10 september 2023 leidis Martti [geoloog]

Oi, see tuli magusa üllatusena. Sõitsin esimese ropsuga mööda poolsaare tipu suunas, sest 2020 aprilli mitteleid ei lubanud seekordse õnnestumise lootustki hellitada. Aga päike paistis niivõrd soojalt ning all kaugel tundus meri rahulik. Võtsin järjekordselt ratta selga ning otsustasin vähemalt proovida.

Natuke tuttav, kuid samas ka mitte. Panga astang, mille peal eelmine kord ennast kuivatasin, paistis olevat alla sadanud. Muutus, mis sa tead, et toimub - järelkaja on igal pool näha, aga ette ikka ei kujuta. Sellise monstrumi kukkumine. Jõudsin libamisi nende kriitiliste meetriteni, mis eelmisel korral aardest puudu jäid. Kuid meri oli tõepoolest rahulik. Pritsis ainult veidi vett kraesse, muus osas sain ikka väga eurolt läbi. Mida ma oleks teinud, kui ilm oleks otsustanud logimise ajal halvema suunas pöörduda, ma tõesti ei tea. Ja õnneks teada ei saanud ka.

Kaua kootud kallikene. Tänud ilusale ilmale, rahulikele lainetele ja peitjale.

23 aprill 2023 leidis Arve, Hundu, Heldur [heldur]

Tänud aarde eest!

23 aprill 2023 leidis Heldur,Hundu ja [sunflower]

Täna oli super ilm rannikul jalutamiseks.Aitäh!

13 september 2022 leidis Inge ja Marko [markosu]

Aitäh aarde eest!

13 september 2022 leidis Inge, Marko [aunad]

Pikalt olin kindel, et teen selle aarde kiirelt ja lihtsalt ülevalt laskudes. Eks neid ronimisi ja laskumisi ole ju juba omajagu olnud ja midagi erilist selles minu jaoks enam ei ole.. Samas pankrannik on seal võimas ja logisid sirvides tundus alt lähenemine kuidagi suuremat emotsiooni ja põnevust pakkuv. Helge logi peale tegin merevee taseme graafiku lahti, vaatasin tuule ja laine prognoosi ning kiirelt sündis otsus, et just nüüd on õige aeg selle aarde jaoks.

Teekonda alustasime soovitatud punktist redeli ja köie laskumisega. Edasi oli üsna muretu jalutuskäik tossudes, kohati kivisel rannikul, kuid enamasti adruvallil. Üks pisikene u. 5m lõik tundus kahtlane ja seal vahetasime tossud veesusside vastu välja.. oleks viitsinud pisut kivikesi laotada, oleks ka ilma hakkama saanud. Torust nii 10m kaugusel oli mõistlik pisut kõrgemale levelile ronida ja piltide klõpsutamine võis alata. Peale kohustusliku osa lõppu läks kogu tähelepanu pankranniku enda vaatlemisele. Vägev ja aukartust äratav paljand oma vahelduvate kihtide ja värvide mänguga. Mul oli vaja isegi proovida kollakat peeneteralist kihti.. millele kujutlesin tekstuuriga sobiva väävli lõhna juurde. Sinaka tooniga tumedad savisegused pinnad, kus pidi liikumisel pisut rohkem tähelepanelik olema, et libisemist vältida, vaheldusid erinevate tugevusastmetega lubjakivi lasudega, sekka mere poolt ümaraks lihvitud servadega väiksemaid lapikuid veerekive ja hulgaliselt adru. Ja see mõnus merekohin ning lõhn. Lisaks pisut väljakutset pakkuv kohaliku köie julgestusel laskumine ja tõus.. See kõik oleks ju ülevalt lähenedes jäänud kogemata, nii et olin ülimalt rahul oma otsusega alt läheneda.

Tänan peitmast.

12 september 2022 leidis Helge [helgs]

Hetkel (veel) saab kuivalt ja soojalt

23 aprill 2022 leidis Tanel [phantom]

Kui juba siinkandis olin, siis tegin ka toruga selfi ära. Tuul oli küll uskumatult kÕle ja lõikav. Aitäh peitjale.

29 oktoober 2021 leidis Kalju huvilised [yksk6ik]

Päeval sain kutse miskit põnevat teha.. Kuna plaane polnud, siis olin nõus. Kutsusin ka Maretit kampa, alguses ütles küll ei aga ma ei jätnud jonni ja nii peale tööpäeva siia veeresimegi. Pean ütlema, et nii kõvasti, kui seekord, pole mu süda veel ühegi ronimisaarde juures löönud. Aga need lained seal all pimeduses olid lahedad. Tänud adrenaliinilaksu eest

29 oktoober 2021 leidis Ronimistiim & [madkool]

Laskutud, pildistatud, ronitud, tänan!

20 veebruar 2021 leidis Jan ja Kalvi [muhujan]

Käisime purikaid pildistamas. Puhtjuhuslikult oli üks tekkinud ka mingi toru otsa. Tegime siis sellest ka ühe pildi. Oli tore!

21 oktoober 2018 leidis Silver ja [tarmoxy]

Eks neid aardeid ole ju igasuguseid. Kergeid, raskeid, väga raskeid, mitmetahulisi jne. Ja igat aaret saab ju vastavalt vajadusele kergemaks/raskemaks tuunida. Mingil hetkel kl6psasin järjest neid kr6edama maastikuga aardeid läbi ja kui selle kirjeldust lugesin, siis syttis kohe yks pirnikene peakohal. Kuid jäi sellegipoolest riiulisse oma aega ootama. Nyyd ykspäev kui Katariina Kai juures mere v6imu tunda sain tuli pärast Silveri ja Kaupoga jutuks merevee tasemed jms. Igastahes j6udis jutt yhel hetkel negatiivse veetaseme ja selle aarde kylastamiseni. Ytlesin siis kohe et mind see merevee tase selle aarde puhul yldsegi ei morjenda ja et selle logimiseks mul hoopis teistsugune plaan olemas. Kirjelduses on kll kirjas et peab lähenema alt et siis ylesse pilti teha, aga pole ju keelatud seda asja vastupidises järjekorras teha. K6igepealt yleval, siis all ja siis uuesti yleval. On ju seda igasugu erinevate lahendustega logitud. Kes m66da jääd, kes kanuutades. Aga yhtegi kõielogi kll silma ei hakanud. Ja kogu asi toimuks täpselt samal koordinaadil olles :D Selle jutu peale pakkus Silver kohe ennast ka kaasa. Nüüd oli vaja asi nädalavahetusse sihtida ning lisaks ilusat ilma oodata. Kll ei sobinud yks ega teine nädalavahetus. Silver ytles et ei see on selle sygise projekt . Rahustasin et ega kiiret pole, kui see aasta ei j6ua siis on ju alati järgmine aasta. Selle peale 6eldi vaata et sa ilma minuta ei lähe hehehe. Tahtsin 6elda et ei pea muretsema aga kui hakaksin meenutama siis on juhtunud jah nii et m6ni teinegi kr6beda maastikuga aare on minu kiirustamisega ennatliku l6pu leidnud nagu Kuuli Muna v6i Kõrvaline koht karjamaal. Seekord otsustasin siiski et ei hakka tormama ja ootan ikka semu ka ära. Leppisime tänaseks kellaaja kokku aga sellega läx jah nii et kll jäin mina toppama siis vastupidi ja siis jälle mina. Yhes6naga 11sest kohtumisest sai sujuvalt 12ne. Tarisime varustuse kohale ja sättisime ennast valmis. Poolel teel alla märkasime lähedal mootorpaati. Kalamehed jäid seda vaatemängu pealt vaatama kõigest paarikymne meetri kaugusele meist. Nautisime laskumist ja vaadet. Vett oli oma jagu ja m6ne sammu kaugusel klindist oleks siia kll vist ainult paadiga v6i ujudes saanud. Puhkasime korra jalga ja tegime paar frendsiet. Yles minemiseks andsin enda põhivarustuse Silverile ja ise kombineerisin endale allesjäänud vahenditest vajamineva. Ytleme nii et teinekord teen pigem kordam66da, sest see oli ikka t6siselt väsitav :D Tänud peitjale ja Silverile selle seiklusega kaasa tulemast ;)

21 oktoober 2018 leidis Tarmo ja [silver0]

Mingi hetk otsisin omale sügiseste plaanide tegemisel seltsilisi, keegi aga ei tahtnud kuidagi vedu võtta. Kui Tarmo katariina kail oma trussikuid leotamas käis, siis vägisi läks jutt ka tõusude ja mõõnadeni, mis omakorda viis edasi ka kalju aardeni. Kui Tarmo oli idee välja käinud, kuidas tema seda plaaniks logima minna, siis nägin selles suurepärast võimalust üheks ühiseks seikluseks. Leidsingi õige nupu üles ja asusime vaikselt plaane tegema. Nädalad möödusid kuniks sobiv päev sai leitud. See ju paras perega leitav aare pealegi ja nii see suurem seltskond sinna toru kohale uudistama ilmus. :D Kuna tuul oli päris lõikav ja hakkas vaikselt väiksemaid murdma, siis pikalt jokutama ei hakanud ja asusime teed alla rajama. Kui ettevalmistus tehtud, saatsime pered ohutumasse kaugusesse ja aeg oli laskuda. Mõte võis ju hea olla aga reaalsuses hakkas asi huvitavaks kiskuma. Vaikselt kalju servale lähemale hiilides hakkasid peast läbi jooksma erinevad emtsioonid. Oli tunda nii uudishimu, ärevust, erutust kui ka hirmu. Tekkisid tõsised soovid katkestada ja servast ruttu nii kaugele pageda kui võimalik. Tegemist oli tõsise eneseületamisega mida pole juba aastaid tundnud. Õnneks hakkas aju keemilist kompotti kokku keetma ja seda vereringesse süstima. Lihtsurelikust pereisast sai järsku superkangelane ja paari liigutusega olingi allpool toru kalju serval rippus. Siit edasine oli juba tuttav teema ja puhas lust. Tõmba ainult kangist ja naudi laskumist. Ja ega seda ülessegi minekut on juba paari puu ja posti peal praktiseerida saadud. Aga mis ma siin ikka enam pikalt seletan, las pildid räägivad ka natuke toimunust.

100% puhas nauding. Ilus koht ja super seltskond, mida veel ühte pühapäeva tahta! Tänud.

11 märts 2018 leidis Tarvo, Reet ja [berti]

Inga on kõik sarnased pildid juba üles riputanud, seega paneme ainult vajaliku.

11 märts 2018 leidis Vanda, Tarvo ja Reet [kassikakk]

Lugesin äsja eilset logi ja ütleksin - kena jalutuskäik oli. Katsun pärast telefonist pildid ka lisada.

10 märts 2018 leidis Inga [kingu]

Psühhiaatri kabinetis.
"Miks te otsustasite mingi kaljul rippuva toru juurde minna?"
"Tegelen geopeitusega."
"Ahjaa, olen selle hulluse kohta lugenud. Aga miks te sinna üksi läksite?"
"Kuna Veiko pidi planeeritud tulemise asemel hoopis külla minema."
"No aga kuna te olete nüüd siin, siis läks ju kõik hästi ja nägite kindlasti palju ilusaid vaateid. Miks teil silm tõmblema hakkas?"

