Tüüp: Virtuaalne aare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 2.5 Suurus: muu Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aardeks on:
-Läänemere puhtaim vesi
-Üks kuulsamaid Läänemere tuletorne (mitte enam kauaks kardetavasti)
-Maa ja Mere pidev võitlus rannajoone pärast
-Kaunid ja vahelduvad rannikutüübid
-Suur mageveeline järv keset Eesti kõige soolasemat merevett
Seistes Harilaiu tuulisel rannal, lase merehääled endasse, et kauni, kuid karmi loodusega ühte sulada. Naudi mere kohinat, lindude hääli, puude müha! Tunne rõõmu ja rahu! Hea külastaja, hoia selle haruldase paiga loodust! (Vilsandi RP soovitused).
Aardekoha koordinaadid on loetud tuletorni tipust, kuhu ronimise riski peab hindama iga aardekütt ise. Tuletornist avaneb vaade Kiipsaare nukile, mis vahetab pidevalt asukohta. Nukk jätkub madalikuna meres, lõppedes Laevarahuga. Sinna on karile põrutanud hulk laevu, isegi nii palju, et kõik ei mahu vee alla ära ja on binokliga praegugi veepinnal nähtavad.
Kiipsaare nukki liigutavad edasi-tagasi kahest suunast põrkuvad lained, seetõttu muutuvad tipu koordinaadid pidevalt. Siit palve GPS omanikele: fikseerige Kiipsaare nuki kaugeima veest välja ulatuva otsa koordinaadid! Minu külastuse ajal olid need niisugused: N 58 30' 12" E 21 50' 01"
Kui vähegi võimalik, lisage ka pilt tuletorni asukohast rannajoone suhtes.
Usutavasti on mõistetav, et kohta, kus maa ja meri vahetavad asukohta ning kuulus tuletorn ei taha püsti püsida, polnud mõtet aaret füüsilisel kujul peita.
Enne Harilaiu külastust on väga kasulik hankida asjakohast teavet Vilsandi RP külastuskeskusest, mis asub 3km Kihelkonnast Lümanda pool.
Kiipsaare külalised, palun teatage kohapeal nähtust aardelogis siin lehel.
NB! Enne aardekülastust tutvuge palun Vilsandi kaitseeeskirjaga. Kiipsaare nukk
kuulub sihkaitsevööndisse kus ei ole autodega liikumine lubatud ka avatud väravate puhul.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (11), ilus_vaade (8)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCTCHP
Logiteadete statistika:
163 (95,9%)
7
19
0
0
0
0
Kokku: 189
Ilm oli ilus väikseks matkaks mereääres. Osad meist ei olnudki seal käinud (k.a mina). Koht väga ilus, eriti äge oli see koht kus lained kahelt poolt kokku lõid(paar tuttavad nägid videot ja küsisid "kas see on Eestis?" Seega ka meie riigis näeb ägedaid kohti :) Aitäh!
58 29.9994 021 50.4015 Oli meie tipp!
Sai tuletorni tipus ära käidud. Hingemattev linnukaka hais????
Koordinaatideks saime N 58 29.989 E 021 50.408. Tore jalutamine, tänud siia juhatamast!
Tulin vaatama, kas siin on kohvik, kus kunagi kohtume kõik....nop...ei ole. Otsin edasi.
Täna - 58 29.954 21 50.442 Üks kaunemaid kohti, mida olen külastanud. Teekond siia oli ka üliilus ja vahva - sai üle pika aja rattaga sõita. Aitäh!
Äge koht. Hea, et aega võtsime ja tippu tulime. Tegelikult peaks siinkandis pool päeva veetma ja nautima ümbrust. Kuna geopeituril on alati kiire kuhugi, siis võtsime rattad ja tegime treti ära tunniga. Tuletorn oli ikka veel püsti, kunagi kindlasti tagasi pikemalt uudistama. Aitäh! 58 29.954 21 50.442
Me saime kokku natuke üle 9km. Huvitav tuletorn nähtud. Tagasiteel tuli vastu üks neiu. Parklas rohkem autosid ei olnud. Tekkis lihtsalt huvi, pika matka neiu ette võttis
Meilgi see kokku üheksa kilomeetrine retk nüüd siis oma kõige kaugemasse punkti jõudnud. Algul oli küll plaan Kiipsaare nuka lõpus ka ära käia, aga enne päris kohale jõudmist keerasime otsa ümber, tuultele avatud kohas oli ka tuuletul ilmal tuuline. Ja tegelikult tundus, et me jõuvarusid on täpselt autoni tagasi jõudmiseks piisavalt kuid kui edasise teekonna suhtes juba küsitavad. Tagasiteel tuli ikka nii mõnigi seltskond meile vastu. Tundub, et siin jalutamine on ikka täiesti populaarne tegevus. Õigustatult väsinult jõudsime autoni tagasi ja ots Kuressaare poole, kus ootas lõõgastav spa. Tänud kutsumast.
Tulime Vilsandilt ning soovisime matka ja vesiretke kõrvale teha ka rattaretk. Laenutasime jalgrattad ja suundusime Kiipsaare viltuse tuletorni poole. Üllatas, et väikesel poolsaarel oli nii erinevaid maastikke: metsa, kiviklibust ja liivävälju. Mõned meist vallutasid Kiipsaare sääre, mõned käisid ujumas. Uurisime tuletorni ja püüdsime aru saada, kus on uksekoht.
Aitäh kotha tutvustamast, tänud aarde eest!
Saime päris kaugele nuki tippu, N 58 30' 8" E 21 50' 9" . Matkajaid oli rohkemgi, oli jõle tuul ja vesi oli jäine, aga mingid hulljulged ujusid majakani ja käisid torni tipuski.
Märkasin, et eelmise aasta aarded - nii vähe kui neid ka on - täitsa logimata. Peale otsimise fakti enam kõigist suurt nagu ei mäletagi. Saaremaale olen nüüd iga aasta korra ikka sattunud, seekord sai matakrada läbi tehtud, ja kuna tuletorne pilt ka aardeleiu toob, siis kohe otsin selle ka üles ja lisan.
Täna asus ninaots 58 30.076 21 50.281. Täname kutsumast!
Ülemerereisi teine aare. Ilus koht maailma veerel!
Koordinaat neeme tipus N58 30.168 E 21 50.070 Oli ikka pikk astumine. Seni kuni astusime kuivatasime tavalise aarde "Kiips" logiraamatut. Koolivaheaja suursaarte reis. Rattad olid kaasas ja need aitasid hulga kilomeetreid lühemaks ajada lähenemisel. Found it: 27.Apr.2022 17:12 Kiipsaare. Karvakala nägime ka meile poosetamas. Endal hüljest ei lubatud teha. Liiga tugev tuul ja nahk märg käimisest ja vesi ka külm. Täname - kuigi aarde tüüp on vale aga noh Virtuaalseid lubati varem ning kingitakse hiljem.
