Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 3.5, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
"Kui Alice esimest korda Valget Küülikut silmas ja talle küüliku-urgu järgnes, sai sellest alguse kõige imelisem seiklus, millesse üks väike tüdruk võib sattuda.
Kujutle vaid ennast vestlemas seenekübaral peesitava Sinise Tõuguga. Või teelauas koos Märtsijänese, Hullu Kübarsepa ja armsa väikese Unihiirega!" Lewis Carroll
Imelised seiklused saavad alguse sealt, kus sa seda kõige vähem oodata oskad. Imedemaa võlu seisneb selles, et pole teada, kuhu sa järgnevaks satud või kellega kohtud. Kummalised, naljakad ja mitte alati kõige mõistlikumad tegelased ootavad sind ees. See, kas sa leiad oma Imedemaa just siit sõltub ainult sinu enda fantaasiast ning saladuskatte all võin öelda, et kõigil ei ole au Imedemaal Alicega kohtuda.
Algkoordinaatide lähedalt algab Saku rabametsa terviserada , tutvu infotahvli ja terviseraja kaardiga. Leia midagi, et edasi liikuda. Aardel on mitmeid vahepunkte, need peidavad endas järgmise vahepunkti koordinaate ja vihjet aarde leidmiseks. Kõik vahepunktid asuvad nõglapuudes. Aarde läheduses laulab sulle leevike.
Tegu on multi-mõistatusaardega.
Hoia loodust!
Vihje: Kummalised tegelased räägivad, et loeb vaid väline ilu.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Lõpp-punkt | Geokontroll 93/465 |
![]() |
Parkla | 59° 17.9668' 24° 40.5000' |
![]() |
Parkla | 59° 17.8489' 24° 40.7975' |
Aarde sildid:
soovitan (8), lahe_teostus (7), pikem_matk(>1km) (4), välimõistatus (3), matkarada (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1T5Q0
Logiteadete statistika:
103 (59,5%)
70
12
10
2
1
0
Kokku: 198
Tänud aarde eest!
Aare hea tervise juures koos originaal logiraamatuga.
Peitja poolt väljaöeldud ähvardused aarde kohta panid meid uuesti kiiremini asjaga tegelema. Oleme selle ringi varasemalt läbi teinud ning kogu vajaminev info oli fotode näol salvestatud. Eelmisel korral jäi asi pooleli ilmastikuolude muutumise tõttu, et kohapeal ära ei lahendanud. Nüüd siis tegime hookust ja pookust nende piltidega ning selleks, et lõplikku koordinaati kokku saada oli vaja siiski ka varemleidja poolset toetavat õlga. Kohapeal läks kiiresti ning aare oli väga heas korras. Tänud peitjale.
Mulle oli see aare selline mitme aastane projekt kus iga kord kui ma sealkandis rattaga sõitsin siis sai ka üks vahepunkt ära võetud. Eelmine aasta sain geokontrolli roheliseks aga kuidagi lõppu ei jõudnud minna. Nüüd kui tuli õudusjutt peatsest aarde arhiveerimisest siis tuli ikka ennast varem välja ajada. Tubli 15 minutit läks lõpus aega kui tops lõpuks silma jäi. Huvitav miks nii kaua, mul endal oli kah kunagi täpselt samasuguse maskeeringuga tops metsas.
Õhtune jalutuskäik viis aarde lõpust mööda. Peidukas sulandus väga hästi loodusega. Aitäh!
Kunagi aastaid tagasi alustasin selle multiga. Siis jõudsin sellega poole peale. Viimasel ajal olen siit metsatukast üsna tihti läbi vuranud. Kuid siis on tuhin sees olnud ja pole raatsinud pulssi alla lasta. Täna olid aga teised lood. Nastiku hammustus kanna kõõluses ei lase hullu panna ja kulgen niisama rahulikult. Nii leidsin aega ka multi lõpuni teha. Vist oleks pidanud ikka tempot hoidma kuna vihmapilv saabus pea kohale ja tundub, et tuleb lõbus kojusõit.
