Palojärve

 1 

Topsi leidmine läks kuidagi keeruliselt. Selleks, et mitte muda lendu paisata kasutasin SUP lauda ja kui peale mitut tiiru nulli piirkonnas midagi silma ei jäänud, siis tõin autost abiks veel ujumismaski. Lõpuks jäi tops ka silma ja oli teine tegelikult üsna kaugelt nähtav ka veepinnalt. Ma ei saanudki aru kuidas ma seda kohe ei olnud märganud. Aga topsi endaga oli pahasti, kaan oli kadunud ja sisust polnud samuti jälgegi. Tegin siis uue aardekonteineri tühjast Borjomi pudelist ja kinnitasin selle olemasoleva allveepoi karabiini külge. Esialgne tops jäi samuti poi külge alles kuna see on paremini veepinnalt märgatav. Keegi võiks sinna toimetada asjalikuma veekindla konteineri.

 1 

Top 5 kauem leidmata aare.

Eks aja jooksul ole meil perekondlikud rollid välja kujunenud. Ma pürgin kõrgustesse ja teen (hea meelega) ronimisi, Kaupo on aga vaga vesi sügav põhi ja kui vägegi saaks, elaks sõltumata aastaajast ainult vees. Nii polnud ka selle täpi puhul arutust, et kes on SUPi meeskonnas ja kes vaene vasja kes musta töö ära peab tegema. Esmalt leidis Kaups kogemata aarde, siis saime veits oodata, et muda alla vajuks, seejärel kiire sukeldumine ja nimi kirja. Aare oli sedasorti paiga kohta üllatavalt heas korras (no ja jube hea meel, et mu jaoks raskeim Põlvamaa aare tehtud sai). Ullallaa.

Minu esimene vee aare. Lahe teostus. Kätte sai üsna ruttu aga tagasi panek võtab aega. Vesi läheb sogaseks ja ei leia enam õiget kohta üles. Igaljuhul lahe, tänud.

 1 

Kogu au kuulub Annale, kes aarde välja õngitses ja tagasi viis. Mina kohmisin pikalt logiraamatuga, et nimed kirja saada. Tänud!

 6 

Seda aaret olen ma kaua nillinud. Täna tundus hea ilm olevat, vihma mõnusalt sadas, ühtegi kõrvalist inimest järve ääres polnud ja vesi on veel mõnusalt soe. Muidugi oli vee all ringi vaatamise vahend kodus ja üheski teepeale jäänud avatud poest neid asenduseks ei leidnud. Vesi oli rahulik ja ujusin tasakesti nulli poole lootes, et ehk pole aare nii sügaval, et näen seda pinnalt ja saan selle vajadusel kuidagi täis pimesi kobades kätte. Aeg-ajalt piilusin veekindlas kotis olevat telefoni, et kaugust nullist hinnata. Aare paistis ilusti pinnale ja karabiini süsteem on hea, nöörisüsteem oli käega tunda ja sain topsi ujuki küljest ilma nina vee alla panemata lahti. Logimiseks ujusin tagasi purdeni, et veepelgurid nimed logiraamatusse kirjutaks. Ai pagan, ujuki leidmine ilma aardeta oli natuke keerulisem juba, aga õnneks tabas varvas nööri ja sain topsi tagasi õigese kohta. Mõnus suplus oli. Tänud!

Kus see null nüüd oli...

 10 

Palojärve sai planeeritud päeva viimaseks katsumuseks enne pikka koduteed. Jõudsin kohale parasjagu päikeseloojangu eel ning kiirustasin vette seni kui veel midagi näha. Sillal istusid kaks noort ja kudrutasid vaikselt õhturomantikat. Õigupoolest üks noor eestlase näoga neiu ning üks soome-inglise keelt kõnelev umbes poole vanem kiilas härra. Peaaegu klassika. Mõtlesin, et need ajad on möödanik. Ah mis - vahest ongi päris armastus.

Õnneks ei istunud nad päris seal nurgas, mis mind kõige rohkem huvitas. Läksin nii kaugele kui sillal sai, tuvastasin gepsu järgi suuna ja kauguse, jätsin selle rätiku peale kuivale ning hakkasin ujuma. Prillid peas, pilku vee all hoides, hästi tasakesi, et mitte muda üles keerutada. Jee, juba paistab! Nii lihtsasti ma küll ei lootnud skoorida! Võtsin topsi rõõmsalt kaasa, kuivatasin käed, pakkisin aarde lahti ja panin nime kirja. Kolmekordne minigrip täitis tarvlilikku rolli, sest konteineris loksus ligi kolmandiku jagu vett ning ka välimised minigripid olid seest niisked. Kuivatasin võimalust mööda rätikuga neidki, pakkisin kõik korralikult tagasi ning läksin aaret vette viima. Vat nüüd polnud enam üldsegi sama lihtne! Kurat. Tervelt pool tundi tiirutasin seal, muuhulgas avastasin, et varbad ulatuvad põhja - ehk sisuliselt võinuks aardeni kõndida. Päike oli juba loojunud ja lõpuks vehkisin vaid jalgadega, lootuses juhuslikult nööri tabada. Ei midagi. Kuradi-kurat!

