Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Pärnumaa loodeosas, Vändra vallas, võluvate rabade ja imeliste metsade keskel asub võrratu Kaisma Suurjärv. Järve pindala on 140,4 hektarit, suurim sügavus on 2,2 meetrit, keskmine 1,25. Maaliline Kaisma Suurjärv asub 35,7 meetri kõrgusel merepinnast Lääne- Eesti madalikul. See on nõrga läbivooluga, sisse voolavad mõned kraavid ja esineb rohkelt põhjaallikaid. Järvest voolab välja Enge jõgi, mis suubub Kasari jõkke.
Läänest ja lõunast ümbritseb järve raba. Edelas, põhjas ja kirjdes ulatub järveni soostunud männimets. Veel leidub seal põllumaid, niiskeid puisniite, karjamaid ja soostunud metsi. Kaldad on madalad, enamasti turbased või mudased. Idakaldal leidub ka rähkset kallast suurte rändkividega. Seal on võimalik ka supelda.
Aare ise on loomulikult peidetud laudtee kaugeimasse ossa.
Ümber järve kasvab tiheda müürina pilliroog. Ta annab kaitset paljudele peredele, kes elavad järves või tema kallastel. Paljud veelinnud varjavad end roostikus. Järvel võib kohata sinikael- parte, vihitajaid, sötkaid, tuttpütte, hanesid ja kurvitsaid. Silmailu pakuvad ka luigepered, kes päikeseloojangutel romantilisi hõiskeid kuuldavale toovad.
Kalameeste rõõmuks elutsevad järves särg, ahven, haug, linask, latikas ja angerjas. Kuni 1939. aastani oli järv vähirikas. Madala veeseisuga karm talv 1939-1940 hävitas veekogus palju vähke. Vähki leidus kuni aastani 1957.
Järve kaldale on rajanud kodu koprad, kelle usina tegevuse jälgi võib ümber järve matkates kõikjal kohata. Järve ümbritsevad metsad pakuvad aga varju paljudele metsloomadele. Hea õnne korral võib mõnega neist kohtudagi.
Järve ümbritseb kuue kilomeetri pikkune matkarada, mis märjematel aladel on loodud laudteena. Raba ilu võib imetleda vaatetornist, kaks puhkekohta pakuvad aga võimalust järvevaadete nautimiseks.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
marjad (2), laudtee (2), pikem_matk(>1km) (1), matkarada (1), kalastuskoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2Z21G
Logiteadete statistika:
86 (97,7%)
2
5
1
0
0
0
Kokku: 94
Selle paiga osas ei oleks osanud oodatagi, kui ägeda kohaga tegemist on. Iga nurga peal on meeletult vaeva nähtud ja meil polnud muud, kui imetleda ja kiita. Aastaaeg ja teevalik sattusid sellised, et põhimõtteliselt oleks ka tossuga aardeni jõudnud. Me lihtsate inimeste kombel läksime kummikutega ja moe pärast astusime lõpus porilompi, et kummikud end ära õigustaksid. Aardega kõik korras. Aitäh!
Tänase tähtsa päeva puhul otsustasime ümber järve tiiru teha. Väga äge kulgemine. Aardega kõik ok. Tänud peitmast!
Paar aastat tagasi tulime seda aaret logima, kuid pärast 200m parklast jalutamist pöörasime ümber. Lihtsalt tookord püüdsid sajad parmud meil läbi pikkade riiete ära süüa. Loobusime, et tuleme teisel aasta-ajal tagasi. Nüüd siis valisime parmudest vabama kuu. Laudtee aitab vaid poolele teele, edasi tuleb loha järgida, mis kõrgema veetaseme korral nõuab kummikuid. Tänud!
Leitud Meelega Matkade õhtumatkal ümber Kaisma järve. Tänud peitjale aarde eest!
Käisime Meelega Matkade õhtumatkal ümber Kaisma suurjärve. Kui eelmisel sarnasel retkel magasin aarde maha, siis seekord proovisin tähelepanelikum olla. Aitäh peitjale.
Matk ja aare, suurepärane kombo! Minu/meie 500. aardeleid :) Aitäh!
Mööda laudteed kulges tee muretult aga tee lõppedes oleks vaja olnud kummikuid. Proovin kuu aja pärast uuesti.
Selle aarde puhul on maastiku raskusaste mind pikalt hirmutanud, lõpuks otsustasin proovida. Kõige suuremaks väljakutseks osutus sobiva parkimiskoha ja raja alguse leidmine, selle võiks lisapunktina lisada. Laudtee oli eriti mõnus, kuni tornini veeresin ühel rattal, kui laudtee otsa sai, siis jätsin ratta põõsasse ja jätkasin jalgsi. Mõnus rada viis kohale. Panin nime kirja, otsisin ratta üles ja veeresin tagasi. Aitäh peitjale.
Pikka aega sai juureldud, et kas läheneda sellele asjale üle raba või mööda matkarada. Lõpuks sai otsustatud raja kasuks. Täitsa mõnus astumine nulli ja tagasi, tänud aarde eest!
