Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud Kihelkonna lähedale tuletorni juurde. Tuletorni otsa pole vaja ronida aga kui sa seda soovid, ole ettevaatlik. Tuletorni otsast avaneb ilus vaada nii merele kui metsale.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
ilus_vaade (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2DQK7
Logiteadete statistika:
186 (94,4%)
11
4
2
1
0
0
Kokku: 204
Logiraamat oli täis ja lagunes. Sai kaks lisalehte logimiseks pandud. Torni enam üles ronida ei saa. Kohale jõudsime pimedas ja päris huvitav paik. Tahaks valges veel tagasi tulla, et paika uudistada. Täname tutvustamast.
Tänu sobivale aastaajale suht kiire leid. Talvel poleks siin geopeituse mõistes midagi teha. Peitjale tänud!
Sòime metsmaasikaid, kiikusime kellegi mere äärde ehitatud kiigel, tutvusime varisemisohus tuletorniga ja panime nimed kirja
Torni otsa enam ronida ei lubata ja teavitussildid hoiatavad varingu eest. Karp tuli tornist eemal välja ja puude varjus varingohtu polnud. Lapsed tegid vahetuskaupa ja võtsime ränduri kaasa. Aitäh siia kutsumast, imeilus koht!
Supsasime kõigepealt Abaja sadamas vette - 28. mai ja 28 soojakraadi! - ning siis sõitsime treppi ja logisime kadakpõõsa juure aluse laulu saatel:) Suur aitäh!
Jätsime auto suurema tee peale ootama. Väike jalutuskäik ja logitud
Auto jätsime heaga suurema tee äärde, kuna see teeots, milleni Google meid juhatas, oli tõeline mülgas. Hiljem küll selgus, et teist teed pidi oleks kenasti kohale saanud, aga nüüd kujunes selle aarde külastusest üks mõnus jalutuskäik. Tegelikult pidasin salaplaani täna Kiipsaarel ära käia, aga seda ma veel oma mugust sõbrannale ei öelnud, nii et tema eestvedemisel hakkasime astuma, otsimata muid lähenemisvõimalusi. Oleks ta vaesekene mu plaanist teadnud, oleks ta arvatavasti sellest jalutuskäigust loobunud. Igatahes nüüd siis majakas üle vaadatud, üles ronima ei hakanud. Aare ilmutas end pea koheselt, aga eks lumega oleks ikka probleem olnud. Tänud peitjale siia kutsumast ja aaret peitmast.
Autoga ei julgenud edasi sõita, tundus minu auto jaoks kahtlane läbitavus ja arvan et oli õige otsus. Nii et tegin väikese jalutuskäigu, Algusosa teest oligi sügavad rööpad, edasi oli kena metsatee. Torn, rand ja lähiümbrus üle vaadatud, hakkasin aaret otsima, kuid otsida ei saanudki, jäi kohe silma, lihtsalt vedeles tagurpidi maas. Tundus, et kuskilt kukkunud vist. Logi kirjas, panin karbi 20 cm kõrvale natuke okste alla varju. Aitäh peitjale siia juhatamast!
Suure otsimise ja sisetunde järgi otsides leiab ka lumega. Väga ilus koht on, julgemad ronisid ülesse, aramad otsisid aaret samal ajal.
Leitud ja majaka otsas ka käidud, väga ilus vaade.
Auto jätsin rannaäärese tee algusesse. Tegelikult saab vist teist teed pidi autoga päris majakani. Päris pikalt sai puu ja põõsaaluseid üle vaadata, enne kui karp silma jäi. Võtsin enne talve TB kaasa. Tänud!
Sellele aardele lähenedes tuli mul just üks töökõne ja nii ma Salme pantomiimi saatel rooli keerasin ja mööda väikest metsateekest rahulikult kohale veeresime. Vahepeal sain Salme hoogsamast viiplemisest aru, et võiks auto peatada ja jalgsi edasi liikuda, kuid kuna otsest takistust teel polnud, siis ukerdasime kitsamast kohast läbi ja olimegi tuletorni kõrval. Töökõne ikka jätkus ja selle ajaga, kui mina lõpuks autost välja sain tuli Salme mulle juba karp näpus vastu. Sisu oli väga märg, sest mingi läbivettinud kinnas täitis peaaegu terve karbi. Tuulutasime logiraamatut ja lahtiseid lehti päikese käes ja panime mõned donotiidid kotti. Kogu märja kraami eemaldasime. Tuletorni ronimise jätsime seekord ära, aga koht on kindlasti külastamist väärt. Suur tänu!