Kes meist poleks piltidel näinud seda viltust ja vees seisvat majakat. Nüüd on ka oma silmaga see asi ära nähtud. Päike paistis, tuul oli mõõdukas, kuid rannailma ja suvesoojust ikka veel pole. Seega vee nautimise jätsime ära ja takseerisime seda ilu lihtsalt kaldal jalutades. Mõnus inimtühi paik ja väga toredad RMK lõkkekohad ka läheduses. Mulle meeldis see koht!
Siin oli see vahva hetk, et kaardil paistab maismaa, aga tegelikult läksid varbad selle piiri peal vette.
Kiipsaarel ma varem käinud pole ja ega teadnud mida eest oodata. Teekonna alguses vastu puhuv tugev tuul ja RMK poolt maha võetud ja kuhja laotud puude hunnik võttis küll alguses emotsioonid alla, aga mida samm edasi, seda rõõmsamaks läks ka meel. Õnneks sai ka enamjaolt metsavahel tuulevarjus oldud ja kui tipus taas looduse mõjuvallas olime, siis oli kohe tunda, et sattusin siia just õigel ajal. Meri lammutas hoolega. Pull oli vaadata kuidas lained kahelt poolt tulid ja keskpõrandal kokku said. Päeva lemmikkoht oli see kindlasti. Teiste jutu järgi oli täna tipp eriti lühike ja parematel päevadel on sadu meetreid kaugemalegi saadud. Mina sain tipukoordinaatideks: 58 29.840 21 50.527. Kuigi semud otsustasid juba tulema hakates, et ujumisriided jäävad seekord autosse, sain vähemalt mina matkast naha mõnusalt kuumaks ja mõnes varjulisemas kohas oleks hea meelege lainetesse hullama läinud.
Ilus koht, võimalik, et tulen siia veel tagasigi.
Väga-väga palju positiivseid emotsioone pakkunud matk! Suur tänu siia kutsumast! Kiipsaare nuki koordinaadid: N 58°30,177' ja E 21°50,070'
Tänud kutsumast, muidud siia poleks tulnud! Majakas istus ikka vees.
Äärmiselt tuuline ilm ja lainetas korralikult. Ilm oli pilves ja päike piilus sealt vahelt vahel ka välja. Nuki poole kõndides oli näha vahvat lainete mängu, kus lained kokku said. Sealt kuivalt tagasi ei saanud, aga sellest polnud ka hullu, sest üllataval kombel oli vesi äärmiselt soe isegi. Ka üksik hinge heitnud hüljes pikutas seal lainete vahel...
Jalutasime siis ikka nukini ka ära. Meie viimaseks kuiva jala koordinaadiks sai 58 30.092, 21 50.288. Linnud ei seganud, pigem tulid jalust ära. Aitäh, vaade on kena!
Neid redelipulkasid oli ikka 1 liiga palju. Aga üles ma sain ja vaade kõrgelt on alati kena. Ma ei olnud siin varem käinud ega saanudki alguses aru, miks küsimus "Kas piletiraha ka vaja läheb?" Kaidole nalja pakkus. Aitäh toomast!
Ilm oli septembrile omaselt mõõdukalt jahe ja tuuline, aga Kiipsaare majaka otsa miski kohe kutsus. Esimese hooga seisin sellele tungile jonnakalt vastu, kuid kui päeva peale päike pilve tagant välja piiluma hakkas, hüppasin ratta selga – vahepeal olin jõudnud juba Kõruse metsade vahele – ja kihutasin selge plaaniga Kiipsaare nukki tagasi. Mandri inimesele oli merevesi külm ja lainetas koledasti, aga torni ma läksin ja üles ronisin ka. Emotsioon missugune! Vaade samuti! Aga tõestusmaterjal puudu.. Egas midagi – tagasi kaldale, telefon hambusse ja uuele ringile. :)
Kiipsaare nuki kaugeima veest välja ulatuva otsa koordinaadid: N 58 30' 10.064'' E 21 50' 8.437''.
Sellest aardest sai meie tänase päeva nael. Päike lõõskas ja vaid mõni üksik tuuleiil jahutas matkalisi. Oli muidugi jupp maad astumist ka ju. Õigemini minnes otsustas poiss kogu tee hoopis kukil istuda. Randa jõudes koorisime end kohe pesu peale ja sulpsatasime vette. Esimese asjana sai ka tornis ära käidud ja kuna sealt avanes nii maaliline vaade, siis tulin kaldale tagasi telefoni järgi. Uuesti torni tagasi ja klõpsasin mõned pildid. Seejärel suundusin edasi veel laiu tippu ka. Vahepeal kadus laid vee alla aga sadakond meetrit poole põlveni vett tuli laid uuesti nähtavale. Kohapeal kirjutasin käepärastest vajenditest nime logiraamatusse ja määrasin kõige kaugema kuiva tipukoordinaadi 58.5033613 21.8340129 . Tagasitulles läxid maismaapoolsest neemetipust veel noored neiud paljalt ujuma. Et siis näkineiud ka esindatud siin niigi maaliliselt ilusas kohas hehehe. Peitjale tänud siia meelitamast
Päeva pikemaks matkaks valisime jalutuskäigu Kiipsaare majakani. Natuke palav oli, aga vähemalt oli ka tuuline ning mööda aardeid kulgedes jõudsimegi lõpuks torni endani välja. Praegu polnud ta midagi nii viltu. Ainult natuke nõjatus mere poole. Imeilus koht, kuhu kindlasti kunagi tagasi tulla. Aitäh!
Kristjan lisab enda logisse koordinaadi ka.
Sellekordse Saaremaareisi tipphetkeks minu jaoks oli Harilaiu matk. Ilm oli suviselt palav, taevas sinine ja päike paistis. Matkasime rahulikus tempos ja nautisime olemist. Koordinaate ei võtnud, kuid käisime tipus ära, kuigi selleks pidime lendu ajama suure hulga linde.
Tänase kõrge veeseisuga liiga pikka matka ei saanud. Koordinaadid 58.500535, 21.839665 Tänan.
Üks väga mõnus retk koos soojas mereves ujumise ja tornis turnimisega :). Tänased tipu koordinaadid, kuhu veel kuiva jalaga pääses on: N58°30.048' 21°50.374'. Edasi sai ka ja päris kaugele, aga selleks oli tarvis üleriided ja muu kila-kola kindlale pinnale jätta. Ja ega torni ka muidu ei pääsenud. Aga fantastiline vaade ülevalt tasus end kuhjaga ära!