Tegelikult on peakas selles süüdi, et Kalju aaret taas vallutama läksin (eestlaslikult on ju kõik teised alati süüdi), kuna alles tema logi nähes tuli mulle meelde, et on ju talv ja äkki on meri natukenegi jääs. Kui aga nädalavahetuse poole ainult plusskraade nägin, hakkas natuke kõhedaks asi minema. Ja miks ma ikkagi sellise suure lägaga sinna läksin... no seda ei oska enam keegi öelda.
Kohale jõudes oli bussitäis välismaalasi all mere ääres ning nad julgustasid mind ergutavate häälitsustega, kui ma mingi sopase köie abil trepist alla maapinnale laskusin. Keegi patsutas mind isegi õlale, kui koperdades ja kätega vehkides kindlale pinnale jõudsin. Siis vaadati mind juba uudishimulikult, kui üsna konkreetse sammuga kuhugi tundmatusse kaugusesse liikuma hakkasin.
Algselt see teekond polnudki väga jube. Igaks juhuks kõndisin panga pool, kuna jää tundus väga ebastabiilne. Mida edasi, seda rohkem aga hakkas tee mere poole kiiva kiskuma, kuna alla sadanud rahnud, jääpurikad ja kivipuru ei julgustanud enam üldse rannal kõndima.
Asi läks aga totaalselt hulluks siis kui juba torule lähedal olin. Ühes kohas oli jää korralikult merevee all ja ainus viis edasi minna oli kaljuseinast kinni hoides mingil kitsukesel ribal kõndida. Sain just südame pekseldes sealt üle, kui eemal suur laev signaali andis, nii et ma õhku hüppasin, kuna tundus, nagu sajaks terve mägi mulle kaela.
Toru oli juba nii lähedal, aga pea kohal rippuvad rahnud ning 3m jääpurikad ajasid keha higiseks. Kõigele lisaks laksus meri mu jalge all vastu jääd, nii et kõmises. Jõudsin hingeldades toru alla, tegin pildid ja just ringi keerates sadas mulle hunnik kive kaela...
Järgmised 50 sammu ma jooksin pinnasel, mida enne nii ettevaatlikult forsseerisin. Aga olgem ausad - põlvist saati märtsikuu merevees sulistamine tundus olevat tühiasi selle kõrval, mis kõik kaela võis sadada.
Lendasin üle takistuste, kusjuures mitmel korral ehmatas mind üks kaljult lendu tõusev vares, kuna see nägi silmanurgast kohutaval kombel varingu moodi välja. Alles siis kui pea kohal enam teravad kaljud ei rippunud, lubasin endale puhkepausi. Jalad tudisesid all ja mõtlesin miskipärast Veiko peale. See oleks pärast sellist teekonda koos minuga saanud kindlasti koduaresti. Või oleks tellitud lähenemiskeeld.
Ülejäänud teekond möödus kuidagi kiiresti ja õnneks midagi väga erilist ei juhtunud, kuigi mitmel korral kuulsin ja nägin kiviklibu alla varisemas. Praegusel ajal on see koht ikka kohutavalt ohtlik.
Aga lõpuks ometi on mul seal käidud. Jess. Ja tänud.

3 märts 2018 leidis Priit [peakas]

Kuna ilmaolud tundusid üritust soosivat, siis viskasin igaks juhuks kummikud kotti ja sõitsin rongiga Paldiskisse. Peale väikest jalutuskäiku olingi trepi juures, olukord paistis üsna lubav, jääriba oli piisavalt lai ja üsna värske jäljerida oli ka ette käidud. Hakkasin siis mööda jälgi astuma, hääle järgi otsustades oli see jää küll kohati selline kahtlane, aga õnneks kandis piisavalt, et kenasti kuiva jalaga kohale jõuda. Tänud juhatamast!

24 oktoober 2016 leidis Einar [pagarid]

Palverännak sai jätku. Ei olnud mul kavaski sinnakanti minna, aga kõne Annele lõi kõik plaanis sassi. Kus liigud, tahtsin teada. ÄH-puh, kalju aarde juures. No ja kuidas on. Vesi on munadeni. Kuidas nii, sul neid ju pole. Aga kaaslasel on. Ei ma teadnud siis, kellega ta seal seikleb. See pani mõtlema ja otsus oli, et on ehk viimane aeg jalgsi seal ära käia. Sain laenata sarnased kummiriided nagu Annelgi seljas näha ja laekusin soovitatud parklasse. Allaminek oli lihtne. Rannas sai ikka pikalt tossudes kivide peal kõndida, enne kui esimene veetakistus vastu tuli. No pergel, kus see lubatud sügav vesi siis on. Vaevalt üle põlve, või olen ma ülipika säärekondiga. Pildistamiskoht toru all oli ka vee all, aga ei midagi hirmsat. Moblaga lähedalt pildistades jäin ikka pildile koos toruga,aga kodus suurelt ekraanilt vaadates ajas omalegi hirmu nahka, selline kortsus vanake vaatas vastu. Hea, et on lubatud ka gepsu koordinaatide pilt, nüüd vähemalt on mingi tõestusmaterjal olemas, et kohal käidud. Üles tagasi ronimine pani ikka higistama, aga enesega rahulolu oli suur. Tehtud. Aitäh aarde väljamõtlejale.

24 oktoober 2016 leidis Anne, Irokas [irokas100]

Oijah... No mina küll ei arvanud, et ma üldse kunagi selle aarde järgi lähen. Aga juhtus nii, et Anne helistas ja uuris asja. Lihtsam oli kohe öelda, et ok, käime ära, sest kui ma juba pikemalt mõtlema jään, siis ma ikka mingi vabanduse endale välja keerutan, et end kodust mitte välja vedada. Esialgne päev küll ei sobinud, aga saime uue aja kokku klapitatud. Trefunks algas kell 7 Türil, orienteerusime edasi Paldiski poole, mille käigus selgus, et ma olen täitsa dokumentideta ja maksevahenditeta ja üldse lihtsalt niisama passažiir. Nii et esimesed juhtumised algasid juba enne esimest selle päeva leidu. Annel oli vastu panna raskekujuline geoärevus koos kõige sellele kaasnevaga (jätame täpsustamata), mistõttu läks mul enesetunne kohe natsa paremaks :) Üleval oli tuuline, panime soojalt riidesse, laskusime alla mere äärde ja matkasime toru poole. Igasugustest asjadest lobisedes läks tee kiiresti kuniks veetakistus vastu tuli. Anne oli sebinud mulle mingi haige jänese kostüümi, mida nähes oleks vanemad kohalikud inimesed kindlasti meeltesegaduses 03 valinud ja vastava brigaadi välja kutsunud. Peale meie olid seal õnneks veel vaid mingid linnud, nii et mingit jama seetõttu polnud. Isegi vett pidas see asjandus. Käisime toru juures, tegime pildid ja kiirustasime ohutusse kohta tagasi, sest mine neid pea kohal rippuvad kivimürakaid tea. Kokku läks tunnike. Päike tuli ka välja ja see tõotas juba head päeva. Esimene leid kirjas.

24 oktoober 2016 leidis Anne, Ain [nuffi]

See Kalju oli mul täielikult välistatud, Laine pärast. Ei ole minust talle vastast. Kui aga ilmusid logid lausa plätudega käimisest, siis hakkas mu peas küpsema plaan. Ma vajasin meest, sihikul olite Te mehed KÕIK!

Võtsin A4 ja kirjutasin välja mehed, kellega olin koos mänginud. Võtsin punase pastaka ja kriipsutasin maha nimed, kes on käinud. Igal hommikul tuli kriipse juurde. Pastakas sai tühjaks ja nimed otsa. Ma vajasin värsket verd.

Võtsin telefoni ja kukkusin näppima. 3-ks väljavalituks sai Ain, kohvi jäi mul kurku, teate, Jumal on olemas, tema vastus oli kohe jaatav.
Minekuni oli 3 päeva, oi ma olin sütel. Tagasi hakkasid helistama kõik lähipäevil käijad, mul on täpne ülevaade, kes millal käis, kes kellega käis, kustkohast käidi, mismoodi käidi, mis kellegil seljas oli ja kui hull see Laine ikka on. Ise vaatasin ilma, olin kui Kuuse-Taat, tuttavad on tänu sellele kõik ilmasaidid, väljavalitud päevaks sai täna. Selgeks sai, et minu kummaritest tuleb see Laine-mutt üle. Hakkasin tuttavaid kalamehi otsima, sest vähe sellest, et endale riided muretseda, tuli mul riietada ka mees. Appi tuli juhus, sest naabrimees tuli just kalalt. Kui ma küsisin, et "mis sul kotis on?", kukkus ta kala näitama. See aga mind ei huvitanud ju. Igastahes ma tema püksid sain ja ammulisui ta järele vahtima jäi...

Täna hirnusin täiega oma kaaslast, minu väljavalitud riietus talle oli tobe, mis tobe. Aga elus tuleb välja, et kui haigeks ei taha jääda, tuleb Armani ja Gucci-Mucci latt alla lasta. Ise olin 42 nr ülikonnaga sama tobe aga see pole ju oluline, ennast kõrvalt ju ei näe. Nende riietega käik täna kukepea, mererannas ennegi jalutatud! Aitäh Ain kaasatulemast-tegemast, lahe aarde!

Järgmine hommik oli Paides 3cm lund maas!

23 oktoober 2016 leidis Piret ja Taivo, Mari [piretike]

No tõesti, miks minna ilusast laiast trepist, kui võib kummikud hambus turnida redelil :) Väga värvikirev ja nunnu retk oli :) Tervitused ka tagasiteel olnud geopeituritele.

23 oktoober 2016 leidis Helbe, Ove, Anna & [kallo]

Selle aardega läks nüüd nii, et kui nuffi ei oleks seda mõtet meie pähe istutanud, siis ilmselt poleks praegu siia sattunudki. Paraku ei saanud temaga kuidagi sobivat päeva klappima, nii sätitasime end omapäi minekule. Tee peal siiski mõne kõne järel saime kompanjoniks Ove. Seltsis siis segasem.

Objekti poole liikudes sai meie punt veelgi lisa Helbede näol. Täitsa seltskond juba. Nii me siis kulgesime lõpu suunas. Kes päris kuiv, kel sääred veidi märjad ja kel jalad märjad kuni varvasteni välja. Igatahes eesmärk sai täidetud, see pankrannik ka selle nurga alt nähtud ning omad pildiklõpsud tehtud.

Tänud ärgitajale ja peitjale (kuigi otseselt siia midagi peidetud ei olnudki :) )

23 oktoober 2016 leidis Helbe, Leo, Ove ja Kallod [helbez]

Logisi vaadates oli siin täna tõeline lauluppidu. Eelnevate päevade logid tekitasid minuski mõtte see aare ära teha ja pühapäev oli selleks hea päev, sest päris üksi ei tahtnud siia ikkagi tulla.
Sõitsime kohale ja kuigi teadsin kust läheb viisakas trepp alla, mõtlesin et vaatame ikka seda kohta kust peitja soovitusel alla saab, et lühem maa minna. No alla sealt saime. Leo ja Kaur ees ja mina siis suure hädaga järgi, kuna mul olid kummikud jalas siis tundsin end seal ronides ikka jube ebakindlalt, aga no midagi väga ohtlikku ju polnud.
All oli kena tuulevaikne jalutada, aga kui jõudsime sinna, kust vette pidi minema, siis seal ikka lainetas ja mõningase proovimise järgi oli näha, et mina sealt kuiva jalaga läbi ei pääse. Siis läks Leo oma kummikute järgi, ja kuna Kauril hakkas külm, läks tema autosse. Kui Leo alla tuli, siis vaatasin et tema kummikud polegi eriti kõrgemad, et tuleb ikka nendega ära käia mis mul on. Selle artutluse peale jõudsid meieni juba järgmised peiturid Ove ja Kallo korralike kummikutega. Siis otsustasin nendega seal lõpus ära käia, koos ikka kindlam. Tegelikult ma ei kartnudki niiväga seda et vesi kummikusse tuleb, pigem seda, et seal libedate kivide peal üldse pikali kukun ja üleni märjaks saan.
No vee sain kummikutesse küll aga polnud hullu, pildi sain tehtud ja siis ruttu minema. Autos olid kuivad tossud. Aitäh toreda seikluse eest, ikka vägev koht!

23 oktoober 2016 leidis Piret,Mart,Krista [krista]

Pildistasid siin valgel ajal 21.02.2011, tegin Sulle lisa sügisestes värvides. Parimat.

