Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Üks üpriski lihtne mõistatusaare looduskaunis kohas.
Sa vajad kaarti (Keila orienteerumiskaart on sobilik) ja kompassi või GPS'i (või väga head suunataju) selle aarde otsimiseks. Need pole mitte aarde leidmiseks, vaid selleks, et kõik geopeiturid kodutee üles leiaksid.
Arvesta alljärgnevat enne selle aarde otsimist:
* Sa võid oma käed märjaks saada aaret otsides.
* Märjal aastaajal saad sa oma jalad arvatavasti märjaks.
* Seal leidub usse ja nälkjaid (loodetavasti sa ei kohta neid).
* Suvisel ajal on seal palju putukaid (enamasti sääski), kes soovivad sind süüa.
* Selle aarde otsimine lumisel või väga külmal ajal on mittesoovituslik, kuna nulli lähistel asub loomade söögikoht.
* Kuival ajal saab lõpppunktile ligi ka rattaga. Tuleb lihtsalt minna männi juurest otse lõpppunkti poole, hoides veidi ida poole. Seda kõike muidugi juhul kui sul on aimadus, mida sa otsid.
* Jalgsi/rattaga tulles on soovituslik läheneda kirdes olevaid teid mööda. Autoga ei saa neid teid mööda lähemale kui 300m + puudub tagasipööramise koht.
Autoga saab 50m kaugusele nullist kui tulla kagus olevaid teid mööda. Neid teid kasutades möödute kohalike hoovist ja olenevalt sõidustiilist võite kohalikes huvi äratada.
Juhend:
Nullist leiad sa suure tamme või kui puu tuvastamine ei õnnestu, siis leia lihtsalt suurim puu lagendikult. Puu lähedalt lagendiku läänenurgast algab rada. Mine mööda seda 80m edasi kuni jõuad kraavini. pööra vasakule ja liigu mööda kraaviperve 140m kuni kraav lõppeb (ristub teise kraaviga teravnurga all). Tõsta nina maast ülesse ja otsi suurt mändi enda eest. See on sinust 100m kaugusel ja kraaviga samas sihis. Kõnni või hüppa (see liikumisviis on vast selleks hetkeks juba selge) 30 m männi suunas. Peale seda näed sa lõppunkti paremat kätt. See on peaaegu 2m kõrge ja ei ole puu. Peale aarde leidmist ja logimist naudi vaadet!
Aardekonteineriks on 11cm diameetriga silinder kõrgusega ~15 cm. Konteineris on logi, (värvi)pliiatsid, teritaja, kustukumm, pastapliiatsi südamik ja veidi vahetusnänni. Aardekonteiner oli pooltühi seisuga 23.11.2013.
Alguspunkti tagasisaamiseks liigu 250m loode suunas kuni jõuad väiksele teele, seejärel keera vasakule ning liigu mööda teed lagendikuni. Võid tagasi minna ka tuldud teed mööda.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
ilus_vaade (3), välimõistatus (2), lühem_matk (2), gpsita_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC4EXND
Logiteadete statistika:
86 (88,7%)
11
1
1
0
0
0
Kokku: 99
Rohkem tegu sellega et näha, mitte et ei saa kätte aga eks aastaajad on ka erinevad, täna oli täitsa kuiv.
Kirjeldus tundus hirmus segane, aga sai end lõpuks kokku võetud. Lõpus läks aega rohkem kui oleks pidanud, aga lõpp hea, kõik hea. Aitäh.
Siukest ränka pokumaad ei osanud siit küll oodata. Hullem, kui Piirissaarel kogetu. Sileda sussiga paras katsumus. Esiti ei näinud, ammugi siis kätte saime. Rohelusega tutvumist ja lõpuks ka nägime. Tänud peitjale.
Huuhh, seda maastikku andis ikka künda. Lõpu puhul olin valmis palju hullemaks otsimiseks, aga aare oli tegelikult kiiresti leitav ja andis hea emotsiooni.
Täna sain näha kraave, mida mina kraavideks poleks pidanudki. Seetõttu olin lõpuni kahtleval seisukohal, kas tõlgendan juhiseid ikka õigesti... aga aardekohta välja jõudes tundus, et see peaks küll õige kahemeetrine olema. Mida ei silmanud oli konteiner... Otsustasin, et söön oma poolelioleva hommikupala lõpuni ja vaatan siis veel värske pilguga üle. Ennäe imet - täis kõht tegi nägijaks! Ja siis hakkas teater pihta: luuletusega esines kägu, tantsu ja lauluga sookured ning tagatipuks oli karugi sinna oma jäljed jätnud. Vägev hommik! Aitäh peitjale sinna eksitamast!
Kodutöö oli mul tehtud nii ja naa. Vähemalt oli teada kuhu lõpp umbeski jääb. Mina oma tibusammudega vudides pidin ju juurde mitukümmend lugema aga no Arvo on ikka täismehemõõdus õnneks ja saime tänu talle logi kirja.
Tänud kutsumast, lõpp ilusas kohas ja tore idee, kartus oli ilmasjata, tegelikult oli logimata, et kaaslast ei leidnud!
Väga mõnus vanakooli orienteerumismulti või kuidas teda nimetada. Igastahes selline räme maastik, hüppad mättalt mättale ja vaatad, kas saad pihta. Saime küll. Samas mulle ikka jälle meeldis mõnusalt, selline hea matkaja aare. Aitäh.
Sai sobiv täpp ammu kaardile poetatud ja Carolys käis ka kohta kinnitamas. Kui Laulasmaal lapsehoid tehtud, oli õnneks veel piisavalt palju aega enne päris pimedaks minemist ja otsustasin siin ära käia, sest muidu lükkan aina edasi. Lähenemisplaan oli nii hästi paigas, et kuiva jalaga ja väga kiirelt saime topsi juures ära käidud. Aitäh!
