Liivaku poiste kodutee

Staažikas geopeitur Liivaku Eugen tuli Kadrina kooli kokkutulekult, natuke švipsis, ja ajas laulujoru:
Kappadi kappadi kappab hobu
Kappadi kappadi kappab koju
Pikk-pikk-pikk on hobune
Väsinud on kodutee

Pagan, miski läks valesti. On jah pikk see kodutee, nii pikk, et rohkem kui korra nädalas ette võtta ei jaksanud, siiski käis isa hobusega järel ja pool päeva läks ära. Aga olgu, ega kodust peale keldri ikka enam midagi järgi ei ole, mis ma ise enam sinna ronin, las noored geopeiturid lähevad kaevad perra. Annan neile rajaotsa kätte ja andku minna.

Kõndis Eugen üle tee bussipeatusse, vaatas sõiduplaani. Ohoo, täitsa sobiv. Näe, siin on kaks liini, mille liininumber on ühekohaline. Üks neist läheb mõlemast mind huvitavast mõisast läbi, see vale läbib ainult ühte mõisa ja see pole seekord põnev. Neis häärberites on ühes hooldekodu, teises kool. Aga mõlema lähedal on huvitavaid hooneid palju.

Ühe mõisa lähedale poetame pool lõpu koordinaati. Siin on nii kena värav tee ääres, äädikapudeli korgilt tuttav F täht keskel – kaks väravapoolt kohe. Paneme siia mikro, sekunditele ?3.9 ja ?1.3

Teises mõisas, kuhu me siis teise poole koordinaati paneme? Oo, maakivist hoone, ukse kohal kivitahvel KOLHOOS VIISAASTAK 1953, naaberhoonel K.D. 1904 – klassika. Kirjutame siia lähedale markeriga metallile, sekunditele ?2.8 ja ?6.3. On jah natuke kahtlane koht, aga vähemalt ei pea midagi näppima ega katsuma ega lahti tegema, saab niisama vaadates leida.

Ja nüüd las lennata. Konteiner ava nii, et keerad esmalt nupust kaanekinnituse lahti ja alles siis hakkad kaant ennast keerama.