Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud jõe äärde. See jõgi on kandnud nii Tõdva jõe, Vääna jõe, kui ka Angerja oja ( jõe ) nime. Viimast nime kannab jõgi alates 1966 aastast, kui teostati jõe ümberpööramine, ehk kaevati kanal meie jõest Pirita jõeni parandamaks Tallinna veevarustust. Aare on peidetud esiagse loodusliku jõesängi ja kaevatud kanali lõikumiskohta ehk siin teostatigi jõe suuna muutmine. Aare on peidetud vana kooli stiilis põõsa alla.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
võsa (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3JYPX
Logiteadete statistika:
100 (90,1%)
11
2
2
3
0
0
Kokku: 118
Suutsime liikuda valelt poolt kraavi ning kraav jäi paraku ületamatuks. Ümber minnes oleks pidanud tegema ligi 1 km ringi ning kuna päevavalgus oli selleks korraks lõppenud, loobusime.
Teinekord uuesti.
Ei tea kuidas küll eelmine leidja selle aarde lahti kangutas? Mina igatahes jäin jänni. Kasutasin küll kohalike abivahendeid, aga jääd oli ümber peidiku liiga palju.
Otsustasime ekstreem-öötuuri ette võtta ja mis võiks olla parem valik, kui kottpimedas võsas/metsas mütata. Jõudsime kohale läbi raskuste (täpsem oleks vist öelda läbi oksapoleerimispesu), kuid aare jäigi lõpuks leidmata. Läksime löödult koju ning jätsime tuuri pooleli. Teinekord valges tagasi, aitäh senise seikluse eest!
Eelnev analüüs täiesti tegemata, lähenesime absoluutselt valest küljest. Paras jalutuskäik ja nüüd oja ees üle ei saa ning lapsed juba vinguvad. Ehk siis võtmata ta meil jäi.
Tegelikult ei olnud see aare mulle kordagi geotrippe plaanides oma natuke kõrvalisema asukoha tõttu hiire alla jäänud ja seetõttu puudus ka igasugune ettekujutus, mis siin ees võiks oodata aga täna ussikivi juures seistes vaatasin, et tavalistest jääb just see kõige lähemale ning kuna kaardi järgi tundus, et kohale saab mööda täiesti sõidetavat teed, keerasin pikemalt mõtlemata autonina siiapoole. Peale maanteelt mahakeeramist selgus muidugi, et minu eeldatud “täiesti sõidetav tee” kuulub pigem “maasturiga_huvitav” klassi, enda madalapõhjalisega ukerdasin seal kahes lumises roopas igatahes nagu trammijuht, kes sõita saab ainult otse…:D. Õigest teeotsast panin mööda ka ja nii ma siis sõitsingi seal edasi seni, kuni üks eravaldus vastu tuli ja selle väravas sain siis lõpuks ennast kinnijäämist kartmata ringi keerata. Oleks võinud ju mõelda, et pole mõtet täna edasi pressida, aga ei, kinni ma ju ei jäänud ja no mis siis edasi ikka veel võib juhtuda... Tagasiteel õnnestus mul isegi kohe esimesel katsel õigest kohast ära keerata, aga see tee osutus veel lumisemaks ja veel sügavamate roobastega olevaks, auto põhi hööveldas igatahes häälekalt nende keskele kuhjunud lund ning tunne oli selline, nagu ei istukski neljarattalises vaid sõidaks salvokaga...:D. Lõpuks jõudsin ikka kuidagi kaardi pakutud peatuskohta, see oli õnneks selline laiem ristmikulaadne moodustis ning kohe selle ääres lisas laiust veel loomade söödaplats. Korra mõtlesin küll enne autost väljaronimist, et mis siis, kui terve kari metssigu otsustab just nüüd siia sööma tulla, aga peale kogu seda punnimist lumistel teedel otsustasin siiski otsimaminekuga proovida ning lootsin, et küllap need sead ikka rohkem öösiti oma sööklat külastavad :). Hakkasin siis astuma aga ei jõudnud kaugemale metsaservast, kui kõlas lask. Ehmatasin ennast kangeks ja piilusin ringi, et kust poolt nüüd see kari äraehmatatud loomi ikkagi tulema hakkab ja mu jalust maha jookseb; paarikümne sekundi pärast kõlas veel teine lask ja mina otsustasin kiirelt, et targem on ise sealt jalga lasta enne kui mind ennast põõsas sahistava uluki pähe maha lastakse :D. Nii kähku kui lumine mättapõld võimaldas, lidusin autosse tagasi ja sõitsin enam-vähem maanteekiirusel suure teeni, võimalik kinnijäämine ei tulnud isegi korraks enam meelde ja see, mis autopõhja all samal ajal toimus, tundus täiesti teisejärguline…:D. Plaanis olnud sõltlase juurde ma lõpuks ei jõudnudki, eks millalgi teen uue katse. Ning siis tõenäoliselt juba ilma igasuguste plaaniväliste kõrvalepõigeteta :D.
Autoga sain 30m kaugusele aardest, jalgsi veel kümmekond meetrit ligemale ja siis sai mõistus otsa. Logisid ei olnud lugenud ja kobraste geopeiturisõbralikkusest ei teadnud seetõttu midagi.
Sealt edasi idapoole sõites läks tee vahepeal päris heaks. Jõudsin välja mingile lagedamale platsile, kust läksid mitmes suunas autorajad. Kaks rada läksid läbi oja teisele kaldale. Ilmselt on 4x4 mehed siin kivistel ojakallastel hullamas käinud.
Väga pikalt leidmata aare ja kuigi tingimused olid seekord ideaalilähedased – lehti/rohtu veel pole, sitikaid/satikaid ka pole, pole palav, pole külm – vaatamata pikalt tuhnimisele, no ei leidnud ikkagi. Ei tea kas ongi alles. Lähenesime muidugi valelt poolt vett, pidasime kalda peal aru ja siis ma ütlesin saatusliku lause: „ oleks nüüd orienteerumisvõistlus, siis ma oleks juba ammu teisel pool vett!“ Siis tuligi sukelduda. Kuidagi kahju, nii palju otsimist ja vees sumamist ja tulemus null.
tegime läbi täpselt selle mille eest eelmine geopeitur hoiatas -- 700 meetrit mööda "õiget" kallast, kus rada väga sümboolne. kuna väikse lapsega oli umbes võrdselt raske laps süles läbi rägastiku murda või siis lihtsalt tee ära puhastada ja teele langenud puud kõrvaldada, valisime teise tee ja nüüd on seal juba märksa soliidsem rada. aga jah, kohale jõudmise peale läks nii palju aega ja energiat, et hakkas juba vaikselt pimedaks minema ja võsas lapsega öö peale jääda tundus väga mitteahvatlev variant. 20 minti otsisin, midagi ei leidnud, suht keskpärane tunne jäi kokkuvõttes sellest värgist. aga jõeäärne rada oli isegi päris mõnusa vibe'iga, et sai vähemalt metsas närvi puhata.