Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Võrumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Keset suurlinna kära
ja kollaste laternate sära
Eksinud üks jalutaja ära,
kohta kus teistsugune sära.
Vasakut kätt vette voog,
teisel pool rada nii loov.
Kohates teel valgeid lambaid,
nähes eemal mõisa sambaid.
Ees on veel jutustav tabel
ja varsti ka hukatava kabel.
Ei enam kõndida taha ,
parem istux korraks maha.
Kohta kus lehed enam ei voha,
leiab aare oma kodukoha.
_________________________________________________________________________
Auto tasuks parkida kordinaatidel 57° 53,494' 27° 00,661'
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
võsa (3), rattaga_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC23DK2
Logiteadete statistika:
158 (87,3%)
23
5
1
3
0
0
Kokku: 190
Meil ei õnnestunud ei luuleliselt jalutada (pigem poris ettevaatlikult tippida ja vajadusel välja karata, kui kippus ikkagi sisse vajuma) ega aaret leida. Tundub, et leidja pole siin lehel aastaid käinud ja ilmselt geopeitusega ei tegele, eriti ei usu, et ta seda hooldama/taastama hakkab.
Aga kogemata kombel nägime ka Väimela mõisa Loewenite kalmistu ära. Selle pärast tasus täitsa tulla. Aitäh!
Jalutuskäik polnud kaugeltki mõnus ja kui sinna otsa veel mitteleid tuli, siis läks tuju päris ära. Naaberaare jäi ka kevadel leidmata, nii et las need kaks täppi siis ootavad nüüd paremaid aegu.
Matussaare juurest tulime järjest edasi mööda teed, otsides rada, aga mingi hetk olime juba 90 kraadi all ning nii saigi valitud võsast läbiminekuks lihtsalt natuke hõredam koht.
"Rajal" esimeste okste vastu põrgates oli üllatus suur. Need tõusid kohe mitu meetrit kõrgemale. Edasi oli täitsa tore rühkimine, kui oksad väikese puudutuse peale su eest vehkat tegid. Arvestades imeilusat lund ja muud, oli see täitsa maagiline.
Kaua see õnnis rajake aga ei kestnud ning mingi hetk leidsime end kellegi aia tagant ning läksime mööda seda kuni lagunenud puuonnini. Meiega ühines armas koer, kes meid nulli saatis ja siis tagasi koju läks.
Kraaviületus enne nulli kulges tänu miinustele sujuvalt ning olime kõik veel üpriski entusiastlikud, kuni selgus, et tegemist on arvatavasti pigem vanakooliga. Oi jah, peaaegu kõik kännud jms oli valge kihi all ning kohti, kus kaevata palju. Logide põhjal selgus, et koordinaadid pole vist täpsed ka ning seega loobusime juba viie minuti järel. Ei tahtnud end seekord piinata.
Eks kunagi tagasi :)
Ei leidnud üheltki poolt korralikke radu ja vihmane ilm oli ka.
Otsisime küll, aga seekord jäi aare leidmata. Eks tuleb kunagi tagasi tulla.
Ei leidnud, võsa oli tihe ja mülgas sügav, ehk tasub kuivamal ajal tagasi tulla.
Proovisime läheneda teed pidi, aga ilm oli ilus ja lisaks pitsule oli aias ka tema omanik. Kuna rajal, mida oleksime kasutanud, oli näha veel vähemalt 3 koera, jäi seekord võtmata.
Vaesed sääsed jäid nüüd kõik nälga ja lisaks ka parmud. Kahjuks meie endis nii palju poeesiat ei leidnud, et käia luulelise jalutaja jälgedes. Ma julgen kahelda, et seda riimi me niipea sättima hakkaks. Aga peitja on äge, et sellist teed läbib. PS. Palun selle koha koordinaati, kus on tehtud foto allkirjaga "Teekond aardeni"!
Mõtlesin, et olen kaval ja lähenen kabeli poolt ... aga jah , aastaid tagasi sai sellel rajal ikka mõnusalt jalutatud, nüüd aga põlvini mudas ei pakkunud mingit rahuldust ... seega las see aare jääda ekstremistidele ;)
Valmistusin millekski üsna romantiliseks. Sõites tänava lõppu, millelt arvasin aardele kõige otstarbekam läheneda olevat, selgus et sinna oli pika liini külge pandud üks nähvits, kes väga kiivalt ja häälekalt jälgis kõike mis liigub ja liigutab. Lisaks ilmus nurga tagant proua, kes üsna häiritud ilmel liikus meie auto poole. Kuna olin selleks päevaks oma 1500 sõna juba ära kasutanud, otsustasin kellegagi verbaalset kontakti mitte otsida ning püüda läheneda mujalt.
Lähenemine teisalt tõotas romantilist jalutuskäiku. Metsa viis tee. Ühtäkki aga oli vaja sellelt kõrvale astuda - hein (tegelikult rohkem nõgeseid ja karuputkesid) kerkis järjest kõrgemaks ja jalgeall läks järjest niiskemaks. Mida lähemale nullile seda pimedamaks ja pinnas aina rammusamaks...
Tiirutasin päris pikalt ümber nullpunkti aga seekord jäi aare leidmata.
Eks teinekord proovime uuesti, kui siia kanti juhtub. Selleks ajaks on loodetavasti ka mu autovarustuses taas kummikud olemas:)
Külmaga otsustas meie GPS, et oleks õige aeg lolliks minna. Pimedaks läinud ajal ei näinud me ei kabelit ega aaret, kuid lambad suutsid meist küll mööda liduda. Aare võib meie eelduste kohaselt ka lumega mitte väga hästi leitav olla, eriti kuna maa on jääs.
Ma ei tea mitmes katse ja ikka tulemus null. Nii kui kohale jõudsime, ja ma esimest korda ümbruskonna lähemaks uurimiseks kükitasin, karjus kohalik mees eemalt väga kurja häälega: "Mida te otsitõ siist. Är kaotsite midagi vai?" Seepeale ehmusid kaks tiimiliiget kangeks ja taandusid. Mina taandusin üsna pea neile järgi, sest leidsin puu otsa löödud lauad ja nende otsas rippumas midagi, mis nägi väga loomakorjuse moodi. Pea norgus ära kõndides olin ikka täitsa kuri juba, kaua võib?!