnneks on inimesed analüüsivõimelised. Kodus kopraorkidest saadud vorpe ravitsedes sai kaardil järge aetud, et kus me siis valesti keerasime. Mnjaa tuleb tunnistada, et alguses kirjelduses olnud üks igihaljas ja praegune punt igihaljaid viisid ikka mõtted veidi teisse suunda küll kui eelmine kord :D. Kui kodutöö tehtud sai ,siis sai kõiksugu tavaari ukse juurde tõstetud, mida vaja võiks minna. Kalamehekummikud-olemas,termos kuuma teega ( juhuks kui täna jälle kuhugi sisse kukume)- olemas, tagavara jalanõud-olemas,taskulambid ja akud- olemas. Oeh ja võiski vist aaret otsima minna. Kohapeal panin oma kummarid jalga , seljakott selga tagavaradega ja tatsasime laisalt oletatavas õiges suunas. Kui eelmine kord olime otsimisele kulutanud kaks ja pool tundi, siis täna olime märksa kiiremini vallil ja no nüüd nägime kohe nii nööre kui aaret. Veidi pusimist ja saime oma logi veel esimesele lehele kirja. Näpud juba külmetasid, seega jäi täna joonistamine ära. Vaja oli ju algne olukord ka veel taastada. Sellega saime kahepeale kenasti hakkma, soe hakkas kohe ;). Nüüd oli vaja veel üks väike viga parandada. Nimelt läksime kopraonudelt vabandust paluma, et eelmine kord olime nii ebaviisakalt nende katuseid mööda trampinud ja neile niiviisi majanduslikku kahju tekitanud. Nüüd kuulsime ka vulinat ja oleks äärepealt seal vulina juures miini otsa astunud. Õnneks läks, aga olge teie seal ettevaatlikud! Kopraonud keeldusid meiega endiselt suhtlemast ( on ikka pika vihaga tegelased ), olid meie teele lausa tõkked ette teinud, selge sinna ei tasu ikka kutsumata ronida ilma eelnevalt kokkuleppimata. Käisime ka pimedas nähtud hunniku juures uuesti ää. Oli ka päeval suht võimas. Seda ,mida Alex seal teha üritas ,räägib ta ehk ise , igatahes liikus ta nagu kass seal ümber palava pudru :P.Ja kõiki kaasataritud asju vaja ei läinudki :D. Ah mul matkast rõõmus meel, oh me ei eksinudki teelt :D. Tänud omapärase aarde eest!V: kindad J:TB ja mõned lelud.

me olime koguaeg kellegi kontrolli all ;)

ega roostikust suurt üle vaatama ei ulatu

 2 

Aarde asukoha tegime kindlaks juba pühapäeva lõuna ajal. Kõik on lihtne kui oskad kaarti lugeda ja vähekenegi orienteeruda. Täna hommikul tegime kodused toimetused ära ja sipsti oli aare leitud. Pusisime, logisime ja jälle pusisime. Teel nägime kraavi mis pärast enam ei olnud kraav ja orkidest saime ka kenasti mööda. Markusel oli lõbu laialt ja hüüdis mulle seljas istudes koppadi-koppadi. Mis see 15kg siis ära ei ole. Nimed panime kirja neljandatena. Aitäh mõnusa jalutuskäigu eest!

Ohtlikult teravad orgid

Kindlasti mitte enam kraav

 1 

nonii ndl vahetusel rabamatkalt tagasijõudes mudased riided välja vahetatud pilk arvutisse ja ENNÄE UUS ja siinsamas kodulinna juures telefonikõne ja haarasin uued patareid taskulambi gpsu ja nutika minek.kuna kell oli juba päris hiline siis liikusime nagu jaaniussid otsalampidega,kõiksugu meetreid arvestatud ja õigeid kraave otsides läks teekond aina vesisemaks ja teravaid orke tuli aina rohkem ja rohkem.siis märkasime mingeid tulukesi vilkumas,lootus süütut logiraamatut leida hakkas kustuma aga rühkisime edasi.suured kõrged elamud on ikka muljetavaldavad.mingi hetk jõudsime selle suure mittekraavini ja nägu läks nalja täis et vist oleme saanud tünga et siit otsisime, natuke tuhnusime nutikas ja gpsus otsustasime veidi eemal asuvat valli vaatama minna.pidi ju olema tunnine teekond kuid sinna jõudsime 45mintiga.lootus tühja logiraamatut näha jälle kasvas.sõit ja jalutuskäik vallini ja jälle meetreid lugedes läks otsimine nukramaks no ei leia mingit nööri ja õiget kohta,kuigi närilistele mittesobivat metalli ja plastik peidukad olid olemas ei miskit.selleks ajaks olid lambi patareid ka juba tühjad niiet etsustasime patakaid laadima minna. tagasi otsima jõudsime vara valges,veidi täpsema kaarditöö tulemusena õnnestus õige peidukoht leida probleemideta,rohkem kulus aega nööriga ja sõlmedega aga kätte saime:) pettumus oli suur kui leidsime juba kasutatud logiraamatu.VÄGA lahe seiklus oli.logi kirjutasime enne kl 9:00

seal hakkasime tulema ja aare jäi seljataha

Vimasel ajal on vaba aega väga väheks jäänud ja seegi nädalavahetus algas pühapäeval nii nelja paiku pärastlõunal. Ja siis veidi aja pärast leidsime GP lehelt uue aarde päris lähedal kodule. Allan hakkas kohe uurima, mõne aja pärast oli selge, kuhu minna. Aga... selleks ajaks oli selge, et autoga ei saa, läksime siis 17.22 rongi peale. Kodus olime isegi koordinaadi välja kirjutanud, et see rongis gepsu toksida, geps aga ütles, et vaheta aku ära. Nojah, Keila raudteeäärne jaama pood remondis, kaugemale ei viitsinud minna ja nii me siis kaasavõetud kaardi järgi läksime. Päris kõhe oli maantee ääres käia, kuigi helkurid ja taskulamp olid olemas. See oligi meie suurim ekstreemsus, kui mitte arvestada, et kahe peale oli üks taskulamp ja korra sai ka porilompi astutud. Igatahes logi sai kirja teisena nii 18.30 paiku ja siis tagasi rongi peale, 19.25 astusime Sauel rongi pealt maha ja selleks olime jalutanud nii 7,5 km. Paras õhtune jalutuskäik. Aitäh toreda lihtsa mõistatuse eest ja aarde eest ka, meile meeldis.

 3 

FTF kell 16:50. Sõitsin bussiga Vasalemmast Keilasse poodi, et isadepäeva õhtuks midagi lauale saaks. Veidi enne Rõõmu Kaubamaja bussipeatusesse jõudmist kiikasin korra tahvelarvutis Geopeituse lehele. Ohhoo - uus aare just Keilasse tekkinud! Käisin siiski enne rahulikult poes ära ja edasi aardejahile. Oli ikka seiklus küll! Kirjeldus veidi segane (hiljem tehti parandus), aga kahtlustasin siiski ka õiget kohta. Algul arvestasin tunduvalt lühema teekonnaga. Lõpuks mudaste jalgadega sain hämaraks ajaks asjaga ühele poole. Aardekarbi kinnituse osa parandamiseks said peitjale antud soovitused. Nööridega on ju natuke tüütu pusida. FTF-auhinnana sai kaasa võetud väike taskulamp. Tänud peitjale laheda ja omapärase aarde eest! :)