Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare asub Kesselaiu lõunaosas ühe vana hoone varemete juures paevõtuaugus. Laiule pääseb talvel üle jää või suvel mõne ujuvvahendiga.
RMK rada viib varemete lähedalt mööda ning silt väidab, et tegemist on Kesse mõisa varemetega. Teised allikad väidavad, et kunagi on seal asunud hoopis Kesse kõrts ning et mingit mõisat ei ole saarekesel olnudki. Igatahes on püsti veel mõned paemüürid ja igaüks võib enda jaoks otsustada, mis hoone(d) seal kunagi oli(d). Olles ise näinud Kesselaiu kaarti umbes 1930'test aastatest tean öelda, et hooneid oli seal vähemalt 2. Teine asus praegustest müürivaremetest mõnikümmend meetrit ida pool.
Päris hästi on säilinud aga kelder. See võib alguses märkamatagi jääda, sest asub varemetest pisut eemal ning loodus on võimust võtnud.
Kelder asub N 58° 37.645' E 023° 25.930'
Kesselaiu saarevahi proua viis mind ka vana pärnaallee juurde. Maapinnal ei saa suurt midagi aru, sest suured puud on ka "alleele" endale kasvanud, küll aga on näha aerofotol varemete asukohast kirde suunas kulgevat helerohelist viiru. Allee kirdeotsas on kaks võimsat pärna kõrvuti, nendest ka üks pilt.
Pärnad asuvad N 58° 37.813' E 023° 26.185'
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://et.wikipedia.org/wiki/Kesselaid
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Muu | 58° 37.6451' 23° 25.9300' |
![]() |
Muu | 58° 37.8131' 23° 26.1850' |
Aarde sildid:
väikesaar (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1TGDX
Logiteadete statistika:
87 (100,0%)
0
3
0
0
0
0
Kokku: 90
Päris põnev oli otsida metsast kadunud hiilgust. Pärna allee leidsime ka üles.
Üle jää Kesselaiule.Alustasime sellest aardest,saime Raivoga natuke ikka lund teisaldada enne kui aarde karp Raivole näppu jäi.Teistel oli see leitud.Aitäh!
Virukad Kessulaiul. Enamusel oli varem leitud, Aivega kahekesi kaevasime. Aitäh!
Nähes seda võsa seal augus, mõtlesime, et sinna küll ronida ei taha. Siiski läks aarde leidmine üllatavalt kiiresti ja lihtsalt.
Lõpus andis ikka otsida. Peale tiiru tühjapanekut suundusin uuesti algusesse ja sinna, kuhu alguses isegi taskulambiga suutsin endale valgust näidata ja karp tuli üllatuseks välja. Et nojah, eks ise pime. Mõnus koht oli küll seal lõpus. Ja vana pahekivihundina, kes elu esimesed tööampsud suviti ikka paekivi kallal nokerdas, oli kohe näha, et kui lihtne siit oleks seda kivi murda. Kohe tekkis tahtmine kühveldama hakata. Aitäh aarde eest.
Koos kolleegidega Lahmuse Koolist hilisõhtune jalutus ja taskulampidega otsing ning leitud.
Teerada oli ees ja nii sai siia kulgetud. Huvitav koht. Tänud
Mõnus matkarada tõi ühe Kessu aarde juurest teise juurde. Esmalt lugesime läbi infotahvli ja siis asusime varemeid vaatlema. Natuke tiirutamist ja erinevatesse vihjega sobivatesse kohtadesse piilumist ja nii see karbike leitud saigi. Peale logimist vaatasime ka keldri üle, mis ongi kogu hoonete kompleksist kõige paremini säilinud. Aitäh peitjale!
Kuna ilmaprognoos lubas tänaseks täielikku tuulevaikust, siis otsustasin lihtsama logistika huvides Kesselaiule aerutamiseks kasutada SUPpi. Lähenesin laiule mandi poolt. Kiirus väga kajaki kiirusele merel väga alla ei jäänudki ja 50 minutiga olin laiul. Aare õnnestu leida üsna kiirelt ja peale seda uudistasin veel koha ajalugu ja jalutasin seejärel randa tagasi. Kui hommikul 7 ajal oli merel aimatav lainetus, siis tagasiteel tund hiljem polnud enam sedagi ja meri oli täiesti peegelsile. SUP-ga sõitmiseks ideaalne, kajaki jaoks oleks olnud igav.
Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid
Jalutuskäik Kesselaiul oli hoopis teistsugune kui meie kahe eelmise päeva retked laidudel. Mõnus astumine mööda matkarada. Kesselaid on küll üks neist paikadest, kuhu võiks uuesti tulla. Tore oli täna siin laiul veel asjaolu, et vaid korra eemalt tervitasime teisi saarel viibijaid, enne ja pärast tundsime end nagu privaatsaarel.
Kesselaid meeldis mulle väga. See paik oli väga ilus punkt meie kolmepäevasele üliägedale paadiretkele mõnusa seltskonnaga. Suured tänud kaaslastele sellele ägedale seiklusele kaasa kutsumast ning vahvalt veedetud päevade eest!
Aitäh!
13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Kolmanda päeva kuues ja ühtlasi viimane aardeleid (30/30). Teekonda alustasime Virtsus sadamast. Oli natuke tuult ja lainet, aga ei midagi hullu.
Kesselaiu sadam on muljetavaldav. Lugesime, et kohe tuleks sadamakaptenile teada anda, et oleme sadamasse jõudnud. Siis seda ma ka kohe tegime. Väga lahkesti lubati meil seal paar tundi paati hoida.
Väga äge ja teistmoodi, kui eelmistel päevadel, oli Kesselaiu matkarada ja loodus. Väga nauditav ja mõnus. Vahepeal peitis isegi kuum päike ennast pilve taha, et meil oleks mõnusam kõndida. Raja pikkuseks tuli kusagil 6 km. Ja loomulikult lõppes see mõnusa ujumisega muuli taga. Seal eemal ujus ka majesteetlik luigepaar oma viie halli tibuga.
Selle laiuga siis meie 3-päevane paaditripp ka lõppes. Olime väsinud, kuid õnnelikud! Oli olnud väga mõnus puhkus väga mõnusate inimestega!
Aitäh aarde peitjale!
Sellest sai meie Kesselaiu viimane aare. Saar tundub ise väga huvitav. Kuna aga külaskäik oli väga kiire ja maa peal väga ei käinudki, siis tuleb tõenäoliselt teinekord tagasi tulla. Külaskäigu lõpetamiseks saime kajakkidega korraliku lainetusega ja hämaras tagasi mandrile aerutatud. Eks on vaieldav kui hea mõte see oli, aga kuna laine oli soodsast suunast, siis tundsime ennast vee peal siiski igati kindlalt. Aitäh!
Ümber Kesselaiu aerutamise viimase peatuse tegime selle aarde lähedal. Päike oli juba puhkama läinud ja hämarus maad võtnud ning liiga kiirelt see leid ei tulnud. Õnneks telefoni lambi abil siiski teisel ringil aare silma jäi ja logigtud sai.
Eks need varemed mõisa kohta pisut väikesed tunduvad.. kuid vaid suvitamiseks mõeldud karjamõisa kohta tegelikult polegi nii imepisikesed ning kui veel pärna allee ka olemas, siis kisub küll mõte kõrtsist eemale.
Tagasi randa jõudes oli tuule ja laine arvestatavaks tõstnud ning võtsime pisikese mõtisklemise hetke, kas ikka tasub lainetel hüplevate jänestega lahe ületus ette võtta. Taevast vaadates tundus tegemist olevat kohaliku pilvealuse pagiga, mis nii tunni paariga peaks vaibuma, kuid kuna pimedus hiilis vaikselt ligi siis ei olnud tahtmist seda vaibumist ootama jääda. Tuule suund oli sõbralikult vastu, nii 5-7m/s tugevuse ja 0,5m lainetega. Otsustavaks saigi tegelikul tuule suund, mis üsna soodsalt pea otse vastu olles on kajaki puhul kõige turvalisem võimalus. Tagasitee võttis vastu tuule ja laine tõttu vaikse merega tulekust tuntavalt kauem aega ja energiat, kuid sellel teekonnal oli oma võlu ja adrenaliini laks andis jaksu tublisti juurde. Isegi võib öelda, et mõnus oli tunnetada end looduse stiihia sees olles siiski kontrolli omavana ja sihtpaigast vastu siravad tuulikute punased tuled liikusid ju vaikselt, kuid järjepidevalt aina lähemale. Tagasi mandri külje alla jõudes saime vaiksesse vette ja pidime vaid paarsada meetrit kurssi korrieerima, et täpselt teele asumise paigas jälle maale astuda.