Ei jäänud muud üle kui öö järve ääres veeta, päikesetõus ära oodata ning varahommikul uuele katsele minna. Seda tegin kell 6, et oleks lootust veel mõistlikul ajal Tallinnasse tööle jõuda. Jällegi pool tundi ligunemist, mis kahjuks edu ei toonud. Paraku päike tõusis sellest suunast, mis jättis just vajaliku osa järvest varju. Hambaid lõgistades ronisin autosse sooja ning valmistusin plaaniks B. Saatsin töö juurde sõnumi, et sattusin Lõuna-Eestis ettenägematute asjaolude tõttu täbarasse olukorda ning täna ei laeku. Seejärel ronisin tagasi magama, et kell 9 kõrgema päikesega veelkord proovida.

Unes nägin kuidas ma Palojärve aaret otsima tulles olin ettenägelikult kaasa võtnud karabiini ning pika nööri otsas suure valge pudeli, mida kasutada ajutise markerina niikaua kui kaldal logimas käin. Kaval, eksole. Mjah, seda mõtet saan ehk kunagi rakendada Peidetud kirvega juures sulistades. Hetke reaalsus oli paraku vähem roosiline. Kell 9 läksin kindla peale välja. Kasutasin õhkmadratsit, et mitte põhjas sonkida ning võimalikult vähe laineid tekitada. Lisaks võtsin gepsu vee peale kaasa. Põhi oli nüüd päikese käes hästi näha. Kusjuures nullis polnud midagi! Vaikselt raadiust suurendades nägin lõpuks otsitavat 6 m eemal - koordinaadid N58 05.007 E26 54.868. Sumatasin vette ning kinnitasin topsi tagasi. Huhh, tehtud! Nüüd jäi veel vaid madratsile järgi ujumine, mille tuul vahepeal eemale kandnud oli. Tänan peitjat seikluse eest ning hooldajaid aarde säilitamise eest! Jah, peidukoht 2.0 peab paika, aga ujudes vaid leidmisel, samal moel tagasi peitmisel pakuks pigem 4.0 :o)

12 tundi hiljem ulatus päikesevalgus viimaks ka mind huvitava sektorini :o)

 7 

Selle puhkuse sihtkohtasid paikka pannes tegime nii et Leanne valis nii umbes 95% asukohtadest ja mina siis jooksvalt nac korrigeerisin geopilguga :). Jooksvalt väga noppeid ei teinud vaid äppi tõmbasin üldiselt käima alles siis kui auto seiskus. Tänast telkimisplatsi välja valides pakkusin esimesena välja Puhkuse aarde asukoha. Aga seal oli juba 4 autotäit mugusid ees. Järgmise koha valis Leanne. Kohale veeredes võtsin kaardi lahti... näe jälle aare. Leanne ikka oskab neid kohtasid valida. Oo veeaare ka, vahva. Nüüd ei olnud muud kui ujukad kiirelt jalga ja kotist ujumisprillid välja. Esimest korda sain siis katsetada ka käekella sisse integreeritud gepsu kasutamist avavees. Toimis oivaliselt ja asjanduse leidmisega polnud mingisuguseid raskusi. Sealt edasi aga järgnes terve rodu sukeldumisi. Üritasin kõigepealt tõsta, aga sellest oli vaid niipalju kasu et vajusin põlvini mutta. Siis kompasin süsteemi läbi, aga kuna ühtegi karabiini ei tuvastanud siis arvasin et tuleb vee all logida. Korki vaikselt keerama hakates tuli sealt õhumulle, mispeale keerasin selle ruttu kinni tagasi. Jällegi rodu sukeldumisi et vahesõlm lahti arutada, mispeale kerkis tops pinnale. Sisu välja võttes sain aru et tuleb ikka kaldale pastaka järele minna et logida. Korralikult pakitud ja ilusti kuiv. Topsi jätsin endale vee peale markeriks. Nimi kirja ja raamat uuesti hambusse. Nüüd järgnes siis kõige raskem trikk. Raamat kuivalt tühja topsi tagasi saada. Tops ulatus vaid nibinnabin veepinnale ja väga pikka slacki polnud topsi tühjendamiseks. Vesi välja, raamat sisse ja siis kork peale. Kogu see asi toimus siis samal ajal end jalgadega vee peal hoides, kuni lõpus olin lihtsalt kikivarvukil kivi peal ja ainukesena ulatasid veest välja käelabad mis topsile korki peale keerasid. Paar sukeldumist veel et paelale vahesõlm teha ja oligi jälle ilusti vee all tagasi. Igati lahe aare. Võiks olla jah karabiiniga lahtivõetav, et saaks ilusti kuivalt logida. Aga eks siis ta vajab ka vahepoid et pärast ankru ka üles leiaks. Tänud peitjale meeleoluka aarde eest ;)

