Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 4.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Antud aare asub Mohni saarel, tuntud ka rootsipärase nimega Ekholm. Saare rootsipärane nimi pärineb saarel kunagi kasvanud pärna-tammemetsast. Kunagise metsa jäänukina on saarel alles looduskaitsealune Mohni pärn, mis on ainukene kogu saarel.
Saar ise on 62,5ha suurune ja saare pikkus on 2,3km ja laius 250m.
Saar asub Lahemaa rahvuspargi territooriumil, seega tuleb arvestada rahvuspargi külastamisel kehtivate
reeglitega
.
02.09.2023 leidsid GC-s loginud mängijad 15 m nullist üles aarde esialgse asukoha karbi koos logiraamatuga ja panid selle praegusese aardega kokku. Ehk praegu on aardes nii vana kui uus logiraamat koos.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://et.wikipedia.org/wiki/Mohni
Aarde sildid:
väikesaar (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2Y4W6
Logiteadete statistika:
81 (100,0%)
0
5
1
0
0
0
Kokku: 87
Tulime tööasjus. Ikka uudistama, milliseid taimi saarel leidub. Ja ehk õnnestub ka veidi nurmikate, timutite, ristikute vm seemet uute sortide aretuseks kaasa koguda. Ah, kui põnev saar! Kõigepealt ülimalt lahke saarevaht, kellega pooled meist olevat kümmekond aastat tagasi talvel üle jää tulles kohtunud. Ja siis veel nii mitmekesine loodus, ja oh mis võimas pärn! Tallasime ikka kõige kaugemasse nurka välja. Teel leidsime nii aardeid, seemneid, huvitavaid kive kui mõnusaid ujumiskohti. Suur aitäh peitjale!
No kohe üldse ei mäletanud, et kunagi selle aarde juba leidnud olin aga tundub, et logid ei valeta.
Saarel võttis meid vastu väga muhe saarevaht, kes andis meile info, kuidas saarel liigelda, mida vaadata, kus ujuda ja, et saare üks suuri muresid on prügi leidumine looduses. Alustasime siis saare aarete otsimise ja leidmisega, tegime mõnusa pikniku, ujusime nii saare põhja kui ka lõunakaldal, korjasime suure kastitäie prügi kokku, nägime ühte surnud hüljest, ronisime väikeste ja suurte kivide otsas. Meile väga meeldis.
Minu esimene aare üle pika aja! Aga Mohnile tulles oli kohe selline tunne, et peab mõne aarde ka ikka leidma. TFTC
Eile küsis Krissu, et kas tahan täna Mohnile tulla. Loomulikult. Esimene aare siin kambaga. Aitäh!
Tegime ka väikese merereisi Viinistust Mohnile, kus saarevaht Mati meid sõbralikult vastu võttis ja matkatee otsa kätte juhatas. Käisime pärna paitamas ja nautisime saarel avanevaid vaateid.
Pärast matka otsustasime natuke jalga puhata ja geopeituse kaardi lahti lüüa. Kuidagi oli õnnestunud ennast puhkama sättida 20 sammu kaugusele aardest, nii et leid tuli ootamatult kiirelt :) Tänud!
Pakuti võimalust Mohnit külastada ja õnneks õnnestus asju sättida nii, et jõudsin ka õigeks ajaks sadamasse.
Esimese geopeituse punktina tulime siia, aaret taastama. Teistel komplekteerisid kena aarde, mina võtsin uued koordinaadid.
Pärast saarele ringi peale tegemist külastasime ka aarde nimikangelast ning õnnestus ka kuulda, mis oli saanud kunagistest saarel olnud pärnadest ja tammedest.
Väikesaar, mille külastamisega meil olid omad plaanid ning ilmataadil selle meile võimaldamisega omad. Aga täna õhtul saime tulekuloa ikkagi kätte :). Esimene peatus sai tehtud siinse aarde eelmise pesa läheduses, muljetavaldavat puud ennast nägime alles vahetult enne ärasõitu ja saare teises servas :D. Kaaslased taastasid aarde, mina klõpsisin sellest pilte :), aitäh Ovele aarde eest.