Kuna aastatega võib looduses nii mõndagi muutuda, siis ei hakanud lootmagi, et kõik need kirjelduses mainitud kraavid ja rajad meid seal ootavad. Seega tegime hoopis kodus korralikult kaarditööd ja panime potentsiaalse huvipunkti paika. Täna hüplesime mööda korralikkult märga pokumaastikku kohale, leidsime umbes kahemeetrise objekti ja hakkasime tiirutama. Ikka õige mitu ringi sai seal tehtud ja kui lõpuks ainult vaatlemise asemel ka käed kasutusele võtsime, siis sai ka konteiner leitud. Tagasi jalutasime juba mööda metsaalust, kus praegusel aastaajal palju mõnusam liikuda. Aitäh!
Teisel katsel leitud. Vahepeal saime vähe kindlust juurde, et olime õiges kohas. Kolmandat korda ei oleks enam viitsinud siia tulla.
Käisin siin ka suvel piilumas, aga kuna kaasas olnud inimene keeldus kategooriliselt sellisel maastikul liikuma, sügisel ja üksi oli oluliselt parem liikuda. Mõistatus sai lahendatud kodus ja kaardi peal, kohapeal oleks tõesti kraavide tuvastamisega raskeks läinud. Puhkasin natuke objekti otsas ja lugesin logisid, siis tegin tiiru ümber ja vaatasin kõikjale kuhu vaadata oli ja käes ta oligi.
Vaatasin maa-ameti kaarti ja selle järgi oli juhiseid järgides kõik nii nagu peabki. Ega nende meetrite ja kraavidega pole vaja üle mõelda. Oleksin võinud ka matkasaapaga tulla, aga viskasin enne igaks juhuks kummarid jalga, et äkki läheb puhta rabaks ära. Ei läinud. Hunnikud viitasid, et paik on tugevalt põtrade poolt asustatud. Sipelgad ajavad ka tasapisi end käima. Tänan peitjat ja tegelikult võiks kirjeldusse lihtsalt panna, et mine rabapinnale ja vaata veidi ringi, kuniks näed muud objekti kui seda on puu. Nii lihtne ongi. Karp on siiski hästi maskeeritud, hakkasin juba korraks isegi kahtlema, et kas mu paremad ja vasakud on segamini läinud või mis. Aga ei, kõik on täpselt nii nagu peabki olema.
Uhh.. ähh.. ohh.. tänu varemleidnud kaaslasele sai siiski ära vormistatud, kuigi viimase lõpu vesisele maastikule vandusin kehvade jalanõude tõttu alla ja ronisin hoopis lähedase männi otsa õiget suunda ja viimaseid paarikümmet meetrit aardeni turvama. Tänan.
Alustame lõpust - kunagi lahendasin sellist mõistatust nagu Kraani pol'd, nüüd võin nentida, et kraavi pol'd.
Paar nädalat tagasi proovisin lahendada. Probleemiks sai kraav. Olin segaduses ja üritasin lihtsalt meetrite järgi kuhugi minna, aga arvasin, et koht kuhu jõudsin pol'd õige. Kodus tähelepanelikult kirjeldust üle lugedes sain aru, et kurask, olin ju ikkagi õiges kohas ol'd.
Täna tegin sama tee läbi ja loobusin kraavi otsimisest. Eeldatavas lõpus ringlesin tükk aega ja olin ikkagi loobumas. Arvasin, et ei ol'd ikkagi märke õigesti lugenud. Hea, et ei loobunud vaid jätkasin jonnakalt otsinguid. Lõpuks nägin (?) konteinerit. Ei saa öelda, et ma poleks sel hetkel rõõmus ol'd. Kolmandat korda sellist jõhkrat maastikku läbida poleks taht'd. Sellised orienteerumisaarded on rasked, aga hea tunne on neid leiuga lõpetada. Hoopis muu, kui lihtsalt lõppu loivata ja otsima asuda. Aitäh!
Õudne, võibolla ka ruudus. Pole midagi teha, kui on selline harrastus. 272 päev, jäänud on 94 (miks küll mulle just sattus liigaasta??????). Käes on lõpuspurdi aeg, jalad on piimahapet täis, nagu selle aarde lõpp-punktiski. Aga alla ei tohi enam anda ja peab lõpuni pingutama, mis siis, et kõige pimedam aeg on veel ees. Õnneks on mõned kergemad maastikud varuks hoitud ja nende peal purjetab ehk lõpuni välja. Aitäh keerulise aarde eest!
Ei tasu ikka sapsida:
Ka seekordne aardeotsing ei kujunenud lihtsalt. Küll Exe sikutas rihma nii et mu pöial lõppes roosiokkas, siis teda sülle võttes tõmbasin kahe näpu vahelt rohuliblega - verd valasin iga 100 meetri tagant. Ei pääsenud ka mu aktiivsusmonitor, mis kuskil oksa küljes või mülkarajas nüüd lebab ja sünkroniseerimist ootab. Sünkroniseerimata ta kahjuks aga jääbki. Ma ise niipea siiakanti ei julge tulla, võib-olla kaotan järgmine kord enda ära... Aga kui keegi musta käepaelaga Mi Band 4 soovib, siis ma soovitan seda aaret otsima minna. (487) Aitäh! V: TB EJ
Kaardi peal ootas täpp juba pikemat aega kylastust ja täna otsustasin et nyyd on see päev käes. Autoga s6itsin enamvähem m6istlikule kaugusele ja edasi astusin juba jala. Otsitav jäi ysna kiirelt silma aga siis hakkas ikaldus pihta. Tee v6i tina aga mitte kui midagi ei leidnud. Nyyd hakkasin juba kahtlustama et kas minu kodutöö oli untsu läinud ja olin vale objekti juures. Ega muud polnudki kui et istusin nagu konn keset objekti maha ja hakkasin logisid lugema ja uuesti kaarti uurima. Kysisin ka varemleidnult geokontrolli m6ttes et kas olen ikka 6iges kohas. K6ik nagu klappis ja tegin siis veel kassi kombel mitu tiiru ymber palava pudru kuni l6puks sain nägijaks. Oli see vast alles hästi peidetud :D Aga l6pp hea k6ik hea. Tänud peitjale
Peale talve käisin, sain vaevu suunad paika aga jäi mitte leiuks. Seekord ilusama ilmaga sai nimed kirja, tänud :)
Vahva mõistatus! Pigem oli meie jaoks aarde nimi "Mitte midagi ei ole näha" (kuigi käisime täitsa valgel ajal). Oli kohe väga hästi peidus. Kui lõpuks tänu õlekõrrele leitud, siis kättesaamine probleeme ei valmistanud. Tänud!