Tänan peitmast.
Oli see alles põdemine enne retke. Alles siis kui kohal olime ja esimesed sammud seal tohutul jääga kattunud veteväljal teha sai, sain aru et täna kannab küll ja hirm oligi kadunud. Minna sai otse, tagasi mööda jääteed. Saarel sai mööda veiste rada astutud. Viisid kogu aeg õiges suunas. Tänud peitjale
Laiul on palju huvitavaid hooneid, igaüks neist väärib külastamist.
Vaatan mina neid saarte külastamise logisid ja tekkis kange tahtmine ka ise kuhugi sellisele saarele minna. Uurin kaarte, vaatan ilmateadet ja jääolusid, valin välja Kesse. Kuigi jah, teekonna pikkusega panin ikka väga puusse, aga Mari tõi mind maa peale tagasi. Täna teel Lihula Olerexi sai näha lume- ja lõpuks vihmasadu. Kraadid auto termomeetris muudkui muutusid soojemaks, kaheksalt miinuselt, pluss üheni. Sai võetud vastu otsus, et lähme ja vaatame rannast, aga selleks tuli sinna ka saada. Kuidagi kogemata keerasin teele, kus võttis meid vastu lahke peremees, näitas kätte kuhu parkida, sinna jääb tee saarele ja sinna hülged. Need hülged jäid sinna ka pärast meid, sest eesmärk oli hoopis teine. Läbisime ühe raske kuumaastiku ja edasi läks juba kergemaks. Lõpuks jõudes peaaegu saarele, leidsime üles ka kaldalt juhatatud tee. Nüüd on kust tagasi minna. Tükk aega sai paralleelselt kaldaga, jääl aarde poole minna, kuniks lõpuks leidsime veiste raja. See oli päris käidav ja need elukad oli ka viisakalt raja aardeni trampinud. Tänud peitjale aarde eest.
Tänaseks päevaks oli plaane palju, aga kui kuulsin, et Märt oma pundiga lähevad Kessele, siis pressisin ennast kohe kaasa. Parkimiskoha valikuga vedas meil ka täiega. Sõitsime lahtise tõkkepuu alt sisse ja saatsime Märdi peremehega läbirääkimisi pidama. Peremees õnneks oli väga lahke ja vastutulelik ning lubas meil oma hoovis parkida. Nii saimegi oma retke alustada kohe otse kaldalt. Jää kõva nagu asfalt, ei mingit muret. Üks korralik pragu oli teel, aga see oli samuti kinni külmanud. Saarel jätkasime oma teekonda mööda veise rada ja see viis kenasti aardeni. Tänan.
Kessu aarde juures mõtlesime, et kuidas siia tulla. Kas pressida läbi metsa või siis mööda randa. Kuigi randa mööda viiv rada oli teadagi pikem, kulges sealt aga sõraliste poolt sisse tallatud rada, seega hakkasime ikka mööda seda minema. Mingi aeg kulgesime mööda rada, siis rannal ja siis ka mööda päris head loomarada vähese lumega. Enne siia aarde juurde jõudmist õnnestus meil ka näha, kes need rajameistrid siin on. Tundus, et Šoti mägiveised, väiksemad ja suuremad, kokku umbes 40 jalga, mis neid radu siin igapäevaselt teevad. Lõpuks pidime ikka nende rajalt maha keerama ja metsa põika ning ise omale teed tegema. Õnneks seda ei olnud pikalt ja peagi olime aarde manu. Ausaltöeldes kujunes ka selle aarde leidmine keeruliseks. Külma ilma tõttu ja pilte klõpsides vähenes minu telefoni aku meeletu kiirusega ning Anna telefoni ei ole jälle ülemäära täpne. Nägin, kuidas minu telefoni akuprotsendid kukkusid: 30, 25, 15, 10, 9, 7 ja siis 1%. See kõik käis väga lühikese aja jooksul. Ilmselgelt polnud telefon rahul selle külmaga, mis siin valitses. Kuna ühtegi põuetaskut mul polnud, siis ei jäänud üle muud, kui telefon endale sisuliselt püksi pista. Keerasin selle oma sooja pesu sisse ja siis vastu ihu sooja. Tundub, et mõikas, kuna pidas vastu ka kogu tagasitee mandrile :)
Õnneks olime suutnud arvatava koha üsna hästi lokaliseerida ning nüüd ei jäänud muud üle kui enam-vähem õigest kohast otsida. Kuigi olime selle õige koha mõlemad juba korra üle vaadanud, siis kolmandal korral taas sinna urgu vaadates jäi lõpuks karp silma. Oli hea meel küll, et ka selle karbi leidsime. Kokkuvõttes siis täna Kessul kolmest kolm leidu.