23 oktoober 2016 leidis Ove [ove]

Nagu logidest näha, siis oli tänane päev Kalju aarde juures väga rahvarohke ja vabalt oleks võinud näiteks parklas trepi juures sündmusaardegi korraldada. Mina alustasin aardeni jalutamist koos Kallo ja Annaga trepi juurest, olime eelnevalt kohtumise ühiseks rännakuks kokku leppinud. Karuonu pakutud alternatiivsetele variantidele logi kirjasaamiseks võib aga lisada veel ühe kõige lihtsama mida imekombel ei ole keegi veel kasutanud. Nimelt võiks vabalt teha nõutud altpoolt vaates torupildi drooniga lennutades selle aardeni mugavalt ise panga peal olles. Meie aga lähenesime aardeni panga alt, mis on loomulikult põnevam variant. Pere jäi mul koos lastega trepi juurde kivitorne laduma ja luiki vaatlema kuna neil puudusid veetakisuse läbimiseks sobivad jalanõud. Panga all aardeni jalutades jõudsime veel ühe geopeiturite seltskonnani, kes olid laskunud panga alla redelit mööda. Veetase oli tõepoolest madal ja esimene veetakistus algas 157 m kaugusel aardest. Mina läbisin selle kahlamispükstes kuivalt, Kallol ja Annal aga loksus vesi üle kummikuääre sisse, õlejäänud aga jäid aga ootama kuni toru juurest tagasi tuleme. Peale esimest veetakisust ootas meid taas kuiv maa ja teine veetakisus oli vahetult toru enda all kuid siin oli veesügavus üsna madal ja läbitav ka kummikuga. Klõpsutasime pilte torust ja endist toru taustal, uudistasime niisama ümbrust ja seejärel sammusime juba tagasi autode juurde.

NB! Pildi ei ole meelega kummuli, seda teeb GP sait, arvutis on mul pildid otse.

23 oktoober 2016 leidis Taivo, Piret ja Mari [marihen]

Selline võimalus, kui veetase on nii madal, tuleb ju kindlasti ära kasutada, järgmine kord on võib-olla jälle alles kahekümne aasta pärast. No ja ega me siis pidime selle enda jaoks ikka natuke põnevamaks ka tegema. Milleks trepist minna kui võib ka redelist alla ronida. Teekond oli igati mõnus ja vaadata kui palju. Loomulikult sain ka jala märjaks kui laine üle kummiku ääre lõi ja seetõttu möödus ülejäänud päev ühe sokiga. Tervitused ka geokolleegidele, keda teel kohtasime.

Pilt sai nüüd küll natuke sellise kahtlase nurga alt tehtud, nagu ma hiljem tagasi tulles vaatasin, aga nii tundus, et saab parema vaate koos toruga.

23 oktoober 2016 leidis Piret, Mart, Krista [sylli]

Kõigepealt suured emotsioonid sellisesse kohta sattumast! Mulle väga-väga meeldis! Toimus nagu geopeiturite palverännak - ühed tulid, teised läksid! Tuletas meelde seda, kui aastaid tagasi oli väga külm talv ja Tallinna laht kinni külmus ning geopeiturite palverännakuteekond siis Kuuli Muna aarde juurde käis. Ikka ühed tulid ja järgmised läksid! :)

Hea, et panime kõik kolmekesi kalamehekummikud, sest vesi pritsis enne lõppu ikka kõrgemale ka. Teekond oli ilus ja vahva. Aitäh geopeitusele, et ka Eestis saab näha kohti, mida muidu kaugel välismaal imetlemas käiakse! Meil kõik olemas omal maal!

22 oktoober 2016 leidis Peeter ja Piia [piuks]

Peetril kogu lugu ja pildid juba lisatud. Mina likvideerin täna, 3 aastat hiljem, oma logivõlga :)
Tänud selle põneva aarde eest!

22 oktoober 2016 leidis Kajaliisid ja meie [tomm]

Mis siis ikka kui loodus on maastiku raskusastet iseseisvalt langetanud siis tuleb see ometigi ära kasutada. Enne viimaste meetrite läbimist kohtusime Piia ja Peetriga. Täname ka geokolleege kes jagasid lahkelt abivahendeid.

22 oktoober 2016 leidis Tomm ja meie [kajaliis]

Nimetame seda viimase aja geopeiturite meeliskohas palverännakul käimist Moosese teiseks minemiseks. Tänu madalale veetasemele ei hakanud Hiiumaale tõesti trügima ja kasutasime olukorda hoopis soodsamast vaatenurgast. Triiki vett täis kalamehe kummikutega ei olnud Kaja nõus sinna minema, aga madal veetase tekitas isegi temas huvi. Lähenemiseks kasutasime aarde kirjelduses märgitud koordinaate. Tahtsime siis näha, mida põnevat sealt kaudu lähenedes näeb. Minek oligi selline... nagu Moosese raamat - välja antud ammusel ajal ja muutumatult arhailine. Ei teatud siis ju EURO standarditest miskit. Signele selline ebamäärane talla-alune ei sobinud ja otsustas jääda ülesse läbilõikavalt külma tuult ja kauneid vaateid nautima.
Pangale sõites nägime küll tuttavat autot, aga kuna see seisis nii uskumatult kaugel, siis tekkis isegi korraks kahtlus. Kurikuulsa kohani jõudes, kus tavaliselt vesi "üle mõistuse", said siiski meie kahtlused kinnitust - Piia ja Peeter - nagu tellimise peale. Lahedates kohtades kohtab ikka lahedaid inimesi!
Selfi Tommi logis. Karuonu karnaat oli ka täitsa alles.

22 oktoober 2016 leidis Piia ja Peeter [blondiin]

Olin nädala Eestist eemal. Kohas kus loodetud kuldse sügise asemel oli pidev vihm. Loodetud matk kuldsetel mägedel osutus salapäraseks kulgemiseks vesistel uduaurus metsades. Sinna juurde igapäevased ja mitukorda päevas Piia telefonikilked kuikena kuldne pilvitu ilm on Eestis. Mina aga panin hoopis tähele uudiseid tuulesuunast ja probleemidest praamiliikluses ja see tähendab ju paremat ligipääsu ammu teostamist ootavatele ja umbsesse tulevikku suunatud eesmärkidele. Alles täna hommikul sain teada milline traffik siinkandis on viiimastel päevadel olnud. See andis siis julgust juurde ja nii olimegi enne lõunat juba tuttava trepi ees. Loodetud pilvitust taevast oli saanud muidugi meile iseloomulik tumehall, aga muus osas oli kõik nii nagu vist varasemates logides kirjas. Liivapinnas oli kaaspeiturite sõbralike jalajägi täis. Ainus tõsisem veetakistus oli küll selline, et laine tõi ergutava vee siiski kummikusse ja 10 cm kõrgem veetase oleks meie kummikuteservadest juba kõrgem olnud lainetagi. Tegime oma selfied ära ja tagasipöörates pidime kohe ka kaasgeopeituritele silma vaatama, nende kummikud tekitasid küll kadeduse (Piia tormaski õhtul samu vahendeid muretsema). Bruno seisi uhkelt tossudes kivihunniku otsas eemal ja ütles meile et tema niimadala veeseisuga ei mängi, talle antagu ikka rinnuniulatuv laine, Küll hiidlased oleks sellele olukorrale hetkel rõõmsad. Tagasitee kulges samuti tekkinud vaatepilti nautides. Ainsaks küsimuseks jäi kuidas KajaliisBrunoCo kaldast ülesse lendasid, meist mööda nad ei kõndinud aga olid parklas lahkumas enne meid, Vahva 3 km pikkune seiklus oli

20 oktoober 2016 leidis Janar [matkymbereesti]

Viimasel ajal on hakanud siin aarde juures käima päris palju peitureid. Põhjuseks paistab olema hästi madal veetase. Nii mõtlesin ka mina, et kui võimalus on antud kuiva jala ja ilma trikoota aarde juures ära käia, siis tuleb seda juhust kasutada. Sain ka Nuffilt võrratu pakkumise, tema tiimiga järgmine nädal liituda, aga kuna minu järgmise nädala plaanid on piisavalt segased, siis otsustasin täna jalad selga võtta ja selle jalutuskäigu ära teha. Päeva valik oli võrratu. Vesi praktiliselt seisis, päike hiilis silmapiiri taha peitu, üksik vares kraaksus panga serval ja trehvasin kokku ühe fotograafiga, kes püüdis loodust oma karbi sisse. Tegelikult on seal panga all võrratu vaade ja võrratu võimas sein sinu pea kohal. Minge kindlasti, kellel aega ja võimalust on.

18 oktoober 2016 leidis Allan, Ingrid ja Martti [metroo]

See aare ei olegi minu jaoks kunagi kindlat külastusaega oodanud, aga kuna veed olid soodsad, siis tuli see võimalus nüüd kähku enne ära kasutada, kui see jälle alles aastate pärast tekiks. Plaan oli linnast startida kl. 17, et jõuaks veel valges ära käia. Aga tegelikult saime alles 17.45 liikuma. Nüüd oli nulli sõit ja minek justkui võidujooks valgusega, et kes võidab. Meie võitsime, kuigi napikalt, kuna õigesse kohta jõudes oli valge veel umbes veerand tundi. Tagasitulek oli juba pimedas. Peaaegu oleks õnnestunud toruni jõuda kuiva jalaga, aga kuna ühes kohas oli vesi napilt üle kummiku ääre ja kuhugi toetada ei saanud, siis see vesi sinna vasakusse kummikusse ka voolas. Kokkuvõttes täitsa lahe koht, kus käia. Oli võimalus näha panka altpoolt ning imetleda ajastuid, mis olid kaljult eristatavad. Aitäh!

18 oktoober 2016 leidis Ingrid,Martti ja [thunder]

Eks kasutasime meiegi ära soodsa olukorra ja tegime väikese õhtuse jalutuskäigu.Ilmateade küll lubas ida ja loodetuulte jätkumist kogu nädalaks,kuid prognoosid on varemgi vimkasid visanud ja ei tahtnud matka edasi lükata.

Võrreldes nädalataguse Samaaria kuru läbimisega oli teekond Kaljuni tänu tavatule olukorrale ikka eriti lihtne.Päikeseloojang oli veel taustal boonuseks.Oli mõnus õhtupoolik.Aitäh!

18 oktoober 2016 leidis Allan, Martti ja [ingrid]

Peale viimaste päevade logide teket, oli kindel plaan asi ka ise ära teha. Jõudsime pärale kui päike oli just merre kukkunud. Tee oli eelmisest korrast teada, veetase hulga madalam, ruttasime kiirelt edasi, et ikka päeva viimaste valguskiirtega toru ka pildile jääks. Pildid tehtud, jäi tagasiteel aega mere, taeva ja kaljude värvide mängu vaadata. Tõeliselt kaunis aare, kui selfi välja arvata. Siia võiks teinekordki sattuda. Tänud.

17 oktoober 2016 leidis Karl [zdrk]

Hommikul ärgates ei olnud mittemingitki soovi ennast liigutada, sest kahepäevane rabamatk oli jätkuvalt jalgades. Isegi vetsu mineku üle oli vaja pidada endaga aru, et kas mul ikka on nüüd nii väga vaja minna. Kui keskpäevaks olin ennast lõpuks voodist välja ajanud ja arvuti taha jõudnud, siis vaatasid vastu järjekordsed pildid Kalju aarde külastusest. Juba viimased nädal aega on need mind ahvatlenud minema. 1 pilt võib rääkida rohkem kui tuhat sõna pidas paika. Piisas vaid mõne pildi vaatamisest kui olin unustanud väsimuse. Järgmine hetk sobivad riided seljas ja juba auto roolis.