 7 

Palojärv on selline koht, kus olen vist kõige rohkem viimaste aastate jooksul ujumas käinud. Isiklikke käike siiakanti on lihtsalt palju. Seda aaret olen ka pikalt nillinud. Isegi nimikiri varustusest on mul aarde lehel märkmetes kirjas: Ujumisprillid, kummipaat, karabiin, lisaujuk. Eelmine aasta korra isegi ujusin tunde järgi aarde piirkonda aga ei suutnud end seal kuidagi ilma abivahenditeta positsioneerida.

Teadsin küll, et Karl kavatseb siia suppama tulla aga kuidagi jäi sel teemal suhtlemata ja nii pidingi pärast logisid lugedes endale otsaette koputama, et selle võimaluse maha magasin.

Täna tulime siia ujuma pärast mustikakorilusepäeva. Suundusime kohe platvormi õigesse nurka. Alguses mõtlesin, et võtan kohe telefoni kaasa, et end ujudes õigesse kohta platseerida. Siis aga hakkasin põdema, et pillan äkki vette. Mina ujusin, Kätlin suunas platvormilt. Olin juba tükk aega veetaimedes ringe ujunud kui Kätlin ikka arvas, et ma olen vist liiga kaugel. Sai veel siis natuke lähemal veetaimi laiali ja muda üles aetud, kuni aare vee alt silma hakkas. Vee sügavus täpselt selline, et kikivarvul mudas seista proovides tuleb suu üles suunata, et see vee peale jääks. Nii püsti kuidagi ei seisnud, kätega pidi kogu aeg tasakaalu säilitamiseks vehkima. Kobasin kätega ülemist poolt ja varvastega alumist poolt, püüdes mõista, kuidas see ehitatud on. Sikutasin juhtmest, et aru saada, kui raske see on, kui midagi järgi andis ja topsik vee peale kerkis. Pekkis! Lõhkusin aarde ära, endal mingit varustust pole, et see kaldale transportida, korda teha ja tagasi viia. Proovisin veel paar korda sikutada, et aru saada, kas tuli täitsa lahti. Kinni, mis kinni. Kuna topsik ulatus nüüd vee peale, sain koha peal korgi lahti keerata, logiraamatu hambusse võtta, korgi uuesti tagasi kruttida ja platvormi juurde ujuda. Ulatasin logiraamatu Kätlinile ja venitasin end ka üles. Ujumine võttis võhmale. Kätlin pani logi kirja, pakkis selle tagasi kolmekordsesse minigrippi ja ujusin sellega tagasi nulli. Logiraamat läks topsi, kontrollisin üle, et kork ikka on korralikult kinni ning hakkasin uurima, kuidas asi uuesti korda saada. Niipalju, kui ma vee alt aru sain, ei olnud seal midagi valesti, juhe oli korralikult kinni. Kuna varianti kogu kupatust üles tõsta ei olnud, siis sidusin juhtmele sõlme peale, et tops vee alla jääks. Hetkel siis jäi nii. Kui keegi satub ujumisvahendiga ja saab kupatuse üles tõsta, võiks igaks juhuks üle kontrollida, mis seal all ikkagi juhtus.

Künnan vett ringiratast

Logi kirjas

 4 

Geotuuri teine väliööbimine möödus Pangodi RMK platsil. Kohvi kõrvale sai käidud järves endale eluvaimu juurde karastamas. Kohe päeva alustuseks plaanisime ette võtta väikese ekstreemsuse. Ehk siis Palojärve. Ekstreemsus polnud aare, vaid järjekordne SUP-i laua pumpamine. Minu jaoks siis juba neljas kord. Käed olid peaaegu koheselt täiesti süldid ja vaid tahtejõuga jätkasin. Vahepeal kostitas ilmataat meid ka sademetega.