Võtsime täna ette läheduses ühe viimaseid väljas lahendatava mõistatuse. Auto parkisime ära ja alustasime jalutuskäiku poiss süles. Ühel hetkel tüdis poiss süles istumisest ja lasin ta maha. Jalutasin ees ja vahepeal kiikasin taha, et ta ikka järgi tuleks. Hakkasin juba nullile lähenema, kui tegin peatuse ja lugesin järgnevat legendi. Imelikul kombel ei jõudnud poiss selle ajaga mulle järgi ja kuidagi vaikses jäi ka teine. Vaatsin tagasi ja ei või olla. Tüüp oli leidnud ühe mudase roopa ja möllas seal sees, nii et ta oli ülepeakaela mudane. Proovisin teda lumega natuke puhtamaks saada, aga ei olnud suuremat võitu. Seega, kui edasi liikusime, muutusin mina sama mudaseks ja tema aina puhtamaks. Kohale liikumine tamme juurest oli vaevaline, kuna poiss arvas, et tema tahab omal jalal liikuda. Nii me siis väikeste pausidega edasi liikusime, kuni siis objektini, mis peaks aaret sisaldama, aga nu ei ole. Lõpuks oli poiss juba viril ja mina veits närviline. Otsustasin teha ühe geokõne ja sain kinnitus, et on õige objekt, aga mina lihtsalt geopime. Selgusele jõudmise järel, ilmutas ka end aare. Täna oli väga ilus ilm ja tagasi minnes, uurisime poisiga esimesi kevadekuulutajaid ehk sipelgaid. Poisil oli põnev ja põnev oli endalgi neid vaadata, kuidas teised aegluubis ärkavad. Tänud peremehele aarde eest.
Selle aarde kodutöö oli Anna millalgi varem ära teinud ning punkt kaardil ootas vallutamist. Võtsin selle tee täna ette. Pisuke matk pimedas metsas ja siis välja peal ning peagi olin paikapandud punktis. Korraks tekkis hämmeldus, et kas tõesti oli kodutöös miskit nihu läinud? Ei olnud seda 2m objekti kuskil. Tegelikult olin vast 10m kaugusel ja noh, see objekt on veidi madalam ikka ning sulandus väga hästi maastikku. Kui õige koht sai leitud, oli tuju juba hea, aga seda mitte kauaks. Nagu paljudel teistel, ei läinud ka mul siin kergelt. Oli ka vett siis veidi ning pidin liikudes ettevaatlik olema. Korra astusingi vette ja siis välgukiirusel sealt välja, õnneks jäd jalad kuivaks. Sain aru, et koht on õige, aga no kus siis tops on? Selgus, et oli end nii hästi ära peitnud end, aga sain ta ikkagi kätte. Ka need mõmmikud olid endiselt olemas, küllap tundsid nemadki rõõmu, et keegi ikka neid vaatama tuli. Käiakse siin ju päris harva. Panin nime kirja ja siis sama teed pidi auto juurde tagasi. Aitäh.
Auto jätsin eemale ja jalutasin nulli. Võtsin kirjelduse ette ja hakkasin minema rada mõõda mis pigem oli loomade rada. GPS näitas nullist 80m ja mingi märgatav madalam osa kulges õiges suunas. Kulgesin mõttelist kraavi mõõda ja edasi kirjelduse järgi tuvastasin männi ja käisin ka männi juures, sest üks pisiasi jäi lugemata. Lugesin veel kirjeldust ja marssisin tagasi ning tuvastasin ka võimaliku objekti. Vaatasin natuke ringi ja midagi ei leidnud ning arvasin, et vale objekt. Vedasin end tagasi nulli ja lugesin veel kirjeldust ja üritasin mingit teist rada tuvastada aga ei midagi. Ju siis leitud objekt oli õige. Võtsin siis uuesti suuna objektile ja seekord läksin otse. Kohapeal tegin ikka mitu tiiru ümber objekti ja lugesin ka logisid, peab ju olema. Hakkas juba kõrini saama ja tegin otsimises pausi ning nautisin vaadet. Tegin veel tiiru ja kas tõesti, kuidas ma enne ei näinud. Uhh, läks hästi ja saigi leitud. Tänud, jääb veel vol.2 ka leida.
Olin enne teekonna ja punkti paika pannud. Nüüd kohapeale kontrollima minnes selgus, et 28 m mööda, aga sellest piisas, et mittepuist objekti märgata. Lõpus tegin ikka tiiru peale, enne kui leidsin. Tagasi läksin sama teed, juhatuse järgi oleks küll ära eksinud. Tänud juhatamast.
