Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Arahnofoobia on haiglaslik hirm ämblike ees. Seda loetakse maailma kõige enam esinevaks foobiaks. Eestis levinud ämblikest kõige hirmuäratavam on hiidämblik. Hiidämblik on oliivrohelise, umbes 2,5 cm pikkuse kehaga, mida lõbib kollakas vööt. Jalgade siruulatus on umbes 70 mm. Ta elutseb peamiselt niisketes kohtades- kalda ja veetaimedel ning samblikel.Hiidämblik on levinud asukas näiteks Pirita jõe kallastel. Kõigesööja kiskjana toitub ta putukatest, kalamaimudest, lehetäidest jne. Samuti armastab ta saagijahil mööda puid ja põõsaid ronida. NB ! Aardes puudub kirjutusvahend.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
maasturiga_huvitav (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3JYQV
Logiteadete statistika:
83 (88,3%)
11
4
2
2
0
0
Kokku: 102
Kaevasin, mis ma jaksasin, aga lõpuks pidin lumele alla vanduma.
Kui juba meil supid täis pumbatud olid, siis tahtsin veel midagi ära korjata. Jutal oli see aare küll korjataud, aga kuna ta oli mulle nõus selstkonda pakkuma, siis tulime koos siia. Lähenesime aardele Vaida poolt. Natuku mööda põlluteid seiklemist ja olimegi jõe ääres. Kohale jõudsime juba täitsa hämaras ja kui veel supid katuselt maha saime oli juba pime. Panime lambid huugama ja aarde poole minekut. Algne plaan oli Sup aaarde kõrvdale parkida, aga kuna puud olid jõe ära plokeerinud, ei hakkanud sealt üle ronima. Seega maabusime sada meetrit enne aarde nulli. Ragistasime kohale, ragistasime siin ja seal, aga ei midagi. Siis helistasime omanikule ja viimati leidjale, aga kahjuks ei olnud sellest kasu. Igatahes peab valges uuesti tagasi tulema.
Mitteleid ei ole häbiasi. Tegelikult on lugu selline, et kui eelmisel aastal Saarte aaret logisin, siis teadlikult ei hakanud kõrvalaarde juurde kohale minema. Täna hommikul tekkis selline mõte, et aga prooviks teist lähenemisteed. Aardest sain 80 meetri kaugusele, aga no see jõgi on ikka nii ropult sügav, et oleks vaja olnud kas veesõidukit või ujuda. Kahlamispükstega ikka läbi ei lähe, juba kaldast kahe sammu kaugusel oli vesi kõhuni. Aga no ma pidin lihtsalt tulema kohale (auto jäi mingi kilomeetrike eemale, sai vähemalt jalutadagi) ja veenduma, et siitkaudu nii lihtsalt üle ei saa tõesti. Üksinda ujuma ei julgenud minna, vesi külm ja no uppuda võib üks mitte just eriti heast ujujast merepäästja ju ka (jah, olen diplomeeritud, aga eelistan koolitamise tegevusi vesistele tegevustele).
Kuna aeg pressis peale ja pidin vähem kui kaks tundi hiljem tagasi Tallinnas olema, siis õigest suunast täna lähenema ei hakanud: mis ma ikka jooksen, siin ju rahulikul sammul tore astuda ja vaadata koprate suutööd.
Seega valin järgmisel korral tee, mis jääb õigele poole jõge, küll aga olen veidi kaarti vaadanud ja sealsed mäed-rabad tunduvad palju ahvatlevamad kui ojaäärne pigem igav teejupp. Ilmselt siis järgmine katse arahnofoobiaga tutvuda tuleb jälle veidi omamoodi.
Kuna olime varustatud korraliku geomobiiliga, siis sai peaaegu nulli sõidetud. Kahjuks ei saatnud otsimisel meid edu, ilmselt oli lumine ilmastik suureks segajaks. Peale lume sulamist proovime uuesti tulla.
Paarkümmend meetrit enne aaret lõi hüdrofoobia liiga tugevalt välja.
Saarte aarde juurest sai mööda jälge edasi sõidetud, mis kilomeeter ennem kohale jõudmist ära keeras. Otse aarde suunas läks küll samuti jälg sa see polnud piisavalt tugev ja sai auto põhja peale kinni sõidetud. Õnneks olid abivahendid kaasas, mis auto jälle tee peale tagasi aitasid. Kuna nahk sai rabelemisega märjaks, siis ei viitsinud kilomeetrist jalgsiretke aardeni ette enam võtta.
Tänud juhatamast!