Peidukoha idee pärineb aegadest, mis juba natuke unustusehõlma hakkavad vajuma - aastasada polnud veel vahetunud, Eesti saareke Suur-Pakri oli vastselt võõrvõimust vabanenud ja Mammu veetis kõik oma lapsepõlve jaanipäevad just imelises Vihterpalu ümbruses.
Iga-aastaselt tõi 23. juuni endaga kaasa ülihea koduse marinaadiretsepti järgi valmistatud grillitud šašlõki, võimsa kolmemeetrise jaanitule, ohtrate jaaniusside leidmised, pikad jalutuskäigud randadel ning loomulikult, meile lastele, lõputult meelelahutust pakkuv rannal lademetes kuhjuvate lutsukivide vette viskamine.
Kui tihtipeale on jaanipäev eestlastele toonud peavalu, sest kipub vihma sadama ja suured lõkked võivad süütamata jääda, siis Vihterpalus ei ole seda muret kunagi olnud. Veelgi enam - päevad on alati minu mällu jäänud selgetena ja ööd soojadena. Nüüd, pärast 12 aastat, taas kohta külastades mõjub see endiselt rahuliku ja looduslähedasena, nagu omal ajal. Siinkohal paluks ka kõigil külastajatel võimalusel praht ümbruskonnast kaasa võtta ja seda ise mitte tekitada, et säilitada kaunis kohake ka järgnevateks aastakümneteks! Soovitan rannal jalutades kaasa haarata binokkel, et heita pilk ka mõned kilomeetrid üle mere laiuvale Suur-Pakri saarele. 1962. aastal loodi Paldiskisse Nõukogude tuumaallveelaevade õppekeskus ning linn koos Suur-Pakri ja Väike-Pakri saartega suleti ja salastati. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist lahkus Nõukogude sõjavägi Paldiskist ja linn avati taas. Mäletan täpselt, kuidas isegi binokliga saarel paistvaid sõjaväe vahitorne ja müstilisena näivaid metsi vaatlesime. Tänapäeval ei suutnud küll enam vahitorne lokeerida, kuid mõnus vaade on seal siiski.