Geopeitur teeb plaanid ja Ilmataat kujundab need ringi. Kui juba kaks korda oli hr Ilm meile tormi korraldanud ja meie Mohnile mineku plaani rikkunud, siis kolmas kord otsustasime kavalad olla. Pika plaani pidamise asemel tegime eksprompt mineku täna õhtul. Väheke turris (nii soengu kui tuju poolest) paadimees viis meid saarele ja kinnitas, et ootab meid ka seal niikaua kui oma asjatoimetused tehtud saame. Esimesena võtsimegi suuna sellele aardele. Olime juba varem Ovega kokku leppinud, et taastame aarde ja kõik vajalik oli kaasas. Vanas peidukohas on palju puid maha võetud. Algul tekitas selline lageraie nii väiksel saarel hämmastust, kuid hiljem lugesime infotahvlilt, et nii taastatakse kukemarja kasvukohti. Aardekarbi panime allesjäänud metsatuka serva. Saaretuuri lõpuks otsisime üles ka aarde nimikangelaseks oleva Pärna. Ühtegi viita sellele ei suunanud, üks tagasihoidlik rajake siiski soovitud suunas läks ja nii me muljetavaldava puu ka leidsime. Aga, kes seda spetsiaalselt otsima ei lähe, sellel jääb see küll tavapärase saareringi ajal nägemata.
Kui juba Viinistul ööbisime, siis tahtsime ka Mohni saarel ära käia. Hotelli adminn sai sadamakapteniga kokkuleppele ja saime kogu perega tavahinnaga kenasti saarele. Kapten oli sõbralik ja teel saarele rääkis kohalike külameeste kunagise rikkuse saladustest. Saare peal olemiseks leppisime kokku 2 tundi. Suundusime kohe matkarajale ja siis esimese aarde juurde. Veidi sai nullis tiirutatud, siis vihjet vaadatud ja oligi karp käes. Loodus on siin ikka teistsugune kui kesk-eestis. Ja praegu ka värviline. Nagu jalutaks kiviktaimlate vahel. Tore, et siia on aardeid peidetud. Täname!
Kohalikule paadimehele mustalt sulli ja olimegi järsku saarel. Ma tõsiselt lootsin, et pole vaja erivarustust nagu ronimisaarete puhul. Sest on juba selliseidki ju saartele tekkinud ja ei mulle selline jama meeldi. Niigi raske saada saartele ja siis tassi veel mingit spetsvarustust kaasa? Jäägu need erivarustusega asjad mandrile, kus on võimalik igalühel tassida nulli, mis talle meeldib.
Siin aga oli väga mõnus aaret otsida ja üldse on Mohni õitemereajal lihtsalt fantastiline. Aitäh!
Tormi tôttu ära jäänud Pakri matka asemel leidsime ennast hoopis Mohnilt. Aega oli küll vaid napp kolm tundi aga sellest piisas saare “tühjendamiseks”. Aare oli kergesti leitav.
Seoses ühe vahva üritusega sai Mohni saarele esimest korda sõidetud. Muidugi otsustasin ma ka aarded üles otsida, millised on peidetud sellele saarele. Ilm oli väga kuum. Tõeline suvi ja nauding! :) Kui vees oli saanud mõned ringid suplust ära teha, võtsime jalutuskäigu ette. Saar on ilus ja vaated imeilusad! Selle aarde leidsime täpselt vihjele vastavast kohast. Aitäh peitjale!
Sõit saarele oli mõnus rahulik, tagasitee oli vähe merelisem tunne ja veidi pritsis vett üle paadiserva ka. Randusime liival ja alustasime matka mööda ägedat laudteed. Peale Linnuraipe ja Vintsi aarde jäi saare viimaseks Ekholm. Aare kenasti leitav ja kui ka logitud, siis muidugi vaatasime ka pärna üle ja jalutasime majaka juurde, uurisime sealseid majutusvõimalusi ja lõpetuseks jagasime oma aega ka kohaliku kuke ja kanadega. Jalutuskäik saarel oli super ilus ja igati mõnus tunne jäi sellest väikesaarest. Tänud saarele kutsumast!