Minu kaugete ja ääremaa aarete tuur on sujumas plaanipäraselt. Kolmas otsitu. Found it: 19.Jun.2023 11:37 Kaisma Suurjärve/Kaisma great lake. Tulin päta-päta üle krõbeda/kuiva raba mööda rada Ökuli poolt. Puhkekohas uneles kolm noormeest täielikus vaikuses. Neil oli seal "kemps" tehtud, tipi püstitatud ja omale vist ka ööbimiseks telk. Igavese kuhja söögikraami olid nad ka sinna vedanud. Minnes teretasin, tagasitulles aga sain ühe isegi vaikselt rääkima kui otse ujumiskoha poole sammusin. Minu järvekeste suvi sai kenasti siin ka alustatud. Mõnus soe vesi. Aardes oli 2 logiraamatut. Mõlemad korras ja mõlemat vahelduva eduga ka täideti. Sisu oli kuiv ja korras. Tänan.
Küllalt kaua olen kaardil Kaisma Suurjärve poole vaadanud, aga senimaani alati mõne muu sihi kasuks otsustanud. Ega kehva ilmaga ei raatsi kenasse kohta jalutama tulla ka ju. Täna olid kõik näitajad täitsa kümne peal ning polnud enam ainsatki põhjust, miks retke veel edasi lükata. Suurepärane päikesepaisteline ilm, kiiskavvalged kased kevadiselt ererohelisel foonil, mõõdukas tuul lõi veepinnale kerge lainegi sisse. Logiraamatust leidsin lausa eilse kuupäevaga sissekande, mis suhteliselt vana matkaaarde puhul ikka natuke rõõmsalt ja soojalt üllatab. Pealegi nõustun sajaprotsendiliselt dr Pirrri raviteraapia nipiga! Aitäh!
Peale natukest jalutamist mõtlesime üle järve lõigata. Vahepealne sula oli aga jää kihiliseks muutnud ja vahekihi märg ajas kaldale tagasi. Samas matkarada tuli meil värskesse lumme ju ka ise rajada. Ainsaks raja eeliseks olid muidugi kõiksugused vahepealsed uudistamist nõudvad rajatised, millest kõige kauem sai tornis aega veedetud. Peale torni külastust aimatavale rajale tagasi keerates saime pikalt suurte ümmarguste käpajälgede järgi liikuda ja ilvese loomusele mõelda. Peagi olimegi aarde juures ja peale logimist riputasime maast leitud konteineri pisut kõrgemale, et kevadised sulaveed liiga ei teeks talle.
Tagasi otsustsime siiski otse üle järve jalutada.. et ikka kogu aeg saaks uusi jälgi lumme luua :D
Tänan peitmast.
Leitud! Keegi käis ka enne meid. Hea jäljerada, mida mööda sai kõnnitud, lootusega järvele ring peale teha. Aga eelnevad jäljed läksid järve peale. Me ei julgenud lastega üle järve lõigata ja rühkisime edasi. Lõpuks läks laste samm aina töntsimaks ning õues aina pimedamaks, nii et võtsime julguse kokku ja lõikasime üle järve tagasi auto juurde. Kokku tuli ikka 6 km ring.
Päris külm tuul oli järve ääres. Metsa sees oli õnneks soojem ja käies sai ka sooja. Tänud
Peale karude ja Caro toitmist tulime järve ringile.Aitäh!
Tegelikult oleme ammu tahtnud siia järve äärde jalutama tulla ja no, eks see kollane täpp ka siin keset kaarti ikka omajagu segas. Samas ei vii me käigud just tihti siit mööda ja kui viivad, siis pole aega siia järve äärde sisse põigata. Täna võtsime selle aja ning suurelt teelt maha keerates ja kruusateele jõudes ootas ees mõnus veega kaetud liuväli. See on see üks kord või päev neist kahest iga talve jooksul, kus naastrehvist oleks rohkem abi kui lamellist, aga kui pidurit ja gaasi õigesti doseerida, siis saab igal teel sõidetud ja tervelt pärale jõutud.
Parklas ootas meid kaks autot ning nagu veidi hiljem saime tõdeda, olid need kalameeste omad, kes olid ametis keset järve. Täpsemalt siis järvejääl. Kogu järv oli jääga kaetud ning tõenäoliselt piisavalt paks, et otse minna. Samas oli kõik kaetud õhukese veekihiga, seetõttu polnud mõtet minna üritamagi, kuna meil naelikuid all ei olnud. Seevastu võtsime ette matkaraja ja laudtee, nagu ette nähtud. Puhkekompleksi sauna juures, kus laudtee algab, tuli kohalik kutsa meiega kaasa, õigemini hakkas meil ees lippama ja teed näitama. Mis meil ikka selle vastu olla sai, et üks seltsiline on lisaks. Oli meil huvitavam ja küllap temal veel põnevam. Suurem osa ajast käis ta nina maas metsa all ja vaatas omi valduseid üle.
Nii me seal üheskoos matkasime, aardeni ja tagasi ning vahepeal külastasime tornigi. Kui sauna juurde tagasi hakkasime jõudma, kuulis kutsa oma peremehe ATV häält. Küll siis hakkas tal kiire. Õnneks sai ta peremehe kätte ja me ei pidanudki ta kodu üles otsima või hoopis ise teda kodustama hakkama. Täname aarde eest!
Kaisma on juba traditsiooniks saanud. Käime siin pea iga aasta ümber järve ringil ekstreemsusi otsimas. Endiselt meeldib ja on tore :) Aare ka re-logitud, täname!
