Maailmalõppu oodates

Peab teatama mitteleidmisest, kuigi tegelikult karpi nägime, aga kogu keskkond oli nii kinni jäätunud, et kätte seda ei saanud. Proovime kevadel uuesti. :)

 1 

Leidsime maskeeringu ja õige nurga alt piiludes nägime konteineri serva, aga logimine jääb kevadet ootama. Seekord nägime vähemalt, millised uhked kiviringid eelmisel korral lume all peidus olid. Äkki järgmine kord satume valges ja saame päris täisefekti kätte :)

Jäi leidmata. Parklasse sisse sõites nägime kampa just õiges kohas. Lähenesime viisakalt ja ühise arutelu ja otsimise käigus me seitsmekesi ei leidnud mingit aaret. Leidsime küll ühe kahtlase koha, kuhu sobiks ideaalselt üks väike aare aga mida polnud, seda polnud. On kahtlus, et aare rändama läinud.

 2 

Ragne oli hommikul üles tõusnud ja mõelnud, et nii hea ilm, peaks georetke tegema. Seejärel hakkas oma pühapäevatoimetusi tegema ja mõte jäigi sinnapaika. Minul toimus sama virgastumine mõnedkümned kilomeetrid kaugemal ja ka see ainult mõtteks jäigi. Kui kell juba rohkem näitas, tuli geomõte tagasi. Helistasin Ragnele, et mis oleks kui teeksime paaritunnise sutsaka Jõelähtme kandis. Ragne lasi ennast põhjalikult ja argumenteeritult moosida, vuristasin talle aarete nimesid ette ja kirjeldasin, mida toredat otsida saame. Tema aga rääkis ikka oma valesti magatud kaelast, valust ja muudest vanainimeste hädadest. Olin loobumas ja peas küpses plaan linna minna, kui lõpuks meelitasin ta "Fotologi on vahva teostus" jutuga kodust välja. Enne pimedat pidime ka maailmalõpu üle vaatama. Pärast tunnistas Ragne, et oli tegelikult esimese küsimise peale nõus minema, aga väike kius käib asja juurde. :P
Maailmalõpus valitses vaikus, oleme mõned retkedelt tulnud otsimised öösiti ja pimedas teinud, kus nulli näitas tühjale põllule, keset mittemidagit. Täna selgus, et kui oleme saanud paar korda põllunullis käia, siis tegelikult võib tehnika vahest ka koostööd teha ja õiget asja näidata. Nägime objekti, mida ka üks teine kaart näitab. Otsisime põhjalikult, lund objektil võimalikke peidukaid varjamas ei olnud, aga karp jäigi peitu. Hakkasime juba minekule sättima kui sattusime kokku toredate geopeituritega, kes sama asja kaema tulid. Rääkisime veidi, otsisime veel ja arutasime, et tundub olevat kadunud, kui ta just paarkümmend sentimeetrit eemal suurema lume alla sattunud ei ole.
Kui peitja sinnakanti satub, siis võiks oma terase-teadja pilguga üle vaadata :)

Märkasime küll "lumega_raske" silti, aga kuna aare jäi nii tee äärde, võtsime siiski kavasse. Parkla leidsime lume alt üles ja kalmeringid suutsime samuti tuvastada. Nullist leidsime ühe objekti, mis kattus ka Maa-ameti kaardilt nähtavaga. Pühkisime selle korralikult lumest puhtaks, aga midagi aardelaadset silma ega näppu ei hakanud. Kõndisime läbi tuisuvaalude tagasi autoni, koukisin lume sokiservast välja ja tõdesin, et tuleb vist kevadeni oodata.

Koht oli tõesti vaatamisväärt ja huvitav. Muuseum kahjuks ainult suvekuudel avatud. Aare end ei näidanud ja meie ka ei hakanud seal praegu suuremaid arheoloogilisi väljakaevamisi korraldama. Ehk õnnestub mõnel suvel taas enne maailmalõppu seal peatuda... Tänud kohta näitamast.

Oli tõesti lumega raske. Kaevasime lund siit ja sealt, aga see õige asi silma ei jäänud. Õnneks jääb aare lumevabal ajal kindlasti veel tee peale.

Ei tulnud seekord leidu. Ju siis miski vedas alt, kas gps, väsind silm või midagi muud. Põnev koht siiski.

Otsimisjälgi oli siin ja seal. Nullpunkt keerutas ilmselt õige koha peal aga leidu ei tulnud.