Kui ma paar aastat tagasi avastasin, et logisid saab lugeda ja mõned päris huvitavad, siis jäi mulle silma, et ühel saarel on kass, keda kõik toidavad ja kes kõik seepeale ärasööb. Aasta siis oli 2011. Asi meenus alles saarel ja loomulikult sisaldas mu seljakott igasugu vahetusriideid ja omale kõlbulikku sööki aga Miisule ei miskit. Samas ega me teda ennast näinud ka. Samuti polnud ka 6 rebast, ju ta need oli pintsli pistnud.
Elavaid hingi nägime aga küll. Keset platsi laut ja kanad! Täiesti müstiline, hiiglaslik kukk oli ka. Katkusin rohtu ja söötsin neil kõhud täis ja oligi aeg lahkuda. Lahkuda kohast, mis jäi hinge. Tänud, Ove kutsumast, tuleks siia küll ja veel!
Jõudsimegi oma matkaga viimase aarde juurde. Ilus koht aardele valitud. Edasi kõndisime majaka juurde ja imestasime, et Mohni pärna juures aaret pole. Kaardilt aga näen, et see jääks 160m sisse. Kõige huvitavam oli mõistagi majaka ja kanade juures, neid ei osanud küll saarelt oodata. Kui tiir peale tehtud, siis läksime tagasi paati ja kärutasime Viinistusse. Igati hea tuur tuli.
Hommikul vaadatud ilmaprognoos tõi mõtte, et just täna pean ma saarele saama. Tegin kiire kõne Viinistu sadamasse ja veetakistus polnudki enam teema. Leidsin ka omasuguse veel uue geopeituri, kellel kindlasti olid saare aarded leidmata. Pisut provianti ja tormijakk kotti ning teele. Viinistu sadama lähedalt tabasime teolt Caro ja Karuonu ning seltsis Gulliveri aarde juures asjatades jõudiski kätte pardale astumise aeg. Pilvine ja jahe Viinuistu jäi selja taha ning päikseline, soe ja kaunis Mohni võttis meid külalislahkelt vastu. Kapteniga taaskohtumine 3 tunni pärast kokku lepitud, oligi aeg esimese aarde suunas liikuma hakata. Ekholmile iseloomulik taimestik on ajajooksul oluliselt muutunud. Ei olnud enam näha ka munkadest mereröövliteks saanutest märkisid. Aare seevastu peesitas rahulikult oma pesas ja kutsus lahkelt logima. Tänan kutsumast.
Hommikul une ajal tuli kõne, et lähme saarele... veidi meelte segaduses võtsin 5 minutit seedimiseks ja nii mindud saigi. Tripp oli lahe ja saare saime vägagi kiiresti puhtaks, aarde leiuga probleeme polnud, tänud :)
Uus väikesaarte minu jaoks kiire tutvus hoonete ja pärnaga kiire logi ja päikest nautima tore saar oli:-)
Lahemaa tripp 33. Kaatriga randudes võttis meid vastu Mohni saarevaht Mati. Kuum suveilm oli saarekesele toonud ohtralt rahvast. Kes telkisid, kes sukeldusid, kes olid oma kaatrid randa ajanud, sita muusika põhja keeranud ja end jalutuks joonud. Eks igale oma, aga selline helireostus on küll viimane asi, mida ühel saarel tarbida sooviks. Kusjuures ei olnudki venelased, täitsa eestlased. Aga ok, meie astusime maale, leppisime kokku, et paadimees tuleb meile 3h pärast järele ja läksime kohe omi asju ajama. Uudistasime natuke majaka juures ning seadsime sammud aarde suunas. Leid liiga kiire, karp paistis kaugelt, kuna vedeles täiesti avalikult vihjeobjekti all. Panime logi kirja, ühe fototeemalise TB aardesse fotokursuslasi ootama ning peitsime aarde natuke varju ära. Et igale uudistajale kohe silma ei satuks. Edasi võtsime suuna mööda saare idakallast Mohni vintsi poole.