Panga trepi juurde jõudes oli välja ilmunud päike ja meri paistis peegelsile. Panga pealt nägi ka keset merd seismas ühte kalameest. Ma võtsin näppude otsa kummikud ja asusin minema. Meri oli tõesti päris kaugele põgenenud. Avaldunud on väga huvitavad pinnavormid ja on näha ka metalliotsijate tuhlamist. Igasugu detaile välja koogitud. Üks nägi välja nagu granaat aga liiga raske selle jaoks. Jalutuskäik märja kohani möödus lisaks ka väga mugavalt. Kohati sai käia mööda mere põhja kus oli sile pae platoo või siis liiv. Kohas kus üritus poolteist kuud tagasi otsa sai, hakkas minu saabudes meri just muutuma. Möödunud oli vahepeal tankur ja selle tekitatud lained jõudsid kaldale. Üht geopeiturit selline väike asi aga ei takista ja lükkasin kummikud jalga ning asusin minema. Kahe laineharja vahel sain kõige raskema koha läbitud ja varbad jäid kuivaks. Kuid natukene hiljem sain süütu kivi kõrval seistes püksid märjaks. Nulli jõudmine on hetkel ikka paras käkitegu ja et natukene vürtsitada oma seiklust, siis turnisin veidikene ka libeda kalju serva peal. Tagasi minnes kippusid jalad jälle väsimuse märke näitama, trepist üles minek oli veel eriti hea maiuspala. Ei uskunud, et ma kunagi selle aarde kummikuga lihtsalt ära jalutan, olin pannud oma panused ikkagist külma talve peale. Tänud!

17 oktoober 2016 leidis Halliki [lkillah]

Selle aarde logisid olen alati huviga lugenud. Nädalavahetuse leiulogide sadu, kutsus mind seda toru külastama. Umbes täpselt aasta tagasi käisin Ianiga seal poolsaare tipus. Päike paistis, aga ilm oli külmem ning vesi kõrgem. Kõndisime kuni veepiirini ja siis tagasi. Täna oli soojem, aga pilves. Kohe kui jõudsin treppideni, panin tähele kui palju merevesi on taganenud. Teel toruni fotografeerisin karvaseid "kivitõukude", kes vett taga igatsesid. Kummikuid kahjuks kaasas ei olnud, aga plätad ajasid asja ära. Aitäh!

16 oktoober 2016 leidis Matu&Kaupo [lepalind]

Arvestasin, et võtan varuriided kuni esimese veekohani kaasa. Pärast veest tulekut vahetan kiiresti kõik ära, arvatavasti pusa ka. Kuid parklas kuuldud jutu põhjal ei hakanud midagi kaasa võtma. Vaevu said jalad märjaks, korra lõi laine sisse ning ühes kummikus on auk. Enamasti kasutan saapaid ning siis see kummikuauk ei mõjuta. Villased sokid töötasid ka märgade jalgadega hästi. Antud kohas, kus eelmine kord oli sääreni vesi, oli täitsa kuiv maa. Edasi tuli kummikuservani vesi, eelmine kord oli vööni ning laine tahtis õlani lüüa. Kui antud koht läbitud tuli väike pettumuski, edasi oli kuiv maa ning aarde juures pisut vett. Oleks emotsionaalsem leid olnud, kui vööni vesi oleks olnud (aga mitte meetrine lainetus). Nüüd siis lõpuks tehtud, arvasin juba, et selleks aastaks on "aken" kinni.

16 oktoober 2016 leidis Kaupo ja [matu07]

Samal ajal, kui praamihanke eest vastutajad juukseid katkuvad, on geopeiturid selgelt avastanud madala meretaseme boonused aarete otsimisel, mida käesoleva aarde külastusaktiivsus igasuguse kahtluseta tõestab.

Olen minagi selle aarde logisid aegade algusest lugenud ja selle põhimõtteliselt võimatute asjade nimekirja seadnud. Nüüd, kui sellest on saanud peaaegu kodulähedane aare, hakkas justkui mingi õhkõrn lootus tekkima. Millalgi mainis ka Kaupo sellist võimalust, aga kuna ma oma ujumisoskusele väga ei looda ja mere suhtes olen äärmiselt aupaklik, siis peletasin selle mõtte kohe minema. Siis tulid teated Esko ja Aare käigust, asi hakkas juba veidi huvi tekitama. No ja kui Mihkel eile lihtsalt paljajalu kohale tšillis, kiskus asi juba lõbusaks :)

Nagu tellitult helises varahommikul kell 12 telefon ja Kaupo teatas, et nüüd tuleks toru alla minna. Lendasin kööki, kallasin kohvi kurku, otsisin varusokid kaasa ja valmis ma olingi.

Geoparklasse jõudes seisime silmitsi kuidagi tuttavliku sinise veoautopeffiga. Hakkasin just oma telefoni pildipangast numbrimärgikontrolli tegema, kui välja ilmus Liisi pea ja uuris, miks me tema lõunauinakut segama tulime. Natuke veel ja saabusid ka Madis ja Hannes värskete muljetega. Jutust lugesin enda jaoks välja, et tossud olid olnud õige valik - madal kummik lisaks vaid ballasti, samas midagi ekstreemset polevat oodata. Cool-cool-cool.

Läksime siis oma jalutuskäigule pargis. Pagana ilus park oli, peab ütlema. Minu kui merekauge inimese jaoks oli see paljastunud kivimite valik ülipõnev. Ei jäänud ka veetakistus tulemata ja vesi oli oodatult märg ja jahe, kuid isegi kahe nädala tagusega võrreldes oli tegu põhimõtteliselt lombist läbijalutamisega. Nullis seistes oli samas päris sürr - olemegi SIIN! Ja siis kujutasin ette sama kohta meeter kõrgema veetaseme ja tormiga, kui laine lööb kaugelt üle pea ja kaljud kukuvad pähe. Brr...

Tagasiteel tuli otse veetakistuse juures vastu mugu, kelle kergelt tardunud ja ebalev naeratus viitas, et ega me vist päris normaalsed ikka ei ole. Aga vähemalt igav ei hakka :)

Aitäh kõigile asjaosalistele, see oli küll üks meeldejääv käik!

16 oktoober 2016 leidis Hannes ja Madis [hpalang1]

Igal aardel on oma aeg, see on nüüd selgemast selgem. Mõnikord tuleb seda aega hea mitu aastat oodata, aga ükskord ta tuleb. See hambad risti valede oludega valesse kohta trügimine võib ju adreka üles lüüa ja laigimagnetist logi luua, aga ega ta ikka mõistlik tegevus ei ole.

Kalju oli kannatlik, jaksas kaua oodata. Oli alati olemas ja ärritas mõõdukalt, aga kangelastegudele ei ahvatlenud. Kunagi ammu, 1994ndal, olin ma seal all käinud, enam-vähem teadsin, mida oodata, aga noh, see oli enne 2005nda jaanuaritormi ja neid muutuvaid olusid sajab sinna ju pidevalt ülevalt juurde.

Olin hommikul pikad kummarid pagassi visanud, mainisin Madisele-Liisile UV-lambi laenamise käigus seda võimalust ja kõpsti olid noored autos, ehituspoest polnud enam midagi kuulda. Liisil küll käidud, aga Madisel seda enam hammas verel. Skoorisime tee peal veel asju, parkisime veoauto trepi otsa juurde, panin kummiku jalga ja minek. Vesi ON madal praegu. 150 m peale on jalutuskäik pargis, sebis seal tossudes tibisid ja masajalgseid hagijalaadseid tooteidki, kelle peremehed avaldasid vaatlustulemuste põhjal valjuhäälselt arvamust, et ju me ikka kalale läheme. Noh, ka nii võib ju öelda. 150st edasi oli esimene huvitav kohake, pika kummiga propsi polnud, vesi vaid põlvini ju, aga Madis oma tavakummariga ukerdas seinaäärt mööda, lainevahti ei pidanud ja üks kummik rüüpas lonksukese ikkagi. Edasi jälle lihtne, aga maru huvitav - lainete uuristatud kulpad seal seinas, erinevad kivimid, uuristusvagudega merepõhi, mis tavaolukorras vee all - rannikugeoloogia ja geomorfoloogia õppeklass, mis muud. Ja siis lõpuks toru - otse pea kohal, justkui kõlakojas oleks. Ja üks kivike kaljuserval nägi välja täpselt kui minigripis logiraamat, nii ehe, et Madis mõtles isegi korraks, et läheks ja panekski logi sinna ka kirja :) Aga ei, solberdasime niisama seal max poolde säärde vees ja kaifisime.

Tagasi saime veel lihtsamalt. Madis oskas Lainet valvata ja pääses seekord kuivalt. Uuristusmustrid olid sama mõnusad, rääkisime geoloogiast ja mittevajalikust kangelaslikkusest ja põlenud särgist ja ühest Naissaare paadiretkest, ronisime trepist üles ja leidsime kummikutes Kaupo ja tossudes Matu, valmis toru poole minema ... Õnn kaasa, mehed ;)

Vinge. Ma tänan - jaanuaritormi vist, poleks see rannikut ära lõhkunud, oleks siin tavaline karp kuskil ja kogu see mõnus virtuaalia oleks olemata.

16 oktoober 2016 leidis Hannes ja Madis [madis1989]

Palang tuli hommikul UV lampi laenama ning mainis, et tahab Kalju aarde ka ära teha. Kuna Liisil oli see varasemast tehtud, siis ma ei olnud selle aarde peale väga mõelnudki, istus ignoorlistis kui minu jaoks kättesaamatu aare. Kui aga Palang läheb, siis ju saab sinna mugavalt ligi. Täpselt nii oligi ning ainult ühes kohas sain üle kummiku ääre törts vett. Seda ka vaid seetõttu, et laine jõudis hetk varem kohale, kui olin arvestanud. Ülejäänud teekond oli enamvähem jalutuskäik pargis. Aitäh Hannesele mainimast, et ta läheb ning aitäh peitjale selle ägeda koha eest. Praeguse madala veetaseme juures on mere põhja päris huvitav vaadata. Pärast auto juurde jõudes rääkisime natukene Kaupo ja Martiniga juttu, kes olid ka "aarde" juurde teel. Loodame et nende käik läks ka edukalt :)

15 oktoober 2016 leidis Mihkel [mihkelp]

Vaadates kahe nädala taguse retke pilte olin juba eos selle aarde tänasest plaanist välja jätnud, aga Kuupaiste juurest vaadatuna tundus, et veetase on madal ja me otsustasime asja vähemalt vaatama minna. Järgmisel hetkel olin ma juba tossud ja sokid jalast võtnud, et viimased 150m läbi vee minna. Teised nii hullud ei olnud ja piirdusid kuiva osaga. Tehtud! Tänud peitjale!

2 oktoober 2016 leidis karuonu ja [tunk]

Õnneks ei olnud ma meie tänase geotuuri seltskonnast ainus, kel see kuulus toru veel altpoolt üle vaatamata, karuonu tahtis ka. Kuigi aeg oli mõnevõrra limiteeritud, sai siiski otsustatud, et lähme proovime. Esimene kontroll muidugi ülaltpoolt. Siin tuli kaks mõtet:
1. Roomata mööda 30-kraadise kalde all langevat kivipuru kuidagimoodi toruni, sealt kaksiratsi edasi toru otsani ja lõpuks teha selfie altpoolt toru, jäädes ise pildile pealpool toru. Maastik 4.99. Säherduse tembu reaalse teostusega ootaks, kuni maailmas tõesti enam mitte midagi muud huvitavat ette võtta pole :P
2. Maastik 5.0 variant, mis hõlmab autot ankruna, edasi koormarihma, selle külge kinnitatud redelit ning vähemalt üht püsti sõgedat. Kui korralikult teha, siis ikkagi suhteliselt ajakulukas ettevõtmine, pealegi polnud meie hulgas piisavalt hullu, kes paela otsas üle mureneva kaljuserva kuristiku kohal tolkneda sooviks.