Siia on tegelikult juba pikalt plaan tulla olnud, kuid noh... pole tulnud. Seekord haarasin siis plika ja hiljem ka ema kaasa ning läksime seda järve üle kaema. Ema muidugi arvas, et ah, korraks järve äärde chillima ja siis kohe tagasi, aga tuli välja veidi teisiti. Laudtee oli korralik (sinnamaani, kuniks teda oli) kuid edasised 700+ meetrit kunagise laudtee asemel olid samuti hästi läbitavad. Olles lugenud eelnevaid logisid ning kuna mingeid ekstreemseid elamusi polnud huvi hetkel kogeda (plätudes, plika kukil), tulime tuldud teed mööda tagasi. Ok, tunnike kulus aarde lähedal ka mustikate korjamisele (ikka jube aeganõudev tegevus- tunniga pooleliitrine pudelitäis :D). Peitjale tänud!
Kena kolmapäevase suveõhtu veetsime ümber Kaisma järve matkates. Kuue kilomeetri pikkuse matkaraja läbimiseks kulus meil 7,8 kilomeetrit ja pea kolm tundi.
Algus oli suurepärane - kenasti kokkupandud laudtee viis meid tornini - ilmselt pärineb see osa teest mitte aarde peitmise ajastust, vaid on ehk mõned aastad tagasi tehtud-uuendatud. Sammusime päris uljalt ja siin võis julgelt heita pilku järvele ja mujale loodusesse. Natuke küll vaatasime ka maha, sest imepisikesi konnapoegi oli rada tihedalt täis - nii nunnud!
Tornist rabavaadete nautimise järgselt viis meid edasi vahva looduslik rabarada, mis oli ääristatud maitsvate mustikatega - juba täitsa valmis saamas. Mõnusalt mustikaid nosides jõudsime peagi aardeni, logisime ja jätkasime teekonda, mis oli veel jätkuvalt sama kena ja mustikaterohke.
Ühelt maalt hakkas aga rada muutuma väiksemaks ja tekkima väiksemaid hargnemisi - meie sammusime aga vapralt samas suunas edasi. Varsti nagu polnudki enam rada. Nüüd oli viimane aeg looduses ammulisui ringi vahtimise asemel telefonist kaardilt järgi vaadata, kuhu me nüüd sattusime.
Nagu selgus - 400 meetrit olime mööda kõndinud kohast, kus oleks pidanud vasakule pöörama jõge ületama, eeldatavasti ikka silla kaudu. Tipa-tapa tagasi ja leidsimegi kõigepealt üsna laia kraavi, kus sillavareme palkidel tasakaaluharjutusi tehes riburada kuidagi üle saime. Edasi tuli kohe ka jõgi, mille ületamiseks teine sillalaadne - käsipuud pidime pigem toetama selleks, et see ära ei kukuks, mitte et sealt ise oleks julgenud tuge loota. Aga ühekaupa liikudes saime siitki üle ja ei lagunenudki rohkem ära.
Uhh, nüüd vast läheb paremaks - kohati läkski, ilus rabarada taas ja järv ka täitsa lähedal. Siis aga läks ala soisemaks ja mets tihendamaks, üritasime minna mööda laudteed, mis pärit oluliselt varasemast ajast - kohati kõnnitav, aga enamasti pidi ikka ja ainult maha vaatama, kas tasub peale astuda.
Ühelt maalt oli teel ees palju langenud puid ja nii me hoidsime järvest ja rajast järjest rohkem eemale, otsides parema läbitavusega piirkondi. Nii rühkides jõudsime korraliku, vähemalt 5 meetri laiuse kraavini, üle mille läks selles kohas üsna õhuke palk ... See ei andnud küll lootust, et meist kõiki kannab.
Mööda kallast edasi liikudes leidsime ühe pisut arvestatavama palgi, aga et minul ja Gerlil puudub igasugune võime tasakaalu hoida, siis tuli metsast leida tugipostid, millega me olime kuidagimoodi nõus selle palgi peale ronima. No ega tagasi ju ka ei lähe! Indrek siis näitas ette, kuidas võiks tulla ja kontrollis ära kraavi sügavuse - õnneks toetus oli olemas. Järgmisena läksin mina, siis Gerli - mõlemad värisesime seal nagu haavalehed tuules, aga üle saime. Lõpuks tuli Talha, kergel sammul mõne sekundiga astus lihtsalt üle ja ei saanud üldse aru, mis pärast neid segavaid kaikaid peaks siin vedama.
See jäi meil teadmata, kas me siis, kui oleks suutnud laudteed jälgida, oleks jõudnud mõne parema sillani või oleks tulnud hoopis üle ujuda ... Me küll liikusime mõnda aega piki kraavi järve suunas, kuid suundusime läbi võssi jälle rohkem alguspunkti suunas, hein ja kõrkjad kõrvadeni, mingist rajast pole juttugi. Koguaeg pidi maha vaatama, sest väiksed kitsad kraavid ja augud olid väga salakavalalt heina see peidus - neist nii mõnessegi suutis meist keegi ikka sisse astuda
Lõpuks leidsime uuesti üles ka laudtee või siis selle, mis seda pisut meenutab. Üks laiem kraavike jäi meile veel ette, sellest läks kaks lauajäänust üle - ei, mitte kõrvuti, vaid üks ühel pool ja teine teisel pool - täpselt keset kraavi oli vahekoht, kus lauad mõnusalt alla vajusid, tuletades meelde ühte kambrisse pääsu filmist Viimne reliikvia. Kuna meil olid targu veel kaasas meie toetuskepid, siis tänu nendele saime kraavist üle hüpata. Siit edasi veidi veel rühkimist ja jõudsimegi õnnelikult oma geomobiili juurde tagasi. Ahh, meil matkast lõbus meel... Ohh, me ei eksinudki teelt...!
