Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud ühe laevakiilu lähedusse. Kahjuks ei teagi kuidas selline suur ja raske laevakiil sinna sattus seega kui keegi oskab öelda oleks väga tore.
Kiil on rauast ning ilmselt kaalub mitu tonni, mingil hetkel on isegi keegi seda üritanud ära viia kuid asjatult (vanarauasõpradel soovitan rauasaed ja relakad koju jätta).
Need kellel on teised 2 Vilsandil asuvat aaret võtmata, nendel soovitan alustada läänemere aardest ning suunduda Vesiloo aarde poole siis jääb kiilu aare täpselt tee peale.
NB! Kui teile jääb tee peale mõni värav siis kindlasti sulgege see enda järel, muidu võivad lambad lahti pääseda.
17.07.2011 Aare taastatud pisut teises kohas. Uued koordinaadid on lisatud aardekirjeldusse.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
väikesaar (1), rästikud (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1XKTT
Logiteadete statistika:
77 (95,1%)
4
3
1
0
0
0
Kokku: 85
Siin vajas aare hooldust ja seda ta ka sai! Nüüd kõik kuiv ja korras, algne logiraamat jäi aardesse, sicapakkidega ja minigripitult. Konteiner oki. Täname peitjat aarde eest!
Päevake oli juba õhtu suunas liikunud, kui me siia sättisime. Otsustasime minna küla kaudu ringi, sest ratastega mööda teid liikuda tundus lihtsam kui hakata matkarada pidi minema. Võibolla oleks sealtkaudu muidugi ka saanud. Ooperse mägi... ooo, ma tunnen seda mõni päev hiljem veel oma sadulaga mitte harjunud ... istmikus. Seda ja ülejäänud Vilsandil läbitud nappe kilomeetreid. Esimene pikem rattasõit sel hooajal.
Kiilu leidsime õnneks üles - pidi lihtalt ranna poole pilgu pöörama. Logimine läks kenasti ja enamus otsustas, et ka Vesiloole ei hakka otse minema, vaid sätime läbi küla, kus rada selgelt kaardil näha on. Aitäh peitmast!
Kui tuletorni juures ähvardas meid vihmaga, siis suutsime ratastega kimades pilve edestada ning siia jõudes oli taas päike väljas. Taaskord hoopis teistsugune maastik ja ilusad vaated. Taamal paistis juba ka meie järgmine sihtkoht Vesiloo ja oli veidi kiusatus aarde juurest otse sinna lõigata, aga meenutades eelmist lõikamist Loonalaiul, siis jätsime katki ning tegime ikka ringi läbi metsa. Aitäh peitjale!
Logisin ja aitasin nats ka hooldada.Tänan kena koht.
Tšill rattasõit läbi Vilsandi imelise looduse. Tore vanake, kiil ka ilusti alles. Aitäh peitjale.
Ei hakanud ka meie seda kolakat vanarauda viima, las lebab seal. Peitjale tänud siia juhatamast!
Vesiloo juurest võtsime suuna siia. Alguses tundus maa jube pikk, aga tegelikult läks kiiresti. Kohapeal tuli ka leid hetkega ja vantsisime oma rattaparklasse tagasi. Just täpselt sinna parklasse, kuhu paar päeva hiljem uus aare peideti.
Vesiloolt tulles kaarti vaadates ja seda reaalsusega võrreldes sain aru, et varasema teid mööda liikumise plaani võib ümber teha ja otse mööda rannakarjamaad Kiilu aarde peale suunduda. Natuke oli laveerimist sõnniku ja veetakistuste ümber, aga üldiselt sai nautida vaikust, imeilusat loodust ja puhkust. Teel kohtasin ka metssiga kolme põrsaga. Aardekonteiner sisaldas natuke vett, aga minigrip oli logiraamatust suurema ohu eemal hoidnud. Kiilu ennast ei näinudki. Aitäh!