Aga pole hullu - kui pole hullu siis pole hullu - lähenesime traditsioonilist jalgsimarsruuti mööda nagu paljud enne meid. Karuonu juba teadis: 150 m peale saab lõdvalt, edasi läheb märjemaks. Nii oligi. Mul on kombeks aeg-ajalt riietega ujumas käia, ka seekord unustasin kõik jalga-selga ja sulistasin sujuvalt nulli suunas edasi. Ühtlasi unustasin, et kuivad vahetusriided jäid enda autosse, mis paraku 24 km eemal asus :o) Kummikud pole muide sugugi mugavad jalanõud siin kakerdamiseks, kuid kuna need olid mul juhtumisi kaasas, ja kuna paljajalu on veel ebamugavam, ja kuna ülejäänud päeva ei viitsinud ei kuivades kummikutes ega märgades tossudes veeta, siis otsus jalanõude osas sai isegi teadlik.

Tuulega, täpsemini tuulevaikusega meil tegelikult vedas. Kui laskuma hakkasime, siis peaaegu kõik Paldiski rohelise elektri veskid seisid veel liikumatult paigal (tõsi - tagasi üles tulles enam mitte ükski). Sellegipoolest vööst saadik meres liikudes loksutas laine päris korralikult. Ja laksas vastu kaljusid nii, et pritsmed langesid mitmes kohas kaarega ülevalt pähe. Temperatuuri osas ei saa kuidagi kaevata, täiesti ujumiskõlbulik vesi, paras aeg praegu ära käia, kes märjaks ei pelga saada, aga talisuplusest väga lugu ei pea :o)

Kokkuvõttes mu meelest lahe väljakutse, seal all avanev omamoodi maailm väärib kindlasti külastust. Tänud aarde loojale ja kaasa tulnud karuonule, aga ka poolel teel kuivale pinnale ootama jäänud varemleidnutest toetustiimile :o) Soovitussilt juurde!

9 september 2016 leidis Marje, Paavo, Laur ja [puutetundlik]

See on veel üks aare, mille äralogimisest ma olen unistanud juba mänguga alustamisest peale ning siiani on meeles, kuidas ma, endal üksikud aarded alles leitud, ooo-tades kodus aarde alla lisatud logisid lugesin. Ja kuigi mul siis polnud halli aimugi, kes on nt cherub ja timix, siis nende jalgrattaralli selle aarde juurde tsementeeris väga konkreetselt mu alati ka nende ülejäänud aardelogisid lugema :D. Samuti mäletan, et märkisin endale ekstra eraldi kuskile ära Kaja ja Bruno mitteleiu (muidugi, seal oli ju kirjas, kus see marjamaale lubav udupeen eurotrepp on :P) ja valmistusin vaimselt selleks, et täpselt nii hull see otsimaminek mul saabki ükskord olema nagu Bruno/Maku hilisem leiupilt lubab – no et vesi käib üle pea ja pildil on vaevu läbi pritsmete aru saada, kes seal suurte lainete vahel midagi leiab ja üleüldse, samasuguse pildiselfi tegemisega tuleks minul hoopis omapead seal mäslevas vees hakkama saada, kuna ühtegi teist mängijat ma ju ei tunne ja tõenäoliselt kunagi tundma ei saa ka :D. Noh, ja täna… Täna siis oli kõik teistmoodi - nii, et sõitsin aarde poole hoopis keset kõige ilusamat päikesepaistet ja peegelsiledat vett, ühe teise aarde juures legendaarseks kirjutatud Scorpionis istudes ning kaaslasteks mitte ainult üks vaid koguni kolm üliägedat ja vägagi oma geopeiturit… D.

Nii vinge ikka, et see aare sõltumata karbi ärakadumisest kunagi ammu arhiivi oma teed ei leidnud ja meile tänaseni teiste mängijate ägedaid logisid ning otsijatele endile hulka närvikõdi pakub. Et kestku see roostes torujupp seal veel siis kaua, kes teab, mida ja millised seikluseid me siinse aarde alt siis veel edaspidi lugeda saame...

9 september 2016 leidis Marje, Maris, Paavo ja [laur]

Tegime Marje legendaarse skorpaga ringi ümber Pakrite ja no meri oli nii nii vaikne...ja siis paistis see pank...see pank mis peidab endas üht kiusliku toru, mille juurde soojal ajal ei tohi minna ja külmal ajal ei taha minna. Korra vaatasime teineteisele paadis otsa ja juba liikus nina vaikselt toru poole :D Mõne hetkega olimegi kohal ja juba toru paistis. Veetase oli täitsa ok ja saime üpris toru alla. Piltidega peab Maris teid kostitama, kuna mina neid ei teinud aga loodetavasti need ikka paari kuu jooksul siia jõuavad ja ennem mu logi ära ei kustutata :P

24 juuni 2016 leidis Kleone [kleone]

Kui juba trepi juurde sattusin, tuli teisest ka alla minna. All olles tuli kange tahtmine teada saada, kui kaugele ma torust jõuan. Jätsin Henriko Piretiga rannale kive merre loopima ja asusin teele. Lihtsa ja kerge jalutuskäigu järel olin kaljunuki juures ja siis vist järgmise juures. Kuni jõudsin selle paljudele saatuslikuks saanud 200 m kaugusele aardest.
Edasi oli meri kaljuni väljas aga toru paistis. Silma järgi tundus, et seda merd jagus 60-70 m jagu ja edasi oli jällegi kindel maa. Positiivne oli, et meri oli peegelsile ja põhi paistis madalal olevat. Otsustasin proovida, kui sügav tegelikult on. Teksade ja jooksujalanõudega astusin vette. Paar esimest meetrit oli meri natuke alla põlve ja seejärel sujuvalt poolde reide. Ettevaatlikult mööda merepõhjas olevaid kive mööda ukerdades jõudsin taas kindla pinna peale.

Juba tundus, et toru alla saab mööda kuiva maad, kuid peale viimasest alla pudenenud paetükkidest üle ronimist lahutas mind ja toru jälle 30 m jagu vett. Eks ma need pildid põlvini vees olles tegingi. Kui eemalt paistis toru selline õbluke olevat, siis toru all seistes oli teine ikka täitsa massiivne. Kuidagi kõhe tunne tekkis seal all oles ja kuigi meri oli peegelsile, siis jalgades oli tunda mere survet. Jäi kummitama, mis ja miks see toru seal on ja kes selle sinna pani. Aitäh.

15 august 2015 leidis Reigo [reix]

Süstaga geopeitumas, aare 3. Pikem ületus Lohusalu neemelt Pakri neemele. Huvitav on kõrge panga all sõita, kujutan ette kui vahva oleks, kui ka teises pardas oleks selline sein. Aerutan ümber nuki, meri on siin varjus täiesti rahunenud. Juba paistabki toru. Tõmban kohale ja asun pildistama. See tehtud vaatan gepsu, näitab et minna veel mitusada meetrit. Ohohh, polegi õige! Edasi liikudes avastan kaldas veel ühe toru, seejärel juba ka õige, see on kõige pikem. Uued fotod jäädvustatud ja võib paljudele peavalu valmistanud aarde leituks lugeda. Praegu on veeseis üllatavalt madal, kividelt vaadates pea 30 cm, hindan, et hetkel saaks siia ka jala, vaid lõpu eel oleks soojas vees kahlamist - OOO-tunkile oleks see käkitegu. Praegu logima asudes märkan ja tuleb ka meelde, et siin hetkel liikumispiirang, mina seda õnneks ei rikkunud kuna see kaldajooneni. Seega peavad jalgsi üritajad veidi veel kannatust varuma. Kaitsealuseid linde ei märganud. Mõnusad vaated alt kaljuseinale. Veesõidukiga mugav.

Jätkan veidi mööda rannikut ja seejärel võtan suuna juba Väike-Pakrile.

29 juuni 2014 leidis eix;wingman135e [eix]

ilm oli tuuletu vihma sadas parim aeg paadiga geopeitust avastama nii sai möödaminnes torualt läbi sõidetud ja pakritele edasi sõidetud.

2 veebruar 2014 leidis Liis ja Tanel [cherub]

Öösel unise peaga sai see otsus vastu võetud... Või õigemini, mina olin kohe sellest aardest kuuldes suurima heameelega nõus sinna asja uurima minema- igasugused väiksemad ja suuremad ekstreemsused on vägagi toredad. Tanel ikka arvas, et lähme sinna rohkem niisama, riskima ei hakka... Tegelikult polnud asi sugugi nii hull, jää kandis suurepäraselt(aga oli kohutavalt libe, päris mitu korda juhtus "mats ja maaühendus", seljalt võib leida mõne sinikagi). Mõnes kohas võttis seest küll veidi kõhedaks, ühe jalaga õnnestus kuskilt ka läbi vajuda. Ühel hetkel, kui olime kõige kitsamast kohast läbi tulnud(ja kõndisime täitsa kalju ääres), avastasime selja taha vaadates, et lained olid selle koha üle ujutanud. Terve tee lootsime, et järgmise nurga tagant ikka positiivne ja jäine vaatepilt avaneks... Lõpuks jõudsimegi toru alla. Tegime pildi ära ja kükitasime siis veidi torualuses koopas ja ootasime jääkarusid või geopeitureid, aga kuna kedagi ei tulnud, asusime peagi tagasiteele(külm hakkas ka). Vaade oli muidugi suurepärane- suur tänu siia tulema sundimise eest!

2 veebruar 2014 leidis Liis ja Tanel [timix]

Suvel, kui Paldiskit puhastamas sai käidud, siis selle aarde poole ma ei vaadanud ka. Okei, valetan. Toru vaatasin ülevalt poolt küll jah, aga kuna keeluaeg ning vesi ja mina ei saa just kõige paremini läbi, siis lükkus see...näiteks talveks? Eile õhtul sattus ta nina alla. Vaatasin seda EMHI jääkaarti ning selle järgi poleks seal jääd olla tohtinud. Seda, et seal praegu ilus on, oli ju teada. Kuid kaalumisel oli ka mõte proovida taas Rätsepat minna logima, sest see plaan läks eelmine pühapäev ühe teatava uue aarde tõttu aiaauku. Kange tahtmine oli ikka leid ka kirja saada, kaunis vaade tahtis ikka vägisi teisejärguliseks jääda, kuid lõpuks sai vastu võetud otsus, et okei, lähme vaatame asja üle. Isegi kui "leida" ei saa. Jääd kardan ma nagu tuld, eriti kui selle all on mitu meetrit jäist vett ja selle peal olen mina. Liis ikka kordas, et nii lahe ja nii lahe :)

Hommikul sai siis ennast Paldiski rongi peale istutatud ja kuna üks ots oli ikkagi jaamast aardeni 5km, siis rattaga :) Sai oma plaanist eelmine õhtu ka Palangule räägitud ning temas tekkis ka huvi, kuigi ta arvas, et välja ei tule mul sest midagi. Kui me siis Klooga peatuses olime, tuli kõne. "On kõva?" küsiti. "Aega läheb veel, oota". Jääst räägime siis praegu. Jaamast võtsime suuna Kuupaiste aardele ja siis juba tuttava trepi juurde, kus ka suvel käidud sai. Trepi lähedal oli üks mõnus kiilasjääga plats kah. Rattad jäid lukuga üles põõsasse ja edasi kand ja varvas. Oi, kui ilus seal oli. Allikad olid kogu teekonna vältel tekitanud kiilasjäiseid liustikke, kus oli lahe näiteks selili lennata. Jääpurikad olid ka ikka massiivsed. Ühel hetkel suutsin ma käna käia ja jala natuke välja väänata, kuid see läks peagi üle. Koht, kus suvel enamasti peatutud on ehk kus maapind jalge alt kaob, oli päris kõhe. Laind oli tugevad ning kohati jää seina ääres ka liikus, kuid siiski jalgealune püsis. Peagi tulid aga kivid tagasi ning oli jälle kindlam tunne. Üks hetk olimegi vajaliku toru all ning nõutavad jäädvustused said tehtud. Tagasiteel nägime veel üht fotograafi ja muid mugusid. Käisime veel üleval ka pildistamas. Samuti hakkas sadama jäävihma, mis koostöös vastutuulega tekitasid raudteejaama tagasiminekul väikeseid komplikatsioone.