Tänud
Algus oli maastiku poolest paljulubav. Valdavalt oli kogu rada siiski korralikult jääga kaetud. Teises vahepunktis teavitas peitja, et jah nüüd juba peaksite teadma, kuidas lõppu pääseb. Vot jah, mis väline ilu või kus või kellel. Märkmeid tegime, aga jah, läks nagu teistelgi on läinud või mis iganes. Lõpu teostuse juures on osad terviseraja läbijad arvanud muid tegevusi teha ja paberid laiali jätnud. Lähistel oli metsvindi laulu ja hiljem lendas üle metsa häälekas haneparv. Tänud peitjale.
Täna tuli meelde, et võiks selle aarde ka siis lõplikult üles leida ja sõitsime õhtupoole väikest jalutuskäiku tegema. Ainult veidi üle aasta läkski aega, et see aare kolmandal korral logitud saada. Ja io kui kaval peidukas, täitsa võimalik, et ma eelmine kord selle kõrvalt leevikese jäänused ära korjasin ja aaret ei märganudki. Igatahes väga meeldis kogu see aarde ülesehitus, vahepunktid ja ka lõpp ning muhe metsaalune. Aitäh!
Annel oli see kindel soov siia jõuda. Arusaadav ka, kui pea 10 aastat on mitteleid närinud, siis mõistetav. Mina sel ajal ei teadnud geopeitusest veel midagi. Ja ka täna, päeval, mil logisin oma 2000da aarde, ei oleks ma suure tõenäosusega seda mõistatust õigesti lahendanud. Õnneks Anne juba teadis, mis ta eelmisel korral valesti tegi ja seetõttu enam seda eksitust ei tulnud. Ega esimeses punktiski ei tulnud info kergelt mu jaoks, aga sealt vaikselt hargnes ja nii sai meeldivalt jalutatud ning ka ilus ja korralik lõpp leitud. Mõnus multi igastahes, talvel vist suht võimatu vähemalt lõppu leida. Aitäh aarde eest.
Olin siin käinud aastal 2013. Mäletan, et A4 said kõik kirja esimeses punktis, mis leidsime. Kirja sai ka kõigis järgnevais palju aga kui viimases olime ja sellest jurast koordinaadipoegagi ei saanud, siis sai selgeks tõsiasi, et paberil võib ju kõik kirjas olla aga kui just SEE 1 asi puudus on - tuleb uuesti tulla. Tookord motti alustamiseks ei olnud.
Kõigest 8 aastat hiljem leidsingi kaaslase, kelle seadsin fakti ette, et selle aarde me täna teeme. Lõpp tundus küll kahtlases kohas ja mina ei leidnud ka aga logi kirjas. Oli tore aare, tänud ka Jänkule, kes eelmine kord meid lollitas!
Kuna Maritil oli vaja samuti siin nimi kirja saada, siis seekord ühendasime jõud. Ei aidanud meid üksi leevikene kahjuks, tuulasime ümbruskonnas lihtsalt ringi lootes ebakõla leida. Väljas jõudis juba üsna pimedaks minna ning ühel hetkel näitas Marit taskulambiga õigesse kohta ja saime ikkagi aarde kätte. Mõnus jalutsukäik reede õhtusse, aitäh!
Lõpuks ta saigi leitud. Vahepunktides käisin juba kevadel, seal sujus kõik hästi. Geokontrolli saime roheliseks ja siis tuli ikaldus. Tegime rada laste lõunaune ajal ja kuna nad olid juba ärkamas, siis esimesel korral pikalt otsimisele aega ei kulutanus. Teist korda vaatasime põhjalikumalt kõik läbi, ei leevikest, ei aaret. Vahepeal olin selle aarde juba unustanud ja täna tuli see jälle meelde, kutsusin Liina kaasa ja suundusime uuesti lõppu. Natuke tiirutamist ja leitud ta saigi. Esimesel kahel korral olin sealt samast ka otsinud ja hetkel ongi mõistmatu, et kuidas ma siis seda ei märganud. Leevikest ei kohanud kordagi. Igatahes, metsas on alati tore käia. Suur aitäh peitjatele!