Nüüd polnud muud kui veel tagasi mandrile saada. Tuli ette võtta see neljakilomeetrine teekond ja nüüd siis nii, et tuul vastu. Õnneks olime end hästi varustanud, mõlemal kiivrisukad peas ja suusaprillid ees, seega paljast nahka polnud kuskil ja külm ning lõikav tuul meid ei heidutanud. Minu prillid kippusid küll uduseks minema, seega viimane lõik teekonnast jälgisin vaid ees kõndiva Anna jälgi ning nii olimegi mandril tagasi. Kokku oli meie matk ca 13km ning võttis aega 4h 20min.
Täname aarde eest!
Vihma hakkas jälle sadama ja saare lõunapoolne külg oli tuuline. See ei seganud viimase aarde otsinguid. Tore omanäoline ja eriilmeline saareke. Aitäh!
Vaatasime mõisa varemed üle. Edasi tuumajaamast mööda ja sadamasse. Oligi tiir saarele peale tehtud. Aitäh!
Leidsid Eestimaa Looduse Fondi talgulised
Ilus koht, ilus ilm, head sõbrad. Aare olemas ja kõik ordnungis :)
Põhigrupist pidime maha jääma, sest magasime esialgu selle punkti maha. Aga hea, et see aare siin oli, sest muidu oleks sellest mõisast\kõrtsist sootuks mööda rallinud.
Juba mitu aastat on plaanis olnud, et uuriks heintaimi ka Kesselaiul... et aga neid uurida ja uusi sorte aretada saaks. Kord jäi sõit ilma taha, kord ei saanud aega sobivaks, aga nüüd oli kõik ideaalne: nii ilm kui inimesed ja eriti paadimees-giid. Ja käik igati produktiivne: taimi-seemneid leidsime, samuti kõik saarel olnud aarded. Jalutuskäik mitmete kogumiskummardustega ümber ja läbi saare oli ülimalt mõnus. Aitäh peitjale!
Teekond Kõbajalt Kesselaiule oli valdavas osas lihtne. Kolmest magamata ööst tingitud väsimus oli asendumas tänu näkku puhuvale tugevale tuulele uue elujõuga. Olid mõned külmavärinaid tekitavad kohad koleda aluspinna näol ja muidugi ka lõhed millest ei olnud võimalik ümber minna. Lisan pärastpoole võibolla ka ühe stiilinäite video mismoodi ületada lõhesid.
Saarele randusin ma suvalisest kohast. Vaatasin kaarti, millest paistis, et tee on nii ligidal aga meie vahele jäi läbimatu kadakamets. Ainus loogiline samm oli sõita mööda kallast sadamasse. Rattaga hobusemiinide vahel laveerides, paljudest sõitsin ka üle, sest neid oli nii palju, jõudsin väga uhkesse paadisadamasse. Sealtmaalt algas üks tore pärastlõuna.
Esmalt tahaksin anda 5 punkti saare elanikele hea huumorisoone eest. Näiteks firma Kesse Kuningriik, kohalik tuumajaam, kurjad ponid jne :D Võttis mõnusa muige suule.
