Saiakopli suure maja keldris lõhkes kanalisatsioonitoru, kogu majaalune oli paari meetri kõrguselt haisvat löga täis. Tulid kaks töömeest, vana ja noor. Vana viskas vatid seljast ja sukeldus soppa. Mõne aja pärast kerkis veest käsi: torutangid, poiss! Paari hetke pärast: 17 võti, poiss! Lõpuks tuli vana pinnale, sülitas julga suunurgast ja patsutas nooremale õlale: õpi, poja, muidu jäädki eluks ajaks tööriistu kätte andma!

See aare jätkab sama rida. Midagi positiivset on siit raske loota. Ehk vaid seda, et saad ise teada, kui kaugele oled valmis täpivärvimise nimel minema. Või jäädki elu lõpuni tööriistu kätte andma? Kuidas seletada endale ja teistele, et kolad niisama vabatahtlikult ringi võõras patareis?