Meid peale võtnud mehike oli siin sündinud, vahepeal ära käinud ja jälle tagasi tulnud. Tema pajatas meile sellise loo: Kaks meest ja üks naine seilasid selle purjekaga, kui julgeolekumehed nad kinni nabisid. Mis nendega tehti, ei saanud keegi teada. Purjekas seisis ja suur tuul uhtus ta kaldale ja lsev vajus lõpuks külili. Vene piirivalvurid panid laeva põlema ja tükk aega nägi see välja nagu vaalakere. Puitosad vees mädanesid ära , ülejäänuk veeti 1994 rohkem kaldale. Vot selline lugu. Tänud aarde eest
Lammaste panga juurest kiilu juurde kohtusime kohalikuga kes sõitis oma võrke kontrollima ning vähendas ka meie jala vaeva.Saime ka kiilu ajaloost teada ning pärast juhatas meid otse veel Vesiloole.
Peale vaatetorni, ujumisranna ja majaka külastamist võtsime ette matkaraja. Ühtlasi leidsime kaks aaret. Aitäh!
Lähenesime merd mööda kassepaadiga, saime üsna lähedale. Viimased 4-50m käisime jalgsi, aare jäi peaaegu et võtmata, mustmiljon VÄGA agressiivset sääske otsustasid meid oma toidulauana kasutada. Lõpuks mõtlesime korra ikka veel vaadata kohta, kust me 50x kontrollisime - ja seal see aare oligi. Käkisilma aare pole tehniliselt Vilsandil, seega oli see praegune logi Vilsandi viimane aare. Käkisilma jäägu jalgsimatka jaoks :)
Kiilu aarde juurde jõudmiseks astusime õigel hetkel matkarajalt lihtsalt metsateele ja jalutasime soovitud suunas edasi. Vihma kord sadas ja siis andis juba lootust kuivemale, kuid vihmakeepi ikka ära võtma veel ei hakanud. Aarde leidsime kergelt, kahjuks kiil jäi nägemata. Küll aga nägime eemal hobusekarja, sest just nende karjamaal me oma teekonda jätkasime. Aitäh!
Vesiloolt tulles pidi pisut ikka otsima, et raja moodi moodustist leida. Kohapeal oli kiire leid ja peale logimist sai kiilule ka pilk peale visatud.
Tänan peitmast.
Vihma veidi sadas ja sügis oli käes, kuid aarded siiski ei peljanud, olid täitsa saarel kohal :)
Siia læksime eelmise aarde juurest ringiga mööda teed, et rattaga ka sõita saaks. Mingi hetk ristusid meie teed kohalikega, kes oma hobuseid taga otsisid. Tagant järgi võin öelda, et nägime hobuseid nii aarde juureat tagasi tulles kui ka teel Vesiloole. Loodan, et ka nemad leidsin nad üles. Aga aardest nii palju, et natuke pidi otsima, aga tänu oma suurusele oli normaalse ajaga leitav. Pool teed sõitsime tagasi kolmekesi ning siis keerasime meie Vesiloo poole ja Ove mandri suunas. Aitäh!
Selle aardeni tuli korralik ratastega sõidetav tee. Logisime aarde, nautisime vaadet. Vahepeal saabusid ka kohalikud kes otsisid taga koplis olevaid hobuseid. Kuna minul oli see saarel viimane aare, siis sõitsin rattaga tagasi jalaveetee alguse juurde, et liikuda tagasi mandrile (loe Saaremaale). Loona ja Kristjan läksid aga külastama Vesiloo säärel paiknevat aaret, mis mul oli juba varasemalt leitud.
Mingil hetkel astusin matkarajalt kõrvale ja liikusin siia suunas. Nii kiil kui ka aare olid seal kus nad ilmselt pididki olema. Aitäh!
Aitäh aarde eest! Leitud noortega jalgsimatka käigus. Täna sai läbitud 18 km. Sh ka Vesiloo matkarada ja tuletorni matkarada.
