Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 3.5, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Ouroboros – saba suus hoidev draakon või madu – sümboliseerib lisaks igasugustele muudele asjadele ka tsüklilisust, taasloomist ja muud sellist. Paraku tegelik elu ei ole alati nii täiuslik, kui süsteem ette näeb, ikka tuleb ette mõni jõnks või lünk või jätk. Ja see aare ei vasta reeglitele, ei pikkuse ega multi/mõistatuse suhtes.
4.06.13: Nullis olev inf on dubleeritud algsest nullist 7 m kaugusel ühe lasteaiasildilähedase metallobjekti küljes. Muudetud algus võiks olla N59 26 4.35 E24 43 55.02. Jätame akna rahule.
24.4.20: Lasteaiasilti enam pole, nii et tuleb piirduda metallobjektiga seal alguses.
Vihje: Lõpp: 1460, taga all keskel. Vahepunktid: metall, kõnniteelt saadav.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Lõpp-punkt | Geokontroll 285/584 |
Aarde sildid:
soovitan (4)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC4C63E
Logiteadete statistika:
92 (75,4%)
30
6
1
1
0
0
Kokku: 130
Paar korda seal lõpus jalutanud. Nüüd Carolys viskas mu autost välja, et näe roni sinna. Väga ebameeldiv oli. Ühelt poolt objekti olin täiesti nähtav köögis kokkavale mugule ja teiselt poolt oma auto juures askeldavale mugule. Mingi päti tunne tuli peale kuigi ma seda ju üldse tundma ei pidanud. Korra ikka võtsin julguse kokku ja proovisin otsida ka. Loodan, et takistuseks olid lumi ja jää. Millalgi soojemal ajal keset ööd tulen tagasi.
Tunnistan, et mina sellest mõistatusest mõhkugi aru ei saanud. Ei nimest, ei sisust. Ainult tänu vihjetele ma üldse siia lõppu jõudsin. Teise aarde juurest tulles hakkas, aga padukat tulema. Vahel ikka kõnnid ühte kilomeetrit pool tundi, eks. Mingi hetk jäi vihm järele ning olin juba õnnelik, et loodetavasti peletas just lõppenud padukas vähemalt mugud eemale, aga ei. Keegi tahtis väga seal oma aiaesist korrastada ning tundus, et tal tööd jätkus.
Kunagi väga ammu sai seda otsimas käidud. Kõik võimalikud ja võimatud kohad poleerisin üle, kuid geopimedus oli suur ja leidmata see jäi. Nüüd, aastaid hiljem ja geokogenum, võtsin selle ussi jälle ette. Ja on ikka vahe sees küll: enam ei leidnud lasteaedagi! Paar mitteleidu veel ja ma hakkan jonnima :D
Käisime alguses otsimas. No ei leidnud. Ei leidnud ka kirjeldusele hiljem lisatud asukohas otsides lasteaiasilti. Leidsime ühe koha, kus oli kunagi olnud silt, plangul oli teistvärvi ristkülik. Aga sellest sildist oli alles ainult sinine knopka. Võimalik muidugi, et polnud õige silt. Või ma otsisin valest kohast. Või olin pime.
Panen vaheldusesks märgi maha. 3 Korda olen juba proovinud lõppu vallutama minna aga figaro siin ja figaro seal pole lasknud otsimist alustadagi. Igatahes nüüd on kondikava paigas kuidas professionaalsemate vahenditega asjale läheneda.
Täna läksime kohale juba 30 m täpsusega koordinaadiga varustatult. Arvo näppis just ühte põnevat asja, kui meie kõrvale laekus Länkar, juht vahtis meid natuke aega ja asus siis kõrvaloleva värava kallal tegutsema. Tegime sääred. Mõistatus ise on muidugi jälle eksemplar klassikavaramust, mis paneb korraga ebamugavusest nihelema, aga teisalt väärib kõva tunnustust kastist väljas mõtlemise eest. Üks aitäh juba ära, küll see täpp ka kunagi värvitud saab!
Midagi me seal tegime ja otsisime, aga siis läksime sõlme. Praegu vaatan, et ega geokontroll ka rohelist ei näita. Mõtleme edasi, põnev värk :)
Jalgsimatk Tallinnas kui auto on hoolduses. Ei otsinud ka. Nullis laiutas mitte just kõige paremini lõhnav prügikonteiner. Kiiresti midagi silma ei jäänud, ei tahtnud aega raisata kui lähedal on palju leidmata aardeid.