Aitäh aardepeitjale!
Oli tore jalutuskäik. Nukilt ei saanud koordinaate võtta kuna seal oli väga palju linde, keds üldse ei tahtnud segada.
Üks äraütlemata põnev ja ilus koht. Aga ikkagi, kuidas saavad lained kahelt poolt tulla ja nii suured veel... Nuki koordinaatideks sain telefoniga N58 30,0349 E21 50,3902 Aitäh peitjale siia kutsumast!
Mäletan esimest siinkäiku aastaid tagasi. Sõitsime saarel ringi ja vaatasime kaardilt, et tore poolsaar ja võiks üle vaadata. Navigeerimissüsteem ei tuvastanud sinna sõites mingeid teid ja näitas, et sõidame lihtsalt maastikul. Kohapeal avastasime toreda puhkekoha ja kaugustes paistva tuletorni. Ühiselt küpses mõte sinna juurde jalutada, sest tundus ju nii lähedal olevat. Tegelikkuses osutus jalutusäik üllatavalt pikaks, nii et saime tuletorni juures ka päikeseloojangu ära vaadata. Nautisime päikest, meremüha ja omaette olemist. Tagasi autoni jõudsime juba hämaras ja jäime sinnasamasse ka ööbima, ilma et keegi meid seganud oleks.
Nede toredate mälestuste paistel mõnuledes ütlesin perele ka enne seekordset Saaremaa reisi, et mul on üks väike soov, kus võiks ära käia. Õnneks ei kohanudki erilist vastupanu, kuigi noorgeopeiturile me teekonna tegeliku pikkust ei avaldanud. Kohale jõudes avastasime eest tohutul hulgal turistide sõidukeid. Mis seal ikka, eks koht ole vahepeal kõvasti populaarsust kogunud tänu turismi arenemisele. Seejärel avastasin, et turistidele renditakse ka jalgrattaid, millega poolsaare tipus ära käia. Selle peale hakkas küll juba kurb. Kui asutasime end minema mööda laia maanteed, mida ma esimesest korrast küll ei mäletanud olevat, tabasin end juba mõttelt, et kas ma ikka tahan. Niikaua kui see lai maantee jätkus, olingi äärmiselt pettunud ja palusin isegi kaaslastelt vabandust, et ma nad siia tarisin. Õnneks läks edaspidi natuke liivasemaks ja maastikulisemaks ja turistid pöörasid seal tavaliselt tagasi. Aga tuletorni ei näinud ma ka selle hetke peale veel mitte kuskilt.
Kohapeal mäletasin olevat veel mingi hoone varemeid, mida seekord muidugi enam polnud. Oli hoopis papist hüljes ja mõned uitajad rannal. Kõva tuul ja üldse mitte nii soe. Ja kärsitud kaaslased. Tegime kohustusliku pildid ja läksime siis teist teed pidi tagasi. Seda teed mööda oleksime hoopis pidanud tulema ka, siis oleks elamus palju võimsam olnud ja saanud torni juba kaugustes imetleda. Nüüd saime vaid aeg-ajalt üle õla kiigata. Lisaks olid noorgeopeituril jalas täitsa sobimatud jalanõud ja lõpus läks teekond selle võrra ikka üpris aeglaseks. Kuid metskitse nägime ja palju merelinde, vaheldusrikast maastikku ja inimtühjust. See kõik päästis lõpuks päeva.
Kokkuvõttes oli ikkagi tore retk, aga paneb taas veidi kriitilisemalt mõtlema selle üle, kas mälestuste kohti on ikka õige aastate pärast taas külastada või võiksidki need jääda vaid mälestusteks. Ilma aardeta ilmselt poleks siia rohkem tulnud.
Aitäh!
Tänane päev me aardetuuril ei olnud sisaldanud ühtegi pikemat matka või jalutuskäiku, seega otsustasime päeva lõpetuses võtta ette selle matka siia Kiipsaarele. Eks eelinfona sai loetud, et jalutuskäigu pikkus tuleb ca 10-12km ning sellest siis juhindusime.
Tegelikult oli mõnus matkamine ning matka ajal jõudsime järele meist veidi varem startinud ja samuti sellele rajale õhtut veetma tulnud Mallele. Nii oli üheskoos hea jalutada ja muljetada maast ja ilmast ning jalutuskäigu lõpuks olime peaaegu et äritehingutki sõlmimas. Ei ole midagi nii, et tehinguid tehakse kas golfirajal või saunas, neid võib ka matkarajal sündida :)
Kuna veetase oli tugeva tuule tõttu igal pool siin randades kõrge (ning seetõttu loobusime ka jalgis Vilsandile minekust), siis ei pääsenud me ka siin nuki juures täna kuigi kaugele. Kaugeim punkt, kuhu kuiva jalaga saime, oli: 58 29,750; 21 50.475. Sealsamas tipus kohtasime tegelikult ka väikest viigripoega, aga temast piltide tegemine läks untsu ning ta jõudis enne pildile jäämist laintesse kaduda.
Mõnus õhtune jalutuskäik oli, meil tuli selle pikkuseks ca 10,5 km. Täname aarde eest!
Alustasime matka pärastlõunal mööda poolsaare vasakut kallast. Ilm oli talviselt karge, temperatuur pluss viis ja tuul oli ainult minnes vastu. Teel vaatasime kuidas merikotkas tuhanded vardid lendu peletas ja kuidas merirüdid laineid trotsides kivide vahelt toitu otsisid. Nägime ka pikajalgset rebast, see on vist kohalik eripära. Koht kuhu veel kuiva jalaga sai 58 29.875 21 50.505. Jõudsime enne pimedat parklasse tagasi. Aitäh matkale kutsumast!
Olen jätnud terve saarejagu mitme aasta tagust geotrippi logimata. Õnneks käisime kahekesi ja Anneli logide abil teen selle suure töö nüüd ära.
Nüüd (3 aastat hiljem) seda logi kirjutades mõtlen küll, et mis mul arus oli, kui riskirasedana, kel kästud rahulikult võtta ja liigsest pingutamisest hoiduda, sinna läksin. Aga vaade oli imeilus ja meremüha nii mõnus.
Nuki kaugemaisse punkti ma küll seekord ei jõudnud, aga julgen märkida meid leidjateks. Kindlasti tulen järgmisel suvel siia veel ja siis juba kavatsusega ka koordinaadid kirja panna, ja üldse targemana. Nimelt olin ma täna täitsa poolhaagisega ja see viimane kilomeeter vajuvas liivas tegi oma töö, ja tagasi oli ka veel vaja minna, seega käruga päris seda matka vee ja maa piiril me lõpuni ette ei võtnud. Aga pildi tegin ja pean ütlema et kahju oli et me natuke liiga hilja läksime, oleks tahtnud veidi pikemalt seal tuiata, aga no keda ikka süüdistada kui ikka ennast- kodutöö oli täitsa tegemata ja jalgsimatka pikkus selgus jalutades, aga ei kurda. Oli väga ilus õhtupoolik. Aitäh!