Majakaümbrus uudistatud, alustasime sellest aardest. Natuke tiirutamist ja leitud ta oligi. Tänud peitjale!
Tahtsime mingile väiksele saarele kolama minna, valituks osutus Mohni. Tegime suht tervele saarele tiiru peale. Robi väsis küll lõpuks ära ja Timmu pidi teda natuke tassima, kuid üldiselt oli ta väga tubli.
Saar ise oli väga lahe. Meil jäi üks aare küll leidmata, kuid arvasime, et pole hullu, küll me siia tagasi tuleme...
Tänud peitjale.
Jaanipäeval oli hea plaan minna mõnele väikesaarele aardeid otsima. Kuna enamasti on väikesaartel poole suveni liikumiskeeld, siis sai seekord valitud Mohni.
Saarele jõudes tuli kohe sadamas vastu merepolitsei patrull, kes uuris saarevahilt, kui palju inimesi võiks jaaniööks saarele jääda. Enne meid oli saabunud üks paatkond, kes kindlasti plaanis jääda. Meie teatasime, et jääme paariks tunniks. Lahe peal tiirutas veel üks tümpsuvas peomeeleololus väikelaev, aga kui me saaretiiru lõpetasime, lahkus see päälinna suunas.
Aare suurepärases korras, kuiv ja hästi leitav. Ainult sääsed on siin suuremad kui mandril. Söövad vist siin maasikaid ja vaarikaid.
Kena koht. Tänud peitjale.
Tore, et nii väikesele saarele lausa kolm aaret mahub. Aitäh!
Vähe on aardeid,mis nii avalikult maas lebavad. Väikesaarte eelis. Aitäh.
Ootamatult avanes võimalus juba teist korda see aasta siia saarele seigelda. Esmakordselt 17.06 (allpool logist meenuvad mitmed näod, kes samas paadis suvel saarele tulid:), ning nüüd enne uut aasta, mil suht öö enne paadisõitu uuriti kas sooviksin. Nagu hell yeah!, Mohni on nüüdseks vaieldamatult ühtede mu Eesti lemmik saarte hulgas, kogu see mitmekesine maastik ja mõnus atmosfäär ning palju muud. Saarele saime ühe kohaliku paadiomanikuga, ilmaga läks ka täppi, maru ilus päiksetõus ning tagasiminnes saime ka laineid. Aardeleid tuli lihtsalt, peale Mohni ingressi portaali hõivamist suundusime otse kuuseotsingule. Karp jäi kiirelt silma, täitsa varjeta, katsin ta hiljem veits rohkem kinni. Nännivahetust seekord ei teostanud, tänud peitjale!:) See saar väärib veel rohkem aardeid:)
Saarel külastasime kokku kolme aaret, millest esimene 2.0, teine 5.0 ja see siin miskipärast 4.5 :o) Kuigi reaalne pingutus kõigi juures üsna sama ju. Arvan, et 5.0 oleks kõige õigem, sest regulaarset ühistransporti siia ei käi ning 4.5 suvel ilma kalipso ja lestadeta on jõukohane ikka väga vähestele, sedagi Eesti oludes vaid erakordselt soodsa ilma korral.
Kui geoprogrammi ametlik osa läbi, siis liikusime Marise juhatusel mööda rada edasi ühe Mohni peamise vaatamisväärsuse juurde. Antud hetkel võinuks seda ka haistmis- ning kuulmisväärsuseks nimetada - magus lõhn ja mesilindude sumin jõudis kohale samal ajal kui suursugune pärn täies ilus silma paistis.
Matkarada tõi ilusti kohale. Peale aardeleidu jalutasimelõhna järgi pärnani ja tegime ümber selle jõuringi. Aitäh!
Mänd, mänd, mänd,mänd, mänd, kuusk,aare. Tänan peitjat.