See aare on juba pikalt silma jäänud ning pidevalt mõttes. Samas alati nii keeruline tundunud, et pole kohe kuidagi otsima kutsunud. Kuid ümbruskonna aarded hakkavad vaikselt otsa saama, nii et tuleb ka keerulistega tegeleda. :)
Lõpust me leevikest ei leidnud, küll aga maas vedelevad suled, tänu sellele ka aarde. Vaatasin õiget asja kohe alguses, kuid näppida ei julgenud. :D Õnneks Laur oli julgem ja sain oma nime kirja. :)
Tänud aarde eest! :)
Teeserviisi tassisin metsa Airi sünnipäeval. Loodan , et tal sellest hea meel oli. Jäi mulle nagu meelde, et see Alice aare sellega seotud. Aarde endaga aga ei läinud üldse lihtsalt.
Esimene kord sai käidud kahes punktis. Siis mattis öö meid ja rohkem lihtsalt ei seisnud silmad lahti. Teine kord käisin üksi ja ei saanud mingist punktist edasi.Tuulasin päris kaua ja pidin leppima kaotusega. Täna oli vähe parem päev. Ei tahtnud enam alla anda,kolm on kohtu seadus. Oli jube palav, ei saa üldse vastu vaielda. Putukaid oli aga mitte hullupööra. Milline see viimane punkt on, kes seda teadis aga õnnelik ma olin, kui üks punase kõhuga tegelane oksalt vastu vaatas. Siis tuli meelde, et mingi seos oli.
Leevike juhatas meile aarde kätte.
Tänud
Alustasime 02.aprillil ja siis jõudsime poole peale,kuna meil oli suure redeli päev.Täna jätkasime siis poole pealt.Oli tore jalutamine ja lõpus armas konteiner.Aitäh!
Oh, Alice, Alice...
Tegelikult ei ole siin suur ohata midagi, kuna vaid kaks korda käisin Imedemaal seiklemas. Nullis, kus paljudel logide põhjal takistus tekib, läks mul väga ladusalt ja raja lippasin kiirelt läbi. Mu FB ütleb, et jalutuskäik Imedemaa äärealadel toimus 2020. a veebruaris ning siis olen ka peitjaga konsulteerinud, kuna kahtlesin saadud väärtustes. Kahtlesin lausa nii tugevalt, et jätsin koordinaatide kokkuklopsimise rohkem kui aastaks seisma, sest peitja kinnitas, et vigu mu lahenduses jätkub. Rohkemat ma välja manguma ei hakanud, aga jätsin meelde, et põhimõtteliselt on algandmed piisavad, et lahendus kätte saada. Kui käisin plink-plink-plinkomas, siis jäi see poolikuks jäänud mõistatuse täpp ka ette, kraamisin siis välja pildid telefonist ja kahtlased andmed paberilt ning vaatasin asjale uuesti peale. Pean tunnistama, et tegelikult ka geokogemus on ajas kasvav (see eeldab siiski ka aktiivseid otsinguid ning valmisolekut vigurite ja kavalustega rinda pista ehk siis mõistatusi järada). Igatahes nüüd tulid numbrid ludinal välja ja kui olin ka kontrollile meelepärase koordinaatsüsteemi valinud, jäi vaid valida päev, millal jalutama tulla, et leevikest kuulda ja lõpp vormistada.
Täna oli see päev siis. Udupeenike vihmake saatjaks, libisesin mööda jääteed leevikese juurde.
Olgu öeldud, et metsa all oli rohkelt linnulaulu, kas ka leevikest seal kostus, ei oska öelda. Küll aga olid need hääled nagu virvatulukesed, kes mind Saku rabametsas eksiteele viia püüdsid. Pakun, et nii 20 minuti jagu kiikasin sinna ja tänna, kuulasin lindude sädinat ja lasin end õigest kohast korduvalt eemale meelitada. Kui saapad märku andsid, et veekindlust pakuvad nad vaid veidi üle pahkluu kõrgusele, siis lõpetasin rumalused, tegin oma kõrvad linnulaulu suhteks kurdiks ja hakkasin nullist uuesti pihta. Pihta sain küll: on alles kaval värk sinna metsa korraldatud.