Peale Papissaare munakiviteed, olime veidi skeptilised, et kui lähedale me oma sõiduvahendiga siin jõuame. Mulle tundus tee pehmem, teiste arust oli kõva küll. Ühel hetkel tegime peatuse ning jalutasime lõpuni. Tuletorn kõlas pahaendeliselt, hea, et sisse polnud vaja minna. Esmalt ehmatasime adru kogust vaadates, kuid õnneks siiski karbi serv ka paistis. Aitäh! EVEJ
Sõitsime piki kiviaeda nii kaugele kui meie auto lubas ning viimased mõnisada meetrit tegime jala. Väga mõnus rahulik koht oli. Torn aga tekitas tuule käes igasugu imelike helisid ja polnud mingit tahtmist ülespoole ronimist proovida. Aitäh!
See oli küll sümpaatne koht, aare sai hetkega leitud ja kuna meil oli vaja veel õhtuks Tallinnasse tagasi jõuda, siis üles ronimise asemel piirdusime maapealsete vaatlustega. Tänud aarde eest!
Sai vaadatud ülesse ja alla. Otsimisega läks tsipake aega, aga üllesse me leidsime selle. Tänud selle koha tutvistamise eest!
(19) Tahtsime seda külastada, aga lähim tee viis 1,2 km kaugusele ja praeguse kuumaga (28 kraadi) ma lihtsalt ei jõua pikki jalutuskäike ette võtta. Järgmisel korral :)
Täitsa üllatav oli näha sellist tuletorni. Meil vist väga palju polegi neid mis täielikult hüljatud on? Enamuste küljes ikka siiani mingi meremärk vilgub või miskit toimub. Igatahes suured tänud tutvustamast!
Seni kuni teised jägelesid lähenemisviisi üle, sain mina lõpuks augu pähe räägitud, et proovime ikka teist teeotsa ka. Hoopis teine tera, säästsime kohe palju aega või närvirakke. Kambaga otsides teineteise vigu parandades tuli peagi ka leid. Tarmo oli täna endiselt ronimise lainel ning asus taas tippu vallutama. Ma otsustasin koos teistega seda pulli siiski jalad maas jälgida. Vahepeal hakkasid lumepallid taas kõrgustesse lendama. Kuna tuletorn oli kõrge ja enda viskekäsi rikkis, siis ega ei julgenud soorituses kaasa lüüa. Ühel hetkel tekkis siiski uudishimu oma võimekus järgi proovida. Ütleme nii, et kui Kaupo suutis vähemalt ühe palli üle tuletorni visata, siis minu parim sooritus jäi kuskile poole peale.
Tehtud, nähtud. Tänud.
Selle torniga oli Kaupol esiti plaan jah et samal ajal kui meie siia matkame keedab tema makarone. Tegelikult läx aga nii et kui kihelkonnal toiduvarusid täiendasime ja pirukat nosisime tuli ka kohviisu peale. Nii läkski priimus käima kohvivee jaoks. Järgmine hetk oli aga see kui juba terve makkak66k lahti pakiti ia igayks miskit vaaritama hakkas. Kuna siin tegime sellise ekspromtl6una ära siis ei Jäänud ka Kaupol muud yle kui meiega kaasa matkata ;D Tuletorn oli vägev ja kuna sees oli korralik redel siis käisin ikka vaatasin ylevalt kavaate ära. Nyydseks oli ka udu tagasi t6mmanud ja sai täitsa m6nusa vaate yle metsa. Tänud peitjale
Selle tuletornini tulekuks oli Kaupol meile varuks mitmeid versioone;). Kõigepealt pakkus ta end meile makarone keetma jääma ja plaanis meid rohkem kui kilomeetri kauguselt matkale saata. Hiljem proovis meid hoopis kitsale paksu lumega metsateele suunata, et minu sõiduoskust vist testida. Üks aga jonnis ja keeldus selles testis osalemast. Nüüd võtsid Silver ja Tarmo korraldamise initsiatiivi endale ning suunasid meid hoopis normaalselt sõidetavat teed mööda Abaja suunas. Nii jäid makaronid keetmata ja autole oksapesu tegemata. Väike jalutuskäik, millele järgnes selle geotuuri regulaarseks osaks saanud lumesõda. Aitäh siia juhatamast.