Jalutasime mööda RMK poolt tähistatud rada, mis tõi peaaegu aarde juurde välja. Aare logitud tuli mõte, et kindlasti peaks üles otsima ka selle suure pärna, mis on üheks uhkemaks Mohni vaatamisväärsuseks. Suundusime edasi mööda rada kuni lõi ninna hästi tugev pärnaõite lõhn. Geopeiturinina ja lõhna järgi sai see pärn üles leitud. Tegime puule kalli-kalli ja siis laisal sammul tagasi sadama poole oma paati ootama. Tänud peitjale ning kõigile toredatele kaaslastele, kes minu kutse saarele tulla vastu võtsid :)
Mohni kolmanda aardega läks kiirelt, täname.
Leitud ja logitud.
Mohni saare kolmandaks ja viimaseks aardeks jäi Ekholm. Logisime lihtsa aarde ja edasi tuli vaba kava. Vaatasime üle suure pärna mis lõhnas imeliselt ja sumises valjult. Tagasihoidlik majakavahtide surnuaed sai ka nähtud ja edasi ootasime saare keskuses oma paadikorda. Aitäh peitjatele ja sõidu organiseerijale!
Valmistusin juba kuuse otsa ronimiseks, aga see kord läks õnneks. Tänan.
Kui raske on mändide vahelt ühte kuuske leida? Topsi järgi käis seekord Annabel.
Mohni on minu jaoks üks Eestimaa ilusamaid saari, nendest kus käinud olen. Olen siin varem kaks korda olnud, viimati vist kümme aastat tagasi. Seekord oli kohe eriti mõnus,sest lisaks olid veel toredad seltsilised, ilus ilm ja karbid peidus. Tänud kõigile asjaosalistele!
MTÜ Krista Reisid korraldas meile ilusa päikselise reisi Mohnile. No on ilus see saar! Uskumatult ilus. Nii vahelduvat loodust pole me veel kohanud. Ümber saare matkates kohtasime:
* kiviklibul huumusmättal aasataimed
* edasi kadakapõõsad segi kibuvitsaga
* rannamännid kivimürakate vahel
* kesk saart lehtpuu vöönd
* liivaluited nõmmeliivatee saarekestega
* liivarand nii roostiku kui palja liivaga
* männimets kahe kuusega
* üks pärn
* metsmaasikad, igal pool
* sadamas üks vahva mees ja tuletorni juures jõuluvana, kel maasikatops täis sai ja meile huvitavat juttu vestis.
Vaadake ise: https://youtu.be/sbc62nU58aE
Kokkuvõttes oli väga tore saarereis. Väga sobiv seltskond, lahkarvamusi ei tekkinud, jutte jätkus rääkida kõigiga ja kuigi retki on olnud ka ennemgi on siiani olnud huvitav ja tore selle seltskonnaga retkeil käia. Kui sinna taustaks on veel imeline ilm koos kordumatult kauni ümbruskonnaga, siis justkui veedadki päeva või siis tunnid paradiisis. Peale viimast logi jäi aega tagasisõiduni, kuulasime jutte saare ajaloost. alates kassist kes kedagi ei kartnud, vahepeale seiklus 7 rebasega kes saarele jäävangi jäid ja siis kogu saare pesitsevatest lindudest puhtaks sõid, kuulsast sokust kes saart mööda luusis ja oma kaaslast muudkui otsis. Kui saarele saabusime oli siit lahkusmas just seltskond kellel oli kaasas suur kausitäis mureleid. Minu küsimusele, et kas tõesti saarel kasvavad ka niiahvatlevad murelid vastati mulle, et otsi parem maasikad. Nii oligi maasikaid leidsin mureleid mitte
Külastasime Tammesaart, Monasaart, tuleneb saksa keelsest Mungasaarest, rootsi keeles Ekholmi saart. Mõnelt kaardilt võib leida Eru lahe asemel Munga lahe nime. Saarel elab saarevaht Mati koos naisega, kes oli meil saarele jõudes kenasti vastas ja jagas oma teadmisi-soovitusi saare asjus. Matkasime väga kaunil Mohni saarel laudteel, kadakais, kiviklibul, liivarannal, suurtel kividel ja jõudsime tagasi tuletorni juurde. Tänud peitjale.