Leitud.Tuul tahtis ära viia. Siiski nii äge seiklus, olin ammu siia tahtnud tulla. Kordinaatide määramine jääb teiseks korraks.
Oli mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga. Kohale jõudes sai end meres jahutatud ja ka tuletorni tipus käia.
Talisuplejana tekkis kiusatus ujuda majakani, tundus nii lähedal. Kuid jãtsin selle siiski järgmiseks korraks, mil soojem on. Eks näis kas järgmisel korral saab üles ronida või on vaja hoopis sukelduda majaka juurde.
Tegemist on eraomandiga, kuid seoses looduse eripäradega on maalapp vee all ja torn ebastabiilne - huvitav mida küll sellise omandiga teha :D.
Matkatee metsaalune oli tihedalt täis tipitud porgandiriisikaid, osad neist haarati mandrilegi kaasa. Enne tuletorni kohtusime julge laglega. Koordinaatideks saime: 58 29.992 21 50.481. Tänud peitjale.
Jõudsime paar minutit peale päikeseloojangut torni juurde, klõpsasime kähku mõned pildid ning siis hakkasime üha hämarduva õhtutaeva all otsima viimast kuiva nukki. Meie tingimusteks oli see koht, kus ka papud kuivaks jäävad. See kaunis õhtu jääb kauaks meelde.
PS kuna mul GPSi pole, siis proovisin Iphone kompassiga õiget koordinaati saada, kuid see võib sama hästi ka valetada.
N 58 29’60” E 21 50’ 27”
Mõnus jalutuskäik...ei seda ei saa öelda, mõnus küll, aga päris kiire astumine, et veel majaka juures vette sulpsatada ja õhtuks Hiiumaa praamile jõuda.
GPS teatas koordinaatideks N58° 30.165', E021° 50.122'
Ilma aardeta oleks ilmselt majaka juurde pidama jäänud ega teadnudki, et siin nii eriline maailma otsas olemise tunne, kui lained kahelt poolt kokku jooksevad. Suurim tänu!
Saaremaa esimese päeva vallutusretke viimaseks aardeks sai Kiipsaare, mis on ühtlasi ka minu GP 3300. leiuks. Parklasse sõites sai tehtud Saaremaa rallit. Funnisin eriti kitsastel ja märgadel kruusakatel kulgemist. Seks ajaks kui pärale jõudsin oli päike langenud juba kole madalale. Kibekiirelt kiskusin pagasnikust jalgratta välja ja pakkisin kokku seljakoti võimalike vajaminevate esemetega. Pauhti uks kinni ja minekut. Pressisin vändata nii kuidas torust tuli. Poolel teel tuli vastu ca 40 tülpinud nägudega last. Vähe hiljem ka keelumärki eiranud mikrobuss. Liivase kohapeale jõudes otsustasin ratast kaasa vedada. Tegu oli õige, sest 300 meetri lohistamise järel sain sõita veel 900 meetrit majakani. Tegin pilte, ehitasin kiviklibust numbri 3300 ja jõin ühe ingveri õlle. Seejärel vahetasin riided, et ka torni ronida. Vesi läks sama järsku sügavaks nagu karjäärides. Kuna oli võrdlemisi jahe, siis ma ei tahtnud enda särki ega pusa ära võtta. Otsustasin, et jalutan siis kohani kus lõpeb maa. Tundus ligidal aga see aina jätkus ja jätkus. Päikeseloojang oli täpselt nii ilus nagu olin oodanud. Jalutuskäik tornist viimase kuiva kohani oli üle kilomeetri pikk. Lõpus oli lahe jälgida lainete mängu kuidas need üksteise vastu laupkokkupõrkeid teevad. Kogu see matk oli väga lahe. Autosõit parklani, jalgrattasõit majakani ja matkamine Kiipsaare nukini. Kui nukilt tagasi hakkasin jalutama oli päike juba loojunud. Majaka juurde jõudes avastasin, et lausa mitu seltskonda on sinna vahepeal juurde tekkinud. Olin jätnud kõik enam kui pooleks tunniks täiesti laokile. Kaasaarvatud rahakoti, auto võtmed ja jalgratta. Hea, et igalpool pätte ei ole. Kõik oli ilusti alles. Pesin jalad liivast puhtaks ja asusin pimedas tagasiteele. Torni jäi küll seekord minemata (PS mul oli korraks plaan seal isegi ööbida) aga positiivset elamust sain piisavalt. Pildid ja koordinaat viimasest maajupist tulevad vähe hiljem. Aitäh!
Ilus päev oli. Mina sain koordinaatideks: N58 30.176 E21 50.100
Jalutasime, ujusime, nägime hüljest ja luigepere. Kauguses ähvardasid äikesepilved, mis õnneks meieni ei jõudnudki. Kiipsaare nuki asukoha fikseerisime koordinaatidel 58° 29.985' N, 21° 50.445' E
Avanes võimalus minna öömatkale Harilaiule. Eriti meeldis see mõte ka veel Kiipsaare aarde pärast. Tellisime kõva tuule, et igav ei hakkaks. :) Tuul sai aga nii tugev, et raske oli liikuda ja Kiipsaare majaka juures oli tegu, et jalgel püsida. Läksime 12-kesi mööda vasakpoolset rannajoont, kus tugevad lained kohinal rannale jooksid. Majakani jõudes oli läbitud 7,7 km. Öiseks piknikuks kell 23.30 leidsime majaka lähedal suurema põõsastiku. Kaasas oli ka 4 algklassides õppivat noort. Tuleb au anda, sest nad pidasid kuni lõpuni matkatee vastu trotsides tuult, väsimust ja kõike muud sel õhtul. Vahepeal hakkas ka vihma sadama. Tagasiteel oli vaja mitmest suurest veeloigust mööda saada. Tagasitee kulges mööda teises kaldaääres olevat teekest.
Oli täiskuuaeg. Kuigi kuu oli pilvede taga, oli niipalju valgust, et sai kõndida ilma taskulampide valguseta. Autode juurde tagasi jõudes oli läbitud 12.5 km ja aega kulunud 4 tundi. Väga äge matk oli! Aitäh aarde loojale! Aitäh matkaseltskonnale!