Suur tänu peitjale siia kutsumast! Saime kerge matka asemel väga vahva ekstreemse lõpuosaga rännaku.
Viimane tänasel ringil. Helen tuli lahkesti mulle seltsiks siia kaasa jalutama ja korraks ennast vette kastma ning no vau mis koht ja matkarada, tasub tõesti käia, ka korduvalt :). Aitäh kunagistele peitjatele aarde eest ja adopteerijatele elus hoidmast, kahtlemata väärt koht näitamiseks :).
Mööda laudteed tornini. Tornist rabale vaadet nauditud. Edasi oli kummik juba hea valik. Järvele lubatud romantiline luigepaar poegadega oli samuti olemas. Puhkeala ujumiskohas võtsid päikest ilusad prisked nastikud. Meid nad häbenesid ja pugesid kaitsva betoonääre alla. Teielpool ujumisala ääres tegi pardiema õhtus ujumistiiru oma poegadega. Tänud ilusa õhtuse jalutuskäigu eest!
Kirjelduses mainitud laudtee lõpuosa ei suutnud tuvastada, aga laudtee lõpuosast mööda järve äärset rada edasi liikudes aarde leidsin.Logiraamat niiske, kuid logitud saab. Mõnus matkake, Aitäh peitjale!
Selle aarde juures oli kõige raskem leida parkimiskoht. Mõtlesime, et kalamehed, aga neid oli jääl vaid paar. Hoopis matkajad tulid laudteel vastu. Rada praegu väga mõnusalt läbitav, metsa all enamasti kelts. Aare seest pisut kleepuv, kuid muidu korras. Aitäh!
Praegusel hetkel aardeni kuiva jalaga ei saa, sellega peaks arvestama. Meil olid plàtud kaasas. Raja lôpp oli pàris ekstreemne. Maikuus oli rada normaalselt làbitav. Aga oli tore seiklus:)
Siinkandi (Järvakandi kandi !? :-/ ) ainus logimata aare juba pikka aega. Põhjus on proosaline, ma ei suutnud iseendaga kokku leppida, kuidas ma aardele lähenen. Välistasin laudtee kui kõige mõttetuma viisi, kuigi logide järgi on siin laudteel ka emotsioone leitud. Üleüldse mulle need ettevalmistatud matkarajad ei meeldi. Olgem ausad, neid ei saagi matkaradadeks nimetada, sest jalutuskäik laudteel ei ole matk. Hää küll, saime sellega ühele poole. Jäi siis mõte, et talvel üle jää. Aga kui jääd oli, siis ei sattunud siia ja kõik teavad, kuidas jääga sel talvel oli. Ning ikkagi tundus liiga igav see mööda jääd otse nulli jalutamine. Seega jäigi mõneks ajaks mõttesse idee, et tulen süstaga ja aerutan nulli. Aga kuna selle süsta muretsemisega ma ka kuhugi jõudnud pole aga see must täpp kaardil natuke ikka häirib, siis lähenesin hoopis jala läänest üle raba. Auto parkisin aardest täpselt läände kilomeetri kaugusele sihi risti. Oleks saanud tegelikult ka raba serva 740m kaugusele. Viskasin fotoka õlale ja suund rappa. Kraavi ületamine vajas purdeks kuivanud puu paikka sättimist, muus osas oli teekond muretu. Ka jalad jäid kuivaks.
Kaisma järve ääres olen ikka korduvalt käinud. Enamasti mingite ürituste raames ja ka niisama ujumas. Aga teisele poole järve ei olnud veel sattunud. Tänud siia juhatamast, aardega on kõik korras.
Meie tänase päeva eesmärk oli mõnusalt looduses matkata ja just seetõttu valisime selle kauni järve ümbruse. Et emotsioone oleks rohkem, otsustasime liikuda ümber järve päripäeva ja alustasime laudteevabast osast. Tegelikult oli iidvana sammaldunud laudtee jäänuseid siiski rajal veel alles ja nii mõneski märjemas kohas hõlbustas see liikumist. Ilma kummikuteta siiski kogu järve ringi ette võtta ei maksaks. Loodus oli sellel järve küljel säilinud üsna puutumatult ja teekonna jooksul määrasime erinevate äppidega nii metsas ja roostikus siristavaid linde kui erinevaid taimi. Keegi sulpsas ka kalda äärses vees. Kas oli tegu kopra või kellegi muuga, jäi meil siiski teadmata. Peale mõnusat matka jõudsime aardeni, mis paistis juba eemalt ja oli väga heas korras. Natuke segadust tekitas, et logitakse vaheldumisi nii uude kui vanasse logiraamatusse. Ümberjärve matkaga jõudsime ka uue laudtee osani ja käisime ka rabatornis. Oli tõeliselt mõnus rännak ja koos looduse uurimise pausidega kulus aega ligi 3 tundi. Kuid see oli igati meeldivalt sisustatud aeg ja kordaläinud retk. Aitäh peitjatele!
Leitud ja logitud. Aardeni minnes oli parkla ja rada kenasti tühi, muidu poleks kitsale laudteele antud olukorras läinudki. Tagasiteel aga pidime mitmel korralt rajalt kõrvale astuma, et piisavalt vahemaad hoida. Kui inimesed siiagi otsustavad täis parkla puhul tulla, mis siis veel RMK radadel toimub.
