Näed, aga kätte ei saa

Otsisime kas vales kohas või oli aare hästi peidus. Lohutuseks leidsime paar sarve maast.

Kraavist tõepoolest täpselt aru ei saanud, aga mingit nire jälitatud sai. Lõpppunktis leidus isegi sobiv objekt, mis justkui vastas aardekirjeldusele ja logidele. Ka ilusale vaatele. Aga johhaidii - mida ma ei leidnud, on aare.

 5 

Plaan oli ilus - üks kiire aare ja tunnine SUPi ring Klooga järves. Teostus oli kõike muud kui ilus. Auto pargitud, asusin mööda veidi mudast teed vahemaad vähendama täpikeseni kaardil. Ühel hetkel tundus läbi metsa lõigata parem. Mets oli meie vastu lahke ja ma nägin ära oma elu kõige suuremad kukeseened. Kes rohkem lugeda ei taha, siis mainin ära, et tagasiteel said need siiski ära korjatud ja ei tasu tormijooksu teha. Peale metsaalust tuli põlvedeni põldmari või mingi muu taim, mis nõgestas mu paljaid pahkluusid nii et triibud on siiamaani näha, peale seda sain turnida ka kõrges murus ning siis saabus langus, plärtsti tossuga otse rabasse. Kuna ma palju mustemaks ja märjemaks enam saada ei saanud siis hüppasin seal pool vees märgitud punktini ja kõik nagu klappis - ei olnud ju puu ja sarnaselt paljudele logidele, mitte midagi ka ei leia. Söötsime seal sääski, parme ja ma ei tea keda veel, kuniks otsustasin, et aitab selleks korraks ka. Veel jõuan nii SUPi ringile kui ehk ka päevase aarde leitud. Tagasitee oli üsna sarnane - tossud märjaks, jalad kriibituks aga seened said leitud ja torusalli korjatud. Autoni jõudes avastasin, et mida ei ole, see on autovõti. No peesse küll, sellist jama pole ammu olnud. Kas üldse? Olin üsna kindel, et varuvõti oli seal samas autos ja ka kodunt polnud abi loota. Pime veel polnud aga pikka pidu enam polnud ka. Proovisin üsna sama teed pidi seenekohani minna, mis ebaõnnestus täielikult ning siis nullini, mis ka kulges mööda teistsugust rada (vähemalt jalad jäid kriipimata). Päikeseloojang oli väga ilus ning jõudes objektini tagasi, tegin poolringi, võtsin maast võtme ja hakkasin tagasi jalutama mingit kolmandat varianti pidi. Aaret isegi ei proovinud otsida, see isu oli tänaseks läinud. See kolmas variant oli hullem kui kaks eelmist kokku aga tagasi autoni ma jõudsin ning mis põhiline, omade jõududega metsast välja ka.

Samal hommikul tööle sõites kuulsin Vikerraadiost (?) kella viie klubi kohta ja üks mõte, mis sealt läbi käis oli, et me võime ju kell 5 ärgata ja näiteks harjutada vasaku käega kirjutamist igal hommikul aga kui seda kellelegi teisele ei ütle, siis varem või hiljem jääb harjutus katki kuna endale tehtud lubadust on lihtsam murda kui seda, mis on teistele tehtud/avalikult välja öeldud. Siinkohal tahan ma lubada, et ma ei lähe enam metsa ilma mingi kotita, kuhu sisse on turvaliselt võimalik asju panna kui mul ei ole seljas mõnda riideeset, millel on lukuga/sügav tasku, kust asjad välja ei kuku!

Ei näinud ja seega kätte ka ei saanud!

Miks sa teed mulle nii?

Mingi raja leidsin, aga see viis kraavi asemel hoopis loomarajale. Kuna aeg hakkas otsa lõppema, siis loobusin edasisest otsimisest.

Ei leidnud.

No ei olnud siin meil õnne, tuleb veel kodutööd teha. Kunagi tagasi.

 7 

Seda läksin küll mütsiga lööma. Varakult peale tuleva õhtupimedusega võidu joostes, ilma kordagi eelnevalt kaarti vaatamata, sõgedas lootuses kirjelduse järgi lihtsalt lõppu marssida. Sest metoodiline lähenemine seeria teise aarde juures ju mingit edu ei toonud. Ütleme ausalt, et sihuke ehku peale minek andis igatahes veelgi vähem lootust. Hüplesin umbes veerand tundi pokude peal, aga kui vajadus lambivalguse järele järjest teravamaks kerkis, siis lõin käega. Ja mütsiga. Järgmine kord võtan varuks rohkem mütse kaasa.

 3 

Tegelikult ei ole vist hea mõte pärast talve- või sügistormi metsa ronida, kuna isegi see koht, mis pole kunagi soo olnud, meenutab praegu vägagi soistunud ala. Kuid olles üliõnnelik eelmise aardeleiu üle, lootsin salamisi, et ka siin saadab õnn.
Autoga ei hakanud väga kaugele trügima, niisiis liikusin jalgsi nulli suunas. Enne seda jäi mingi majake silma ja läksin seda uudistama, kuid poolel teel selgus, et see on hoopis loomade söödaplats. Siis nägin eemal mingi posti ja lootuses, et äkki see sisaldab aaret, suundusin sinnapoole, kuid see oli hoopis... hm, keeruline lausa öelda, mis see oli. Soolakuubik murdunud kase otsas? Igatahes kui olin ka jahimeeste kantsli otsa koperdanud, võtsin esialgse tee jalge alla, kui kõrvlukustav mürin pea kohale saabus. Vaatasin, kuidas kopter üle lendab ja sain just paar meetrit liikuda, kui metsas hakkas kostuma tärin, mis sarnanes kõige enam automaadiga tulistamisele. Kartes oma elu ohus olema, kihutasin täiel aurul auto suunas tagasi ja otsustasin seda aaret vähe ohutumal ajal otsima minna. Ei saaks igatahes öelda, et elamusi oleks vähe olnud selle lühikese retke jooksul.

Läksime varem kaardi järgi tuletatud kohta, aga ei miskit. Proovisime siis uuesti kirjelduse järgi teha, jõudsime samasse kohta välja ja olime ikka samatargad... Tükk aega mässatud, aga kasu ei miskit.

 1 

Kahjuks tuleb üks sinine nägu joonistada. Kirjeldus oli täpne ja kohalejõudmisel kõhklusi ei tekkinud, kraavid minu silmale seletatavad. Objekt ka ilmselge. Tegelikult nägin seda ka maaameti kaardilt eelnevalt virtuaalselt kohale orienteerudes. Paraku nullis ainus mitte looduslik asi oli 1,5 liitrine Long Drinki pudel, kahjuks tühi (sellegipoolest sinna ei jätnud). Peale pikemat otsimist ja mitteleidmist helistasin esimest korda koha pealt peitjale, olin üpris veendunud, et aare kadunud. Konsultatsioonid tulemusi ei andnud. Kahju, koht igatahes jalutuskäiku väärt.

Nulli leidsin ilusti, käisin algul tornis ära, niisama enda lustiks. Läksin siis õiges suunas ja leidsin isegi kraavi ja kõik oli nagu täitsa õige. Ja lõpp nagu paistis... Aga mida peitja "mitte puu all" mõtles, see jäi mul ebamääraseks. Maapinda toksima ei hakanud. Aeg sundis tagant ka. Kirjeldused klappisid, aga kuna mul multi-tega väga ei lähe, siis seekord leidmata.