Vahutavad lained lõid kokku punkti juures, kus sai veel kuiva jalaga seista - 58 29,875 ja 21 50,515
Korralik jalutuskäik naise, laste ja koeraga. Lapsed pidasid tublisti vastu. Kõige kaugem kuiv koht meie külaskäigu ajal oli koordinaatidel 58° 29,903' N 21° 50,480' E.
Tänane pikem jalutuskäik viis Kiipsaarde. Iga säärase maanina peal tekib tunne, nagu rändaks maailma lõppu. Kui teisel pool vett enam maad näha pole. See on kummaliselt vabastav tunne. Mitte selles mõttes, et lendaks maailma otsast edasi vaid kuidagi saavutamisega seotud, nagu EXP+1 sinna kohale minemise eest - eks geopeidulises statistikas kajastub ju ka otseselt nii :o) Aitäh Taavole maailma lõppu meelitamast, mine tea millal muidu tulnud oleks.
Nuki tipus fikseerisin kaks koordinaati:
Hetkel viimane riba Saaremaaga ühendatud maismaad: 58 29.929, 21 50.481
Praeguse seisuga kaugeim lapp maad, mis veel vee seest välja paistab, tõsise madalvee korral potentsiaalselt kuiva jalaga ligipääsetav: 58 30.205, 21 50.040
Majakasse ronimise ma lihtsalt pidin ette võtma. Nii ahvatlevalt nagu ta seal seisab. Väga hullusti viltu polnudki, sees igatahes märkimisväärselt tunda ei andnud - üleval oli ikka üleval ja all oli all. Küll aga andis tunda redelipulki kattev tõsine guanokiht ning fakt, et veekindla koti telefoni jaoks jätsin rannale. Mitte, et seda olnuks tarvis telefoni kuivalt majakani toimetamiseks, vaid puudust tundsin paelaga kaelas kandmise funktsioonist. Ujumispükstel nimelt puudus tasku kuhu telefoni panna ning käed-vabad-rezhiimi nautida - niisiis tippu pidin ronima kahe jala, ühe käe ja ühe küünarnuki toel :o)
Kiipsaare tuletornini ujumine ja sinna otsa ronimine on ammu hingel kripeldanud aga nüüd sai ka see tehtud. :) Ronides tuleb ettevaatlik olla mh ka klaasikildude ja katkise taara osas.
Esimene öö Saare-reisil: ~3km jalgsi läbi mere Kõinastule telkima, teine öö: ~4km jälle telgid seljas Harilaiu platsile.. Lapsed küll korra torisesid, et jälle kotid seljas jala.. aga järgmisel hommikul juba rõõmsalt nõus Kiipsaarele matkama.. Oli ikka ilus ja nauditav matk see.
Päris ilus koht, aga see tee sinna on väääga pikk. Jätsin ratta kuhugi kilomeetri kaugusele ja jalutasin kohale. Leidsin rannast kanistri Aquatuff'i. Nii et kui keegi vajab seda ainet, siis tuletorni juures on täis kanister :D Kohustuslikud ja mittekohustuslikud klõpsud tehtud, jalutasin tagasi. Aitäh!
Kiipsaare külastus jäi uueks hommikuks. Värskelt ja rõõmsalt mõnusal sammul tuule ja päikesega. Ei valinud pikemat rada tagasitulekuks, aga võib olla oleks see olnud hea mõte uidata uutel radadel. Majutuse perenaine soovitas jalutada ringiga, kokku 11 km. Siinkohal reklaam ääretult külalislahkele majutuskohale - Loona mõis. Proovige ja te ei kahetse, pakutakse ka süüa.
Meil on olnud plaan juba ammu sinna minna, iga kord on midagi vahele tulnud, kuid seekord saime selle teekonna ette võtta. Kohale jõudsime, tegime pilti ja nautisime kaunist vaadet.
Meie kevadise Saaremaa külastuse põhieesmärk. Parklas võtsin autost Henriko tarbeks jalgratta välja, mis sest et abiratastega ja eelnev sõidukogemus rattaga, millel on pedaalid kõigest 15 km ja sedagi mööda asfaltteed. Kruusasel teelõigul ja kus tuul vastu, tuli Henrikot veidi tagant lükata. Metsa vahel, kus tuul ei olnud nii tugev, sõitis ta juba ise. Mingil momendil ajasime jänese liikvele. Vaeseke tahtis teisele poole teed saada, kuid jänese süda on ikka jänese süda. Veidi pärast Harilaiu telkimisplatsi jätsime ratta maha, sest ees ootas liivane riba ja Henriko sai kukile võetud. Näidates metsa taga paistvat Kiipsaare majakat teatas Henriko ühel hetkel, et seal elab krokodilli vanaema. Hiljem kui majakas otse ees paistis, lubas Henriko majaka ukse lahti teha ja sisse minna. Natuke hiljem kostus ülevalt: Oh ei, majakas on vees. Kiipsaare nukki poole suundudes möödusime maha kukkunud tootemipuust. Henriko leidis selle endise jalami alt paar münti. Jätsime need sinna. Kiipsaare nukil oli ikka võimas vaatepilt, kuidas kaks merd omavahel kokku saavad. Meie külastus aegu asus Kiipsaare nukk koordinaatidel N58 29,932 E21 50,472. Aitäh.
Meie Siil udus viiendaks aardeks ostus siis Kiipsaaare aare. Siia tegime kahe autotäie rahvaga koos ühe jalutuskäigu. Ilm oli fantastiline. Kohale jõudes tegime fotosesiooni ja peale seda hakkasid teise tagasi minema. Mina lidusi poolsaare tippu, et koordinaate kätte saada. Siit siis praegune tipp N 58 29,930 E 21 50,490 Peale koordinaatide salvetamist ja pildistamist, punusin teistele järgi. Suutsin muidugi väikse valearvestuse teha järvega ja pidin mõnedsajad meetrid tagasi minema. Kätte sain seltskonna autode juures, kuhu jõudsime samal ajal. See oli küll nüüd mõnus patseerimine. Tänud.
Veebruarikuus on Saaremaal võimalik mängida ägedat orienteerumismängu "Siil udus". Selle raames sai kiirelt ka paar aaret nopitud. Sealhulgas sundis tore geomäng meid Kiipsaare majaka juurde jalutama. No kaks kärbest ühe hoobiga. Algus läks lihtsalt, olime lausa rõõmsad, et pärast 7 tunnist autoreisi liigutada saame. Kuid rõõm jäi üürikeseks ja lõppes sügavalt liivase mere kalda peal jalgu järgi vedades. All siiski keegi ei andnud ja nii me seal majaka alt punkti ära tõime ning paar klõpsu ka välja võlusime.