Oi, siin oli lahe! Mingitest ammustest ajalootundidest on meeles, et Saaremaa vallutamine olevat ikka raske olnud. Nüüd ajalugu natuke kordus. Saaremaa mees Tarmo läks tuletorni ja mandrimehed Kaupo ja Silver pommitasid teda lumekuulidega. Viskasid mis nad viskasid, a mu meelest pihta nad Tarmole eriti ei saanud. A endal ikka lõbus kõrvalt vaadata, kui ise sihtmärk pole :)
Navi teadis õiget teed ja tõi meid pimedas kenasti kohale. Näha polnud allgi midagi, ega tornistki rohkem poleks paistnud. Piirdusime siis ainult aardeleiuga. Aitäh!
Nulli sõites hakkas autost natukene kahju. Aare ei andnud ka end kohe välja. Kõva 20min otsimist ning lõpuks ta siiski üsna lihtsa kohapealt leidsin - õige nurga alt jäi miskit silma. Pärast leidu sai nautida ka ilusat ilma ja nautida vaikset merd. Tänud ilusa koha eest.
EI hakanud autoga kohale rammima ja tegime väikese jalutuskäigu hoopis. Väga mõnus ja rahulik. Aardeleid tuli kiiresti. Aare korras. Aitäh!
Hommikul ärgates tuleb kõrgele ronida, et teada saada, kus parajasti oled. Vanakooli klassika. Tänan.
Geps kepsutas meid algul veidi ringi... Jalutuskäik tuletornini läbi trollimetsa oli väga lahe. Nulli jõudes otsisime ja otsisime, aga ei leidnud. Suur tänu kihvti kohta juhatamast!
Meie selle suvise Saare puhkuse (loe geotripi) viimase päeva esimene aare. Otsisime ja otsisime ning siis läksin geojuuniorig majaka otsa vaadet imetlema. Oli mida vaadata! Alla jõuda oli meretuul pea selgeks puhunud ja aare sai ruttu leitud... Mis me küll enne tegime, ei tea, otsisime valest kohtadest. Aare kenasti kuiv ja korras. Koha eest väärt FP-d. Aitäh peitjale siia juhatamast!
Majaka juurde jõudes hakkas juba hämaraks minema, seega kõigepealt ronisin üles. Tundub, et sellel majakal on olnud rohkem militaarne eesmärk, vähemalt hilisemal ajal. Vaatasin ringi ning ronisin alla. Aarde otsimisega läks tükk aega, ilmselt kohale jõudnud pimeduse pärast.
Jälle selline aare, et vaevalt on tuvastatud nullpunkt, kui juba ongi otsimise lõbu läbi. Küll aga sai vere käima pandud sportlike liigutustega ning kõrgelt avaneva vaatega :)
Sai meespoolt juhendatud ja tutvustatud GP otsimiskohti ja variante. Leid tuli ruttu. Logiraamat on peaaegu täis, ehk keegi saab lisada paberit vms. EVEJ.
Imeilus eraldatud koht. Keegi vist seal hiljuti isegi peokest pidanud. Otsimine võttis üpris kaua, aga leidsime. Üles ei hakanud ronima. Nägi välja väga lagunev. Aitäh!
Ilma aardeta poleks osanud tuletorni külastada, aitäh siia juhatamast.
Valisin oma sõiduvahendile selle raskema tee, kuna teine tee kaardi peal kohe ei paistnud sihtpunkti viivat. Paras katsumus see tee oli tavasõiduautole, aga pärale jõudsin. Kohapeal pidin ikka pikalt pead vaevama ja tammusin õige koha ümber üpris mitu korda. Lõpuks sai ikka see kõige vähem loogilisena tundunud koht ka üle vaadatud ja logi ära tehtud. Lõpuks ronisin tugeva tuule kiuste siiski torni ka. Vaade oli tõesti hea.
Sõitsin südamerahuga maanteelt maha väikesele teele, mis peaks viima tuletornini. Vihmaga tundus see korraks halb mõte aga vaid paari põhja kraapimisega jõudsin nulli.
Esmalt jäi muidugi silma see ahvatlus, et tornil ei ole ust ees ja redel on alles. Otsustasin ennast torni ronimisega premeerida pärast aarde leidu. Aga no see leid ei tahtnud üldse kiiresti tulla. Vihma jätkuvalt sadas ja üle mõne minuti ei tahtnud selle käes seista. Kobisin vahepeal autosse varjule logisid lugema. Kui sademed muutusid seenevihmaks, siis läksin otsejoones aardeni ja panin nime kirja.
Siis algas lemmikosa. Selliseid tuletorne näeb ainult suletud ustega. Ei tea kus on meie tublide veeteedeameti ametnike silmad?!?! Ei olegi kinni müüritud ja kümmekond keelavat silti juurde lisatud. Üles jõudes juba kahtlustasin, et luuk on lukus, sest seda ei saanud tõmmata ega lükata. Siiski oli lihtsalt riiv ette pandud. Nautisin vaateid igasse suunda ja tänasin seda võimalust, et sai siia otsa. Aitäh ka aarde eest!