Eelmine kord kui mitteleidmas käisin, siis jalutasin ainult laudteed pidi tornini ja kaugemale ei läinudki. Seekord tulime Allaniga ja järve poole hoopis teisest suunast, mööda raba ja järveäärset rada pidi. Teekond oli pehmevõitu, aga ilm oli tuuletu, päike paistis ja varsti paistis ka aare kenasti kätte. Tänud järve äärde kutsumast!
Jalutuskäik aardeni polnud just kõige lihtsam.Jalg kippus pinnasesse vajuma ja lisaenergiat selle tõttu kulus rohkem. Polnudki varem selle järve äärde sattunud.Aitüma siia kutsumast
Uus päev ja eilsest Viljandi tripist veel geopisik sügeles. Tegin raske jõutrenni ära ja pakkisime end Markoga teele. Nii hästi pakkisime, et isegi Kristjani ja geokoer Lexye pakkisime kaasa. Pime oli, tähistaevas ja jäätunud maastik sillerdas lambivalgel. Nii külm oli, et geokoer läbis enamus matkast Marko pões. Enne aardeleidu ja laudteelt maha tulemist külastasime ka rabatorni. Maastik oli üllatavalt märg ja vana laudtee abil kohati kergemini läbitav. Aare oli eeskujulik ja logiraamatud korras. Aitäh peitjale! Oli tore õhtune matk! :)
Uimane pühapäevane hommik lihtsalt nõudis liikumist ja peale hilist hommikusööki ajasin poisid, kellele see matka mõte kohe üldse ei meeldinud, riidesse ja suuna Kaisma poole. Esiti oli raskusi rajale saamisega, kuna vinge mänguväljak peibutas poisse. Peale väikest soojendusronimist hakkasimegi jalutama. Algul üllatatas üsna lihtne maastik - lubatud ju 3,5. Aga eks tuli ka see 3,5 kui laudtee otsa sai. Samas selleks ajaks olid lapsed juba väga rõõmsad ja pigem ise kirusin vesist pinda millel tossus polnud just kõige parem lirtsuda - poistele kamandasin kummikud, aga ise noh.. Nii siis seiklesimegi nulli. Karbi otsimisega kaua ei läinud ja logigi sai kiiresti kirja. Karbist võtsin kaasa kõik söödava, et järgmisel aastal sinna sipelgad ei koliks. Tagasi otsustasime igaks juhuks tuldud teed minna, kuna ringigaga minnes polnud kindel, mis oleks ees oodanud. Võib lugeda päeva kordaläinuks, aitäh :)!
Esialgu oli mõte teiselt poolt järve üle raba aardeni tulla, aga kui avastasime, et järve äärde on tehtud uus laudtee, siis otsustasime selle kasuks. Nii äge puhkeala on siia järve äärde ehitatud! Vaade järvele oli sel ilusal päikselisel päeval fantastiline, laudtee kulges mõnusalt järve kallast mööda ja tornist oli ka kena vaade. Tornis käidud, võtsime suuna aarde poole ja ka see rada oli kenasti läbitav ning nauditav. Tagasi tulime sama teed pidi ja vahepeal tegime peatuse pikniku kohas ning nautisime vaadet. Nii soe oli, et peaaegu oleks ujumagi läinud. Nautisime seda jalutuskäiku täiega. Suur tänu kena kohta näitamast.
Logide järgi polnud soovi suvel mädand laudteed mööda tulla. Tulime parem suuskadel otse üle järve. Järvel on paks lumekiht peal, mis alguses oli kohev ja ei takistanud. Hiljem aga tuli päikese sulatatud tugevam kiht ning siis läks raskemaks. Suusk vajub läbi (pole probleem) libiseb pealmise kihi all ning kui jalga tõstma hakata (sõitsime uisku) siis on raske suuska läbi tugeva kihi tõmmata. Nii mitmeidki kordi sai ühel jalal kung-fu võtteid tehtud. Navigeerisime pisut mööda ja maabusime 70m aardest eemal. Kui praeguse lumega oli aare täiesti lume alt väljas, siis julgen lisada lumega_leitava sildi. Autoni jõudes olime tänaseks 19,6km suusatanud. Arvi käekell luges 15800 sammu (ise asi kui täpselt ta suusatamisel samme loeb). Ta oli tulemusega rahul, ei ole maha kantud päev. Kui nüüd veel ilma peab, siis ühe suusatiiru merel tahaks veel teha.
Jäädvustan siia meie pere seikluse. Enne väikest matka perega ma ei tutvunud matkaraja erisustega, aga oleksin pidanud. Matkarada kulges vaatetornini, kuid aardeni viis kallasrada. Kohalikud teevad radade nimetustel vahet ja sõltuvalt ilmast ning aastaajast peaksid tegema vahet ka külalised. Aga see selleks. Igatahes oli ilus talveilm, mis võimaldas jalutada ja talvist metsaalust nautida. Aare leitud, jätkasime jalutuskäiku eesmärgiga teha järvele ring peale. Pere väikeliige küsis korduvalt kui palju geomobiilini maad jäänud. Tõin ta väsinud pilgule rõõsa ilme teatega, et pool maad on läbitud ja nüüd liigume aina lähemale. Ja siis see juhtus, meie ees oli jõgi lahtise ja pruuni veega. Laiust oma 3-4 m ning purdeks üks ümar libe 10cm läbimõõduga usaldust mittepakkuv palk ning selle kõrval käsipuu paari veest välja ulatuva mädanenud postiga tuge pakkumas. Ilmselge veetakistus perega ületamiseks. Veidi eemalt oli tuulemurd teinud uue "silla", millest mina sain üle, aga laps libises kohe alguses jalaga külma vette ja edasimineku plaanidesse tuli muudatus. Tuli loobuda edasi pressimisest. Hiljem selgus, et see oli üksnes kraav, mitte jõgi. Enge jõgi on 50m pärast kraavi ja selle ületamise tingimused jäidki teadmata, sest asusime tuldud teed tagasi. Lapse rõõm oli näost kadunud, kui mõistis, et tagasitee on pikem kui ennist lubatud. Aga pisuke pidas lõpuni vapralt vastu vaatamata oma külmetavale jalale. Geomobiilis puhurid sisse ja lapsele nutitelefon oma mängudega kätte ning väsimus oli hoobilt pühitud.