Laur pakkus, et proovime täna selle kättesaamatu aarde üles otsida ja muidugi ma olin siis sellega (peale natukest jõudsin-just-koju-ja-ei viitsi-midagi-laisklemist :P) kohe nõus - see kollane mumm on siin nina all mul kiuslikult hõõgunud ju juba mitu aastat :D. Leidmisega väga kergesti aga ei läinudki, sest loodus oli tolle “2m kõrge ja ei ole puu” lõpp-punkti nii hästi endasse mässinud, et seda polnud näha veel ka 7 meetri peale... Õnneks Peaka logi andis kindlust, et peab küll alles olema nii peidukas kui aardekointeiner ja peale natukest ringivaatamist leidsime siis tõesti mõlemad ilusti üles :). Tehtud, kaardil üks nüüdseks-juba-viiene-aare jälle vähem :).
Nojah, kirjeldus tundus enamvähem mõistetav, seega kodus midagi arvutama ei hakanud ja saabusin nulli. Esimese asjana ei hakanud silma ühtegi üheselt mõistetavat rada, proovisin siis ühte ja teist, aga 80 meetriga need ühegi kraavini ei viinud. Lõin sellele täppisteadusele siis käega ja läksin lihtsalt kuskile poole kus tundus, et võiks olla kraav. Mingi tajutava kraavi ma ka leidsin ja edasi hakkasin lihtsalt toda kahemeetrist mittepuud otsima. Õige pea oligi kahtlusalune objekt nähtud, minust jäi ta küll vasakule, mitte paremale, aga see väike detail ei aardeotsingut ei seganud. Vaatasin siis vähe kõrgemalt veel, et kas muid kandidaate paistab ja kuna ei paistnud, siis lugesin leitud objekti õigeks ja hakkasin tünni otsima. Ega seegi lihtsalt ei läinud, oma kolm ringi sai ikka objektile peale tehtud ja kõik loogilisemad kohad läbi solistatud enne kui lõpuks näkkas. Peidukast toda aaret ei õnnestunudki välja meelitada, aga õnneks sai kaane maha ja sisule ligi. Tänud peitjale!
Lõppu jõudsime päris kiirelt ning aaret samuti, aga tõesti kohe kätte ei saanud. Natuke möllaisme seal ja siis saime nimed kirja.
Kuna me sama miniseeria teist aaret täna nägime ja isegi kätte saime, siis tekkis tahtmine ka kaksiku esimene ette võtta. Juhendi järgimisega esines mõningaid raskusi ning usaldada tuli ettekujutuse/kõhutunde kombinatsiooni, sest oodatud suunas ei eksisteerinud kraavi kui sellist looduses ega ka maa-ameti põhikaardil mitte. Üldiselt võiks retke kokku võtta peaaegu sõnadega: "Ei näinud, aga kätte saime" :o) TB out.
Kodutöö oli mul tegemata, nii et hakkasime kirjelduse nullist pihta. Mitu korda läksime omadega ikka "rappa", nii et alustasime jälle algusest. Lõpuks tekkis Tunkil õige idee ja varsti jõudsimegi aarde juurde.
Tänud peitjale. See pokkudel turnimine oli päris lahe. :) Praegusel aastaajal on kummik kindlasti vajalik, vett on seal korralikult.
Kodutöö oli korralikult tehtud ja aare sai leitud. Jätsin aardesse ränduri. Tänud peitjale!
Eks muidugi oleks lihtsam,kui ennem teele asumist oleks kodutööna miski koordinaadi pojuke kaasa võtta.
Meie läksime ikkagi kirvega kurge püüdma ja õnneks kõik laabus.
Kokkuvõtteks oli lõbus kulgemine-päike paistis,tuvastasime erinevate metsloomade jälgi.Ainult objekt seal lõpus ei anna enam peaaegu kahte meetrit kõrgust välja.Aitäh peitmast
Kirjelduse järgi tundus väga sega ja keeruline aare. Parkisime auto nulli lähedale tee peale ning kõik läks väga libedalt. Isegi aare tuli mõne minutiga välja. Tagasi minnes polnud gps-u ega kaarti vaja, tunde järgi läksime samat teed pidi tagasi.
Kuigi olime juba täitsa arvestatava geopäeva teinud, otsustasime veel paari tõsise pähkliga rinda pista. Kirjelduse alusel olin selle aarde juba peaaegu lootusetute nimekirja kandnud, eeltööd polnud meist keegi teinud, aga julge pealehakkamine on ju pool võitu?
Vaatamata ühele poritakistusele saime autoga nullpunktile päris lähedale. Siis tegime nii, et ühes telefonis oli lahti kirjeldus, teises Maa-ameti kaart ja jooksvalt märkisime teekonnapunkte GPS-ide abil.
Esimesel teerajalõigul sattusime kohe põtrade püherdamiskohale ja jooksurajale. Kui seda natuke käidud, tuvastasime looduses midagi kraavilaadset ja saime Maa-ametist kinnituse. Salvestasime punkti ja panime mööda kohati kujuteldavat kraavi ajama. Maastik oli tõsine jalamurdja, aga erilisi koperdamisi ei juhtunud.
Ka teise ristumispunkti saime loodusvaatluste ja kaarditöö alusel kätte. Männi leidsime ja peagi paistis juba ka eeldatav lõpp. Veidi sai seal tiirutatud, kui Allan tõmbaski aarde välja. Olime üllatunud, et kõik nii edukalt õnnestus. Puhtalt kirjelduse ja loodusvaatluste alusel ei oleks samas ilmselt hakkama saanud. Kokkuvõttes põnev ülesanne ja mõnus väike matk. Aitäh peitjale!
Kunagi ammu olin asja kaardi abil omale enam-vähem selgeks teinud ja mingi punkti omale gpsi kandnud. Kuna olin ema juures ja ilm oli sobivalt soe, siis otsustasin selle punkti üle vaadata. Sõitsin autoga mingit pisikest teed ühe maja juurde ja jätkasin jala. Rõõmustasin, et selle matka rattata ette võtsin. Mingil ajal sain aru, mis hüppamisest Mihkel kõneleb. Rühkisin oma punkti ja võtsin aardekirjelduse lahti. Oi kurja - mingit objekti peab paremalt määrama. Kus suunas see parem veel olla võiks? Midagi ma märkasin oma saabumistrajektorist 15m eemal, nii et ma seda märganud polnud. Noh kekslesin selle sada meetrit sinnani tagasi ja logisin. Kuigi see mu lemmikmaastik pole, meeldis mulle orienteerumist eeldav mõistatus ikka. Aitäh!