Järve peale saades navigeerisin ma meid nulli ja tuvastasin aarde. Sootuks lihtsast oli nähtav. Rauno oli kalipsoga ja kadus vabatahtlikult vette. Vesi oli ka hoopis madalam kui ma olin arvanud. Tõstis selle oma lauale ja avasime konteineri. Kuna see oli vett täis, siis oli targem kolida esialgu kaldale ja siis vedada kogu krempel sootuks auto juurde. Nullis olevat õiget kohta jäi valvama Rauno aer.

Kaldal tegime natukene hooldust. Oleks pidanud karabiini kinnituse meisterdama aga minu geokotis olevad karabiinid olid liiga õrnad. Viskasime kogu krempli uue logiraamatuga omale kohale tagasi. Et raske pumpamine ei piirduks ainult 100 meetriga, siis käisime üle järve ka teisi platse vaatamas. Otsustasime ära, et siinsed valikud on päris head ja tuleks pärast öömajale tulla. Ennem lahkumist korjas Rauno veel mõned kukeseened õhtuse grilli kõrvale.

Aitäh aarde eest!

Pumpine vol 4 tehtud

Teisel kalda külastus

Ideaalne SUP-i ilm

RIP tühi Läti õllekast

Teen logisid korda. Geokanuutuuri teise päeva esimene aare. Tänud peitjale!

 1 

Väga vesised aarded olid nendel päevadel. :) Hullult vesised. Igat pidi. Vaata, mis pidi tahes. Nii võib veega äragi harjuda. :) Aitäh vahva aarde eest!

Minust oleks see logimata jäänud, tublid kaaslased. Tänud peitjale.

 2 

Praegu oli tiimitöö. Kanuutajad poleks logida saanud ilma ujujata ja ujuja poleks loginud ilma kanuuta. Oleks tore, kui keegi teeks kiirkinnitustega lahenduse. Arvestama peaks, et kui tops küljest võtta, siis juhe põhja ei vajuks, muidu ei leiagi ankrut üles. Mulle ujumisaarded meeldivad, neid võiks rohkemgi olla.

 4 

Nagu Kleone kirjeldas, jõudsime napilt enne keskööd Palojärve puhkekohta. Vihma kallas ilusti, mitte muhvigi ei näinud, et kas on kuskil mingid platsid või puhkekohad. Täiesti must märg kott oli. Võtsime siis kahekesi koormakatte käte ja pea peale ja saime tüdrukute telgi paika. Heldur oli juba ise oma onni püsti saanud. Mina ei suutnud leida motivatsiooni telgi püstitamiseks ja tõmbasin ennast autosse kerra.
Hommik algas mulle 6 paiku ja tegin avastusretke, kuhu me jõudnud oleme. ka lepalind oli ringi luusimas, sai minult joogivett, et mitte teisi üles äratada.
Tunnikese pärast olid kõigil luugid lahti, grillisime-praadisime lihavärki, mida olime plaaninud eile õhtul ilusa lõkke valguse saatel manustada. Eilne ekstreemmatk seda ei võimaldanud.
Lepalind oli nüüd juba Kleonega ühe kanuu lahti harutanud ja hullasid järve peal. Ei jäänudki meil muud üle kui nendega liituda. Kes suunas kooedinaatidele, kes sukeldus, kes aerutas. Igatahes koostöös tõi lepalind aarde pinnale, logisime ja mina viisin jälle alla. Lahe oli!

Väike meenutus meie aardetuurist:

https://www.youtube.com/watch?v=ztaDwAIMP5I&feature=youtu.be

 4 

Seikleja.com juurest jõudsime Palojärvele peale kelle 23. Terve tee Palojärvele kallas vihma ja lõi välku. Parkisin auto ja enne hommikut ma autost välja ei tulnud. Mitte mingisugust tahtmist polnud vihmaga telki üles panna. Hommikuks oli vihm lakanud ja pea esimese asjana tirisime koos Kaupoga kanuu järvele. Järv oli peegelsile ja läbipaistvus hea. Peagi hakkas aare silma. Kahekesi kanuus olles tunduv võimatu missioon olevat ja peagi oli terve meeskond abiks. Ikka mitu korda sai kalda ja aarde vahet kanuutatud. Aitäh.

2414.