Pikk rännak oli. Ei osanud oodata et pikk jalutuskäik tuleb ette võtta aga kuna oleme tahtnud sinna ammu juba minna, siis tuli ära käia ikka. Kahjuks oli ilm külma võitu, muidu oleks torni ka ujunud. Üks vingemaid kohti saaremaal.
Minu esimene virtuaalne aare ja kus seda siis mujal ikka otsida, kui mitte Saaremaal.
Täpselt nagu Tatika polügoonil, saatis mind ka sel teekonnal täpselt selline edu, et parklast startides oli kena päikesepaisteline ilm, keskel läks pilve, lõpp-punktis oli täielik torm ning sadas vihma, tagasiteel hakkas see vaibuma ning parklasse jõudes oli taas imeilus ilm.
Ega muud polegi reisi kohta öelda, kui et mina sain kaugeima punkti koordinaatideks 58 29.970, 21 50.520, teekonna pikkuseks näitas endomondo 12 km ning ajaks 3 tundi. Ülejäänud jutt on piltidel. Tänud võimaluse eest seda kohta taas külastada.
Osad meist olid kunagi seal käinud (2004 või 2005) ja mälestused olid vinged. Sai nüüd see matk ette võetud ja kohale mindud. Koht on muutunud kõvasti selle aja jooksul, aga ilu on endine.
Muhus suvitades võtsime ette järjekordse matka kodunt kaugele. Seekord tuli sõpradel mõte ära käia Harilaiul. Mina olin asjaga muidugi rõõmuga päri. Meil oli päris tuuline aga väga vahva matk, kokku tuli vist 9 kilomeetrit. Nüüd on siis ka siin ära käidud. :)
Alati on mõnus sinna see rännak või matk
See on äge koht, ka minul üks lemmikutest Saaremaal. 12 aastat tagasi siin sama seltskonnaga käies ronisime umbes poolele teele üles ka, sealt edasi andis juba gravitatsioon liiga tugevalt tunda. Siis pääses sinna kuiva jalaga, seekord oleks pidanud umbes rinnuni-kaelani vees ujuma. Vesi oli küll mõnusalt puhas ja selge, aga natuke veel külm. Jääb mõneks teiseks korraks.
Kiipsaare nuki kaugeimas punktis aga käisime ära, selle koordinaadid olid parajasti N 58 30' 8' E 21 50' 17''
Aitäh siia kutsumast! Põnev on sellist looduse kiiret muutumist jälgida.
Jalutasime tippu, mis paiknes tol hetkel koordinaatidel N 58.50217 E 21.83813.
Harilaid on üks lemmik kohti. Sel külastuskorral sai ka kiipsaare tipus koordinaadid salvestatud. Hullumeelselt mõnus koht iga ilmaga.
Ilm oli ilus, päike säras ja olin just ühe aarde peitmisega maha saanud. Ilmselt polnud me ainsad, kes selle avastasid, sest parklas oli vaid mõni üksik vaba koht. Tee maailmalõppu oli üllatavalt hea, poole maani umbes lausa monowheeliga läbitav. Vahepeal vaid oli üks liivane takistusriba, mis tänu kuivale ilmale oli iseäranis raskesti läbitav. Mõned suvitajad olid ka majaka otsa roninud, vesi oli ranna ja majaka vahel umbes vööni. Sinna ei hakanud trügima. Laksime hoopis kuiva maa nukka otsima. Vahepeal juba tundus, et tuleb veel väga kaugele minna, aga ühel hetkel tuli siiski meri vastu koordinaatidel N58 29 58 E21 50 33. Lahe koht igatahes. Polnudki nii hull kui oleks võinud arvata :) Aitäh peitjale.
Korralik matk. Sellise ilmaga nagu sinna sattusime jääb mulje,et tegemist on tõesti maailmalõpuga. Kuid omapäraselt ilus.
Ööbisime Tagalahe rannas telgis, hommikul tahtis Meeli magada, aga mul oli juba aardenälg peal. Sõin kõhu putru täis ning tegin 58km pikkuse ringi rattaga. See oli kolmas aare. Tagasi minnes hakkas sadama ning kõht hakkas tühjaks saama. Riided olid märjad ja tagasi oli 20km sõita, millest 15km kruusateed. Tagantjärgi oli see koht seda väärt.
Veetase tundus kõrge olevat. Mõõtsin telefoniga tulemuseks 58.499266, 21.842233.
Täna oli seis niru - viimane koht, kuhu jalgu märjaks tegemata ligi pääses, oli 58 29.943 ja 21 50.536. Siis hakkasid lained ja see järgmine nukk, mis kah veest välja paistis, tahtnuks korralikku sumpamist.
Kolmas või neljas kord siin. Esimene oli vist 1998, kui majakas veel rannal seisis ja selle küljes olid Somnambuuli filmimisest jäänud dekoratsioonid. Rannal seisis puust suur hoone, majaka ukseni viis mingi sillalaadne moodustis. Ja see kõik oli kõrgel rannaastangu peal. Hooneteni viis tee, mis laguuni suus küll kangesti klibune oli, aga lasi ikkagi Sierraga tornini välja sõita.
Järgmine kord oli kas 2009 või 10. Võtsime kamba suvekoolitudengeid sappa ja tahtsime nendega tornini jõuda - kett oli siis juba ees ja tuli jalutada. Paraku oli kaader eelmisel õhtul kõvasti pidu pannud ja nii nad ühekaupa sinna liivarannale ära kukkusid. Tornini jõudsid mõned, tiiru laiule peale, nagu algul planeeritud, tegime vaid Kauri ja Sassiga. Aga torn oli siis juba vees, kohalesaamiseks tuli ujuda.
Täna oli kõik muu kena, vaid vesi natuke külm ja tiirud seal lõpus agressiivsed. Seega sumpama ei läinud, tegime vajaliku pildi ja katsusime hoopis torni juures mosaiiki kokku panna. Ei õnnestunud, liiga palju on selle pea 20 aastaga ja tegelt terve sajandiga muutunud. Pidasin ühele pildistavale välismaalasele kiirloengu asjade olemusst ja tulime tulema. Aitüma, eks ma varsti satun jälle siia!
Meie tänane matk algas populaarse lauluga "Läksin randaa.. et saada pruuniks... 58.498995, 21.842348 Siuksed koordinaadid saime siis kui varbad veel kuivaks jäid. Suht ekstreemne triatlon mis hõlmas autoga kuni tõkkepuuni, kruusakatsel jalgrattaga ning liivakatsel jalgsi. Kerge tuul ning rõske udune ilm väikese vihmaga ei olnud abiks. Majakasse kahjuks ei pääsenud. Meist varem jõudnud kormoranid ei kavatsenudki sealt alla tulla. Miski merikotkas tiirutas üleval ringiratast ning hüljes piidles meid paarikümne meetri kaugusel meres. Nii palju rahvast - lasime varvast.