Kaarditöö tulemusel otsitav objekt leitud. Selle kõrguses kahtlesime ja tuiasin veel hulk aega seda kahemeetrist otsides ringi, kuni Tiia "leidsin" kergenduse tõi. Täname.
Praegusel ajal kuiva jalaga leitav, aga näpud sain märjaks küll..., kraavid olid küll vaevu aimatavad aga ega neid väga vaja läinudki, saab ka numbritega hakkama. Tänud
Lõpuks nägime ja saime ka kätte ;)
Tänud mõnusa matka eest!
Meie jätsime liikumisvahendi hooldekodu valvsa silma alla, ja kulgesime edasi kand ja varvas. Olin ikka üsna skeptiline et mis naudi vaadet saab siin olla. Aga mida lähemale mee lõpppunktile jõudsime seda enam tuli seda skepsist kaotada. Ei lednud kohe, tuli ikka kõik need kohad mida nägin aga kätte ei saanud ikka kõigepealt üle kontrollida... ei tea mispärast Piia seda kohe sealt ei võinud võtta. Konteiner igati vinksvonks talve üleelanud. nautisime vaadet ja jäime väga kulutet ajaga rahule.
Kahtlustan, et mind võeti kaasa eelkõige selleks, et kui jälle tulistamiseks läheb siis mind kilbina kasutada. Õnneks oli sõda lõppenud ja saime rahulikult võsas ragistada. Lõpu osas tundus küll kõik klappivat aga mõne aja möödudes hakkas kahtlus tekkima kas on ikka õige koht. Puhtjuhuslikult vaatasin kohta mida minu arust Inga juba kontrollis ja üllatuseks nägingi topsi. Päris hästi maskeeritud aga kätte saime.
Selle aarde juures olin juba palju targem ja panin maa-ameti kaardil lausa mitu punkti enne võssajooksmist paika. Esimene punkt vastas poolele kirjeldusele ja teine punkt oli tagavaraks, mis vastas teisele poolele kirjeldusest. Kuna esimene punkt oli lähemal, siis otsustasime seda vaatama minna. Praeguste ilmadega, milleks on lakkamatult voolav vesi, plusskraadid ja lopsakas taimestik, on selle aarde juurde minek päris huvitav. Kõndisime nagu kaks köielkõndijat tasakaalu hoides mättalt mättale. Pärast veidike ringitamist jõudsime isegi nagu loogilise kohani, aga aaret mitte kuskil. Vaatasime siis veidi laiema pilguga ringi, et ehk jääb veel midagi silma, aga peale puude ja ohtrate kitsejälgede ei näinud muud midagi. Kui olime objektile oma 5 tiiru peale teinud, hakkasin Hannole helistama, et enne teise punkti minekut välistada see esimene kohta, aga mind pandi telefonis ootejärjekorda. Kui just kolmandat korda valisin numbrit, siis Veiko järsku hüüdis: "Ära enam helista, leitud!" Seda kuuldes katkestasin poole helina pealt kõne ja teostasime kiire logimise.
Tänud aarde eest. Sisu täitsa kuiv ja korras.
Seeria nimi võiks olla: ei näe, aga kätte saab ikka.
Proovisin ikka juhiseid jälgida, aga mingi hetk jõudsime Liisiga samasse kohta välja ja mõtlesime, et siin võiks nüüd aare olla. Oli küll veidi kahtlane see peidukas seal, aga no, häda pärast kõlbab küll. Aare oli siiski kuiv ning tagasitee läks ka üsna valutult. Aitäh, lõpuks sai ka see täpp roheliseks :)
Madis üritas juhiseid järgida, mina läksin oma suva järgi. Meil peitjaga on küll väga erinev arusaam jalgrattaga läbitavast teest. Igatahes jõudsime üsna ruttu õigesse kohta. Hämmastav oli see, et sellises kohas selline peidukas ja aarde sisu lõhnas nagu lilleaed. Ei märkigi kopitusest! Aitäh aarde eest!
Mis kehvasti, see uuesti. Lõpuks tuli aare välja kohast, mille kohta olin eelmisel korral arvanud, et "seal ikka olla ei saa"... Aitäh peitjale.
Kõik keerud ja pöörud tegime vastavalt juhendile kaasa. Mittepuine ese ei jätnud võimalusi - aare peab seal olema! Aega võttis aga asja sai!
Jätsime auto enne viimast talu tee äärde ja panime vidinal jala suure puuni. Alguses keerasime liiga läände, radu oli mitu, aga varsti saime õige suuna kätte. Tarvol ei olnud kummareid jalas ja seetõttu jäi tema lagendikule meie tagalat kaitsma. Tegime kõik nagu kästud, kuigi kraavi puhul pidi kõvasti kujutlusvõimet kasutama. Pokult pokule kareldes jõudsime lubatud mitte-puise objekti juurde, natuke otsimist ja käes ta oligi. Aare korras ja kuiv. Mina ronisin kivi otsa ka nagu kästud tegelesin nats nautlemisega ja siis tagasi. Selgus, et Tarvo oli see aeg tammesid kallistanud, eks see vajab ka vahel tegemist. Aitäh matka ja toreda aarde eest!
Olin kodus seda kirjeldust seedinud mõnda aega aga ei saanud täpselt aru sellest. Seetõttu proovisin etapi ilusti läbi käia kohapeal. Läänepoolse raja leidsin ilusti üles. Enda üllatuseks kõndisin mööda seda 300m silmamata mitteühtegi kraavi. Seetõttu läksin tagasi lagendikule otsimaks mõnda muud rada. Nende puhul sain kiiremini kui 300m jooksul, et need ei kõlba kohe kuhugi.