 5 

Nädalavahetus geotripi teine põhieesmärk peale Pühajärve oli siis see väike järveke. Alex õnneks oli nõus laenama kaasa meile väikest paadikest, millele selle järve vesi on juba väga tuttav :) Enda paadil selgus, et pole korke enam :D Ja väga hea ka, sest sellega poleks mahtunud mõnusalt piirde alt läbi ka sõitma :) Aardeleid ise tuli kiirelt. Ootasime pikemat kolamist. Kui kalamehed jõudsid paadiga järve teise otsa, siis tegime kiire logimise ära. Mõni minut peale seda toodi ka terve reisibussitäis mugusid järve ääres olevasse parklasse. Õnneks nood küll jalutasid kuhugi edasi. Tagasi kaldale ja paat kuivama. Vahepeal viisin aerud auto peale ära ja siis nägin metsaall prahti. No tore on. Aga vot mis sodi oli. Minigripis logiraamat. Täitsa eelmised logid peal ja puha. Oeh...hea et paat veel tühjaks ei olnud lastud :) Uuesti vette ja tagasi aardeni. Nüüd oli kõik juba selge ja käis eriti kärmelt. Ja hea et nii läks. Kui hakkasime tagasi kalda poole liikuma siis tulid kolm õllesõpra kaldale järvemõnusid nautima ja nende nina all tegutsemine oleks juba väga keeruline olnud.

Igatahes suured tänud peitjale ja taastajatele jne! Väga mõnus kohake, kaunis järv ja rand :)

 9 

Nädalavahetuse geotripi pühapäevane eriprojekt nr 1. Alex laenas meile selle õnnestumiseks lahkesti ka oma Fishmani ja... kuna polekalal ma juba korraldasin ühe selle juurde lahutamatult kuuluva päraldise kaheks jupiks, siis täna oli teada, kes neid asju kohe üldse ei torgi :D. Ülesanded niimoodi ette ära jaotatud, ujutasime ennast Kaja ja Bruno taktikat startimiseks kasutades järvele ning olime valmis, et nüüd läheb aega… aga vastu igasuguseid ootusi leidsime konteineri kohe, kui olime nullpunkti kohale jõudnud :). Minul jäi jõudu selle väljakangutamiseks väheks, ainult sipelda sain seal paadininas selle küljes nagu jänkuonu vaigust nukuga...:D. Nii et Lauril tuli ka konteiner välja vinnata ning mina sain siis sellest leitud lehekesele nimed kirja panna. Rahulolevalt aerutasime ennast seejärel tagasi kaldale, tõmbasime paadi kuivama ning asjatasime ümbruses ringi, kui Laur maast jupi kiletatud paberit noppis… mis osutus prügi asemel Merikese ja Alexi taastatud logileheks ning millel ilusti Kaja ja Bruno ning Mari ja Siimu logid kirjas! Selge pilt, ilmselgelt tuleb teine ring veel järvele…:D. No vedas ikka, et me oma alust enne ei jõudnud õhust tühjaks lasta, kuigi kuivaks jõudis ta küll täpselt enne saada… :D.

Väga laheda hommikupooliku saime igatahes, aitäh peitjale. Ja Merikesele / Alexile aitäh aarde taastamise ning Alexile paadilaenutuseks olemise eest, tänulikud kasutajad korraldavad veidi raskemaks muutuva paadikasti juba peagi tagasi tema õigesse koju...;).

Täpsusparkimine

2 in 1

Karuonu oli nõus kastanid veest välja tooma. Kuna karabiin oli kuhugi kadunud, siis tuli kõik see värk lihtsalt välja tuua, logida ja tagasi nulli viia. Lihtne :)

 1 

Teist korda kummipaadiga järvel traalimas. Seekord oli peibutusvärk hästi näha. Mida ei olnud, see oli aardekonteiner. Sikutasime kogu kupatuse välja, logida ei olnud kusagile. Sõudsime kaldale ja saime kinnitust, et viimastest leidjatest jäi aardetops karabiiniga kinnitatult ankrusse. Kombineerisime siis ajutise topsi oma logi ja piisava hulga kivikestega ning viisime koordinaatidele tagasi. Katsetused kinnitasid karbi vettpidavust, siiski oleks vaja see üle kontrollida ja puuduvad osad lisada. Täname!

 5 

Ohh jahh. See võis ikka imelik välja paista, mis me seal tegime. Alguses Siim ujus korralikult piiratud alas ja mina sõitsin süstaga. Tegin näo, et imetlen ilma ja vesiroose ja roos prääksuvaid parte. Tegelikult lokaliseerisin aarde, aga kohe mitte kuidagi ei ulatunud teda puutuma. Noh, aeruga ulatasin, aga käega mitte. Küllap on olud muutunud. Veeseis ehk kõrgus + vesi ju liigutab ka kõike. Igatahes oli see kõik väga sügaval. Süstast vaadates tundus, et mingi loogika võiks aidata, aga ei aidanud. Kutsusin Siimu appi. Ujutasin teda süsta taga, sest kell oli palju ja vesi enam kõige soojem polnud. Õnneks rahvast eriti polnud, päike oli loojumas. Üksikud tulid, ujusid kiirelt ja lahkusid. Mina ujutasin last. Lõpuks õnnestus Siimul konteiner midagi lõhkumata kätte saada. Et tagasipanek kergemini õnnestuks, eraldasin aardele oma autovõtme karabiini. Olgu järgmistel lihtsam, kui meil oli. Aare oli seest kena ja kuiv. Logisime pärast Kaja ja Brunot. Siim võiks nüüd talveks mitu ujumise ja sukeldumise tundi kirja saada. Järv oli muidugi imeline, vesi soe ja süstaga on ka alati tore sõita...