Värvikad kirjeldused siiasõidust tegid vähemalt mind natuke ettevaatlikuks, kuid hetkel polnudki asi kuigi hull ja kohale me jõudsime. Et nälg tahtis juba silmanägemise ära võtta, siis esimese asjana sai tuletorni jalamil lõuna valmis keedetud. Kui kõht täis ja tuju hea, suundusime aarde jahile. Siin läks küll üsna palju aega. Lõpuks kaaslased leidsid, kui mina ikka veel tükk aega pime edasi olin. Torni ronima ei ahvatlenud see redel õnneks kedagi meist. Aitäh juhatamast!
Tegime jalutuskäigu, kuigi hetkel oleks küll võimalik ka natuke kõrgema autoga päris nulli ligi sõita. Kohapeal läks natuke aega aga aare loogilises kohas. Tänud peitjale!
Tahaks kah, et saaks kirjutada, et sõitsin kohale ja leidsin ja kogu muusika. Aga võta näpust.
Tulin Saaremaa Hingefestivalile perega ja ühel hetkel oli selge, et on vaja ühtteist poest, kui festival oli juba paar päeva olnud. Lapsele süüa jne. Okei, käisin Kihelkonnas poes ja vaatasin, et aega jääb üle, nillin mõne aarde kah. See oli mu esimene valik. Keerasin teelt maha ja metsateele. Mingi hetk sain aru, et kuigi pinnas on kõva, siis ei ole kõige parem tee ja võib autole liiga teha. Otsisin rahulikus tempos ümberkeeramise kohta, kui nägingi. Hakkasin sinna keerama ja sain korraliku paugu osaliseks, sõitsin kivisse. Tuli välja, et rohu sees oli peidus korralik raudkivi, see tõmbas mu auto põhja alt terves ulatuses kenasti ja kui auto seisma jätsin, siis sain aru, et enam see käima ei lähe. Starteri küljest murdis toitekaabli ära ja oligi kööga. Starter põhja all, kõikide asjade taga ja ligi ei saa. Helistasin sõbrale, ta ütles kohe, et asi hapu ja kas ma kedagi endale järgi ei saa tellida, kes mu välja sikutaks sealt ja käima lükkaks. Ei olnud just tee, mida iga masinaga võtta, nelikveo ainukene vahe tavalise autoga ongi, et kaugemale on sulle järgi tulla, kui midagi juhtub. Nii ütles mulle seesama sõber kunagi ammu ja see pidas paika.
Meel helgeks ja suutsin kuidagi autot lükata, et nina oli tee peal. Tungrauaga üles ja hakkasingi jamama. Sain hea jämeda kaabli auto võimendi massikaablist, sellega siis üritasin luua sidet starteri ja ülejäänud juhtmestiku vahel aga kuna murdus ära tõmberelee polt, siis seal haigutas lihtsalt sile sein, mille külge pead pimesi midagi ühendama. SUht võimatu ülesanne. Lõpuks ma selle sain sinna ehku peale kontakti hoidma. Aga oht oli, et kui paned tööle auto, loksub kohe lahti ja nii oligi. Sain korra käima ja kui jätsin seisma, olin nullis tagasi. Oli kulunud 2h, et see ühendada. Siis tuli 1h uuesti teha nii, et kui ühendatud saab, siis saab kohe kõik kokku pakkida ja tuld tõmmata. Imekombel peale 3h saingi liikuma, sõitsin festivalile ja see kaabel enam ei loksunudki lahti kuigi oht, et auto maha põleb, oli kogu aeg olemas lahtise juhtmeohu tõttu. See auto tõi veel edukalt mandrile tagasi ja nüüd on uute juppide otsing sest seal sai haiget üht teist põhja all.
Aga kas aare sai võetud. Sai. Ja jääb meelde kah. Soovitan teistele ühte teist metsateed, mida mööda vist tahedam minna. Otse Kihelkonnast kõige sirgemat teed pidi ei tasu!
Kuigi aarde kõrvale saab autoga sõita, jätsime meie suksud maha ilmselt selle koledama metsatee äärde ja jalutasime veidi üle kilomeetri aardeni. Teekonna edenemine läks vaevaliselt, sest metsmaasikad pidurdasid hoogu. Majakas oli lahe, imelik, et see lahti on ja saab tippu ronida. Aaret otsisime jupp aega, sest pole enam sellise peitmisviisiga harjunud. Aitäh siia juhatamast, nüüd hakkame telkimiskohta otsima.