Tänud tutvustamast ilusat kohta! Aare heas seisus.
Pühapäev lubas üle pika aja jälle päikest ja plaan oli Kaisma järve äärset paika külastada. Seda et vett on kõvasti oli selge niigi, osad paadidki olid seal pooleldi vee all. Vesi oli kohati laudteeni, aga matk rabatornini oli täiesti käidav ja nauditav, saime raja äärest kollakaid-kukeseenigi. Ühel hetkel jäime seisma kui nägime rajal lahmakat olendit, oli see siis esmapilgul vaadates põder või vasikas või keegi kolmas, aga hirmutas ikka ära küll, siiski osutus loom iiri hundikoeraks ja see maailma üks suurimaid koeri oli tegelikult väga sõbralik peni. Käisime rabatornis ja pärast tegime mõnusa pikniku. Ring ümber järve ja aarde otsimine jääb teiseks korraks.
Täna oli kalastuspäev. Põhitegevus väga edukas polnud. 3 haugi paati ja tagasi kasvama, suurima vast oli napilt mõõdukas. Kuid ega saa siis jätta ka ümbruskaudsete aaretega tutvumist tegemata. Drive in praktiliselt "paadiga". Tänud juhatamast!
Kena kevadine päev väikeseks matkaks. Ilus puhkeala. Tänud peitjale.
Jaanuarikuu ilm oli veidi udune, kuid ilma lumeta ja väikesed külmakraadid olid raba pinnase kõvaks teinud. Sellise ilmaga on on tõesti meeldiv jalutada rabas. Loodus on värviline, tillukesed rabamännid ja kased olid nagu klaasist tehtud. Lähenemistee valikul olime algul veidi eri arvamustel. Mina tahtsin aarde juurde minna idast, Levia soovitas loodest lähenemist. Mõistlik variant on selles situatsioonis, et vanem annab targemale järele. Seega alustasime loodest jalutuskäiku üle raba ja läbi metsatukakeste. Raba peal oli tunduvalt kergem liikuda, sest metsa all oli sammal küll kõvaks külmunud, kuid see oli õhuke kiht ja sageli vajus jalg kohevast samblast läbi all oleva külmunud maani. Kui metsa ja raba ilu oli imetletud, piilusime ka kõrkjate vahelt järvele, kus kalamehed libedal jääl oma hobiga tegelesid. Seejärel leidsime kergelt aarde ja tagasitee üle raba viis jälle autoni. Oli tore pühapäevane jalutuskäik. Tänud nii loodusesse vedajale, kui aarde eest hoolitsejale.
Lähenesime aardele üle raba, sest see tundus mõttekam, kui ringiga minna. Eks ta tegelikult oli üks päris vajuv teekond, kuid see-eest oli vaade järvele ilus. Aitäh!
Kaisma Suurjärve matkarada on rohkem nagu seiklus-, liu- ja ujurada :) Alustasime ringi õnneks vastupäeva, muidu oleks vast loobunud. Üsna alguses haarasime kepid kätte, et vee all oleva laudtee jäänukite olemust kombata. Kohati oli tunne nagu kõnniks vee peal, järvevesi tundus olevat kõrgemal kui rada ise. Vaatetorn nägi ka kurb ja väsinud välja aga vaadet kaemas ikka käisime. Aarde juures oli maastik juba täitsa kandev ja leid sai kiiresti vormistatud, sest ümber järve veel pikk maa minna ja hakkas juba pimenema. Viimane lõik oli ohoo kui põnev. Siin olid koprad kõvasti tööd teinud ja puid langetanud. Laudtee oli kohati puudulik, ei paistnud vee alt väljagi- täitsa kõhe oli. Kokku sai Endomondo järgi 7,9km. Aare oli huvitavas konteineris. V:palli, J:üllatusmuna. Aitäh peitjale!
Tänase pühapäeva planeerisime perega looduses veeta sättisin siia lisa boonusena paar aaret. Eelnevalt korjasime natuke seeni ja suundusime aaret otsima. Aarde vallutamiseks rentisime paadi ja nautisime ilusat ilma Kaisma järvel. Paadiga sai päris aarde lähedale (18m), korjasime mõned mustikad panin logi kirja ning tagasisõit võis alata. Tänud peitjale.