Saarele hakkasin ringi peale tegema päripäeva. Mõnesaja meetriga hakkasin kahtlema, kas oleks äkki pidanud ratta hoopis sadamasse jätma. Õues oli väga soe ilm, lausa +6 kraadi ja päike paistis. Esimene tee oli kaetud liiga paksu sulalumega. Ratast see ei kandnud ja läbi ei jõudnud vändata. Käe kõrval lükates kogusid paksud rehvid lume enda külge ja lohistasin rohkem nagu kahte lumepalli enda järel. Mida lähedamal mõisaasemele, seda rohkem sai hakata sadulasse istuma.
Nullis lugesin läbi infotahvli, käisin panin paevõtu augus nime kirja ja siis tuiasin niisama ringi. Hoone varemed tundusid esmapilgul väga tillukesel aluspinnal olevat. Alles sees olles nägin kui kaugele see vundament välja jookseb. Hoone suuruse ja asukoha järgi kõlaks mõis ikka loogilisemalt kui kõrts. Võibolla oli lihtsalt mõisas kunagi ka kõrts ja sealt see segadus.
Huvitava paiga eest peitjale aitäh!
Kessu aarded on saarele paigutatud nii, et geopeitur saab rõõmsalt sellele lapikesele maale ringi peale teha. Ükskõik, milliselt küljelt alustada, kolme aardega saab ring peale ja nähtud nii mõndagi. Kaks aaret juba külastatud, seadsime sammud viimase kolmanda poole. Algul kadakate vahel, siis juba mööda lumist metsateed ning lõpuks kiviaedadega palistatud endise küla teed. Nii see matka lõpuosa kulges. Nägime ära ka saare ainsa veise. Kui Krista jutust jäi mulje, et ta ikka omal jalal sammub, siis see üksik veis, keda meie trehvasime, puhkas põõsas ning ribide vahel ulus juba tuul ja varesed nokivad viimast jäänust. Nägime ka hoiatavat silti kurjast ponist, kuid hingelisi me saarel ei kohanud. Küll aga oli liikumist merejääl, kui tagasiteele end asutasime. Jääbki üle siia veel lisada soovitus kõigile, kes kahtlevad :) Tugeva kandva jääga väga mõnus matk. Meil tuli ca 14 km ja ca 4 tundi laiska sammumist.
Mõnus jalutuskäik sai jätkuda. Aitäh peitjale ja aitäh Marisele kaasa kutsumast! :)
Seda laidu tahaks nimetada selle talve suurimaks üllatajaks. Alates sellest miks laid? ja veel selliste kõrgete pankkallastega. Väga põnev saar, kunagi suvel peaks veel tagasi tulema. Mõnus matkamine mõnusas seltskonnas. Tänud peitjale!
Täpselt nii oligi, mina lõhkusin ära jää. Aa teate kui kiiresti see kõik käib! Korra käib tume suht vaikne kõmin ja siis on raksatus, no ilgelt kõva pauk käib järsku. Ja sa ei saa midagi teha, ainult kiirreageerida. Pagan, varbad lõin ära. Ja see uppuja päästmine on tõesti jummala õige, et enda asi. Ma vaatasin vaid, et ise plagama sain, Helduri jätsin kus see ja teine. Aa siis selgus muidugist, et vett all ei olnudki, vot hea nali!
Matkasime edasi ja siis oli tohutu suur maja, pikk kiviaed, uskumatu, et keegi seal elab. Mööda ATV rada läksime aarde suunas. Tee peal oli avatud restoran metsloomadele-lindudele. Üks mägiveis oli sirakil ja pool oli veel täitsa alles. Vot selline eluseadus.
Saar oli äge, puhas loodus, vaikne, ma ei olnud kodutööd teinud, kuid mulle meeldis seal. Metsloomade jälgi oli palju, põdra, kitse, jänese ja rebase omi, teisi ma eriti ei tunne. Tagasiteel tuli üle jää saare poole veel 2 inimest. Lähemale jõudes selgus, et 2 pudinat ka kelgul. Uurisime, et äkki Geopeiturid, selgus hoopis, et külla läevad.
Aitäh peitjale ja kaaslastele, mul oli imetore päev!