Otsisime ja otsisime, kuni lõpuks Ragnar hüüdis: “Leidsin!”.
Kaunis koht...aare oli suisa lageda taeva all. Suskasime ta vihjes mainitud kohta.
Täitsa hea meel oli, et draivinnida ei saanud. Tegime päeva lõpetuseks paraja jalutuskäigu ja leidsime aarde. Tänud peitjale!
Päeva viimane aare, pärast sai tehtud purgisupp soojaks ja Kuressaarde tagasi sõidetud. Auto jätsin kruusateele ja 1km sai jala käidud, sest veetase on kõrge.
Torn on, ligipääs on, ronida pole vaja... mis mõttes pole vaja :D Muidugi on vaja! Ilusaid pikki vaateid näeb siin isegi suhteliselt sombuse ilmaga.
Teel selle aarde juurde lagunes meie sõiduvahendil generaator (Oh neid Saaremaa teid küll!), seega jäi see aare seekord meie aardejahi viimaseks ja ka suveseiklemine tuli pooleli jääda. Aga eks me tuleme Saaremaale tagasi. Tänud!
Tulime,olime,ronisime,leidsime :)
https://www.youtube.com/watch?v=esqz9_zuHww
See tuletorn ei olnud küll meie suveseiklusega seotud, ent kuna tee viis siit mööda, siis põikasime sisse. Saabusime mööda viisakat teed ning lahkusime mööda huvitavamat Kihelkonna poole. Täname aarde eest!
Eile nägime seda tuletorni Vilsandile käigul. Nii olen seda näinud varemgi, vaid merelt. Ootamatult tuli täna Saaremaalt lahkuda, kuid otsustasime siiski ühe aardekülastuse teha. Nüüd siis ka maa poolt ja lähedalt nähtud. Palav päev ja kena koht, oleks võinud siia kauemakski jääda.
Käisin Kihelkonnas poes ja jätkasin matka. Tee aardeni oli ikka paganama suure kruusaga, vilets oli sõita. Aarde juures on vähemalt ilusad vaated. Aitäh!
Aare täitsa olemas. Üles ei haknud seekord ronima kuigi võimalus oli selleks olemas.
Saabusime aarde juurde "maasturiga huvitav" rada pidi, lahkusime "maasturiga täiesti ebahuvitav" teed mööda. Kuna meie sõiduk kannatas maasturi raja välja, sõitsime ikka täitsa nulli ka. Otsimine osutus aga päris pikaaegseks tegevuseks, kuidagi ei tahtnud aare end ilmutada. Kui siiski nimed kirjas jäi aega veel mereranda imetleda ning käbedamatel torni ronida. Vahva koht, tänud peitjale.
V:eurone J:Inglismaa päritoluga tuletõrjetegelase
Üritasin autoga lähemale saada kuid pärast esimest 50 m tulin autoga tagurpidi metsast välja, sest värske metsaraide tulemused ansid tee peal tunda. Jätsin auto 1 km kaugusele ja tegime väikese matka hommikuses päikesepaistes tuletornini. Aitäh.
Esmalt valisime vale tee. Sai offroadi tehtud mööda metsamasinate rada. Kohal logimine käis kähku. Torni siiski ronima ei hakanud-põnnama lõin.
Siil udus päeva neljas aare. Olime pliksidega tülis ja läksin üksi aaret otsima. Õnneks ilmutas end pisike kiiresti ja sain logi kirja. Peale logimist võtsin suuna torni ja nautisin sealset vaadet. Minuga liitus torni ronimisel ka Neti. Tänud ilusasse kohta toomise eest.
Natuke aega võttis selle aarde leidmine, kuid välja ta ilmus ja sai ka logitud. Tänan
Selle aarde juurde minnes hakkasime dziipi küll igatsema. Autoga väga minna ei taha ja jala minnes on ka nii ja naa. Tornist oli hea vaade ja aare sai ka leitud.
Ei õnnestunud kohe leida esimesel katsel, kuna mugud olid liikvel. Ootasime veidi ning võiski leiu kirja panna.
Esimese hooga sõitsime teeotsast mööda. Sealtsamast läks õiges suunas veel üks tee. Kaardi järgi aga kohale ei viinud. Seega ümberpöörd ja tagasi. Õige tee peal oleks tsiklit tahtnud, autoga oli paras roomamine. Kohale siiski jõudsime.
Aarde leidis Mihkel esimesena, seejärel torni. Täitsa viisakas vaade oli :) Tagasi läksime ikkagi seda "mitteeksisteerivat" teed mööda, palju parem oli. Aitäh kutsumast!