 8 

Juba eelmisel õhtul sättisime endid järve kaldale paika. Suitsutasime Peipsist püütud ookunit ja unistasime järgmise päeva seiklusest.
Järgmine päev algaski lootustandvalt. Eesti Merelaevandus oli jällegi omal kohal ja praam sai peagi veestatud. Seekord õnnestus leidmine peale mõningast võitlust tormituultega. Kuid leidsime ainult rakenduse, mille küljes aare ilmselt varem hõljus. Varemleidnud taastasid vajaliku osa aardest ning saimegi nimed kirja.
Kuid sellise tegevuse peale arvas kõige vägevam, et kõik ei tundu päris õiglane olevat eelnevalt mitteleidnute osas ja kastis meid ägeda külma duššiga. Loomulikult lõppes see veidi peale seda, kui me maa peal tagasi olime.
Oli huvitav seiklus. Täname!

Leitud

 2 

Tegime eile Põlvast hangitud ja öösel telgis ärakatsetatud ujuvvahendile kuntsliku hingamise ära ja hakkasime jälle mõnulema. Vist üle pooleteise tunni mõnulesime. See ju seesama järv, kus üks praegustest otsijatest tegi vist üldse oma esimesed ujumisliigutused väljaspool Aurat, ja üleüldse tuli meelde, miks omal ajal ei olnud palju Tartust siia ujuma sõita. Üks onu pildus lanti, vesi oli selgeselge ja meie lasime kordamööda end tuulest kanda. Vahepeal pinnisime igaks juhuks eelmist leidjat ka, et ega ta tünni juhtumisi kaasa ei võtnud - ei olla võtnud. Lõpuks jäi Kaur kõhtupidi aarde otsa kinni. Panime nimed kirja, tünni köide tagasi - aga mõnulesime edasi, tont teab millal jälle saab ;) Mõnus, tänud!

Palojärv on meil ammu tuntud telgitamiskoht. Peale eelmise aasta metsas elamist paigaldus aga see aare sinna. Sel aastal oli hea otsima minna. Üsna kasin otsimisvarustus sisaldas ujumispükse, harilikku pliiatsit ja sekretäri. Olime oma toimingu korda saanud, kui teine paarike samasuguses varustuses kohale jõudis. Nad on registreerumata geopeiturid. Panid nemadki nimed kirja.

 4 

Jalgupidi paadis ja peadpidi vees. Pärast olid kõrvad tükk aega vett täis. Ilmselt oli see sama asi mis mulle seal ringi ujudes pidevalt jalgu jäi. Aaa ja muidugi suutis keegi mind ära ka lantida, näki tunne tuli peale. Kalameest ennast kohal polnud, nii et landi mille jalga suutsin astuda, võtsin kaasa :D

Aitäh peitjale toreda aarde ja loomulikult paadi eest :D

 6 

Eelmine kord sai aastaajaga totaalselt mööda pandud. Seekord siis uus katse. Suundusime lootusrikkalt kohale. Alguses proovisime mälu järgi GPSita. Kuna see sihile ei viinud, siis sai ka GPS välja otsitud. Nullpunkt leitud, aga aaret esialgu mitte. Sogases vees ringisulistamine lõppes sellega, et jäin haledalt peitjale vahele. Ujudes ei leidnud peitja isegi asja üles, ütles, paadist asi palju paremini näha. Peitjal oli juhuslikult ka paat kaasas, mida ta oli lahkelt nõus laenama. Pumpasime paadi täis ja suundusime otsima. Seekord oli otsing edukas. Peitja aitas veel konteineri kätte saada. Logi kirja ja konteiner tagasi. Seega loo moraal on, et kõige tähtsam on leida paat :) Suured tänud peitjale omapärase aarde ja abi eest :)

 2 

Pärast tööotsa Põlva veerel
Autonina Palojärveni veeres
Marje kumme täitma hakkas
Kuni aukudest jaks tal lakkas

Varustusest alles jäid aerud
No tõega, lubage mul naeru
Tuul, päike ning kirgas vesi
Need mul sõbrad kolmekesi

Vilunult kalipso selga ajasin
Veel vaid veesusse vajasin
Sain need teist korda vette
Ei löönud see kord risti ette

Naljakas oli minu sinnajõud
Ei tihan'd vette lasta nõud
Ent ka nullis otsida mul tuli
Ei hellitatud minusugust suli

Siiski tops mul pihku sattus
Ja suu vägisi vette mattus
Sai topsik kuivaks valatud
Pole hõlbus hoida saladust

Ei saanud ka kiita tingimusi
Pigem annaks konnal musi
Logi sai närb ja kortsu rull
Kripeldus sees, sai asi hull

Vägisi tahaks ta kuivatust
Ning topsik veekindlat ust
Siiski otsing omamoodi oli
Kõrvus siiani on vetevulin

Leidsid Miki ja Algaja, tänan peitjaid!