Sai ka kohapeal ära käitud ja ka majaka tippud. Kuid kuna merevesi oli kõrgeks tõusnud siis pilti kahjuks sealt teha ei saanud. Vaade oli aga super ja matk majakani kah tore.
Käisime Kiipsaare aarde 10. sünnipäeval. Tuuled on selle aja jooksul küll muutnud tugevasti rannajoont ja lükanud majakat otsemaks, kuid kaugeima veest välja ulatuva nuki koordinaadid olid üllatuslikud täpselt samad, mis 10 aastat tagasi. Minu soovituse alusel on koordinaate määranud vaid aarde esmaleidjad 2004. aastal, teised on asjale lähenenud "tugitoolimeetodil" Harilaiu kaldal. Minu koordinaadid on loetud Kiipsaare nuka kitsa vette ulatuva sääre lõpust, paarsada meetrit merekaldalt avamere poole. Tänan kõiki aardekoha külastajaid ja soovin ilusaid elamusi Harilaiul!
Oi kui palju olen ma igatsevalt kaugusest selle majaka poole kiiganud, aga temani jõudsin alles täna :D . Jätsin Alexi parklasse autot jahutama ja hüppasin kaherattalise ratsu selga. Tee mändide vahel oli mõnus ja suur oli minu imestus kui ma kaugel parklast järsku metsavahel kolme autot silmasin. Kust nad siia said , ei mina aru saanud, minu meelest sinna nagu muud teed ei tulnud kui parklast, aga noh ju nad siis väga käia või rattaga sõita ei saanud, et pidid siia maastikule välja sõitma. Mina aga pedaalisin edasi ja nautisin vaateid...kuni jäin liivasussi kinni. Egas midagi ,ratta seljast maha ja ratast lükkama. Peagi olin taas sõidetaval teel ja siis juba paistis majakas nii lähedalt. Ronisin rattalt uuesti maha ja jalutasin mööda mere äärt. Kauguses kostsid mereelukate hõiked, aga ühtegi pead veest kerkimas polnud. Vaid üks vaeseke oli rannale vedelema jäänud ja nüüd olid temast alles vaid riismed, kurb. Jalutasin veepiirile ja võtsin koordinaadid. Minu külastuse hetkel olid need 58 29.952 21 50.454 .
Tagasitee mööda teed oli mõnus, kuid teiskordne liivasussi läbimine võttis ikka täitsa läbi, pea oli märg otsas ja oma välimusega ehmatasin vist vastutulevat perekonda, sest päriti, et kas kogu edasine tee on liivane :). Aga liivast ala oli vaid mingi paarsada meetrit, samas piisavalt palju et 30 kraadises soojuses pea keema läheks. Auto juurde tagasi jõudes oli tahmine vette karata, kuid selle kargamisega pidin veel tiba ootama. Tänud vahva koha eest!
Minu üks jalanõu ei elanud küll seda matka üle, kuid sellegipoolest meeldis see meile väga.
Meie koordinaadid olid 58 29.947 ja 021 50.487.
Täname!
Mina valisin lähenemiseks niivale tee et lõpuks tuli auto keset metsa maha jätta. Võttis veelmõne km enne kui haalusime matakarajale, Tegime terve matkaraja ringi ära. Üka meis valis valed jalatsid, et mitte pimeda peale jääda tuli neid "hispaania saapaid" jagada. Nii saidki villid neli jalalaba. Matk ise oli aga nagu ikka ilus ja huvitav, tagasiteel oli isegi matkaraja suutnud meri minema viia, asi sellel siis majakas vette või laid tesie kohta nihutada. Rannavallid olid vahvad ja ka loodame et planeeritav rannataimestiku projekt kannab vilja Koordinaadid olid 58 29.947 ja 021 50.487. Majaka asukoha pildistasin suhtesse päikesega
Tee siia oli pikk, pikk, pikk... Kuna tuul oli vastu keerasin varem väiksemate teede peale, kui alguses plaan oli, seal polnud tuule võim nii suur. 5 km enne aaret oli keelumärk, rattaga ei pidanud aga isegi hoogu maha võtma :) Tõsiselt sürr koht, nagu maailmalõpp :) Ratta jätsin umbes kilomeetri kaugusele aardest, sest läbi liiva oleks olnud teda mõttetu vedada. Tegin pilti, määrasin koordinaadid ning läksin tagasi ratta juurde. Võtsin RMK puhkekohas einet ning käisin laguunis ujumas. See koht vääriks muidugi ka füüsilist aaret :) Aitäh kutumast!
Oleme varem mitmeid kordi Harilaiul rannas käinud, kuid poolsaare tippu polnud varem kunagi kõndinud. Nüüd sai see viga parandatud. Lihtsalt fantastiline koht. Istud maha ja lihtsalt oled. Teekond sinna ja eriti sealt ära muidugi nii roosiline ei olnud, kuigi roosid õitsesid kõikjal.
Kiipsaare majakat olime varemgi külastanud, kuid nüüd võtsime jalutuskäigu sinna taas ette. Vapram meist ronis ka majaka tippu. Minule, kõrgusekartlikule, oleks see ilmselgelt üle jõu käinud ja seetõttu ei hakanud üritamagi. Vaatamata üsna korralikule tuulele oli jalutuskäik kosutav ja rada sai läbitud päris ruttu. Sai pilte tehtud, küllaga värsket õhku hingatud ja taaskord tõdetud, et huvitav ehitis see Kiipsaare majakas. Koht, mis on kindlasti väärt külastamist.
Kunagi seal kohas käidud, kuid siis ei osanud arvestada sellega, et oleks saanud tuletorni ronida ja sel ajal oli torn ka vees ning polnud vajalikku varustust kaasas. Jäi üle vaid pildistamine ja niisama imetlemine.
Nüüd aga teades, kui pikk maa ees ootab ja arvestatud sellega, et torn võib jälle vees olla, sai vajalikud asjad kaasa haaratud ning matka alustatud. Kohale jõudes nägime, et tornike on vees ja tuleb ennast vette sokutada. Kiire riiete vahetus ja padavai läbi vee majakani. Sai enne minekut ka ehitatud üks konstruktsioon, et jäädvustada seda kõike-päris GoPro see polnud aga käis kah :D. Väga tuuline oli nii tornis sees kui ka tipus ja seega ei suutnud kaua üleval olla ning korralikumalt jäädvustada nii tippu jm. ümbritsevat. Midagi aga ikka on aru saada. Väga adrenaliini rohke kogemus. Tahaks tegelikult juba veel sinna ronida :D.