Sai natuke autoga offroadi sõita :) Aaregi ennast nii lihtsalt näole ei andnud
Lähenemine oli üpris keerukas. Sama keerukas oli ka otsimine. Sai ka tornis ära käidud.
Sai torni otsas ära käidud, veits hirmus oli ronida küll, aga vaade oli mega :) Alguses tundus peidukoht liiga lihtne, et vaatama hakata, otsisime tükk aega igaltpoolt mujalt, aga lõpuks oli ikkagi seal:) Äge koht, soovitame, kuigi nii 1 km tuli läbi metsa jalutada, et kohale jõuda, autost oleks kahju hakanud läbi sõites.
Kiire leid. Sai tornis ka käidud, kuid sinna minnes tasub olla väga ettevaatlik. Vaade iseenesest väga kena. Madalam auto tasuks jätta suurema tee äärde, viimane kilomeeter-poolteist metsateed peidab endas palju koledaid kive.
Peale pikka jalutuskäiku sai natuke otsitud ning leitud aare, logi kirjas ning tagasi jalutuskäik võis alata.
Auto sai jäetud suuremat sorti tee äärde ning ette võetud 1 km jalutuskäik Abaja tuletoni poole. Õhus oli tunda kevadet ning päike hingas kuklasse. Konteineri asukoha tuvastasime kiirelt. Kahjuks selle sisu oli vägagi hapuks läinud. Kuivatasime ning sorteerisime sisu. Märja logiraamatu haarasime kaasa ning asendasime uuega, natuke küll tagasihoidlikuma, aga abiks siiski. Vähemalt on kuhu oma jälg maha jätta. Tänaseks on vana logiraamat kuivanud. Päästsime mis päästa andis ning tulevikus viin selle tagasi. Täname huvitavat kohta tutvustamast!
Väga meeldiv jalutuskäik oli selles pimedas metsas ja esmakordne kohtumine sellise majakaga. Kuid, tahaks otsiatele meelde tuletada, milleks on aardes mini grip kott!!! Vajab uut logiraamatut tänu niiskuskahjustusele!
Meie üllatuseks sai autoga aardele otse külje alla sõita, sest sügis on väga kuiv olnud. Meid võõrustanud kohalikud rääkisid, et mõnikord on see koht täiesti ligipääsmatu.
Elektriauto pargitud, ronisin mina loomulikult kõigepealt torni tippu, sest sellist võimalust ei jäta ma kunagi kasutamata. Ja tornist avanev vaade oli võimas ning vastas minu meelest ka küsimusele, miks see torn seal on - soovitan soojalt kõikidel kahtlejatel üles ronida ja oma silmaga veenduda. Muuseas, redelid on heas korras ning ainult ühel vahepõrandal oli üks laud puudu, nii et midagi ohtlikku seal pole, kui just ise lollustega hakkama ei saa.
Tornis käidud, saabusin maa peale Liinale seltsiks, kes oli juba mõnda aega otsinud. Tiirutasin minagi veidi ja peagi tuli aare lihtsast ja loogilisest peidukast välja.
Aitäh toreda koha tutvustamise eest!
Jätsime auto eemale ja tegime mõnusa jalutuskäigu. Aarde leid tuli kiirelt, aga aru me ei saanud: miks on sellisesse kohta tuletorn ehitatud? Aga ega peagi kõigest aru saama, eriti mis seda sovieti värki puudutab.
Kiire leid, paar sekundit ja naisekäed tõmbasid aarde välja. Internetilogi saab praegu tehtud tuletorni tipust, kus on imeilus vaade lahesopile. Autoga kivide tõttu ligi ei saanud, aga värske õhk ja jalutuskäik on imeline kooslus. Aitäh peitjale!
Lihtne,kiire leid !!!! Siim vōttis jälle peidukast välja :)
Selle torni olemasolust varem ei teadnudki.Autoga tornile lähenemise esimene katse ei õnnestunud,tuli tagurpidi käik sisse lükata ja uurida teisi võimalusi lähememiseks.Peagi tuiskas veidi eemalt metsa sisse maastur koos järelkärul veetava paadiga,sai neile tuulde võetud ja peagi paistis tuletorn.Ei läinudki kaua aega ja aare oligi leitud.Pärast sai ka torni otsast ilusat vaadet nauditud. Tänud peitjale!
Selle tuletorni juures ei ole kunagi varem käinud. Väga mõnus koht ja võiks teine kord telkima minna. Aarde leidmine oli kerge. Konteiner oli seest veidi niiske.