Teel leidsime hulgaliselt metsmaasikaid ja ülisuuri konnasid. Pärnapuu oli vana ja võimas. Suur ja rahulik. Kahju, et teiste pärnade elutee teisiti läks. Aare oli nimest hoolimata (ek-pärn) millegipärast hoopis kuuskede juures, aga kenasti kuiv ja alles. Aitäh aarde eest!
Pärast jutustasime jõulutaadile sarnaneva vanema härraga, kes saarelt maasikaid korjas ja meile saare ajaloost ning uutest sündmustest rääkis. Väga lahe kohtumine oli!
Pisike piknik sai peetud ja kahjuks oligi aeg saarelt lahkuda. Mina oleks seal rõõmsalt edasi suve nautinud.
Tulime väikese seltskonnaga Mohnile matkama. Siin on nii palju muutunud sellest ajast, kui siin viimati käisin. Majakas ja saarevaht on küll sama ja vana pärnapuu samuti. Uued matkarajad ja laudtee. Nägime palju haruldasi taimi, saime selle aasta esimesed metsmaasikad. Ilm oli suviselt soe, mõned meist käisid isegi ujumas. Kui jõudsime aarde lähedale, tegime Silveriga väikese kõrvalepõike. Aare paistis juba kaugelt silma, ei tea, kas peabki nii olema?
Siin on nii palju avastada. Matkakaaslane Leino ütles: " Mohni on seest suurem kui väljast paistab". Nii see ongi! Meri läks aina tormisemaks ja paadimees ütles, et nii suure lainega poleks ta meid saarele toonudki. Mandri kohale kerkisid mustad vihmapilved ja korraks jäi vaiksemaks,nii et saime ikka maale tagasi.
No kui tulla saarele, siis peab ju mingi logi ikka kirja saama. See ei olnud eriti raske leid. Tänud rajalt kõrvale juhtimast. Käisime kikivarvul, et mitte samblikke ära talluda. Seal ju kõik nii ilus, puhas ja puutumatu. Tänud peitjale!
Sai Teelahkme lasteaia naistega saarel käidud üle tüki aja, viimane kord kui käisin veel geopeitust ei mänginud, seekord siis tuli aardeid ka otsida :)
Ka mul läks selle aarde leidmine võrreldes Linnuraipe mitteleidmisega vägagi lihtsalt - ei mingit okkalist džunglit, laiad laudteed ja tähistatud rajad. Aare kah mõistlikult peidetud ja vihje vägagi suunav, nii et mine nopi vaid üles.
Pleale leidmist suundusin kultuurse inimese kombel tagasi saare idaküljel asuva lahe kaldale, et sealt juba kummipaadiga reidil ootavale purjejaht "Elektrale" tagasi sõita ning esmalt Viinistusse ja siis Kaberneeme purjetada.
Pärast Linnuraipe aaret läks siin ikka väga lihtsalt. Õnneks.. muidu poleks paadile jõudnud.. sest võsas ragistamisest kraabitud jalgu oli merevees ujudes väga mõnus jahutada. Tänud!
Ootasime terve nädala ja jälgisime ilmateadet, et laupäeval oma esimene paadireis ette võtta. Lubati vaikse tuulega ilusat ja sooja ilma. Kuid hommik algas udu ja jahedusega. Mida aeg päevapeale edasi, seda paremaks kõik siiski muutus. Me jõudsime lõunaks päikesepaistelisele ja soojale ning väikese tuulega kaunile Mohni saarele. Randusime liivarannas. Jalutasime tuletorni juurde, et saarevahile oma tulekust teada anda. Majade vahel aga valitses täielik vaikus. Leidsime ühelt viidalt vajaliku telefoninumbri ja teatasime, et asume nüüd saarel. Edasi viis meie tee selles ülimõnusas kevadpäevas esimese aardeni. Aare oli korras, kuigi juba pikalt leidmata. Aitäh vahva aarde eest! Kui te tahate teada, kuidas meie päev ootamatu pöörde sai, siis lugege meie aarde logi ka Linnuraipe juurest.
