Peitis 25.05.03 Henri (5), Kristel (3), Katrin, Ülle, Jaanika, Reeli, Kaspar, Toomas [toomass]
Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Põlvamaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Peidetud Meenikunno rabamatkarajal.
Tähtis: Ärge liikuge väljaspool rada!
Vihje: pole
Lingid: http://www.lapimaa.ee/?id=5070
Aarde sildid:
soovitan (5), laudtee (4), pikem_matk(>1km) (3), rabamatk (2), lumega_leitav (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCG68F
Logiteadete statistika:
210 (94,2%)
13
9
7
8
0
0
Kokku: 247
Otsisime hoolega, aga netu.
Ehk võiks omanik kontrollida, kas aare on üldse alles.
Lasin pundi õpilasi rappa ja ikka päris korralikult otsisime nii enne kui pärast koordinaati ka. Ei paistnud aardepoegagi.
Võhandu maraton vaadatud oli soov ka sellele aardele pilk peale visata. Rattaga mõõda laudteed oli natuke ukerdamist aga kohale jõudsin. Uurisin nullist mõlemale poole umbes 30-50 m ulatuses aga mida ei leidnud oli aare. Kuna aeg sai otsa siis pidin lahkuma. Tuleb veel tagasi tulla ja loodetavasti on siis laudtee juba uuendatud. Uued lauad ja alused olid juba ootel.
Sai otsitud ja mitteleitud. Aga rabajalutuskäik oli mõnus, emale kohe väga väga meeldis! Tänud!
Pidasime Liipsaares Kätu sünnipäeva. Tegime õhtul ka matkarajal ringi. Raba peal oli veel valge, otsisime oma kümnekesi u pool tundi. Ei suutnud nullist ja nulli lähedalt leida. Päikeseloojangu maja juurest tagasi Liipsaarde läksime juba pimedas mööda metsa. Oh oli see alles poris ukerdamine.
432 päeva tagasi käisin siin, imetlesin vaadet tornist, nautisin raba ilu ... Täna tulin siia vaid logima...
100 m raadiuses täiesti aus mitteleid!
1-ne aare minu ignorelistis!
Päikeseloojangu aare ennast meile enne päikesetõusu näole ei andnud. Saatsime unised magama ja asusime aarde poole teele. Liipsaare torni parandatakse ja selle juurest on tehtud uus ja uhke trepp kuni laudteeni. Laudtee ise on kõndimiskõlblik, veidi ettevaatust ei tee paha. Raba oli udune, päike polnud veel piiluma hakanud ja isegi linnud ei laulnud. Kohapeal tuuslasime nullis, sellest sada ja rohkemgi veel meetreid eemal, aga aaret ei leidnud. Lõpuks kui kõik võimalikud kohad olid läbi vaadatud, põlvitatud, püherdatud ja Ragne oli ka tuka märjaks saanud, otsustasime, et aitab küll. Raske oli uskuda, et nii suur aare meil märkamata jääb. Nii pimedad me ju olla ei saa, aga ilmselgelt olime. Läksime küll kurbade nägudega, aga varahommikune jalutuskäik rabas oli seda käimist väärt.
Paistis sedasi, et ei ole talvel eriti hästi leitav või kätte saadav.