Esimene punkt tuli ruttu, osavad geopeiturid nagu me oleme.

Teine punkt tuli raskemini, uudistavad loomad, kes meie liikumist piirasid on selles süüdi. Kuna kerge hirm oli naha vahel, et kohe-kohe see suur paks lehm tuleb ja jookseb mu poole, siis aarde otsimisele väga keskenduda ei saanud. Nii kui teisele poole karjust saime, muutusid kõik loomad armsaks.

 3 

Geokurat kiusas mind nii nagu jaksas. Olin juba kuid otsinud sobivat hetke, et maale sõites katapuldi juurest läbi põigata. Reklaam oli tal vägev, mulle serveeriti seda kui mitte lihtsalt aasta aaret vaid üldse Eesti kõige kõvemat aaret. No mis sa selle peale kostad! Loomulikult poeb iga geopeitur või nahast välja, et seda ilmaimet näha saada.

Üks päev oligi maale minek, tegin endale GP lehte uurides vastava trajektoori, mille raskuskese oligi katapuldi juures, sest tavaline teekond oleks kulgenud muidu mööda Pärnu maanteed. Kell oli vist seitse õhtul, kui kohale jõudsin. Väljas oli veel piisavalt valge, lehmad jobutasid karjamaal, kõik tundus okei. Esimene vahepunkt ei tekitanud raskusi, teise poole kulgedes jõudsin kõndida 100 meetrit, kui Sisetunne mulle ütles, et mõttekas oleks oma käimad vahetada vanade töösusside vastu, millest pole kahju, kui läbimärjaks lähevad. Sisetunne on tõbras, mul vedelesid pagassis kalamehe kummarid, aga nende kohta ei sõnakestki?! Niiviisi kirusin ma lõpu eel, kui vahtisin tõtt absoluutselt täiusliku võssiga. Hirmus! No see ei olnud mingi tavaline läbimatu võss, see polnud isegi mitte võsside võss vaid Kõikide Võsside Ema! Mul kasvab hoovis rohuliblesid hõredamalt kui seal oli lepavitsu ja nõgeseid. Tegin südame kõvaks - ikkagi Eesti Parim Aare ja värki - ning hakkasin tungima. Üsna tungivalt. 15 meetri läbimiseks kulus mul umbes 20 minutit ja see pole liialdus. Kusagil poole peal avastasin ma end oksahunniku otsast, õigemini selle vahelt. Otsa pidin alles ronima. Olles seda teinud, tõdesin ma vaid, et kergemaks ei lähe - matriarhaalne võsahiid laius kuni silmapiirini. Tõsi küll, silmapiir oli umbes 40 cm kaugusel, kuid see kõneleb enda eest. Hambad ristis ja suu nõgesemahla täis pressisin ennast lõpuks nulli. Loomulikult polnud seal midagi. Uurisin läbi (ehk teisisõnu lasin ennast kõrvetada kõikidel selle piirkonna nõgestel) 4 meetrise raadiusega sõõri nulli ümber, kuid ei suutnud seal isegi kirjeldatud objekti leida. Hakkas hämarduma ja see andis märku, et Õnn on ilmselt juba magama läinud ja minul tuleb üksi hakkama saada. Selles on tegelikult ainult pool tõde - Õnne koha pealt on kõik õige, kuid füüsiline märkus tagasipöördumise kohta tuli, peab tunnistama, hoopis läbimärgade bokserite poolt. Mind tsivilisatsioonist eraldanud 15 meetrit sai seekord päris kiiresti, nii oma viie minutiga ära kaetud ning seejärel juba känguruhüpetega autosse. Õuhh!

Tagasi minna küll ei kavatse. Aitäh. Head ööd! Ignoor.

Ei tea mis mul nende aasta aaretega on, ma kas ei leia neid õigesti või ei leia üldse. Selle aarde puhul ei suutnud leida abivahendi peal olevas kirjelduses toodud objekti. Või on siis seal mingi eriti räme vimka sees, millest mõistus jagu ei saa. Tallasin ülimärja rohu sees tund aega ringi, nii et satelliidipildilt oleks see arvatavasti korralikult näha, mõõtsin hoolega millimeetreid ja määrasin asimuuti. Vahepeal mõtlesin rahulikult, otsisin veel, ei saa aru, tee või tina. Mingit saasta sadas ka muudkui juurde ja juurde. Lõpuks valasin konkreetselt saabastest vee välja, tegin südame kõvaks ja liikusin edasi. Poleks sellist ekstreemsust oodanud, aga mis ei tapa, teeb vähemalt palju haiget, oli vist see ütlus.