Kesse kolmas. Pangalt turnisime alla merele ja hakkasime mööda jääd kulgema. Jää kõmises kahtlaselt, mistõttu pidasin paremaks teistest tagapool kõndida. Anne ja Heldur vaidlesid mingil järjekordsel teemal ja kuna kumbki polnud nõus oma argumentidest loobuma, siis lähenesid nad teineteisele ning jätsid looduse jälgimise tahaplaanile. Nii et peagi kostis jää purunemise heli ja nende pead vajusid pool maad allapoole. Tagant vaadates tundus see nagu aegluubis. Anne oli kärmem reageerija, nii et lisaks korralikule häälele nägin, kuidas ta juba poolel läbivajumisel Heldurile ja lähedalolnud kivile toetuma hakkas... Kõik lõppes õnneks õnnelikult. Veeni nad ei jõudnud. Potsatasid lihtsalt suurde õhuvahesse. Edasi kulgesime kõvasti vaiksemalt ja keskendunumalt.
Taas maal nägime discgolfirajakest ja lõpnud veist. Peagi ka mõisa müüride jäänuseid ja imestasime Päinurme asukoha üle. Aarde leid ei tulnud liiga ruttu, aga leitud ta sai. Pärast kõndisime Kesse külla, seal oli - mida vaadata! Ja siis tagasi mandrile. Nüüd oli jääl rohkem vett kui tulles. Aitäh!
"Kesselaid on Eesti kiiremini arenev laid," arvab arhitektist kohalik elanik, kelle algatusel laiule 11 aastat tagasi väikesaarel taas tsivilisatsiooni rajama hakati. Arengu jätkudes võivat varsti oodata eestiaegse rahvaarvu saavutamist - 50 inimest! Märke sellest arengust võis Kessu juurest Kessu 2 poole sammudes näha tõesti. Küllalt kapitaalne nullenergiamaja, laste mänguväljak, discgolfirada, RMK puhkekohad, mõned lumest lahti lükatud teed, täitsa omaette maailm. Vot selline laid! Aga Pühadekare on saar :D
Hea et Kristjan ja Tanel peale ringi otsustasid suusad hüljata ning edasist päeva jala jätkata.
See oli vähe pikem ots ning millegipärast hakkasime mööda metsarada ronima, kuigi mööda mereäärt oleks palju kiiremini saanud. Kui logi kirjas oli, murdsime ikkagi mereni ning võtsime suuna mandrile. Loomulikult polnud meil enam aimugi, kust me täpselt minema hakkasime ning oleksime peaaegu hoopis mingis teises kohas maandunud, kui õnneks märkasime ikka õigel ajal, et midagi on mäda. Auto juurde jõudes oli toss korralikult väljas ja rohkem suusatama küll enam ei kutsunud. Aitäh!
100 aasta ja 1 p tähistamise matka viimane logimine. Liuglesime Kessu juurest tagumiku peal alla nagu Suvorov Alpe ületas ja siis mööda merejääd ja kaldateid kohale. Päev sättis end juba kergelt magamise suunas, aga taevas lubas kuuvalgust ja seetõttu väga ei pidanud kiirustama. koos meiega saarele saabunud noormeeste seltskond sättis ennast samuti vahetult enne meid saarelt lahkuma, nende tee oli lühem aga meil osutus siis kuuvalguses ilusamaks. Mõned lonksud Saaremaad andsid vunki veel juurdegi. Kaldale jõudes oli läbitud üle 21 km ja kogetud üht imaliselt kaunist päeva. Tänan... keda iganes jumalat, saatust, peitjat, kaaslasi. Kõik olid täna minu poolel ja värvisid mu päeva imekauniks. TB in
Olin täna liitunud Hobulaiul käinud Piia ja Peetriga õndsas teadmises, et matkame Kõbajale. Nõnda ka juhtus ja enamgi veel. Kessu juurest asusime teele, päike soojendamas selga jõudmaks Kessu 2 juurde. Ilmataat oli tänaseks väga päikselise ilmakese võlunud, väga mõnus matkamiseks. Külastasime mõisavaremeid ja jätkasime astumist rajal, kus ka kohalik(ud) neljajalgne(sed) olid tatsanud ja portsukesi siia sinna poetanud, kahjuks või õnneks kohtuda meil nendega ei õnnestunud. 17.20 Kesse-Jaani sadamast asusime Kõbaja suunal teele, päike veel natuke oli me saatjaks ja 19.00 olime mandril tagasi, taustaks paistsid Virtsu sadama tuled. Oi-jah seda Peetrit küll, vot mis juhtus peale Kõbaja aarde logimist, Kesselaiule sai ring peale tehtud ja astumist sai kokku oma 21 kilomeetrit. Tänud peitjale ja julgetele kaaslastele, kes mind matkama kutsusid.