Vaatasin, katsusin käega, tonksasin jalaga, mõtlesin "nojah siis" ja läksin minema. Kevadel jälle.

Kaevasime veidi nullis ja siis tundus, et kui mitte maailmalõppu, siis vähemalt kevade peaks selle aarde puhul ära ootama.

Kohapeal imestasin, kuidas see aare üldse talvel leitav on. Kuid süüdlane on seekord vist sula. Sulailm on tekitanud kõva kooriku. Margus oli küll visa, aga aare ennast kätte ei andnud. Ju ta arvas, et me peame muuseumi ka külastama ja soojemal ajal tagasi tulema.

Kuna eelmine päev oli edukalt käidud, siis läksime ka kohale, et ju on leitav. Puhastasime nullis oleva tekituse ilusti puhtaks aga aaret küll ei avastanud. Ometi oli meil täiesti viimne koordinaat gepsus, no ei saa aru.

Uurisime nulli ja selle lähema ümbruse paarikümne meetri raadiuses päris põhjalikult läbi ja hoolimata 1,0 peidikust jäi see meil leidmata. Pimedad, mis muud. Meie lugupidamine neile, kes suutsid peidiku nullis tuvastada.

Üks mõnus geopäev ja -aasta peab ikka mitteleiuga lõppema (toob järgmine aasta head geoõnne). Ma ei tahtnud labidast midagi kuulda ja kui me visuaalsel teel ei suutnud mõne minutiga aaret tuvastada, lahkusime paari kilomeetri kaugusele pidusse. Las ta jääda, siia tulen veel tagasi. Kõrvalolnud peitja sai ka tervitatud, aga vihjet me temalt ei tahtnud. Olgu jääv meile päike! B-)

Teisaldasime hunniku lund. Leidsime ühe potentsiaalse peidiku, kuid peale tühja sigaretipaki ei leidnud midagi. Pealegi peab suiseks aa´ks ka midagi jääma. Huvitav oleks näha muuseumi töötajate nägusid, kui nad tööle tulevad ja lumest puhtaks roogitud müüri näevad. Märgitud soovituslik parkla on hetkel parkimiskõlbulik mõnele võimekamale 4x4-le, veel parem on sinna traktorit parkida.

Ei leidnud. Polnud aega kivi kivi järel uurima asuda ka.

Tundub, et peitja ootas juba pikalt maailmalõppu, kui see juba enne lume saabumist peitu sai pandud. No kes seda küll oleks osanud arvata? Kui meie kohale jõudsime oli seal jälgi juba üksjagu ja paraku tegime siis ka meie neid sinna veel juurde, kuni nulli lähedal olevast objektist hakkas lihtsalt kahju ning teisalt lähenes suurel kiirusel südaöö. Kristjan juba ootas meid kesklinnas päris jupp aega, et saaks maailamlõppu tervitada - või oli see nüüd ikka uus aare? Ah, kes tont seda enam mäletab, millise ime pärast ta seal linnas kümetas. Antud aardest aga ei teadnud mina midagi, kuna tol päeval polnud ma üldse geopeituse lehel käinudki ja tuli uskuda seda, mida Priit teadis rääkida. Samuti avaldas ta kohapeal arvamust, et ilmselt pole seda keegi leidnud, hetke seisuga tundub see isegi tõsi olema aga eks me siis läheme ja kaevame ta sealt järgmisel korral lume alt välja, kui just mõni usinam meist ette ei jõua. Kell lõi 00:00 kui autosse istusime ja Kristjanit linnast päästma läksime. Tänan, me tuleme tagasi :)

Kuna kodutee viis sealt läbi, siis mõtlesin korra üle vaadata. Peidukoht 1.0 oli väga ahvatlev :) Muidugi polnud ma vaadanud maa-ametitki veel, aga jäljerada viis hõlpsalt õigesse kohta. Aga mida ei tulnud, oli leid :) Süüdistan lund ja pimedat. Peitja võiks igaks juhuks üle vaadata, kas seda üldse praeguse lumega on võimalik leida.

Tuleme tagasi :(

Tõesti, lumi on segav faktor. Kiviaeda ei lammutanud, aga lund kaapisime küll (ju siis mitte piisavalt), lõpuks hakkas külm. Enne meid ei olnud ühtegi jälge, meie jätsime esimesed õhtul kaheksa paiku. Tänud ikkagi ja ilusat jõuluaega!