Alustasin siis kõike otsast peale. Mõõtsin umbes 80 meetrit ja vaatasin vasakule. Mõtlesin, et no ju see võib parematel päevadel küll kraav ehk olla. Minu jaoks oli see aga katsumus hüppeliigeseid väänamata nulli jõuda. Üks hetk märkasin ühte mitte puu 2 meetrist objekti ja olin enam kui kindel, et sinna tuleb minna. Otsisin.. otsisin veel.. otsisin oma 15 minutit ja hakkasin asukohas juba kahtlema. Aga geoerosioon ja logid panid mind veenduma, et siin kusagil see siiski on. Hakkasin piirkonda väga täpselt käega läbi käima ja peagi oligi aare käes. Sügisene maskeering annab tunda.
Mulle meeldis, tänud! Praegusel ajal peaks ainult midagi erksat selga panema seda aaret otsides. Käimas on jahihooaeg ja läheduses loomade söögikoht ja lasketorn.
Tuli korrata õhtust jalutuskäiku! Mis mul selle vastu saab olla, liiatigi jääb piirkond tihti trajektoorile. Pean vaid peitja ees vabandama, kes kontrollima ruttas. Ei teagi, kuidas eelmine kord sellest kohast üle libisesin. Kirjutan endale märkuse!
Kuna eelmise samanimelisega läks üsna hästi, otsustasime, et tuleme ka seda otsima. Kohapeal toimetasime nii nagu aardekirjelduses kirjas. Vahepeal käisime ainult autos kummikuid jalga panemas, kuna tänase ilmaga oleks tossudes sokid märjaks saanud. Kohapeal jäi aardetops kiiresti näppu. Tänud vahvasse kohta juhatamast!
Usse, nälkjaid ja putukaid ei kohanud, isegi tossudes jalad ei saanud märjaks ja aare oli väga hästi talvitunud. EVEJ.
Kuna meil seeria teine aare tulemust ei andnud, harjutasime kätt esimesega. Õnneks oli kodus kaardi töö tehtud ja lahinguväljal läks kiirelt. Kui seda puhtalt looduses lahendada, läheks ikka vaja koormate viisi ettekujutusvõimet, et seal murus näha kraavi ja veel selle ristumiskohta. Aga idee on täitsa OK. Aare vajaks toekamat konteinerit ja minigripp topsi ümber on ka juba suht räbal.
samanimeline nr 2 sai lahendatud otsustasime külastada ka esimest geomobiil tõi meid 192m kuna eelneva kodutöö tulemusena oli asukoht teada. aare asus vees tõstsime mõned cm kõrgemale. mõnus jalutuskäik oli.
Esimese korraga jõudsime kohe õige kohani aga mida ei näinud oli tops. Mingi ajapärast proovisime teekonna uuesti läbi ja jõudsime ikka samasse kohta. Ikka ei olnud topsi kusagil. Siis sai kaevamis keelust üle astutud ja peagi oli ka tops käes.
Uuhh! No meil läks selle aardega kõik viltu. Me ei näinud mitte ühtegi asja, mis siin kirjelduses lubatud. Kaugused ka ei klappinud. Aga vastupidiselt lubatule - "kätte ei saa" - kätte saime :) Alustades sellest, et rada oli, aga lubatud kraavi küll mitte. Võtsime järgmise raja, aga kuna see oli vale rada, siis ei saanud seal ka otsitavat kraavi olla. Siis oli mõttepaus, päris pikk mõttepaus. Sest proovisime üle interneeduse paremat sobivamat kaarti leida. Ei leidnud. Eestlaslik jonn ei lasknud veel koju minna, võtsime hoopis diagonaali mingis suunas. Täitsa kihvt oli, sest sattus vist õige suund. Lugesime maamärke ja jalutasime huupi. Siis tekkis tunne, et nüüd võiks olla ristumine teise kraaviga. Jne. . . Kõike ei saa kah teile ära rääkida. Vähemalt kolm korda ähvardasin koju ära minna. Muidex korra jõudsime isegi nii kaugele, et auto juba paistis .. Ja siis sundis miski vägi tagasi minema, sisetunne ütles - koht on õige. No vaata seda geopeiturit - aaret ei leia ja koju ka ei lähe, ikka teeb rabas ringe ja ringe ja ringe. Lõpuks oligi nii, et ei näinud, aga kätte saime. Meie jaoks täiesti arusaamatust kohast, Uuhh, see aarderetk jääb meelde.
Selle aarde otsimine meenutas rohkem kirvega vehkimist. Põhimõtteliselt ei saanud maastikul mitte midagi aru, ühtegi kraavi kusagil ei näinud ja tammusime ringi, otsides midagi 2m kõrgust. Kahtlustasime, et orienteerumiskaart võiks aidata, aga no seda meil ei olnud. Lõpuks leidsime asja ja ka aarde. Nimest ei saanud midagi aru. Täname! EVEJ
Tegelikult olin siin juba teist korda. Eelmisel katsel said nii aeg kui tahtmine otsa. Seekord siis vabagraafikuga tuli teekond ära lõpetada. Lugesime samme, tuvastasime kraavi (mina seda siiski kraaviks ei pidanud, aga järgnesin päälikule, kuna ei tahtnud üksi ka nende pokudega võidelda). Jõudsime siiski õnnelikult peidikuni ja seal juba oli ainult vormistamise vaev.
