Viirelaiu

No ei leidnud.

Ei oska enam 1.5 raskusega aardeid leida

 4 

Pühadekare aarde peitmiselt tagasi jõudes oli õhtu juba käes, niisiis püüdsin leida ligipääsu rannale, et seal ööbida ning hommikul kohe Viirelaiule minna. Proovisin kahte teed, mõlemal pool tulid hoovid ette. Lõpuks parkisin Võiküla munakiviteele, võimalikult serva, et sõidukid mööda saaks, ja magasin autos. Ärkasin peaaegu esimese valgega, hommikusöögi kõrvale tegin jalutuskäigu, otsides sobivat rada mere äärde minekuks. Päevavalgel nägin gepsu kaardil toodud teed, selle kõrval ka eravalduse silti, mille juurde lisatud märkide kohaselt oli seal keelatud õnneks vaid mootrsõidukiga liiklemine ja tuletegemine. Jalgratta ja matkaja kujutise ümber ilutses paljutõotav roheline ring. Kuna samas kõrval aias toimetas parajasti üks vanem daam, siis tervitasin ning küsisin viisakusest kas ma võin sealt läbi Viirelaiule minna. Tema vastu: "Aga millega? Jalgsi või?" Noogutasin: "Jalgsi jah." Mispeale eideke kostis: "Öh-öh, vöib vöib, nönnapalju kui kulub!" Tänasin, võtsin oma varustuse kaasa ja hakkasin mere poole astuma, sinna oli heinamaade vahelist rada mööda umbes 1 km. Igatahes üle selle õue, mis näeb välja nagu nõukaaegsete sõidukite romula, lubatakse jalgsi randa minna.

Vette astudes pidin Crocsid üsna kohe jalast ära võtma, sest pehme muda kivide vahel oli nii sügav ja nätske, et imes jalatsid tugevalt endasse. Sügavusjooni maa-ameti kaardil olin eelnevalt vaadanud, kuid kahjuks seal alla 2 m ühtegi tähistust ei leidnud. Seevastu internetis otsingut tehes jõudsin säärase infoni. Lastelaager, matk Muhumaalt jalgsi ja parvega Viirelaiule. Mõtlesin, et kui juba lapsed lähevad siit jalgsi üle, siis äkki tõesti maastik 3.0 :o) Varsti aga järeldasin, et tõenäoliselt oli selles lauses rõhk sõnal "parvega". Sest kuskil 200 meetri pärast tõusis mul vesi üle pea. Ujusin veel sealt ligi 300 m edasi, kuid saareni jäi siiski veel arvestatav 700 meetrit ning ma ei teadnud kui laugelt põhi Viirelaiu pool tõuseb. Kuna mul on üks varasem ebameeldiv kogemus sarnases situatsioonis riskimisega, siis tõmbasin parem tagasi rinnakõrgusesse vette ja kammisin seal horisontaalset piki Muhu randa, et leida leetseljakut, mis aitaks mööda põhja astudes kaugemale saada. Seda ma siiski ei leidnud. Proovisin veelkord ujumist, kuid üle poole tunni varahommikuselt jahedas meres tähendas, et kere hakkas vaikselt maha jahtuma ning pidin löödult tagasi randa naasma.

Praegu netilogi kirjutades ja uuesti maa-ameti kõrgusandmeid uurides, näen küll, et kaardile on kantud ka alla 2 meetri mõõtusid. Nüüd saan aru, et enda valitud stardipunkti 58.54700, 23.40470 asemel oleksin pidanud alustama hoopis kõvasti põhja poolt Kalama rannast: 58.55336, 23.40385. I'll be back!

Jalgsi võib

 4 

Kirsike oli taas endale paadi sappa saanud ja tiirutasime mööda läänemaa teid sellega vee poole. Lõpuks jõudsime läbi aarete kohale Linnuvaatleja 5 juurde ja siin tundus paras paat käru pealt vette trügida ja teekond Viirelaiule ette võtta. Kohalik paadimees hoiatas madalike ja kivide ees, mis oma nina veest välja ei pista ja me olime merel.
Madal oli kohe alguses, nii et sain kondiauruga paati edasi mölada kuni vesi enam madal ei paistnud ja siis sai Alex paadimootori käima vedada ja vaikse loksumisega jõudsime probleemideta Viirelaiule. Juba lähenedes tundus meile, et saarel on liikumist. Nii oligi, terve brigaad töömehi kõpitsesid saarel kena majakest elamiskõlbulikuks . Mõtlesime hetke ja otsustasime ikka randuda ja meestele suunda võttes jalutasime lammastest mööda. Need elukad olid väga viisakad, muudkui teretasid-mää ees ja mää taga. Ka laiul tegutsevad mehed olid viisakad ja võtsid meie tere kenasti vastu. Rääkisime ka oma tuleku põhjustest ja peremees vaid viipas , et jah minge, see seal vana hoone taga. No kui kohalikud teavad asjast ja nii positiivsed, siis olime meiegi täis indu ja suundusime "lambakommide"vahel laveerides objektile. Alex toetas navitädi nullis paika ja siis otsisime ikka jupp aega. Otsisime ,mis otsisime, kuid aaret me ei leidnud. Midagi nähtavat ,nagu eelmine leidja näinud oli, meie silmad no ei näinud. Kuna levi oli laiul tundub vaid et ühes nurgas, suure kivi otsas, siis sealt helistades sain lõpuks viimase leidja ja Alex samal ajal peitja toru otsa teises nurgas, kah kivil istudes(seega levi viga pole seal). Mnjaaaa. .. otsime õiget asja õigest kohast, kuid tundub, et aare on jalutama läinud ja lammaste ülekuulamine tulemit samuti ei toonud :(. Majast mööda jalutades tundis peremees huvi kas leidsime. No tunnistasime siis et es leidnud(kiiresti küsitleti tema poolt ka ehitusmehi, aga need polnud ka võtnud), aga laiul olla oli ikka vahva. Tagasiteel suutsime rannast lahkudes end kivi otsa ajada, natuke kiikusime seal kuni raskuskese meid kivilt ää aitas ja siis pidin ökulit mängima ja veest kõiki kiva vaatama. No üks krm jäi ikka kahe suure sinisilma vahele, sellele saime pihta :(, nüüd tiivik näost sinine .
Kaldale saime taas mõlades, sest keegi oli vett vähemaks joonud ja kive paistis rohkem. Nüüd aga mõtleme, et see on igavesti koht grillimiseks ja tsillimiseks, siia Linnuvaatleja 5 juurde võiks mõne üritusegi teha ;)- Kuramuse rööv-päkapikud ma ütlen :( Igatahes tundub, et selle aarde eluiga on vist otsas ja uusehitusi on sinna hunnik tekkinud ning ega polegi väga mõnus seal teiste elu segamas käia... muidugi mullivann ja sealt avanev vaade...oijeahh! Aitäh peitjale siia peitmise eest!

tuletorn on majadega ümbritsetud

päike tegi ka silma ;)

vasrti on siin mõnus elamine valmis :)

kivi otsaskiikumise oleme nüüdseks lõpetanud :D

üks purjekas oli ka merel seilamas, lisaks süvendajatele ja valgetele laevadele, mis mandri ja Muhu vahet vuhisesid

tiba kruusane see slipp ju on, kuid üheveolisega täitsa ok ;)

Nii lõppes Viirelaiu aarde mitteleid...võssis :D

Päike väsis ka ära

"salatit" siin vees jagus

õhtused peegeldused, leia kalamees ;)