Igal juhul. Üliäge oli. Aitäh! Pilt tuleb Liisi logisse.

19 juuli 2012 leidis Maku ja Bruno [maku]
Sai siis kirjutatud Brunole, et mis ta arvab selle aarde võtmisest, ega ta väga vaimustunud kohe ei olnud aga sain ta ikka nõusse. Kohtusime siis hommikul aarde lähenemisteel. Tema oli trepi juures mina "trepi" juures. Leppisime kokku, et saame all kokku, nii me siis jalutasime aarde poole, kuni ma kohkusin kui nägin "magavat" notsut. Mulle tundus, et täna on seda aaret ikka väga lihtne võtta, Bruno aga arvas, et ootame lõpu ära. Temal oli õigus, lõpp oli vesine. Nüüd ma ei oskagi öelda, et kas ma üksi oleks julgenud sinna minna aga kuna olime kahekesi ja adreka laks oli juba sees siis panin läbi vee ajama. Tegime oma poose pildid ära ja katsusime tagasi saada. Kõik jäid ellu, riided olid ligemärjad aga samas tuju oli mega :)

19 juuli 2012 leidis Bruno ja Maku [kajaliis]
Geopeitus ikka ei ole täiesti normaalsete inimeste mäng. Kuid segased aarded nõuavad segaseid otsijaid. Alla rannikule laskusime erinevaid radu pidi. Peitjate poolt antud "trepi" asukoht jäi Makule, mina kasutasin varasemalt meelde jäänud treppi, mis nüüdseks on saanud väga moodsa välimuse. Makul oli päästvaks ujuvvahendiks lapselt näpatud vakstupaat, et kui jalad päris põhja ei ulatu, et siis äkki on abi. Ma panin pikad kalamehe kummikud. Lootes, et äkki nii sügav ei ole. Kokkuvõttes oli neist ikka abi ka. Varbaid ei löönud vastu kive ära ja kui need ikka ääretasa vett täis on, siis need on parajalt rasked ja hoiavad jalad vastu maad. Vana suusakepp pakkus kohati korralikku tuge ja erkvärviline päästevest oli rohkem sisemise hingerahu huvides - safety first. Foto aparaati me igaks juhuks päris "nulli" kaasa tirima ei hakanud. Sest kohati käis ikka laine üle pea ja päris tükk tegu oli, et seal lainetes püsti seista ja mõne äkilisemaga mitte kaasa minna. No ja muidugi sellisel juhul oleks olnud "kuivale" maale jäänud kaaslasel võimalus koos lainetega kaugenevast "nullimehest" omastele veel viimane pilt jäädvustada. Vähemalt oleks saanud piirivalvele pildilt näidata, mida sealt merest otsima peaks. Idee järgi oleks lõpumeetrid ka mööda kalju serva saanud, kuid sinna oli mingi punaste plätudega tiivuline omale pesa teinud ja ei tahtnud oma tammumisega teist väga ärritada. Nüüd vähemalt on ausalt toru all käidud ja ühe ägedaima geokogemuse võrra rikkam.

5 september 2011 leidis Alex,Dina [alex]
Kena ilm ja kuklas näriv tunne, et võiks selle ümmarguse ära teha vedas mind kohta, mis ei tundunud eriti arukas...eriti kohalikku ilmastikku arvestades.Kõik veekindel ja materiaalne sai maailma servale jääetud ja tehnika ime näpus algas olelusvõitlus.Tulemuseks minu 600-s kodumaine aare ja septembri kuu suplus meres.

26 märts 2011 leidis Kalle [sookoll7]
Pangalt all sai märgitud kohast, aga üles sealt enam ei saanud, kuna abivahend oli jää sisse mattunud. Selleks tuli oma kilomeeter rohkem jalutada. Ligipääs oli juba suht riskantne ja vaevaline, kuna tuli pidevalt jälgida , et midagi pähe ei kukuks (purikad ja kivid) ja et mõnda salaauku ei astuks. Jalge all oleva jää all, pidevalt oli kuulda vee loksumist ja ei tea kui paks see jää veel on kuhu astun. Tõendusfoto tehtud ja kiiresti tagasi ja läks veel hästi.

6 märts 2011 leidis Airi ja Tauno [aurora]

Leitud koos Taunoga. Tänud!

6 märts 2011 leidis Airi ja Tauno [tralls]
Esialgu pooletunniseks planeeritud jalutuskäik venis pea pooleteiseseks, sest otse minekule eelistasime seekord ringiminemist ja väga kiiresti edasi ka ei saanud, sest vaatamist jätkus nii jalge ette kui pea kohale. Jalge ees tuli pidevalt hinnanguid anda iga järgmise sammu turvalisusele, sest liiga uljaks minnes võis ennast avastada läbi pealmise jääkihi vajununa jalgupidi veest. Korra see pooltel meist ka juhtus. Pea kohal pidi jälgima pangalt sadavaid paeklibu tükke, mis sulava jää haardest lahtilastuna hirmuäratavalt suure sagedusega meie ees ja meie taga kolinal endast koguaeg märku andsid. Ja kõige tagatipuks tuli ju suu ammuli sillerdavaid jääseinu imetleda. Poolel teel tagasi nägime paljulubavaid jalajälgi mööda panganõlva üles minemas ning lootuses lõigata otsustasime ka proovida. Paar päeva tagasi oleks see ilmselt õnnestunud, aga nüüd oli päike oma töö teinud ja päris viimases lõpus lumesilla poolenisti ära sulatanud. Kuna ei tahtnud ennast katkise ninaga lumehunniku ja paekiviseina vahelt leida, siis otsustasime kaskadööre mitte mängida, alla tagasi ronida ning juba järgiproovitud kohast panka forsseerida. Kokkuvõttes vägev matk!

6 märts 2011 leidis Mairi ja Priit [maipri]
Jalutasime panga all ja tegime ka klõpsu toru alt. Teepeal nägime ka poolsöödud luike.

27 veebruar 2011 leidis Hanno & Carolina [caro]
Ilus päiksepaisteline ilm juhtus. Pangast allaminek oli veidi õudne, kuid väikse ergutusega polnud ka see midagi hullu. Jalutasime piki rannikut, vaatasime inimesi, luiki, jääkaskaade, tegime pilte. Väga ilus oli.
Nagu pikkkasso pildi andmetest näha, siis logisid nemad pärast meid ;) Õnneks meie rahvamatka jalgu ei jäänud, kuigi rahvast oli päris parajalt siis ka.

27 veebruar 2011 leidis Kadi, Alo ja Priit [pikkkasso]
Kõigepealt uurisime aardele lähenemise võimalikkust soovitusliku lähenemiskoha juures ja selle ümbruses, kuid loobusime laskumisest=sukeldumisest ning otsustasime proovida teiselt poolt. Ja see teine pool oli täitsa vahva - sõitsime autoga nii kaugele, kui mõistlik tundus, ja jalutasime sealt edasi. Õiges kohas - ilmselt seal, kus mõned eelmised geopeiturid olid tõusnud, laskusime alla - väga mõnus liug oli :). Jalutasime mööda jääd ja imetlesime panka ja purikaid ja nautisime elu ja privaatsust. Ja üllatus-üllatus, nii kui ümber poolsaare tipu keerasime ja aare peaaegu käega katsuda :) oli, ilmnes, et me oleme äärmiselt muguderohkes kohas - loodust olid tulnud imetlema Looduse omnibussiga reisijad. Nii et - nagu ikka - nullis oli rohkelt mugusid. :)))) Tegime pilti ja jalutasime tuldud teed tagasi. Leidsime oma rännakul inimtühjas pooles viibides fofokoti (ilma fotokata) koos mõne asjaga. Kui mõni geopeitur end kaotajana identifitseerib, andku endast märku.

27 veebruar 2011 leidis Carolina & Hanno [hanno5000]
Mingil ajal nägi plaan ette, et laskun ülevalt trossi otsas alla jne... Aga näe, läks kahjuks teisiti :) Korralik jää ja superilus ilm tegid oma töö ja nii me siis täna selle jalutuskäigu ette võtsime. Kilomeeter sinna ja kilomeeter tagasi, tehtud hunnik pilte ning saadud korralik annus päikest, kokku umbes paar tundi. Näitus oli cool, kuigi siit-sealt natuke juba tilkus :)... ühesõnaga, tore väike matk!

26 veebruar 2011 leidis maiki, andres [andres]
Minu esimene aare selle aastanumbriga. Ja tuleb tunnistada et liikumapanevaks jõuks oli pigem soov Pakri pankrannikut altpoolt imetleda. Suvel seda võimalust sellises ulatuses ei ole, ja eelnevate logide juures nähtud pildid olid kutsuvad. Aare oli retke juures lisaboonuseks. Alustada tuleks sellest et erinevalt eelnevatest (ja mõnedest järgnevatest) päevadest sattusime meie pankrannikule paraja tuule ja pilves ilmaga. Teelt autoaknast avanenud esimene vaade tumedale merele kus jääpangad piisavalt kiiresti eemale ujusid oli kõhedusttekitav. Õnneks selgus et autost lihtsalt ei olnud võimalik piisavalt kalda lähedale näha. Aardekirjelduses toodud ja abistama pidanud koordinaat meid küll kuidagi ei aidanud, kuna sai õigest kohast lihtsalt mööda kõnnitud. Ja nii me siis peaaegu sadamani jalutasime. Aga see-eest oli võimalik aarde suunas palju pikemalt jalutada. Ja merejääl oli ka tuul vaiksem kui üleval panga serval. Ilus oli. Ja muljetavaldav. Kohati peakohal lasuvat raskust vaadeldes kõhedust tekitav. Pilte sai palju ja ilusaid, aga neid on siin juba piisavalt, nii et piirdun nõutud toruga. Nii alt kui võimalik. Igatahes õnnestus meil kokku maha kõndida 7,1 km. Ja väga toredad kilomeetrid olid.

25 veebruar 2011 leidis Liia, Mart, Triin [groll]
Kasutasime talviseid eeliseid merepeal kõndimiseks ja saanud üle libeda-, kivisaju- ja kõrgusehirmust suundusime mööda eelkäijate jälgi toru poole. Kuigi meile ei jätkunud päikesepaistet, jäädvustas Mart siiski enamiku jääpurikatest ja merel ujuvatest luikedest. Õnneks oli ta kohal, kui toru alla jõudsime. On meeldiv tõdeda, et sain ka üles mööda trepilaadset moodustist, tõsi - ei vaadanud ronimise juures kordagi alla.

24 veebruar 2011 leidis Viive ja Raivo [raivo]
Peale Kaitseväe paraadi telekast vaatamise võtsime ette kolmesajakilomeetrise autosõidu et üks toru üle vaadata. Alustasime matka laskumisega pangalt redeli lähedalt mööda kellegi jälgi. Päikesepaiste ja tuulevaikse ilmaga oli liikumine mööda jääd lausa rõõm. Imetlesime jääpurikaid pangal, uurisime binokliga kühmnokk-luiki, merikotkaid ja veel mingeid väiksemaid tegelasi keda ei suutnud kaugelt määrata. Jäädvustasime toru pildile ja liikusime edasi ringi ümber poolsaare tipu. Teel leidsime ka ühe liba-aarde. Suurte kivide juures tõusime mööda jäljerida panga peale ja kõndisime mööda matkarada alguspunkti tagasi. Kaardilt mõõtsin vahemaaks 5,3 kilomeetrit. Väga tore matk, soovitan!