Kuivõrd mõlemas, nii lõpp- kui alguspunktis on hiljuti tulnud viibida, siis oli teada, mida otsida. Sisestasin lõppkoordinaadi ja lähenesin tee pealt otse. Kohapeal kiire leid / EVEJ ja tänud peitjale.
kraavid leidsin üles. need ise nagu jalgrajad. hea käia mööda kraavi põhja. nägin! ja kuna mul momendil suurt kõhtu ees ei ole, siis ulatusin kerge vaevaga. tänud!
Üht kraavi nägin ma unes...nii peaks see kirjeldus hakkama. Sinna kohalesaamine oli juba paras võsa. Ratta jätsin selle väikse metsatee äärde, ajasin kummiku jalga ja nulli. Sealt läks radasid igasse ilmakaarde. Läksin omaarust õigesse, aga mida ei olnud, oli kraav. Läksin tagasi. Proovisin kõik teised ilmakaared ka läbi, kraavi polnud mitte kusagil. Läksin tüdinult ratta juurde tagasi ja lugesid logisid. Läksin siis uuesti ja tegin tuimalt täpselt juhendi järgi ja peagi saingi juba logima asuda. Aga kui see on kraav... siis... igal juhul see ei ole kraav. Aarde nimi on kah jah segane. Aitäh!
Internet teeb inimese mugavaks. Häbiga tunnistan, et raalisin aarde peidiku kodus välja ning kraavidel hüplemise ning mätastel kepslemise osa jätsin vahele. Ometi ei muutnud kodutöö otsimist märkimisväärselt lihtsamaks. Peale pooltundi hakkasin juba kõiges kahtlema ning korra käis peast läbi ka mõte ülesanne ausalt läbi teha. Õnneks seadsin eelnevalt kahtluse alla aardekirjelduse ning tegin seda, mida seal teha väidetavalt ei ole vaja. Ainuvõimalik moodus aarde leidmiseks. Nähtavasti olen mina imelik. Raba oli superlux, aitäh. PS. aarde nime kohta nii palju, et näha ei olnud, aga kätte õnnestus küll saada.
Jah, rongiga oleks poolteist kilomeetrit pokuvälja olnud. Tore, koormuse missuguse oleks saanud... Aga aardega läks kuidagi lihtsalt - oletatav koht oli kodus välja arvutatud ja tuli vaid kohale jalutada. Ja kraavid ei pea ju kõik poolteise meetri sügavused olema, mõni võib vahelduseks ka mõnekümne sentimeetri sügavune olla ja veevaba kah. Aga aaret nägime küll ja kätte saime ka vaevata. Aitäh
Algne plaan oli, et läheme jälle rongiga. Seekord ei olnud see hea mõte ja läksime autoga. Leelo kutsusime ka kaasa, et lõbusam oleks. Sõitsime rahulikult ja parkisime auto 50m nullist. Panime kummikud jalga, Markuse võtsin selga ja hakkasime astuma. Kohapeal selgus, et minu kodutöö oli tehtud hindele 2 ja Leelo kannul ma siis astusin. Kraav lõppes, mändi nägime ja siis nägin ma veel ... Läksime juurde ja logisime. Aarde nimest me aru ei saanud, sest nägime ja saime kohe kätte ka. Kohale jõudsime kraavi äärest ja autosse tagasi läksime juba kraavi põhjast, oli palju mõnusam. Aitäh toreda jalutuskäigu eest!
Umbes nädal tagasi sai esimesel katsel käidud. Siis muidugi arvasin, et olen nii kõva mees, et korra kodus kirjeldust lugedes on asi selge. Kohe esimesed juhatused olid valesti meeles ja tormasin ei tea kuhu kaugele nullist. Tänu sellele tegin endale ikka elu raskemaks ja sain ka jalad märjaks. Lõpuks kirjeldust uuesti lugedes hakkasin kraavi otsima. Ja no mida pole seda pole. Ei suutnud seda kuidagi leida. Aeg hakkas otsa saama ja pidin ära tulema. Täna sai uuel ringil käidud ja eelnevalt oli kodutöö tehtud. Kraavi lõpp oli gpsi märgitud ja nii tuli leid üpris kiirelt. Ega ma muidugi isegi väga täpselt aru ei saanud, et seal kraav ikkagi oli ja lõppes, aga usaldasin oma eeltööd :) Käed sain märjaks ainult tänu sellele, et aare oli taas kilekotis. Minu arvates see ikka ja jälle rikub hoopis aaret, kuna niiskus ei pääse üldse välja. Hetkel on küll seal täiesti kuiv. Puuke loopisid enda pealt ikka päris palju maha, sääski ja usse ei näinud. Peotäitega sai nopitud põldmarju ja lõpus vaadet nauditud. Aarde nimest ma aru ei saa. Tänud juhatamast, ega sinna vist niisama küll poleks sattunud :)
Kraavi leidmine osutus kuidagi väga keeruliseks ülesandeks, kõik ilmakaared sai igatahes läbi proovitud ja kraav õnnestus leida viiendal katsel. Edasine oli juba lihtne.
Täitsa tore jalutuskäik. Ja hea, et see kirjeldus eesti keelde ja eesti lehele sai, nii on ehk leidjaid oluliselt rohkem. Sest koht on ju kena. Praegu on otsimine lihtne - veetase on maas, papud märjaks ei saa ja rada on ette sisse tallatud. Sellegipoolest tegime paar tiiru ümber objekti, enne kui Anu toosi välja koukis. Ja siis joonistas jaapani stiilis rabamänni sinna. Tänud näitamast!
Tegime raja läbi kohe avaldamise järel, kuid siis lasime end eksitada aarde nimest ja lõpp jäi leidmata. Kodus kirjeldust tähelepanelikumalt lugedes oli muidugi kohe selge, kuhu oleks pidanud "vaatama", et "näha". Nüüd oli vaid kohale jalutamise vaev, ka sääsed ja parmud juba magasid. Tänud aarde eest, Eesti lehel leiaks ta hoopis rohkem huvilisi!