Paar aastat tagasi jäi aare leidmata, kuna oli jalutama läinud. Täna oli kodus ja võttis külalisi vastu. Muumiorus viibimise tunne tekkis. Tänud taastajale.
Läks natukene aega enne kui karbi kätte saime. Pärast ronisime torni ning vaatasime seal ringi. Varsti aga tuli minekule asuda, kuna vihma hakkas sadama. Aitäh peitjale!
Rästikuid ei kohanud, peidukas ei lasknud end kaua oodata. Pele seda sai korra ka torni otsas käidud ja vaadet nauditud.
Päeva viimane leid pärast loojangut. Oi neid Saaremaa kadakaid! Ka mitme päeva pärast on nende kallistused näha!.
Täna, 6+ aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...
Täname õue kutsumast!
Ebatäpse elektroonse kaartõttu saime päris pika jalgsimatka endale korraldatud. Aarde leidsime ruttu, meri oli aga lähedal ja kuna siin oli põhjust ka geopeituse väliseid toimetusi ajada. Päris pikka aega viibisime siin
10. juuni hommiku lasti mind Vilsandilt jälle Saaremaale ning geotuur sai jätkuda. Pärast Kihelkonnas toiduvarude täiendamist tulin siia. Vaatasin natuke ringi ja siis läks minust umbes meetri kauguselt mööda rästik. Pärast seda muutusid mu liigutused tuuuuunduvalt aeglasemaks, kuid õnneks seisin ma nagunii aarde kõrvel :) Aitäh!
Torn ise on haledalt mahajäetud olemisega, aga ümbruskond on ilus ja kaldajoon nauditav. Aarde tõmbas sekord peidukast välja Elisabeth, olgugi et mitu inimest oli enne samasse kohta vaadanud, ent siiski ümber otsustanud ja mujale otsima läinud.
Meie ei hakanud siin tuletorni juurde viivat metsateed mööda autoga murdma, nii et jätsime ta suure tee äärde, kust oli umbes kilomeetri jagu jalutamist. Esimesed sadakond meetrit paistsid madalapõhjalise auto jaoks üsna vaenulikud, aga sealt edasi läks tee täitsa normaalseks.
Tuletorni juures tuli teist korda päeva jooksul appi "kõne sõbrale" õlekõrs, pärast mida tõmbas aarde lõpuks oma pesast välja ka. Edasi oli loomulikult vaja torni ronida ka, aga üleval me kaua kahjuks vastu ei pidanud, sest seal liikusid vihmapiisad pigem horisontaalselt.
Igatahes külastamist väärt koht ja tornist avaneb isegi tõsise koerailmaga ilus vaade. Aitäh!
Esimese tee põlgasin ära, teist mööda sain 300 meetri peale. Edasi jalutades selgus, et oleks saanud ka kohale, aga jalutada on ka tore. Täiendasin aaret omalt poolt mikroskeemiga. Aitäh peitjale.
aare keset motoorienteerumise punkti ! Tänud !
Aare oli heas korras. Kasutaja menace tutvustas meile Geopeitust ning hakkas huvitama. Tegemist meie esimese aardega.
Selle päeva esimene aare. Tutvustasime Ahtole ja Maarja-Liisale geopeitust. Aare sai kärmelt leitud ja see oli heas korras.
Jälle üks õhtupoolik stiilis "tädi vennalastega aardeotsingul". Majakas avaldas poistele üsna suurt muljet ja aare sai ka pisikeste vihjete abil leitud. J: teeküünal.
Jätsime auto suure tee äärde ja läksime edasi nullini (u 1km) ratastega. Vägev tuletorn! Me Oskariga võtsime julguse rindu ja ronisime isegi selle otsa, et päikese loojangut ja Vilsandit kõrgelt nautida. Aga aarde otsimine võttis vaatamata georadadele siiski meil mõnevõrra aega. Tänud huvitavale kohale juhatamast!
Selle majaka juurde olen ka varem paar korda sattunud, aga seekord sõitsin siis autoga peaaegu treppi. Vihje kohale sõitmiseks sain eelmise korra käimisest, kui peale kilomeetrit mööda otseteed jalutamist ristus äkki selle teega üks teine ja suhteliselt sõidetud rada. Kui majaka all mere ääres oli ranna peal mitmeid paate ootamas, siis oli ka selge, kes ja miks siin sõitmas käivad. Kena koht - ilus vaade Vilsandile ja lihtsalt ilus rand. Kuna aarde juurde viis päris silmatorkav rada, siis aare sai kergelt leitud.