Minu osa piirdus transpordivahendite tassimisega ja kõige lähemas punktis innuka kaasaelamisega. Miki kimas paadiga kohale ja sai aru, et seal pole midagi. Tiirutas siis läheduses ja üritas igasugu silmahakanud asju aareteks manada. Kui üle poole tunni oli möödas siis helistasin eelmisele leidjale, et kas see aare ikka kindlasti alles on. Jutustamise ajal suutis Miki iseseisvalt õige asja leida ja mina noogutasin innukalt kaasa, et jajah, just nii. Logimine ise võttis ka ligi 20 minutit, sest tünnikese võtmine ja tagasipanemine polnud just sellised tegevused mida silmad kinni teha saab. Aitäh teistmoodi aarde eest.

 5 

See aare oli tegelik põhjus, miks üldse siiakanti olin nõus tulema. On ju viimastel aastatel siis geotuuridega kõik läbi ronitud ja nüüdseks oli vaid 4 leidmata aaret. 50% sai neist kahe päeva otsingute tulemusel küll leitud aga ...ah, mis ma ikka virisen...ju on teisedki aastate jooksul selle kandi aardeid otsinud ja saavad aru. Igatahes müdistasime läbi armsa isamaa mööda mättaid, kände ja juurikaid ning jõudes Tipu aarde lähistele, hakkas minu kalkulaator tööle: jätaks Tipu hommikuks? Üritaks Palojärvet (reede)õhtul? Jnejne. Lõppes sellega, et sõitsin üsna Tipu aarde ligidale, matkasime kaks sammu ja Palojärvele lõime oma korterelamu püsti ning jõudsime isegi sillalt enne pimeduse saabumist kursi paika panna hommikuks(sobilik vesiroosi puhmas on vihjeks)ja edasi tiksusime joovastavate jookidega kuni uneni.Ah, ega need aarded ju eest ära ei uju või jookse ning hommik on alati õhtust targem. Vähe sellest, et oligi targem, mugav inimene kes on harjunud kas sooja suvega või küttega toas magama...sai veel palju olulisi õpetusi sel ööl(pole tähtis kui suur kuhi tekke sul peal on...maapinnal magada ei tasu). Hommikul koos tärkava päiksega olin ka mina juba Kiire sarnaselt sinine(oh oleks siis läheduses mõni lavagi olnud) ja kõik vatid ning puhvaikad olid ka mind mõnusalt ümbritsemas. Sellises seisundis ei olnud just raske otsustada, et kas minna otsingule ujudes või paadiga mis oli kah täiesti "juhuslikult" autosse sattunud. Promilli-kuradike vasakul õlal sisendab, et suplus aitab vaevast lahti saada...torkan siis ainsa kehaosa mis veel pakendamata vette...ja lidun auto juurde paati täis pumpama. Nalja teete või? Ujuma? Meenuvad suvised reklaamid Sepa ja Avandi esituses ja paadis lubatud 0.8 promilli mahub ka piiridesse usutavasti. Lohistame siis paadi vette ja järgneb siiski arutelu, et kumb hakkab kapteniks? Selle ujuva "kilekoti" kandevõime ju mõlemat korraga ei tassi. Kõhkluste ning kahtlustega vaevatuna taandan ennast siiski sillale ja jään vaatama Merikese ponnistusi paadi, aerude ja tuulega. Kõva häälega õpetada ka ei saa kuna seljataga on perekond korraliku kummilootsikuga kah veeskamist toimetamas, et kalu kiusata. Teatud aja möödudes olin siiski juba valmis sukelduma, et see "kilekott" minu rehkendatud nulli tõugata ning saaks ometi aaret otsima hakata. Kärsitust tammumisest sillal hakkasid lauad juba suitsema taldade all ning vahetasid värvi(viimane võis muidugi olla ka üha kõrgemale kerkivast päiksest) Lõpuks oli ka Palojärve paadinaine eesmärgil ja kui ta aaret hakkas võtma...jäid silmapiirile veel vaid tagumised kombitsad mis naljakaid ringe õhus tegid ja minu kõõksumine asendus luksumisega...mis aga kiirelt möödus kui saabus verbaalne telegramm, et logida me ei saa ja tulen kaldale. Jah...tõesti ei saanud kuna kõik oli ligumärg. Viisime siis kõik kaldale ja asusime kuivatama ja samaaegselt otsisime peitjate kontakti, et nõu pidada edasise osas. Kahjuks polnud kummalgi telefoni numbrit lisatud gp-lehele ja nii üritasime midagigi oma varudest kokku panna, et ehk kestab...vähemalt omaniku sekkumiseni. Kogu sehkendamine ning korduvad paadiretked veetsid meil mõnusalt aega ning peale keskpäeva suundusime järgmiste aarete manu(ja see kõik oli kergem osa päevast ning selle aarde leid oli kiireim :P ) Tänud peitjale vahva asja eest kuid paneks südamele, et anumate veepidavus on väga tähtis ning sellisel kujul asi pole jätkusuutlik! Suur tänu pealinnast kaugemale kutsumast :)