Oleme siin ka korra varem käinud, aga siis jäi omast lollusest leidmata. Nüüd sõitsime oma tavalise madala luukpäraga ilusti nullist u. 50 meetri kaugusele ja panime juba tuttavat rada pidi ajama. Õiges kohas läks nüüd vaevalt minut. Aarde nimevalikule ei saa siiani pihta. Aitähh!
Jeahhh...ja jälle oli rataste all see jube tee mis aarde lähistele viis. Juba kolmandat korda viimase paari aasta jooksul ja kõik erineva sõidukiga.See kord lohises masinal kõht nagu taksikoeral vastu maad ja hakkan vist edaspidi otsima vaid suurlinnades kuna kõndida mulle ka ei meeldi. Kuidagi lohistasime end halvatud koera kombel siiski nulli lähistele ja suundusime kohaliku lennusalka värske verega toitma. Kõõritasin silmi kahtleva ilmega jahipuki poole aga tundus, et see kord vähemalt sealt meile jahti ei peeta. Sikutasin autost kohe algul kompassi ühes ja ilmakaartega läks see kord lihtsalt. Tatsasime esimese pöördepunktini ja siis läks keerulisemaks kuna minu jalad ei tahtnud kuidagi ei pokude peale ega nende vahele ära mahtuda. Igavene tegu oli püsti liikumisega ja kohati sai ka marju otsiva karu asend sisse võetud, et luud-kondid siiski terveks jääksid. Tasa kuid kindlalt jõudsime siis arvatavasse lõppu ja tsirkus võis alata: nagu sabast kirpu tagaajav koer tegime seal ringe, pöördeid jms. Aegajalt lugesime jälle kirjeldust ja ringitasime edasi...oma tund aega ringitasime..Päris mitu korda olin juba poolel teel autoni aga siis oli jälle Merike kuskil võsas kadunud ja raske ohkega läksin taas parmudele söödaks. Lõpuks sai Merike karbile küüned taha ning kergendusohe pääses suust, tehtud! Tänud! Aga aarde nimest ei saa ka mina siiani aru...ning samuti ei mõista miks GP lehel on tegu mõistatusega aga GC multikaga? Äkki omanik korrigeerib asja?
Nullist aardeni kulgesime koos parve parmudega, kes vägisi üritasid meid puu otsa kaasa vedada. Aga muidu oli selline pokude vahel astumine, raja oli rajameister juba ette teinud ;) . Kahemeetrise juures tundsin end tõelise hiiglasena :P. Aega läks veidi ja siis saabus ka eredam hetk ja aare sai logitud. Keegi võiks need parmud seal puuri panna . Nägime ka kohalikud vaatamisväärsused ära ja suhu rändasid mõned maasikad. Tänud!
Tõlge Googlelt. Aitäh selle eest, tõesti.
Me jätsime auto 700m kaugusel ja jalutasime koma null. Lihtsalt walkable. Siis hakkas tiir ümber pärast kirjeldus. Pärast, kui ma ei olnud liiga kindel midagi enam :-) Kuigi me tabanud objekt esimesel katsel. Aga ei cache seal .. Istusin seal, imetlesime ja kutsus Trine, kes ka didin't leida cache :-) Arutasime natuke ja seal ta oli, väga vana kooli peidupaik.
Siis istusime koos ja Marje juhtis toreda pildi logiraamat - hea idee omanik. Ma arvan, et ma ei exchane midagi, vaid pane kleebis "Logiraamat" kohta püügipäevikut ja Minigrip kott püügipäevikusse ja suurem üks umbes vahemälu. Aga see on natuke auk see samas varjates seda tagasi juba. Koht on päris kena, ainult peidus meetod võiks natuke moodsam, nii et see võiks leida talvisel ajal samuti. Täname näidates koht!
P.S. Pärast sisselogimist 25 puhverdab leitud www, geopeitus.ee Võite saata oma cache ka seal. Siis Sa saad kümneid rohkem Cachers leida.
Lihtne mõistatus, järgid juhiseid ja oledki kohal :) Lootsin siiski natuke huvitavamat seiklust, aga muidu igati tore koht.
Tänud peitjale. EVEJ.
Palusin Carolinal aarde juurde jõudmise juhendi ära tõlkida, kuna polnud enda tõlkes kuigi kindel. Suur tänu talle selle eest! Kuigi algul seda juhendit paberilt vaadates tundus asi üsna keeruline - kohapeal oli kõik väga lihtne, kui õige suund sai sisse võetud ja Priit kenasti meetreid jälgis. Maastik sinna kulgemiseks oli mitmeid kordi keerukam, kui tagasi minekul :) Algul ei tahtnud me kuidagi leida, kuna olime kinni lauses, et kaevata ei ole vaja. Vaatamata sellele oli aare väga sellises kohas, kuhu vesi kogunema hakkab ja aarde võiks minu arvates natuke teisel kujul julgelt kõrgemale asetada. Koht oli selleks lausa loodud, et peitja palvet täita, mida ma siis püüdsin hoolega teha :) Ilm oli super, polnud külm ega palav ja tuulehoog oli täpselt nii mõnusalt mõõdukas, et ei sääsed ega parmud meid ka ei kiusanud. Suur tänu heade emotsioonide ja aarde eest!
FTF kell 19:00. Seiklus oli vahva. Kohale tulin jalgrattaga Vasalemmast. Lähenesin põhja poolt Paldiski maanteelt. Ratta jätsin nulli lähedale ja edasi jalgsi. Õnneks oli "OFF" kaasas, ei pidanud putukatest ennast häirida laskma. Madusid ei kohanud. Lõpp-punkti leidsin suht ilusti üles. Aarde otsimisega läks natuke kauem, kui arvasin. Ei pannud kohe alguses tähele. Vaade aarde juurest on tõesti kena. Tänud peitjale!