Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Põlvamaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 3.5 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
BrokRogain on Afganistani missioonil hukkunud vanemveebel Ivar Brok’i (geopeituse hüüdnimi Ib777) mälestuseks korraldatud matkaüritus, mille raames rännatakse jalgsi läbi Eestimaa. Rogaini eesmärk on tuua loodusesse mõnus seltskond matkahuvilisi, et teha üheskoos Ivari lemmiktegevusi.
BrokRogain viiakse läbi ühe aasta jooksul 10’ne etapina, alates 2008a detsembrist kuni 2010 a jaanuarini. Iga kuu (va mai) ühel nädalavahetusel korraldatakse 40 – 60 km pikkune etapp, mis on jagatud kahe päeva vahel. Iga järgmine etapp algab sealt, kust eelmine lõppes. Rännakmarsruut viib risti läbi Eesimaa – loodest kagusse, läbides kaheksat erinevat maakonda. Rännaku marsruut valitakse põhimõttel: "Koht, kuhu jalg tavaliselt ei satu." Vähemalt üks etapp toimub ka mööda vett.
BrokRogaini käigus otsitakse võimalikult palju marsruudile jäävaid geopeituse aardeid ning igal etapil peidetakse üks “BrokRogaini” nimeline geopeituse aare. Kõikidest peidetud aaretest kokku moodustatakse Mõistatusaare “Risti läbi Eestimaa”, mis peidetakse 2010 a esimeses pooles (leidmiseks on vajalikud BrokRogaini aaretes olevad tähed ja numbrid).
Vihje: Uus asukoht: N 57 58.214´ E 26 36.348´
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
maasturiga_huvitav (3), võsa (1), soovitan (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1Z7NE
Logiteadete statistika:
82 (92,1%)
7
6
3
2
0
0
Kokku: 100
Kodus otsimisplaanides oli see aare kirjas. Eelmisel päeval uudiseid ei jälginud, otsisime põhjalikult aga tulutult. Oma süü, aga kahju ajast.
Jalutasime kusagil 800m kauguselt nulli, kuna talumeeste traktor oli täpselt keset teed. Ise enesest mõnus matkamine :) Koha peal uurisime võimalike ning võimatuid kohti. Ikkagi tegemist suure aardega ja konteiner eelnevalt tuttav. Kahjuks jäi peale peale ca 40 min otsimist leidmata ning kahtlustame et aarde konteiner on kadunud. Tänud sellegi poolest huvitavasse kohta juhatamast :)
Otsimise lõpuks tundsin end veidi metsanotsuna, kes meeleheitlikult üritab endale lume ja sambla alt suupärast otsida. Küll külili ja kõhuli, suu ja silmad sammalt ja lund ja pehkinud puitu täis :) Lumi mis puudelt kraevahele kukkus ja veeks sai tegi olemise veidi ebamugavaks.
Alles kohapeal sain teada, et tegemist on pühapaigaga, ohvripaigaga. Palusin mõtteis vabandust pühapaiga tülitamise pärast ja lasin endal loodusega üheks saada.
Retk iseendani võiksin öelda. Kõigepealt läbi kuuvalguse ja lumise metsatee, edasi üle kändude ja rägastiku, üle küngaste. Mida rohkem ma kõndisin edasi, seda enam ununes ümbritsev, sain sinasõbraks iseendaga. Mõtlesin kallitele inimestele, kes oma rahu leidnud teispoolsuses.
See rännak oli minu jaoks erilisem mitmeti. Mälestasin oma kallist vanaisa ja isa. Ja abikaasat, kes samuti Afganistaani jäi, mitte küll jättes sinna oma elu - vaid südame ning koju ta päriselt ei tulnudki.
Mul on hea meel, et inimesed pole oma südames unustanud mis on armastus. Olgu see sõprade või perekonna/lähedaste suhtes. Ja mul on hea meel, et neid mälestatakse elaval viisil.
Kuigi me aaret ei leidnud oli minu jaoks see tee rohkem kui geopeitus.
Aitäh peitjatele :) Parim sünnipäeva kingitus!
Talveilm oli ilus. Auto jätsime ligi kilomeetri kaugusele ja jalutasime nulli poole. Esialgu mööda metsateed, pärast ka mäest alla ja üles. Täiskuu säras nii, et isegi varjud oli lumel näha ja lampi polnud mõtet sisse lülitama hakata. Kohapeal nii lihtsalt ei läinud. Kaevasime nulli ümbruses kahekesi üle poole tunni, aga aaret näppu ei jäänud. Võimalik, et oma osa mängisid ka pilkane pimedus (mille vastu aitavad lambid) ja värskelt mahasadanud lumi, mis kindlasti maskeeringut täiustas. Aga vähemalt oli vahva jalutuskäik talvises metsas.