Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 4.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Pealt siiruviiruline, seest kullakarvaline...
Sibul on odav, maitsev ja tervislik (täpsemalt loe lisatud lingilt). No maitse üle ei vaielda, maitse üle kakeldakse… Mina sibulat ei armasta, üks sibulatükk on minu jaoks kui tilk tõrva meepotis ja rikub toidu sootuks. Mina viiks kõik sibulad maailmas kuskile kaugele, raskesti ligipääsetavasse kohta, et ometi kõik toidud ei sisaldaks meeletus koguses seda siiruviirulist ollust. Kuid kuhu viia sibulad?
No loogiline ju: Sibula aare peab asuma Sibulsaarel! Sibulsaare näol on tegemist Soomaa mälumaastikel üles tähendatud kohaga Kuresoos, mis on sobinud arvatavasti mõneks pelgupaigaks segastel aegadel.
Sibula aare sobib otsimiseks ainult neile, kellel on tõsine armastus või vihkamine sibula vastu. :D Kes aga sellisel moel oma meelsust avaldada ei soovi, need võivad oma sõprust sibulaga kinnitada Peipsi ääres või Piirissaarel tsiviliseeritumal moel.
Aare asub ümber kukkunud männi hästi suure juurestiku küljes. GPS-i täpsuses ei saa seal puude vahel kindel olla.
Räätsad võivad abiks olla, kuid hädavajalikud pole.
Kallid sibulasõbrad, ärge siis pikka viha pidage! ;) Head otsimist ja leidmist!
Vihje: Tukkuva nahkhiire stiil.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.terviseleht.ee/200045/45_lauk.php
Aarde sildid:
rabamatk (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2XPB3
Logiteadete statistika:
70 (100,0%)
0
2
0
0
0
0
Kokku: 72
Tulin täpselt kaks aastat hiljem uuesti üle vaatama, kas sibulad on ikka endiselt kaugel rabametsas peidus, kus neile sobiv koht;)
Olid küll. Jään ka endiselt arvamusele, et sibul on köögivili, mis võiks vabalt täiesti kättesaamatus kohas rahulikult omaette kasvada.
Muidu oli tore matk (korduskülastus: Lemmjõe tamm->Sibula->Suitsna raba->ja esmakülastus: Toonoja->Kuresoo->Suitsna talu tammiku).
Algus oli täitsa reibas astumine, päikegi tuli välja meid rõõmustama.
Mina olin ainus, kes julges kahelda, et täna ei saa meil lihtne olema. Sulailm oli oma töö teinud ning loodetud külmakraade ei olnud veel saabunud. Aga õnneks keegi mind ei uskunud ega kuulanud ning ega ma ka siis saanud pikalt hädaldada ega nõrka mängida:) Tegelikult polnud veel põhjust ka, jaksu oli, päike väljas, lumi säras, seltskond tore ja ees ootas kõigest umbes 20 km rabamatka.