Mnjahhhh.. Kuna paadilaenutus oli oma hooaja lõpetanud, siis pidime jalgsimatka ette võtma. Alguses oli ilm enamvähem- st piserdas vähest vihma, mis ei häirinud. Matk kujunes parajaks jõutrenniks, üpris pikk retk tuli läbida... Lõpuks, kui nulli hakkasime jõudma, tihenes ka sadu. Panime nimed kiirelt kirja ja padavai tagasi. Tagasiteel põikasime ka torni juurest läbi. Lõpuspurdi ajal kiirendasime sammu, sest vihm tihenes parajaks padukaks- geomobiili juurde jõudes olime kõik märjad, kui kassipojad....
Kuna juba üks kord leitud, siis uued emotsioonid teatena. :)
See aare sobib praegu neile, kes:
... soovivad iga ilmaga, eriti vihmase ilmaga, veidi harjutada köielkõndi..
... tahavad harjutada keset suve (või sügist) liuglemist ja uisutamist...
... tunnevad äärmist vajadust kaaluta olekut või siis kergemal juhul kärbeskaalu saavutada...
...omavad häid sõpru (või vaenlasi), kes katki kukutud kondid kokku lapivad ja kaaslase taas parklasse veavad...
... kes teiste logisid ei loe ja omad varasemad mälestused on hoopis roosilisemast ajastust...
Igastahes, kokku võttes asja, siis:
... katki on vist kõik, mis katki saab minna (laudtee siis)...
.. mis pole sirgu, on kas juba kaldu või läheb kiiva Su jalge all ning gravitatsioon lisab oma osa..
... kõik sillakesed pole veel päris katki...
... vaatetorni juures soovitakse järve ümbruse arendamiseks helistada numbrile 9 palju nulle ja taas 9 ning annetada 25 KROONI. ;)
... vaatetorni käetugi on illustratiivse loomuga. ;)
... vaade on siiski alles...
... trepile tasub läheneda ettevaatlikult, kuid siiski uljalt, justkui vasikas uuele väravale..
Aare on aga nüüd ilusam, kui nelja aasta eest. Kena, kuiv ja puhas. Sai minugi nimi sellesse logiraamatusse.
Tagasiteel hakkas taevast vett alla kallama. Polnud enam vahet, kas laudteel või laudtee kõrval. Üks vesi puha. Silmad ei seletanud nagunii mitte muhvigi, prillikandjad teavad seda vihmasaju imelist efekti. ;)
Ja kui lõpuks majakesed paistma hakkasid, siis oli ikkagi õnnis tunne küll. Ära käisime ja isegi keegi oma konte ei murdnud. Imelise liikumise tulemusel välja väänatud õlg oli lausa tühiasi, tingimusi arvestades. :D
EVEJ. Vaid ports magedaid mustikaid, hapusid jõhvikaid ja pangepõhjatäis seeni tulid kaasa...
Aitäh! Oli meeldejääv retk!
Antud aarde puhul olin pikalt kahtleval seisukohal kas minna või mitte. Olles Kergu kiriku ära külastanud, siis keerasin ikkagist südamerahuga järve poole. Esimesena asjana küsisin ühelt kohalikult mis seis matkarajaga on. Vastuseks sain, et tema käib ainult paadiga, kuid, et teisel pool järve puhkelaua juures paistab täitsa hea. Seadsin sammud matkaraja alguse suunas. Paatide randumiskohas ei saanud aru, et kas see on ka boonuseks matkarada või mitte. Kõndisin mööda jõe kallast tagasi ja veendusin, et eelmine kahtlane koht siiski vist see õige. Esimesed 200 meetrit mööda laudteed sain aru kuivõrd amortiseerunud see on. Osad plangud risti-rästi, osad on muundunud kiikedeks ning mõnes kohas tuli teha ennast sulgkergeks, veendumaks, et jalgualune peab. Lisaks pidin päris palju vahetama tosse kummikute vastu ning teisipidi. Rohkete joogipauside saatel olin üks hetk jõudnud istumiskohani. Tõepoolest, seal on viisakas laudtee. Kõige parem tervel teekonnal. Matkarada andis meeldiva võimaluse külastada ka raba, haarasin võimalusel sarvist ja ei pidanud kahetsema. Mõnus vaikus ja kena vaade. Jäin vist aga liiga mõnulema, sest tagasi järve ääres suutsin oma kardetud kukkumise ära teha. Plank kiikus hoopis külje peale ja samal ajal oli talla all märg sammal mis libises plangu pealt ära nagu seep. Nii ma siis külili olles vandusin natukene ja edasipidi olin palju ettevaatlikum. 400 meetrit enne aaret sai laudtee otsa ja hingasin kergemalt aga peatselt sain aru, et parema meelega oleksin olnud laudteel. Tossud ja spordisokid ei ole hea kombinatsioon kui on põlvekõrgused mustikad ja kohati salakavalad pehmed märjad kohad. Nulli jõudes lõid jalad tuld. Aarde leidsin kärbeste ja parmude saatel kiiresti üles. Edasi pidin otsustama kas sama teed mööda tagasi või riskida ja proovida teistpoolt järve. Sisetunne ütles, et paremaks vaevalt läheb. Nüüd oli õnneks teada kõik ohtlikud ja ebamugavad kohad laudteel. Seetõttu möödus tagasitee ülimalt kiiresti. Vahepeal olid aga järvele tekkinud tugevast tuulest lained ja vee kohal ei paistnud enam päike vaid suured äikesepilved. Poolel teel tagasi kuulsin esimest mürinat ja see andis veel omakorda kiirusele kõvasti juurde. Umbes 20 meetrit enne autot tundsin esimest piiska enda põsel. Pärast autosse istumist aga kallas taevast padukat. Kokkuvõtteks võib öelda, et oli küll natukene raske kuid pärast tagasijõudmist oli tunne väga hea. Tänud!