Jõudsime kohale peaaegu pimedas. Kõik punktid tulid kenasti kätte ja siis jõudsime sinna hirmsasse võssa. See oli pettumus, niisugust võsa küll ei oodanud, see ju ka kunagine aasta-aare ikkagi. Kõige krooniks läks abivahend katsetamise käigus katki. Aaret kätte ei saanud, viisime katkise abivahendi tagasi ja nüüd oleks kena, kui peitja asja üle vaataks. Idee on suurepärane ja ma usun, et paar aastat tagasi võis ka ümbrus ilusam olla.

 8 

Iroka poolt tagasihpidlikult väljendatud segased asjaolud on tegelikult minu põhjustatud käkk. Selline eepiline lugu siis:

Kõigepealt üritasime aaret otsida Geojaanipäevale tulles. Saabusime mööda radu, mida minu punane sidrun edukamalt läbis kui sinine džiibikujuline Škoda. Esimene punkt oli lihtne - koordinaat käes ja suund selge. Kuna hakkas sadama, siis otsustasid teised ikkagi autosse jääda, kuigi oodata oli head asja. Läbisime Andreaga natuke märga heinamaa serva ja otsustasime siis, et kui me ei taha just üleni märgadena geoüritusele jõuda, jätame parem pooleli.

Nujah. Tagasi geoüritusel, avastasin et esimene asi on kadunud - minu auto esimene numbrimärk nimelt. Suure tõenäosusega jäi see kuhugi selle aarde juurde maha, sest kuigi läbivus on masinal hea, kipub ta sealjuures aeg-ajalt mõningaid detaile kaotama. :D Kuid kuna plaan oli tagasitulles niikuinii poolelijäänud asja edasi teha, siis ei tundunud kaotus kuigi hull.

Teisel päeval tagasi sõites lähenesime natuke teiselt poolt ja nubrimärki sain otsida vaid poole tee pealt. Ei leidnud sealt, kus seda kõige tõenäolisemalt vedelemas oletasin.

Suundusin siis aarde poole, sedakorda üksinda, sest Andrea oli sel päeval juba ühe aasta aarde leidnud ning pidas elamust piisavaks. Teekond oli tõeliselt raske, sest nagu logidest näha, pole seal keegi käinud ja mingeid georadu ees polnud. Aga jõudsin kohale ning hakkasin otsima. Ei leidnud miskit. Ületasin ka kraavi, kuigi seda ei pidanud tegema. Ei pidanud jah, sest lõpuks tuli abivahend täiesti mõistlikust kohast välja. Paljulubav abivahend.

Egas midagi, uued koordinaadid telefoni ja marssisin edasi. Teekond läks veelgi raskemaks - näokõrgustele nõgestele lisandus ka raiesmiku oksarisu, nii et sõna otseses mõttes oli püstipüsimisega tegemist.

Läbi häda sain kohale ja leidsin stakantsikuga kaunistatud monumendi. Vinge värk, pole sellisest asjast midagi kuulnudki. Samas aga juhtus see ka ju enne minu isiklikku ajaarvamise algust.

Seejärel asusin otsima, mida abivahendiga pihta hakata. Oma pool tundi või rohkemgi otsisin ja siis võtsin viimases hädas kõne ühele varemleidnule. Kuid ei osanud tema mind aidata, sest koht oli ju muutunud. Ja ei olnud tal ka aardepeitja numbrit käepärast. Siis helistasin teisele, kuid ka tema juhendamise järgi ei suutnud ma abivahendi ühendamiseks vajalikku kohta leida. Ma arvan, et kogu sellele tsirkusele kulus oma teine pooltund. Ära kustuva akuga telefoni abil sain netti ja leidsin aardepeitja numbri, kes mind sentimeeterhaaval õige kohani juhendas. Tänasin ja lõpetasin kõne, et asjatama asuda.

Sain vaid veidi aega abivahendit kasutada, kui selja tagant kostis hääl, mis andis märku, et katapult on rakendunud. Aga mismoodi ja kus, seda ma ju ei näinud, sest olin üksinda! Uuesi abivahendit kasutades leidsin koha, kus aare oli olnud. Jah, just nimelt olnud, sest nüüd oli pesa tühi.

No tore - hakkame otsima! Entusiasim vähenes aga iga minutiga, sest silmini rohust ei leidnud ma midagi aardetaolist. Vahepeal paar kõnet minu ootamisest surmani ära tüdinenud Andrealt ja viimase akuraasuga uus hädaabikõne peitjale. Sain mingi suuna ja tuhnisin seal veel oma tunnikese - ei midagi. :(

Lõpuks lahkusin, sest tundus, et ilma trimmeri või metalliotsijata sealt rohu seest midagi ei leia. Nii et sorry, sõbrad - kaotasin aasta aarde. :( Loodetavasti peitja siiski teab paremini kust nurga alt või kui kaugelt otsida tuleks. Või kui ei, siis lähen ise sinna tagasi, et oma parim anda, et see aare ikkagi taastatud saaks.

Jah, selline eepiline mitteleidmise lugu siis.

Ei saanud trikkidega hakkama.