Kiil oli kenasti alles aga telefon suri ära ja pilte teha ei õnnestunud. Kenasti tammepuu küljes, dendroloogist mina ja sõber määrasime kohe ära. Asjatundmatutel soovitan vaadata sügisaastarõngastes olevaid torukesi, muidu säsikiirte järgi võimalik ka määrata aga radiaalsed säsikiired kõik ajas laiali pragunenud mööda neid, seega neid ei saa enam määrata. Aga torukesed aitavad ;)
Pärast jalutuskäiku Vesiloo saarel lahkusime ülejäänud matkaseltskonnast ja suunasime oma marsruudi läbi aarete. Tegime vahepeal ka tüüpilist geopeituri matka, st ragistades läbi võsa, kuigi saaks ka lihtsamalt.. Tore oli ikka. Vilsandi on lahe koht. Tänud peitjale!
Karli nüansirikkad kirjeldused logiraamatus hoidsid meeleolu kõrgel, vähemalt mul küll :)
Viskasime rattad põõsasse ja hakkasime üle heinamaa nulli suunas minema. Varsti jõudsime rajale ja mööda seda oli kerge minna. Pärast tagasi jõudes märkasime, et oleks me pisut edasi sõitnud, oleksime ka ratastega rajale jõudnud, aga eks geopeitur läheb alati läbi võsa kohale ja tagasi tuleb mööda teed.
Selle Vilsandi aarde logimise järel sain tõdeda, et tänane päevaplaan on üks suur fiasko. Kell oli 15 saamas ja just antud ajahetkeks olin eelmine õhtu paika mõelnud tagasijõudmise auto juurde. See tähendas, et söök ammu otsas ja veevarudest alles vaid riismed. Leidsin ikka maaila parima öö kus testida kumb on tugevam kas suure varba küün või blokk puitu. Vähemalt sain vastuse, et samatugevad aga inertsist andis midagi muud järgi ja see polnud maja vundament.
Kiilu aarde eest aitäh! Hea koht kus tagumik maha toetada jälle
Leitud ja kaks purki :D huvitav, miks kaks?
Vilsandile jõudes oli plaan kõigepealt käia Vesilool. GPS üritas mind sinna juhendada just selle aarde juurest. Kohale jõudes selgus, et see ilmselt väga ei õnnestu ja kohalikust kaardist tehtud pilti uurides selgus, et matkarada läheb teisest kohast. Saari ühendav maakitsus oli näha ja tundus oleks kuiva jalaga üle saanud. Asusin siis Kiilu aaret otsima. Neid oli lausa kaks tükki, ühte neist kirjutasin ka logi.
Vesiloolt Vilsandile naastes püüdsin suunda otse edasi Kiilu aarde peale sihtida. Otseteed, isegi mitte otserada ei leidnud. Kuidagi rebestasin end üle tarnade, läbi kadakate ja ämblikuvõrkude. Tõenäoliselt oleks ringiga mööda teed minnes kauem aega kulunud, aga teisalt see oleks jälle lihtsam olnud. Loomulikult on lühem tee geopeiturile oluliselt ahvatlevam kui lihtsam tee :o) Nullis leidsin minagi eest kaks konteinerit ja kirjutasin nime mõlemasse.
Mõnus jalutamine. Kraaps aarde eest! Või siis õigemini 2/1 eest :P
Leidsin aarde, logisin ära ja panin tagasi. Ja siis silmasin kivi vahelt piilumast veel mingit asja. Hakkasin uurima ja tohhhooo tonti, sama aarde teine konteiner veel. Igal juhul jätsin oma logi esimesse, aarete vahe on c 10 cm :)
Siin olime alguses ikka päris pimedad, aga lõpuks ikka leidsime, tänud.
Sammusime Lammaste panga juurest mööda matkarada edasi. Kahjuks sai rada läbi ja siis tuli improviseerida. Nullis natuke otsisime ja siis jäi mulle aare silma. Aitäh!