Polnud võimalust koordinaate kahjuks tipus määrata ja ka tipust pilte teha aga videos terav silm märkab, kui kaugele tipp sel korral ulatus.
Video: Kiipsaare tuletorni ronimine
Maailma kauneim koht, kahtlemata. Vahva on see, et ei saa kohe vahetult sihtmärgini autoga kihutada, vaid tuleb kaunis looduses ette võtta korralik jalgsimatk. Hea kaaslane, mõnus ilm, ilus loodus... mida sa veel tahad :). Üritasin majakat veidi otsemaks ka lükata, aga seekord ei hakanud jõud veel peale. Kiipsaare on tõeline Kiips aare :)
Tipu koordinaadid täna: 58,49596 21,84200. Kui ma geopeitusest veel midagi ei teadnud, siis sai ka mõnel korral tipu koordinaadid ära salvestatud ja täna oli Kiipsaare nukk ootamatult lühike. Umbes 300 meetrit on see maanina hetkel lühem, kui oli veel mõned aastad tagasi. Nii see meri siis liiva pidevalt ümber tõstabki. Harilaiul ongi hea just sellepärast käia, et seal on iga kord midagi muutunud. Sinna minnes tasub lihtsalt võtta aeg maha ja nautida loodust. Just nii tegin mina täna, kui matkaraja asemel läksin majaka juurde hoopis mööda mereranda. Kulus küll tund või paar rohkem kui tavaliselt, aga oli ka lihtsalt tore liiva sees sumbata ja ranna peal peesitada ja ujuda. Vesi tundus päris jahe, aga termomeetrit uskudes oli koguni 21 kraadi. Piisavalt soe, et ümber majaka ujuda:) Tagasi tulles sai paar peotäit rämpsu ka üles korjatud ja prügikastini toimetatud - see ju ka juba traditsioon.
Aare asus omal kohal (ja oli päris sirgelt püsti), kuid meile kättesaamatus kauguses, sest vesi oli väga-väga külm. Mis sest, et juuli keskpaik. Vesi oli temperatuurilt pigem kevadine või sügisene. Meie reisiseltskonnas, kes oli kajakkidega alustanud teekonda Harilaiult Saaremaa lääneküljele, leidus õnneks siiski 2 julget, kes ujusid majakani ning käisid ära ka selle tipus. Igatahes on aare leitud, koht on ülimalt ilus ja hingele mõnus :) Meie koordinaadid kuival maal olid: N 58 29' 45,0" E 21 50' 28,5"
Sai ka retk siia müstilisse paika ette võetud. Tulime viiekesi. Väike pisipõnn oli ka kaasas, kes pidas matka edukalt vastu. Väga lahe koht igastahes. Igat sammu väärt :)
Koordinaatiteks saime: N 58 30.176 E 021 50.133
Ja vahetevahel juhtub et muidu nii igatpidi ilusas ja huvitavas kohas, nagu Kiipsaare saab tehtud ekraanil nii igav film nagu "Somnanbuul". Loodan, et tegijatel oli seda vähemalt huvitav teha. Selles paigast saab ilmselt kõige vingemaid ravimtaimi. Kui astud sellel päikeses põlenud nõmmel paljajalu, siis tunnetad, kuidas taimede jõud läbi tallarakkude kehasse imendub. Miks paljajalu, sest et seekord suutis merestiihia võitjaks jääda. nimelt üritasin varba abil endale Läänemere sisse omaenda saart tekitada. Mis siis et üsna väikest ja mitte eriti kaua kestvad, aga ikkagi, oma saar mõtelge. Oma saar suure Meie maa kõrval. Aga merele see idee mitte ei meeldinud, niisiis haaras ta kaasa ühe minu jalatsi ja kandis seda piki rannikut kaugusse. Järele ujuda oleks ju saanud, kuid paraku oleks sellisel puhul tekkinud ehk isegi inimohver juurde. Tegelikult olid need vanad plätud ka, vist mingi 5 aastat tagasi leidsin nad kuskilt ja mäletan, et olen neid vähemalt kaks korda pärast seda liiminud. Kust küll teisi nii heas vastupidavuses jalanõusid saab, ei tea, ilmselt tuleb mere äärest korjamas käia. Kõik muu tehniline jutt on kirjas Lapsuliblika logis.
Juhtus nii, et ladusime oma träni rannale ja jalutasime mererannas. Püüdsime päikesepaistes pildistada GPS-i ja leida õiget gepsu näitu. Teravat tippu eriti polnudki.
Tagasi jõudes avastas Lassie, et meri omastas tema jalanõu. Järele ujuda ei mõistnud, seega sai meri oma andami kätte.
58 29,776 021 50,490
Aardeid leitud Eestis 593, maailmas 725.
Harilaiul olen käinud palju, ka tuletornis on ära käidud, kui veel sinna kuiva jalaga sisse pääses. Vesi on seal tõesti selge ja puhas. Koordinaadid 58 29´57,71´´ 21 50´28,57´´.
Marssisin ülejäänud seltskonnast kiiremini ja sain siin üksinda seda maailmalõpu tunnet nautida, pimenedes muutus ka majakas päikeseloojangu taustal mõnusalt tontlikuks, tipu poolt vaadates oli hetkel isegi natuke viltu. Koordinaadid tipul minu külastuse ajal: 58 30 01,3 / 21 50 23,1
Kuressaarest ratastel saabudes tundus ta eemalt ikka vägagi sirgelt seisev ja ega saabund vihm ka tuju paremaks ei teind.
Randa jõudes aga läks üle vihm ja teisest küljest vaadates oli kaldenurk piisavalt viltu, tuju paranes.
Vesi tuletornini tundus olevat kuratlikult külm ja teadmata sügav, kuid oli selline tunne, et peab vähemalt üritama ja saimegi hakkama, vaade oli uhke ja tunne sürr :)
Samal ajal, kui Harilaid erinevatest otstest üle mõõdetud sai, näitas keegi seadusekuulekas matkasell üles kodanikujulgust ja teatas meie saatebussist Keskkonnainspektsiooni. Õnneks oli ka kohalik inspektor meie kohalolekust teadlik ning suuremat ametkondlikku segadust ei järgnenud. Küll aga tuletas nimetet vahejuhtum taas meelde vajadust oma saateautod selgelt märgistada, et taolisi juhtumeid edaspidi ette ei tuleks. Nüüd jätsime endast ja jäi ka meile endast jõmmi mulje...
Tuletorni juures sai ära käinud, kuid üles keegi ronida ei viitsinud. Logelesime ja logisime ning siis seadsime sammud tagasi auto juurde.