21 veebruar 2011 leidis Mari [marx303]
Mulle meeldivad ka kunstinäitused. Kuna korra oli vaja Tallinnas ära käia, siis mõtlesin, et mõne aarde jaoks leian ikka aega. Väljavalituks osutus Kalju aare, lubatud näituse tõttu muidugi. Igaks juhuks võtsin isikliku valvuri kaasa. Tema turvas mind ülevalt. Igatahes said soojad riided selga (pärast tuli välja, et liigagi soojad), suusakepid kaasa ja minekut. Päike paistis, jõudsin kärmelt õigele kõrgusele, edasi nii kärmelt ei läinud. Nii ilus oli, et kohe kutsus imetlema ja pilte tegema. Purikad, pankrannik, jäätunud oksad, jääpangad, luiged. Teekond pakkus mitmeid väljakutseid, näiteks märja kiilasjää ületamine, kuna päike sõna otseses mõttes sulatas purikaid, nii et sealt nõrgus vesi merre.

Toru oli lähemal, kui oleksin arvanud, pildistasin seal lennukit, ennast toruga ja gpsi nulli.

Täitsa palju maad on meri ära söönud.

Tagasitulek läks mulgi kiiremini kui minek ja õnneks märkasin Mooritsa (või kellegi teise) tekitatud auku juba tulles, nii et sinna kukkumine jäi ära :) Minul on ainult positiivsed emotsioonid. Tänan!

20 veebruar 2011 leidis Maris, Margus, Mariann, Martin jt [kikael]

Oi, täitsa leitud. :)

20 veebruar 2011 leidis Maris, Margus, Mariann, Martin ja sõbrad [max]
Kuna see aare on viimastel päevadel päris popiks muutunud siis võtsime ka meie plaani teda külastada. Koos Tartu maratoni stardiga alutas ka meie seltskond ettevalmistusi stardiks Kalju aardele. Soovitatava lähememiskoha lähedal parkisime auto tühja parklasse ning alustasime oma matka. Kui mõned "väikesed" raskused väljaarvata jõudsime peagi ka aardeni. "Logisime", pildistasime ning seadsime sammud tagasi. Tagasiteel möödus meist suur hulk fotokottidega rahvast. Jääme logimisi ootama:)Auto juurde tagasi jõudes ei olnud parkla üldse enam tühi.

19 veebruar 2011 leidis Merike ja Priit [mooritz]
Kutsuti mind kaasa kunstinäitusele. Et seda lähemalt vaadata soovitati kaasa võtta suusakepid, et nii on kunsti imetledes parem liikuda. Lähenemise tegime endale ikka peris keeruliseks, kuid tänu sellele jääb see virtuaal kauaks meelde ka :)Kogu see näitus oli võrratu ja vaatamata sadadele peatustele, et nähtut pilti püüda, jõudsime lõpuks ka kohale. Kohustuslikud pildid tehtud imetlesime veel ümbrust ja siis tagasi. Nüüd pildistasin juba märksa vähem ja liikumise kiirus oli suurem. Kuigi üritasin liikuda tulemise jälgedes õnnestus siiski ühes kohas üks jalg sügavikku kukutada,sest jää murdus . Seda jääb meenutama tohutu sinikas jalal. Tagasi auto juurde kulges edasine tee viperusteta ja endalegi üllatuslikult. Pärast meenus jah, et olin seda kaadervärki ennegi kasutanud maa ja taeva vahel liikumiseks. V: palju pilte ja sinika J:augu jäässe

19 veebruar 2011 leidis Priit ja Merike [armastan]
Külastasime Pakri poolsaart ning jää ja kivide poolt loodud kunstiteost. Kohati tundus olema kõige ohutum lähenemisviis jääpangalt jääpangale hüpates. V:palju fotosid J:jäljed lumel

17 veebruar 2011 leidis Martin [matu897]
Kena päikesepaistelist ilma ära kasutades tegin kerge jalutuskäigu Põhjasadama juurest panga alla. Mööda siledat jääd oli väga kerge jalutamine. Toru oli alles, koht imeline.

5 juuli 2010 leidis ahti,airi [hdhunt]
teine katse. ilus ilm,lubati romantilist päikeseloojangut,vesi 20 kraadi.ruttu airiga aaret fikseerima.ja see õnnestuski.panime küll ujukad jalga, aga vesi mu....ni kohe mitte ei ulatanud. solidaarsusest teiste peiturite vastu tegime meelega ühe sukeldumise.lõppkokkuvõtteks imeline jalutuskäik.

22 juuni 2010 leidis Triin & Paavo [speedy]
Pärast reaalsusest eemaleviivat süstamatka tegime veel ühe mõnusa jalutuskäigu mere äärde. Üliäge koht ja vaated, mida mujal ei näe! Soovitame soojalt kõigile. Sooja veega parasjagu lihtne pealegi, ei olnuks vaja mitu aastat seda peljata ega edasi lükata. Aare väga heas korras, ainult veidi märg. Autoni tagasi jõudes oli kõik riided juba kuivad. Sellega lõppes ka minu plaan laskuda aardeni ülevalt poolt. Millest on isegi kahju. V: reljeefseid mustrilisi kive (punases kilekotis). J: pilk ja emotsioonid päikseloojangu eel.

22 juuni 2010 leidis Paavo ja Triin [trine]
Pärast väsitavat süstamatka tegime veel ühe mõnusa jalutuskäigu mere äärde. Väga äge koht!

9 juuni 2010 leidis Leho & Lauri [morgot]
Minul oli see nüüd kolmas üritus seda aaret kätte saada. Esimene lõppes sellega, et kaamera aku sai tühjaks ja teisel korral oli vesi liiga märg ja seda oli liiga palju. Seekord sai siis ennast vähe veekindlamate riietega varustatud aga nagu selgus said jalad ikka pea vööst saati märjaks. Ei olnud kasu püksisäärte kummikute külge teipimisest ega veekindlatest pükstest kuna peale esimese veetõkke läbimise olin ikka vööni märg. See oligi ka retke kõige sügavam koht. Ei tahagi teada kui sügav see eelmise külastuse ajal oli. Nullis käidud ajasin märjad asjad seljast ära ja Lauri torkas minu juba märjad kummikud endale jalga ja sukeldus vette.

9 juuni 2010 leidis Lauri [algaja]
Tegelikult oli Leho ka seal aga ta seisis eemal ja ei aidanud nullis aarde leidmisele üldse kaasa. Aga protsess ise oli päris naljakas. Kuna ilm ka lubas siis sai veekindlaid riideid hangitud. Ronisime mäest alla mööda redelit ja köit, mis on seal jumal teab kelle poolt paigale monteeritud. Teel toruni nentisime fakti, et katkised luiged olid vahepeal pehmetest kudedest vabanenud. Osa rauatükke tekitasid taasleidmisega kaasnevaid emotsioone. Ja peamine, vesi oli umbes meetri võrra madalam. Viimase saja meetri juures kleepis Leho enda püksisääred teibiga kummiku külge ja pani minekut. Asja mõte oli siis see, et ehk saab kuiva jalaga hakkama. Umbes 10 meetri pärast oli vesi pea nabani aga mis sellest, püksid olid peaaegu lõuani. See oli ka ainuke sügav koht. Seejärel kadus Leho kuskile kivi taha ära ja aegajalt nägin teda järjest kaugenemas kuni ta end jälle täpiks kõndis. Kui ta tagsi tuli siis ilmnes, et see veekindel riietus on ikka sigahea asi. See osa mis vette ei ulatunud oli jumala kuiv. Igatahes see teibiteema end ei õigustanud ja elu lihtsamaks tegemise eesmärgil kruvis ta selle hoolikalt paigaldatud teibi täiesti hooletute liigutustega kummiku küljest ära juba esimese 10 meetri läbimise järel. Kuna ainult loll õpib enda vigadest siis otsustasin seekord tark olla ja tirisin end alukate väele ning monteerisin selleks hetkeks juba nii seest kui väljast üsna puhtaks saanud kummikud oma jalgade külge. Minnes mõtlesin veel, et no kuule inimene, mis sul kurat võtaks viga on ? Keegi ei maksa selle eest ja igasugu muid asju on palju lihtsam teha ning kes su ärauppund tehnika kinni maksab ... Tegelikult oli vesi üsna soe ja teekond läks päris ruttu. Geomalakast oli palju abi, kuna osad kivid on neetult libedad. Gravitatsiooni kiuste ma siiski plaanivälist vanniprotseduuri ei korraldanud. Kohapeal saatis GPS mu muidugi üle jala ja ei suutnud isegi 5 lukustatud satelliidiga mitte kühvlitki oma asukohast aru saada. Seega pakkisin ta taskusse tagasi ja tegin niisama pilte. Tagasitulles oli ikka päris kõhe kui tead, et pea kohal on paarsada tonni kivi ja mingil ainult talle endale teada põhjusel võib ta igal hetkel sinu fossiiliks muutmise protsessiga algust teha. Aga kivi jäi sinna kus ta oli. Umbes tunniga olime auto juures tagasi ja ise maru rahul.

7 juuni 2010 leidis L@SSIE [lassie]
Aare, mis pakub enda leidmiseks võimalust püstloodis paekaldast alla ronida, oma kallist digitehnikat merevees leotada ja kohalikku loodust pikalt ja füüsiliselt nautida. Ja pärast oma retkest kinnisvarahaidele rääkides kadedust tekitada. Retke juurde kuulub loomulikult päevaloojangu nautimine. Ja teadmine, et merevesi on juba kahlamiseks kõlblik.

16 märts 2010 leidis Urve ja Hannes [jussike]
Otsustasime kasutada veel külma ilma ja minna uurima jääolusid Pakri panga all. Aardekirjelduses antud koordinaatidel oleva kasulik koht ei olnud praegusel aastaajal meiesuguste jaoks üldse mitte kasulik. Kuna mõni aeg tagasi olime otsinud ühte teist aaret, siis oli võimalus varem hangitud infot ka praktiliselt kasutada. Alla minnes käis küll korra peast läbi mõte - kuidas siit uuesti üles saab? Ranna ääres lumes, mis kohati kandis ja kohati mitte, sumamine polnudki alguses hull, närvesöövaks läks siis, kui tuli päris seina äärest liikuda ja vaadata värskelt lumme kukkunud kive, kuulata vee tilkumist ja kohati tagasi vaadates märgata jälgedesse valguvat vett. Mõne suure rippuva panga või suure jääpurika alt läbi minnes lubasime endale, et olgu selline seiklus viimane kord. Õiges kohas pildid tehtud liikusime hämaruses tagasi. Nagu oligi karta - ülesminek oli raskem kui allaminek. Tänu kaasas olnud abivahenditele läks see õnnelikult ja edasi oli ainult kiire kojuminek. Tegelikult oli vahva koht ja ilusad vaated pangale altpoolt. Selle talve lõpus ei soovita enam sinna mööda jääd minna - pangast kukub kive ja jääpurikaid.

24 veebruar 2010 leidis MetsJeesus, SimKalle [metsjeesus]
Eelmisel kevadel lõppes katse Kalju aare üles leida 100m enne 0-punkti konstanteeringuga et vesi on märg. Seekord sai Ilmajaama käest välja lunitud korralik, talve moodi talv ning üle tahkunud vee kohale tatsatud. Mõte oli hea kuid paraku oli tahke vesi kaetud peenekristallilise veega ning minu lumeväljasurve oli just parasjagu natukene üle kriitilise piiri (või mass üle kriitilise massi). Põhjasadamast aardepunktini jõudmine ei olnud tegelikult ülemõistuse raske, tagasiteel läbi pangaaluse hange trepini sumamine oli aga juba märksa huvitavam ehk hang oli viisakaltöeldes sügav... Pole just palju lisada et Ilmajaama poolt lahkelt lubatud päikeseline ilm jõudis õhtuhämaruseks lõpuks isegi kohale, kaasavaraks aga paras Pakane, mis nagu hiljem selgus, GeoPeitur Kalle lihtsalt ära võttis...

Aare virtuaalselt suurepärases seisundis, V: palju pilte Pribaldiski linnaviletsuse poolt koristamata jäänud purikatest, J: palju (sügavaid ja kohati ka vesiseid) jälgi.