Väike igasügisene matk - seekord kajakkidega. Vilsandil tegime ööbimise ning paraja jalgsimatka - kohtamata ühtki inimest (küll aga külastas meid öösel nahaalne rebane, kes üritas head-paremat laualt pihta panna). Aga kiil on võimas. EVEJ.
Huvitava ajalooga koht. Leidsime nii uue, kui vana konteineri. Kiilu enda vaatasime ka üle. Suurim vaatamisväärsus oli lähedaloleval liivaseljandikul istuv merikotkas. Vot see on loom!
Kui aarde varemleidnud läksid tuletorni kaema, pöörasime mööda matkarada Kiilu poole. Üllatavalt mõnus matk oli - polnud lendavaid närijaid - olid metsmaasikad.
Selle aardega oli müstikat kohe üksjagu. Kõigepealt leidsime info kiilu päritolu kohta. Kiil pärinevat purjekast, mis pärineb ei teatäpselt kust. Sõjasügsel 1944 paiskas torm selle kahe mehe ja ühe naisega Vilsandile rannale. Punaarmeelased ei osanud sellega peale rüüstamist muud teha, kui puitosa mahapõletada metallosad vedelesid veel aastaid rannikul. Malmist kiil on siis ainus mälestus mis säilinud neist traagilistest aegadest. Peale aardeleidu asusime õhinal logima, aga ootamatult avastasime, et viimene logi oli pea paariaasta tagune geocaching aga ju lubas enam logisid oodata. Selge et peab olema veel üks konteiner koos teise logiraamatuga, Peale nullis otsimist oligi meil ühe aarde kohta kaks konteinerit ja kaks logiraamatut. Seega on meri ootamatult omastatud aarde tagastanud. Asetasime need siis hiljem samuti tagasi, aga kuna need on üksteisest umbes 1,5 m kaugusel siis ei ole vast probleem need tulevikus omaniku poolt kokkuühendada. Väga vahva otsimisseikluse saime siit. Seltskond oli hea ja seega oli põhjust veel peale logimistki aardeümbruse ilu ja head seltskonda nautida
Tahtsin siia aarde juurde tulla juba eelmine õhtu, sest kaardi järgi pidi siia tulema mingi rada. Reaalsuses mina seda rada ei leidnud ning läksin siis täna mööda rannaäärt. Vahepeal läbi madala vee, vahepeal mööda kallast - mõnus! Aarde leidmisega mingeid probleeme polnud. Aitäh!
Peale Vesiloo aarde leidmist läksid teised mööda saart jalutama, lonkisin Vilsandi poolsesse külge tagasi ning kivil istudes Kiilu oletatavat asukohta piieldes, mõtlesin kuidas Maarja ära rääkida:) Viimane osutus ülimalt lihtsaks. Süst istumise alla ja sõutud, käidud, leitud:)
Kajakkidega sips-sips sinna ;-), laager üles ja tõsised tegijad läksidki aaret otsima. Leitud nagu naksti :-) Ülejäänud tegid endale telkide juures sooja. V: kristall J: vampiir
Jätkus meie rännak siia Läänemere aarde poolt mööda tähistatud rada. Teele jäid kuulsad Vilsandi "korallrahud", mis olid tõesti väga huvitavad ja vaatamist väärt. Meri oli tormine ja rand vahtu täis. Geps näitas aardeni linnulennult üks koma midagi kilomeetrit, kuid reaalselt kujunes see teekond ikka oluliselt pikemaks, sest otse läbi mere ja tiheda võsa sumada ei tihanud. Kohati sai küll jälle jala märjaks ja nõgeste käest kõrvetada. Oi kui libedad olid need veealused kivid ja oi kui valusad kõikvõimalikud ohakad ja nõgesed ja kadakad - need kolm tuulele vastu punninud parmu olid lausa paituseks. Kohapeal tuli leid lihtsalt. Esialgu arvasime küll aares kiilu juures olevat, kuid geps juhtis ikka mujale. Kiil oli muljetavaldav ja tekkis elav diskussioon selle päritolu kohta - järeldusteni me aga ei jõudnudki ja jätkasime teekonda Vesiloo poole. Tänud!