Tasa ja targu, tasa ja targu. Võtsime ennast kokku, leidsime järgmised punktid üles, kuid jooksime oma lõngakeraga jälle puntrasse. Tundub, et oleme juba päris lähedal, seega loodetavasti järgmine kord juba teekonna positiivne lõpp.
Voh, täna läks juba paremini. Esimeses punktis saime nägijaks, kuid teises jooksime ikka peaga vastu seina. Mugusid oli ka palju, seega pimedas ei tõmmanud väga otsima. Tasa ja targu, tasa ja targu.
Jalutasime ringi kuid seekord veel läbi ei närinud.
Üks eelmine kord, kui algust uurimas käisime, on siia jäänud isegi kirja panemata. Seekord, valges, leidsime kohe vajaliku. Aga jäime siiski 2. punktis toppama. Ei näinud ja ei tahtnud seal akende all ka väga tuulata. Eks teinekord tagasi.
Selle aardega tundub nii olevat, et iga uue vahepunkti tarvis tuleb järgmine kord otsima tulla. Eelmine kord segasid mugud toimetamist. Nüüd jäin kolmandasse toppama, no ei näinud mitte kusagil miskit sellist, mis mind edasi aitaks. Loodetavasti ma ise pimesikk.
Vedasin Inga ka esimeste punktide juurest läbi ja saime ka sellest punktist edasi kuhu ma olin toppama jäänud. Omaarust mõtlesime lõpu enam-vähem välja ja tükk aega luurasime seal ringi aga kahjuks pean praegu ikka sinise pannkoogi siia märkima. Vajab veidi veel mõtlemist.
Panus statistikasse. Vahtisin nullis ja ei saanud mitte muhvigi aru. Edasi geokogemust koguma.
Käisin nullis mõtteid mõlgutamas. Ei leidnud midagi. Inimesi liikus ka palju ringi. Seega teen kodus paremat uurimustööd
Mõttelõnga otsal istus laisk traktor. Traktorimees oli veel laisem ja ei paistnud kuhugi suunduvat.
Hunniku tarkuse võrra jälle targem. Meenutuseks veel seegi, et usalda, aga kontrolli, sest vaatenurk ei pruugi õige olla.
Ühesõnaga alguses tagasi - ei näe, ei oska, ei saa aru. Time out. Võtsime menetlusse ja uurime asja.
No nii! Täna saime vähemalt esimesest punktist edasi! Ja järgmistest ka! Aga nüüd on jälle koduse mõttepausi aeg! Tänud juba praegu vahvate ideede eest!
Lõpus läks kehvasti. Kui autost välja ronisin. arvas umbes kuueaastane rattaga kihutav tüdruk, et ma peatusin selleks, et temaga suhelda. Ma piirdusin teretamisega ja siis jalutasime veidi Siimuga, aga kuna aeg oli absoluutselt ebasobiv, siis me ei hakanud isegi leidu üritama. Loodetavasti tuleb selle aarde leidmiseks parem aeg.
Einoh, vahepunktid tulid ju ilusti, aga kui selgusid viimase vahepunkti koordinaadid, siis tekkis mul tahtmine oma saba hammustada. Kuna aga minu anatoomiliseks eripäraks on saba puudumine, siis ei saa ma seda kahjuks teha. Seetõttu jäigi aare seekord leidmata.
Saba veel suhu ei ulata. Isegi siis, kui keel pikalt suust välja ajada. Areneme veel.
Kuna null on häbiväärselt lähedal kodule siis pidi öösel luurele minema. Udu varjus oli hea otsida. Leidsime esimese punkti, kuid järgmise oletatava punkti otsimine läks aia taha. Proovime veel varsti.
Käisin nullis luuramas ning majast tunti huvi, mida ma otsin seal. Ei leidnud järgmisele punktile viitavat infot.
Nõus algajaga, väga nõme hakkas seal nulli lähedal töllerdada. Vihje leidsime alles geokõne järel, ligi 20 meetrit koordinaatidest ning ainult tänu abivahendile. Võimalikus lõpus paistis jälle hulk akendealust privaatala, kus lambiga otsimine kuidagi kõne alla ei tulnud. Isegi kui on tore idee, siis liiga palju jama seal ümber rikub pildi :(