Hommikune varane praam oli meid Hiiust Saarde toonud ja Saaremaa ei läinudki ümber. Nii saimegi vaikselt kolistada taas mööda rannikuäärt, kuniks leidsin gepsust vale värvi täpikese. Auto koos sohvriga jäi mõnusalt metsaserva tukkuma ja mina silkasin tuletorni poole. Ilm oli kahtlane, seega jope seljas ja vihmavari peos. No ja selles võite te kindlad olla, et kui sul on vihmavari kaasas, siis vähe sellest, et teda vaja ei lähe, jääb ta veel kogu aeg jalgu kah. Ja palav hakkas ka. Õnneks oli lendsalklaste kaardivägi väliõppustel mandril vist, seega keegi ei piinanud veel lisaks.
Kui majakas paistma hakkas, muutus ka samm kergemaks. Ja taevaski pandi mu saabumist tähele. Torni sisenedes algas aupaugutamine pihta. Jessas, kuidas see kõmises seal metalli ja kivi vahel. Ausalt öeldes oli parasjagu õudne. Lasin varvast. Ja siis lõppes ka mürin. :D
Sain rahulikult aarde üles otsida ja kirja panna ennast. Seejärel läksin ümbruskonda uudistama. Avanev pilt tõi endaga kaasa nostalgialaksu. :) Mnjaaa, olid ajad, olid... Imetlesin veel paate rannal, mõtisklesin nende juurde suuremate masinatega pääsemise üle, et kuskohast küll. Aga see juba nende asi. Mina asutasin end tagasiteele. See oli ootuste vastaselt hoopis paarkümmend meetrit pikem! Auto oli oma asukohta muutnud. Mhh, üleüldse ei mõelda ka väsinud jalgade peale. :D Samas, positiivne on, et siiski ootas. Seega, rahul!
Atäh, oli vahva koht! Aare korras. (Või oli seal see lahtiste lehtedega logiraamat, Maku??? )
EVEJ Ja vihma ei hakanudki sadama... Päike paistis suviselt.
Peale mõnusat ööbimist Pidula forellipüügi juures otsustasime, et võtame enne Hiiumaale siirdumist veel viimase aarde. Kohale üritasime saada mööda sellist teed, mis minu auto võimeid veidi ületas. Jätsime auto siis poolele teele metsaserva ning nautisime mõnusat jalutuskäiku. Nägin ära ka oma selle aasta esimese rästiku. Mina vahtisin valedes kohtades ringi seni, kuni Airi konteineri välja võttis. Tänud, EVEJ!
Kuigi üle mere tuleku põhjus oli hoopis Orissaares, ei saanud ju kodusaare viimaseid täpikesi siia niisama ootama jätta, mis sest, et need hoopis teises servas. Auto jäi kuhugi kaugemale, kuigi hiljem selgus, et oleks ka kohale saanud sõita, kaardil muidugi vajalik tee puudus... Samas oli kuuma päikese all ka päris enam-vähem matkata. Aarde leidsin kiirelt, oli ilusti korras ja omal kohal, aga vaene majakas on täiesti unarusse jäetud, need meie rannamaastikku kaunistavad objektid võiks minu meelest ikka korras hoida. Tagasiteel jalutas mulle vastu üks paarike, hiljem selgus, et olidki geopeiturid, tervitused neile tagantjärgi ja tänud taastajale.
Sai tehtud üks mõnus ringreis mööda Saaremaa looduskauneid kohti ja nii sattusime ka selle aarde juurde. Varandusekarp sai loomulikult üles otsitud. Kena korras aare. Aitäh taastajale ja loomulikult aitäh aarde peitjale!
Ja soojad suvised tervitused kaasgeopeituritele, kellega aardepaiga lähistel kohtusime :)!
Sel aastal läks paremini. Aare oli koju tagasi tuldud. Tänud taastajale!
Jalutasime aardeni mööda ilusat metsarada ja sõime maasikaid. Aardega kõik korras! Logisime. EVEJ. Tuletorni tippu ei hakanud ronima! Tänud peitjale!
Mõtlesin, et kui Kuressaare castle sai taastatud, taastan ka Abaja Tuletorni aarde. Panin karbi samasse kohta kus ta oli enne ehk seekord säilib kauem...
Leidsin täiesti mõistliku teeotsa, mida mööda sai aardele poole lähemale, kui eelmised leidjad. Jälle koht, kus õrna lumega veel ilusti leitav, kuid suuremate hangedega võib tülikas olla. Õnneks tuli leid kiiresti ära, sai veel majakat uudistada ja ringi ronida.