Ikka kisub võssi mõningaid...

Lõpuks eesmärgil...õpeta nagu oma last...ma ütlen :)

Aare saab oma kohale tagasi edukalt :)

 4 

Ööd on siin mustad . Ööd on siin mustad ja külmad. Õhtu polnud nii külm ja sai veidike ujumisliigutusi tehtud. Kuid vesi oli ikka niipalju külm, et väga kaugele ei tihanud sulistada ja no mis ujuja ma olen, kõikse paremini tuleb välja eesti kirves, mis läheb suure kolinaga põhja. Nii oli vaja leida... Ja see oli meil olemas. Must( ja külm ) öö sai mööda ja päike küttis ilma soojemaks. Ettevalmistused vee vallutamiseks said tehtud ja siis olime teel...veel ;). No nali naljaks ,kuid minust ikka vete vallutajat ei saa, kahe kõrva vahelt signaal sellesse keskusesse ei jõua, mis suunaks inimese otse liikuma, nii tiirutasin nagu eksinu kuni... mulle halastati ja sihtpunkti suunati. Nüüd oli nõutus majas... aga varsti olime teel aaret kuvatama. Logiraamat oli päris nätske. Tegelikult hakkas ta meie avamiskatsete peale lausa lagunema, paber oli maru pudedaks muutunud. Olime küll ettevaatlikud kuid meie kurvastuseks eraldusid lehed logiraamatus. Vaatasime oma tagavarad üle ja võtsime vastu otsuse, et kuna ehk ka teised tahavad seda aaret enne külma leida, siis paneme uue logiraamatu minigrippi ja lisatopsiga konteinerisse( vana logiraamat on samuti aardes alles).Tähistasime konteineri ära ka ja siis sai aare omale kohale tagasi. Ega see nüüd väga kerge tegevus polnud, kuid väikese pusimisega sai asi omale kohale tagasi. Tänud teistmoodi aarde eest! Ei mäletagi nii hilist ujumisvooru ;).

märg, kõik on märg. ka veekindel marker läks laiali :(

tuuning

Leitud, logi raamat juba läbi märg, vajab hermeetilisemat pakkendid.

 4 

Uus aare Põlvamaal... Seda ei tohi nüüd küll niisama ripakile jätta. Peale väikest selgitustööd tuli välja, et kuna mul ujumiseisu ei ole, tuleb hankida paat. Vanaonu oli juba mitu korda seletanud, et võta, tee paat korda, saad endale. Kui nüüd järgi läksin, lisandus sinna veel paar tingimust, aga see selleks. Panin tihendid korkidele vahele ja pumpasin paadi täis. Selgus, et remont on edukalt lõpule viidud. Õhtul, pärast tööpäeva lõppu, mis täna oli üheksa paiku liikusin järve äärde. Vedasin paadi üle purde vette ja asusin teele. Null oli ilusasti paigas aga selgapandud varustus ületas oma vajadusi tublisti. Mõned minutid hiljem, küll pooleldi läbiligunenult aga õnnelikult vedasin paadi taas autokasti ja kinnitasin selle sinna. Ma nüüd ei teagi kas seda aaret on parem otsida päeval või öösel aga minu jaoks pimedas leidmine probleeme ei valmistanud. Tänud peitjatele tehtud töö ja nähtud vaeva eest, kui nüüd logiraamatu minigrippi saaks oleks kõik vägagi ok!

Järgmist aaret Põlvamaale ootama jäädes...

P S Minu jaoks ja ka aarde jaoks oli tegu FTF ´iga.

Lähtepositsioonil.

Pärast aktsiooni...