No see pole mingi ime, et ma eelmine kord aaret ei leidnud, kuna mu gc-st tõmmatud koordinaadid saatsid mind tookord otsima aarde eelmisse peidupaika. Täna saime Siimuga teiselt poolt tulles laheda matkaraja läbitud ja meil oli väga vahva päev. Aardeleiuks läks siiski üle minuti, sest kartsime, et äkki on rästik kusagil liiga lähedal. Kõmpisime veidi seal ühe koha peal ja siis võtsime aarde välja. Pärast uurisime, midapidi kiil laeva küljes olla võis ja jalutasime edasi, et jalad Aaperseauku toppida. Seal oli soe vesi. Oleksin ujumagi läinud, aga laeva-aeg polnud enam kaugel ja see saar pole kiirustamiseks loodud. Nautisime siis einet ja läksime sadamasse tagasi. Aitäh!
Vesiloolt siia jõudes oli Triin juba peiduka tuvastanud ja istus "hapu õuna" ning õllega mõnusalt mere ääres. Kuna miski jõle madu valvas enne aaret, siis ta seda veel puuutnud polnud, läksime siis koos uuesti. Ussi pold enam näha, aga igaks juhuks tegime ikka kõva kisa ja kolistasime kuidas jõudsime, oi mai salli neid elukaid. Aga koht jällegi on väääga mõnus, aitähh!
Sinna saare serva polnud ma veel sattunud (loogiline, kui seal enne aaret polnud) ja see korallrannik oli paras üllatus. Oo, mis kivid ja värvid! Läksime Vahemere kandis lahku, Hannole jäi Vesiloo jaoks GPS ja mulle mälupilt. Mõtlesin, et küll see kiil silma torkab, aga tegelikult leidsin hoopis georajad ja aardekoha enne :) Aaret siiski välja ei võtnud, kuna kivi otsas magas üks punaste silmadega valvur, ja kuna ma teda pildistamisega veidi vist segasin, lipsas ta loomulikult just sinna kivi alla, kust oleks tahtnud aaret otsida. No väga ei tahtnud ka. Ootasin Hannot järgi, võtsin karastusjookidest julgust juurde, ja siis koos läksime kisaga kohale ja tõstsin kivi kõrvale. Ei kedagi, ainult üks purk. Ühesõnaga, leitud ja logitud :D
Mingi hetk pidime lühikeste pükstega nõgesevõsas teed otsides ületama kiviaia, kui ees kõndiv Aare järsku seisatas ja ussi näitas. Igavesti priske rästik oli seal rullis, kuid kadus meie kõnekõmina peale kiiresti peitu. Kuna muud teed ei olnud, siis ei jäänud meil muud üle, kui plätudes paljaste varvastega sinnasamasse astuda ning edasi kulgeda - reaalne nõgesekõrvetus on ikka hullem, kui potentsiaalne rästikuhammustus. ;-)
Kiilu juures leidsime aardepurgi kiiresti ja saime kirja teise logi. Aarde konteiner ja sisu on igati temaatilised, asjakohased ja vajalikud, kuid peiduka suhtes tekkis meil küll hirm, et nii mere lähedalt läheb see aare küll tormidega või talvise jääga kaduma. Kui juba meri suure laevakiilu kohale on toimetanud, siis asi tal pisikest plastpurki liigutada. Aga loodame kõige paremat!
Tänu peitjale, meie Vilsandi retk oli igati vahva ja tagasiteel polnud meri ka enam nii kõrge lainega kui alguses - saime päris maksimumkiirusel sõita.