24 veebruar 2010 leidis Kalle ja Metsjeesus [simkalle]
Metsjeesus õpetas mulle veekohal kõndimist ja nii me käisimegi kohal ilma suurema vaevata.Randa mööda sai oma 3km käidud. V:palju fotosid ja haigusleht J:jäljed lumel

2 august 2009 leidis Leelo ja Allan [iksid]
Koostöö aare. Leelo leidis tee veepiirini ja jäi riideid valvama. Allan leidis lõpp-punkti. Leitud toru heas seisundis ja ootab uusi leidjaid.

21 juuli 2009 leidis Cleed, Janari, Tainveld [cleed]
Algul plaanisime aarde ära tuua ronimisvarustusega. Tükk maad eemal sai harjutatud küllaga, ent õige koha peal jäi varustusest vajaka. Niisiis võtsime ette retke altpoolt. Lained käisid üle pea ja vahest viisid jalgugi alt ära. Kohale jõudsime ja selle tõestuseks ka pilt. Suht teistmoodi ja adrenaliinilaks oli ikka laes :)

26 juuni 2009 leidis Lembit [polekala]
Käisin kontrollisin, aare täitsa olemas, ei ole vaja arhiveerida :). Tänane päev oli selle aarde võtmiseks supper. Järgmistele niipalju, et kummikuid pole mõtet kaasa võtta :), samas ettevaatust kivid on libedad. JESSS 656 päeva leidmata aare edetabelist mõneks ajaks välja lülitatud.

9 september 2007 leidis j444 [joonas444]
olgu selle aarde leiu vormistamisega, kuidas on, aga nüüd on mul kindlasti leitud. käisin toru altpoolt vaatamas. koht on tõest supppper, tänud sinna juhatamast. mürsku ei näinud. aga ega ei otsinud ka. seekord jäi oma aare sinna peitmata, sest polnud sobivat anumat. aga me tuleme tagasi...

11 juuni 2007 leidis Kristel ja Varulane [varmar]
Mõtlesime, et teeme romantikat ja sõidame rongiga Paldiskituurile. Kuna rongi väljumiseni oli aega vähe siis jäid kodutööd pealiskaudseks ning LOOMULIKULT ei suutnud me välja lugeda, et aare virtuaalne on :) Hinnalise fotoaparaadi jätsime veepiirile ja pildi toruga saime vaid eemalt, kuid uskuge kallid geopeiturid, käisime kohal ning lisaks ronisime ja kolasime läbi kõik koopad, urkad ja eendid! Lisaks ehmatasime lolliks ühe kajakaemme ja veendusime, et vesi on väga külm sest varbad tõmbasid kohe krampi igatahes. Siiski jäime oma tuuriga megarahule ja see koht on külastamist väärt!

1 aprill 2006 leidis Liis & Sven [234u]
Auto sai jäetud aardest ~idasse kohta, kust oli linnulennult on aardeni ~1,1km ning veepiiril kõndides ~1,5km. Ees ja taga varises järsakust kiviklibu nii et meie teekond oli mõneti lausa ekstreem. Kohati tundus olema kõige ohutum lähenemisviis jääpangalt jääpangale hüpates. Õnneks midagi peale veepiiskade meile pihta ei sadanud. Leidmise ajal näitas kell 12:15. Pildid lisatud.

26 märts 2006 leidis Pille-Riin ja Ermo [pioneer]
Tänase päeva viimane leid, mida saigi tuldud otsima, lootuses tabada aare kuiva jalaga. See ka õnnestus - ilm oli suurepärane ja nullpunkti viis jäärada. Kohapeal selgus, et pilte saame teha ainult telefonidega ehk teisisõnu piltide kvaliteet on kehv, aga toru on nähtav.

8 august 2005 leidis Taavo [taavo]
Tundub, et mõned aardekütid on peale aarde virtuaalseks muutumist leiu vormistanud oluliselt lihtsustatud viisil. Mina käisin peidukohas ikka ära. Tihe laussadu ei häirinud selle aardekoha külastamist üldsegi, teekonna lõpupoole tundus, et olen Hirmu Faktori võtetel. Viimased 150 meetrit oli ikka tõsine raju, märjaks ei saanud mitte ainult jalad, vaid laine laksas paaril korral mitme meetri jagu üle pea. Vabandan piltide kehva kvaliteedi pärast, õnn, et fotokas üldse alles jäi. GPSi veekindlus sai auga tõestatud. Suurem energia kulus loodusstiihiale vastu seistes, seetõttu ma ei välista, et aare ka reaalselt veel seal kuskil alles on.

2 juuli 2005 leidis Andri ja Martin [andri]
Olgugi, et polnud karpi, mida leida, tundus koht väga ilus olevat. Sealt edasi suundusime uurima tuule-parki.
Kääbuse tunne tekkis nende tiivikute kõrval seistes :)

12 märts 2005 leidis Miki ja Tibu [miki]
Külastasime Pakri poolsaart ning jää ja kivide poolt loodud kunstiteost. Juhust kasutades sa käidud ka virtuaalseks muutunud aarde juures. Hetkel on veel võimalik sinna (ja ka natuke edasi) napilt kuiva jalaga pääseda.

7 november 2004 leidis Kaido ja Kaido [kaido]
Virtuaalseks muutunud aare on ühtlasi saanud ka peaaegu allveeaardeks, sest kaljunukk koordinaatidel langeb nüüd otse merre, kus murdlained vastu paepanka peksavad. Koht ise on mõistagi võimas ja palju külastajaid leidub sel tuulisel pangapealsel igal ajal tuuldumas. Nii ka seekord: oli kõlkujaid nii päris servas kui ka tee pealt autost merele vaatajaid.
http://www.reisijutud.com/gallery/view_photo.php?set_albumName=Pakri-LaaneEesti071104

7 november 2004 leidis Jänes, Hiir ja Mesilane [kaits747]
Seoses lähedusse tekkinud uue aardega külastas meie pesakond ära ka virtuaalseks muutunud Kalju aarde. Ainuke kes kohapeal all asja uurimas käis oli mesilane. Teistel oleks käik lõppenud talisuplemise või millegi veelgi hullemaga. Vett oli palju ja tuul oli külm.

19 juuli 2003 leidis Helen [helen]
19.07.03 õhtupoolikul jõudsid Pakri poolsaarele Helen, Samuel ja jäljekoer Juss. Olime informeeritud, et Kalju aare on kadunud kuid kuna varasemate otsijate kirjelduste järgi tundus koht vaatamist väärt olev, otsustasime seda paika külastada. Järsakust alla minek oli päris ekstreemne ja kohati üsna ohtlik. Õnneks on ühes kohas abiks ka puu külge seotud nöörijupp ja väike redel. Panga ülemisel serval on ilmselt paljud käinud ja vaadet nautinud kuid alt poolt vaadates oli paekallas hulga vingem. Käisime ära oletatavas aarde peidupaigas. Meil oli kaasas ka purk asendusaarde paigaldamiseks kuid kuna kohapeal selgus, et koht on tõesti tormide meelevallas, siis asendusaaret ei pannud. Jätsime uue ja kindlama peidupaiga valiku siiski aarde omanikule. Oli igati tore seiklus!

23 juuni 2003 leidis Toomas [toomass]
23.06.03 Garmin eTrex; Jaanika ja Toomas: See oli vast põnev matk, vahepeal olid jalad ikka tervenisti vees. Jõudsime virtuaalse aardepunktini igaljuhul välja.

18 jaanuar 2003 leidis Registreerimata [notreg]
Ja hiljem teatas veel: 18.01.03 kontrollitud Kalju aaret ja kadunud see oli. Sellel aastaajal tasub kohta ennast siiski külastada. Teeks nii, et praegu oleks see virtuaalne aare, aga hiljemalt kevadeks katsun selle taas paigale panna. Katsun leida natuke tormikindlama koha ka. Annan sellest kindasti teada!

10 august 2002 leidis Registreerimata [notreg]
Mai Kartau teatas: 10.08.02 peale päikeseloojangut käisid Kalju aaret otsimas Tõnis, Märt, Nele ja Mai. Ei leidnud.Täpselt toru all olid küll sobivad peidupaigad ning ühes neist ka natuke linnusulgi (nagu oleks seal pesa olnud), aaret aga mitte kusagil :( Nägime seda toredat näoga kivi, paari kalameest ja imeilusat vaadet, saime väikse turnimiselamuse ning tuleb tõdeda, et mõned meist on tunnistajaks, et need kaljud väga kindlad ei ole ja aeg-ajalt tükikaupa alla potsatavad...seega liiga pikalt seal kaljunuki all passida ei soovitaks.

7 juuli 2002 leidis Registreerimata [notreg]
Perekond Naaber teatas: Jõudsime 7.07.02 (Ilmar, Eda, Kirsti ja Kaspar ainult Gerli jäi koju) vapralt ka Kalju aarde juurde (tõsi küll, lõpusirge läbis Ilmar üksinda), kuid aare jäi, vaatamata pingutustele, leidmata. Koht iseenesest oli imeline ja omaette elamus seegi. Korjasime mälestuseks kaasa rannaäärseid kive. 

26 mai 2002 leidis Registreerimata [notreg]
26.05.02 külastasid Kalju aaret Ursula, Piret, Martin ja Andres AVS-meeskonnast. Nagu teada on Kalju aardest kujunenud virtuaalaare :-) Samas on aarde asukohast mõned meetrid edasi teinud kajakas omale pesa ja sinna mõned munad munenud - päris pop koht. Rännak ümber Paldiski poolsaare oli fantastiline, eriti päikeseloojang ja väskendav merevesi :-)

4 november 2001 leidis Registreerimata [notreg]
4.11.01 üritasid aaret Ilmar, Eda, Kirsti, Gerli ja Kaspar Naaber. Kirjutasid: Kalju aarde juurs käisime, kuid tormine ilm ei võimaldanud kajluservale turnima minna. Leidsime aga fantastilise maastiku. Metsik tuul, tormine meri, pilvine taevas üksikute päikesekiirtega pilvede vahelt, kaljuservalt alla merre voolata üritav oja, mille aga tuul samas taevasse paiskas ...

28 juuli 2001 leidis Registreerimata [notreg]
28.07.01. külastasid Kalju aaret Mihkel ja Kristiina. Kirjutasid: Aare oli korras ja sai veelgi rikkalikumaks. Asukoht oli tõesti fantastiline, sinna tahaks minna veel teinekordki.

18 juuli 2001 leidis Registreerimata [notreg]
18.07.01 külastasid aaret Avo Joorits ja Henri Linnaks. Kirjutasid: Aare oli heas seisukorras. Vahetasime pastakad, võtsime märgi, lisasime vile ja võtmehoidja.

7 juuli 2001 leidis Registreerimata [notreg]
Erik Leznevsky teatas aarde külastamisest 07.07.01. kell 21.42. Kommenteeris nii: Vahva! See on vast aare! Eriti ilus oli päikeseloojang aarde kõrval. Võtke kaasa fotokas. Vahetasin ühe kollase pastaka teise sama värvi Serwesti logoga pastaka vastu.

6 juuli 2001 leidis Registreerimata [notreg]
06.07.01 käisid aarde juures Ermi, Teele, Liis, Kaarel ja Elin Peets. Kommentaar: aare oli oma kohal heas korras. Senikäidud aaretest oli see kõige põnevam.

2 juuni 2001 leidis Registreerimata [notreg]
Gert Müürsepp teatas: Täna, 2.06.01 käisime kontrollimas Kalju aaret. Paraku tõsi jah, et aare kadunud koos kaljunukiga, mille taha aare peidetud oli. Nüüdseks on aare taastatud. Samas ei saa sugugi veendunud olla, et see seal looduse stiihia tõttu aastaid vastu peab. Loomulikult on säilinud looduse ilu. Aarde lähinaabruses asub linnupesa. 
Uude aardesse sai paigutatud:

• logiraamat
• kirjutusvahendeid;
• küünlajupp
• pakk nätsu
• võtmehoidja 2 tk