Huvitav huumor neil muhulastel. Nimelt väidab infotahvel, et mõisnik elanud "Päinurmes Rakvere lähistel". Noh, Rakvere ja Päinurme vahe on linnulennult 65 kilti ja orientiiriks sobiks Põltsamaa või Paide ikka oluliselt paremini. A meretagune asi, eks ta ole.
Mis aardesse puutub, siis sellest oluliselt olulisem oli rannal leidunud aknaraam, valge ja ilma klaasita. Sellest aretus kohapeal üks äraütlemata lõbus fotosessioon ja jändamine ja eks näis, palju sellest kunagi kuhugi jõuab. Vähemalt asjaosalistel oli lusti laialt.
Ja kogu selle jauramise peale käis koukis Sass karbi ka august välja. Puhas, kuiv ja korras - aitüma!
Juhhuu. Täna on minu õnnepäev. Alustame logi kirjutamist tänusõnadega. Tänud kallis Juta, et sa Martinile augu pähe rääkisid ja me siia saarele tänus sellele maandusime ja veel suuremad tänud meie kaptenile Martinile, kes meid siia saarele tõi. Kui olime saarele jõudnud, võtsime kõik koos ette ümber saare matka. Mul ju kolm kärbest ühe hoobiga. Aarded, pilt mõisast ja ühele saarele jälle ring peale tehtud. Aarde juurde tulime rannikult otse läbi võsa. Rannikule tagasi minnes avastasime, et sinna viib lauasa ilus rada. Tänud aarde eest.
Juba talvel sai Martinile peale käidud, et suvel ilusa ilmaga tuleb kummipaat täis lüüa ja Kesselaiul ära käia. Pühapäeva hommik valgustas meid sellise tuulevaikuse ja rahuga ning Kessele oli nii lühike maa, et mõeldud, tehtud. Lallist hüppasime paati ja 45 minuti pärast randusime Kessel. Jalutasime esimesena just selle aardeni, uurisime mõisa- ehk kõrtsivaremeid ning logisime aarde. Tänud!
Kesselaiul varem ka käinud, aga mõisa(varemete) kohta, kus aare paikneb, ei teadnud midagi. Aaret otsides ja saarele ringi peale tehes leidsin kokku 6 ronivat puuki, nii et soovituslikult tuleks aeg-ajalt puugikontrolli teha :)
Jätsime paadi saare põhjaküljes asuvasse avalikku sadamasse ning jalutasime saarele ringi peale.
Geouisu 3 aare. Laiule ja laiult kuiva jalaga randumiseks tuli kohti otsida. Aga aare sai leitud ja logitud. Aardesse jätsime kaelapaela, EV.
Kõbaja aarde juurest näitas gps 5,6km. Olin varem mõõtnud, et kui sõita Kõbajalt tagasi ja autoga kukele, siis peaks võitma 3km. Samas autosõit ja soomekelgu pakimine võtab kauem aega. Keskmine kiirus oli 10km/h kandis ja kui enda arust juba pikalt olin kühveldanud ja saar tundus väga lähedal, siis gps näitas 3km. Läks ikka aega kuni randusime. Lõuna küljelt lähenedes ei leidnud teed ja läksin läbi võsa. Kui gps näitas 2m siis esimesest vaadatud kohast leidsin aarde. Peaks leitav olema ka 15cm lumega, paksema ja tuisu korral võib keeruliseks minna.
M: ma tegelikult ei leidnud, aaret. Jäin Kaupost maha kuna uisukaitse oli alt minekut teinud, läksin mere äärde tagasi seda otsima ning kaotasin teise ka. Asja juba laiu müstikaga seostades avastasin lõpuks nood teineteisest kahe meetri kauguselt :D Seks ajaks oli Kaupol juba logitud ja tagasiteel kelgu juurde. Kõpsutasin siiski nulli ning vahtisin lolli näoga ringi. Hiljem sain teada, et esimene koht, mida vaatasin ja otsustasin uiskudega sinna küll mitte ronida oleks siiski õige olnud. Aga mina olin matkal, nii et: edasi kütta! :)
Eile oli meri na tusane ja võttis kampa tuultepoistega nii jäi eilne üritus pooleli ja siirdusime hoopis Manilaiule , kuhu saime väiksema lainega ja kiiremini kohale.