Mega lahe koht. Vaatamist väga palju. Aitäh peitjale!
Lihtne leid pärast lühikest jalutuskäiku. Aarde juures leidis meid üles ka Mohni Kass (kas ta teadis, et me varem või hiljem selelsse punkti jõuame?). Proovisime teda ära osta poole purgi kassitoiduga, et ta viiks meid otse järgmise konteineri juurde, aga ei õnnestunud - natuke aega rändas ta koos meiega, aga siis kadus kuhugi ära.EV, J: piirivalve embleem ja nööbid (3+3).
Läksime seltskonnaga Mohni aardeid otsima. Ilm oli nii suvine, kui üldse olla saab! Ma olin saarele jõudes nii kärsitu, et panin kohe ees kiirema sammuga aarde poole minema. Teised tulid veidi maad tagapool järgi. Aarde juures olime muidugi kõik koos, aga karp jäi ikkagi mulle esimesena silma. Siis tuli ka kohalik saarekass oma toitu ehk "saarelepääsu tasu" nõudma. Kui mohnikass oli oma noosiga ametis, korraldasid teised geopeiturid fotografeerimise sessiooni. Tänud aarde eest!
Saaretiir [jussikeste] ja [erko]-ga. Esimeses kahest aardepunktist olime veel koos. Pärast aardeleidu liitus meiega kohalik kass, kellele Urve oli varunud saarele kaasa head ja paremat. Jäi teine meile järela vantsima, sest teine pool purgist oli veel kätte saamata. Nii me siis koos läksime saare teise otsa.
Viinistu sadamas küsitakse vettelaskmiskoha kasutamise eest röövellikult 10.00€. Selle eest saab ukerdada ülikitsal ja keerukohaga slipil. Aga mis sa hädaga teed. Ja ilge häda oli ju paadihooaeg avatuks kuulutada ;-) Paat õnnelikult vees, podisesime vaikselt kuni 22 km/h Mohnile (kus ei küsita mingit sildumistasu). Mina vedelesin paadi ninas, et tasakaalustada tagapingi provvasid. Oli kasu küll, sai 5+ km/h juurde.
Jalutasime saarel ligi 5 km, nii et saarekesel sai kohe ring peale. Erinevalt eelmisest külastusest üle jää nägin seekord ka saare elamiskõlblikumat poolt, sadamat, majakat jm hooneid, laudteed, päikesekella jm. Ilm oli selleks lihtsalt super, ei liiga kuum, aga mõnusalt päikseline.
Tavapäraselt korjasime ka prahti kokku, mida kogunes terve kilekotitäis, mille mandrile toimetasime. Vahetult enne saarelt lahkumist nägime ka kohalikku ja mulle vana tuttavat kassi, kes inimesi ja muid loomi sööb (naaberaarde juures minugi käe küljes rippunud, mis pirukaid võrdsemalt jaotada üritas). Talle oli meil kohe spetsiaalne kassipasteet kaasa võetud, mis loetud sekunditega kassi sisemusse kadus. Kass saatis meid veel sadamani, kus saime veel päästepaadis asjatava peremehe-saarevahiga juttu ajada. Kui keegi plaanib ka talle külakosti viia (nagu meie), siis teadke, et alkohol (ka õlu) ei ole enam paar aastat popp, võtke muud.
Tagasitee kulges läbi Palganeeme aarde. Oli vahva merereis, paat pidas vastu ja - kui kõik läheb nagu minema peab - leiab sel suvel veelgi ohtrat kasutust. Aitäh Ovele saare-aarde eest! Aare igati korras, evej.
Avasime paadisõidu hooaja lähimate leidmata aaretega. Scorpioni lasime Viinistus vette ja kurss Mohnile. Saarel me esialgu kedagi ei kohanud, jalutasime saare ainsa pärna juurde ning siis ka aardeni. Kena lihtne leid. Edasi Linnuraipe juurde.