Tekkis idee selle aarde juurde jalutamiseks. Hakkasime mööda laudteed liikuma ja kohe olime jalgupidi vees. Peaaegu pidime loobuma kui Kleone käis välja hullumeelse idee minna otse üle jää. Kuna järvel kalamehed olid minust poole suuremad, siis julgesin ka mina proovida. Ei saanud veel pooligi naistejutte aetud kui oli edasi-tagasi käidud. Tänan aarde eest ja Kleone sind, et selle aarde valisid tänaseks!
Vabastame esikoha järgmisele kauem leidma aardele. 868 päeva pärast viimast leiulogi kribasime oma nimed kell 12.20 raamatusse, mis oli muideks väga heas seisukorras nagu ka kogu aare.
Parkisime järve äärde ja esialgu mõtlesime minna mööda matkarada ümber järve. Kahjuks oli rada väga vesine ja peale mitut korda poolde säärde vette vajumist ja lihtsalt ukerdamist otsustasime minna mööda järvejääd. Kindlamaks tegi astumise järvel olevad kalamehed. Toikaga sai kindluse mõttes ühes jääaugus jää paksust mõõta, mis kalda lähedal oli vähemalt 20-30 cm. Päris mõnus astumine oli ja peagi olime aarde juures. Tagasitee kulges veelgi kindlamalt mööda jääd otse parklasse.
Kohe võin õelda, et aarde mitteleidmise põhjus ei olnud seotud aarde endaga.
Matkarajale, mis viib ümber järve, asusime teele päikeseloojangu ajal kell 22:20. Teele asusid mina, Ando, Kadri, Marko ja kaks vaprat last - Aale ja Marje. Teised rattamatkalised olid aga eelmisel kahe päeval läbitud kilomeetritest väsinud ja jäid Kaisma Suurjärve puhkekülla püstitatud telklaagrisse olesklema. Naljatades jagati juba matkarajalt pimedas Kaisma rabasse eksinute asju või organiseeriti päästeoperatsiooni.
Esimesed sammud puhkekülast lõuna poole suunduval matkarajal ei olnud paljutõotavad. Järve kaldal lookles kitsas, märg ja pehmevõitu rajake. Rajale olid langenud mitmed järvekaldal kasvanud puud. Arutasime võimalust ringi põõrata ja laagrisse naasta, kuna teadsime, et teine pool teekonnast kulgeb pimeduse rüpes. Tagasipõõrdumist kaalusime ka edaspidi iga uue takistuse ilmnemisel.
Jõudes laudteele tõusis kõrgele lootus ettevõetud teekond edukalt läbida. Lootus kahanes aga iga sammuga kolm korda kiiremini kui oli tekkinud. Laudtee oli osaliselt katki, laudtee kõrval laius vesi ja pilliroog kooldus üle raja, peites mõnel lõigul laudtee täielikult ära. Organiseerisime ümber matkajate rivistuse, paigutades lapsed, kes algselt rivi lõppus lonkisid, matkaliste keskele.
"Kopra maja" juures maiustasime murakatega. Murakaid võis ka edaspidi olla, kuid hämaruses enam meie neid ei näinud. Veidi peale Endla jõe ületamist lõppes laudtee ja matk jätkus männimetsas.
Geopeituse aarde juurest mõõdusime peatuseta, kuna ei teadnud eesoleva teelõigu läbitavust pimedas. Samal põhjusel jäi käimata ka vaatetorni juures. Nüüd on veidi kahju, et need kaks asja jäid nägemata, kuigi tegelikult oleks jõudnud küll. Kuid matkarajal tehtud otsused peatumata edasi liikuda olid nendele eelnevaid asjaolusid arvestades ainuõiged.
Järve põhjakaldal jõudsime jälle laudteele. Selleks ajaks põlesid juba kõik kaasavõetud lambid.Teed valgustasid ka jaaniussid. Omavahelist juttu katkestasid suvalises kohas fraasid: "tee katki paremalt", "kaldu vasakule", "kõik katki - suur samm", "mäda sild - üks korraga", "seis", "pudel" (tegelikult "puu teel", mis muutus ühe keelevääratuse tõttu edaspidi pudeliks) j.n.e. Matkarajalt naasime kesköö paiku.
Oli väga meeldiv matk õhtupimeduses. Terve tee oli seltskonna meeleolu kõrgel. Sai nalja ja räägiti ka õudusjutte. Vaated peegelsiledale järvele olid lummavad.
Kontrollkäik üle järve mitmel eesmärgil (kellele murakad, kellele kala) võimaldas ka aarde üle vaadata. Oli teine hea tervise juures ja ikka otsijaid ootamas. Sõjasaagiks ämbritäis murakaid, pannitäis ahvenafileed ning pikemaks kasvamist ootav hauginolk. Kõigele lisaks - ihuvärskenduseks võrratu suplus, jahutamaks vähi kostüümi. ;-)
Viimati sattusin Kaisma järve äärde kolm aastat tagasi. Laudrada oli siis veel täiesti ohutult läbitav. Praegu on aga see üsna sandis seisukorras, tuleb ettevaatlik olla. Aare ise on tibens-tobens. Kohalik halli habemega härra juhatab ka Ökuli juurde kui vaja. V: GC J: päikeseprillid, mis aarde lähedusest leidsin.