Täna Virtsu jõudes vaatasime neid randa rulluvaid lainekesi ja tundus, et ehk võib õnnestuda. Aga enne kui saime sõitma hakata mängisime kaitöölisi ja aitasime ühel kaatril kärule sõita. St meie Kajaga mölasime oma paadiga no "peaaegu ulgumere piiril" :P , Alex ja Bruno olid aga asjalikud ja aitasid kuidas oskasid. Uhke pill, aga nati kividelt viga saanud ja seega polnud mõtet omanikku ära rääkima hakata ;).
Kui kõik lõpuks paadis olid kohad sisse võtnud, laotasin paadipõhja endale kenakese aseme ja istusin nautima lainete poolt tekitatud tsellukamassaaži ;). Kapteni osaval juhtimisel jõudsime peagi Kesselaiule ja siin selgus, et kogu vaba vesi on kivide poolt ää okupeeritud :=. Ettevaatlikult manööverdades jõudsime siiski kividest vabaks jäänud pinnale, sidusime paadi kivi kaenlasse kinni ja siirdusime uurimisretkele. Esimene asi mis ma laiult leidsin oli muidugi midagi õite head, muulukas nimelt. Oi kui magus ka veel oli teine. Aga millegipärast rohkem ma neid ei leidnud ja lõpuks enam ei otsinud ka ,sest need kadakad ja kuused nõudsid kogu tähelepanu, meelde tuli vägisi NKT. Aga õnneks oli keegi raja nii õigesti kulgema pannud, et sellel astudes jõudsimegi kohale ja tutvusime ka infotahvliga. Siis asusin nulli taga ajama, kuid see va sinder jooksis seal kivide sees eest ää. Nii leidsid kõik otsijad endale igaüks oma nurgakese ,kus kividega lähemalt tutvust teha. No ja kui juba kiviuurijatel midagi mõttes on, siis otseloomulikult näevad nad ka seal kivide kaisus üht aardepoega. Logisime ja kõmpisime paadi juurde tagasi, et jätkata juba natkese aja pärast saarega tutvumist tiba teisest punktist. Tänud peitjale ja kaaslastele vahva matka eest!
Teised jäid eemale, ei viitsinud kaasa tulla ja pärast oli raske selgitada, millest nad kõik ilma jäid. Aga koht oli huvitav, tänan peitjat!
MCX. Aerutades ümber Muhu - päev 2, aare 10. Kesselaiu viimane, saar jättis väga mitmekesise mulje. Aitäh peitjale, pole kindel, et ilma geopeituseta siia oleks sattunud. Mõisa varemed üle vaadatud ja nüüd edasi mandri poole - tekkis mõte ka Klooster põleb ära võtta.;) Geopeitume kajakiga jätkub...
Perioodil 6-9 juulini leidsime 26 aaret Muhumaalt, Virtsust, Kesselaiult, Viirelaiult, Kõinastult ja Tallinn-Virtsu maanteelt. Suured tänud kõikide aarete peitjatele!
Viimane leid Kesselaiul. EVEJ
Niisiis marssisimegi kolmekesi risti läbi saare, Sirje jäi sadamasse peesitama. Aarde peidukohta pidasin mina keldriks, sest oleks ju loogiline paemurdu kelder teha. Aga tuleb välja, et õigus oli siiski Kallel. Õige kelder jäigi meil nägemata.
Aaret otsisime päris mitmest kohast, sest vihje "kivi all" pole seal just suurem asi. Mingi hetk jäi mu käsi ühes kohas kivi alla kinni ja seda kivi eest nihutades leidsingi aarde ning moodustasin leidjate rivi.
Kalle ja Aare said veel vähemalt viis minutit otsida, enne kui ära ühendasid, et minu "ai!" hüüatusel ja aarde peidukohal võib midagi ühist olla.
Aitäh peitjale, jälle üks huvitav koht ära nähtud!