Seejärel lugesin logisid (alati on tore näha neid 10+ aasta vanuseid algseid logiraamatuid ja siia oli nii palju jutustusi Imedemaal rändamise kohta kirjutatud, et lugesin kohe mõnuga kogu raamatu läbi).
Tänan piisavalt riukliku aardelahenduse eest ja asjaolu, et mitteleidusid (nt minu oma on vormistamata, aga kuupäevaks oli 08.02.2020) on vaid veidi vähem kui leiulogisid, annab kinnitust, et on hea multi-mõistatus ikka jah.
Millalgi talvel, kui olime Sakus tiirutamas mõtlesime esimest korda seda aaret otsida. Kuid juba enne nulli jõudmist saime aru, et see on ilmselt ilmvõimatu. Parklates vaba kohta autole polnud ja igal pool askeldas suuskadega inimesi. Pressisime end kuskile vahele ja jalutasime korra ka nullini, kuid pilku metsa poole heites saime aru, et oleksime ilma suuskadeta liikudes siin rahvavaenlased number üks ja lonkisime minema.
Täna tundus imeline kevadpäev olevat üheks metsaseikluseks ja suundusime uuesti Sakku. Igal pool oli inimtühjus ja ülimudasel parkimisplatsil vaid paar autot. Üldse nägime kogu metsaringi jooksul vist nelja jalutajat ja kahte suusatajat, kes lumeriismetest viimast võtsid.
Nullpunktis pimesikutasime päris kaua, aretasime mingeid oma teooriad ja lõpuks saime väikse silmade avamise protseduuri peitjalt. Rajale liikudes avastasime, et päike oli lumeraja muutnud jäärajaks ja kogu metsatee oli ühtlaselt libe. Linnulaulu kuulates läks ühest punktist teise uisutamine päris kiirelt ja kõik vahepunktid olid superluks teostusega ja hõlpsalt leitavad.
Õnneks tekkis kohe esimeses punktis pädev idee, millele erilist tähelepanu peaks suunama ja niimoodi oligi lõppu jõudes vaid koordinaatide vormistamise küsimus.
Lõpus kulus natuke aega tiirutamisele ja leevikese otsimisele, õnneks aarde leidsime, kuid linnuke jäi tabamatuks. Multi oli väga vahvalt üles ehitatud ja väga hea teostusega. Kaks tundi inimtühjas kevadises metsas möödus kiiresti.
Suur tänu, meile väga meeldis!
Väga meeldiv multi ja jalutuskäik oli. Üheski punktis ei läinud õnneks väga kaua, ka esimeses vahepunktis oli peas idee, mis andmeid koguma peab. Pärast selgus, et mõtlesin õiges suunas, ainult ühes mõttes natukene suuremalt kui peitja ja teises mõttes mitte piisavalt laialt. Aga õnneks tegin igas punktis ka pilte ja see aitas lõpuni jõuda, kus ootas samuti hea teostus ees.
Aitäh!
Tõmbasime esimesel rattatiirul omal ise vaiba alt ära, seega läks pea terve ring uuesti kordamisele. Aga noh - mis seal ikka.
Lõpus oli huvitav. Vahepeal arvasime, et jäämegi sinna. Aga lõpuks avanesid silmad ja nüüd on A i W logitud. Aitäh.
Suvel tiirutasime siin ratastega. Esimese tiiru lõpuosas sain aru, mida oleks vaja. Kuna andmed olid väga lünklikud, siis pidime minema teisele tiirule. See toimus paar kuud hiljem, kohe poleks jaksanud. Pärast seda olid vajalikud numbrid olemas, aga mida polnud, see oli roheline kontroll. Kurtsin muret peitjale ja selgus, et tegelikult kõik õige, lihtsalt väike hooldus vaja aardele teha. Peale peenhäälestust sain kontrolli roheliseks.
Kolmas kord tulime siia kindla eesmärgiga ikkagi latt ületada, mitte tellinguid kolistada. Kuna rattaga enam ei kannata sellise mudaga sõita, siis tegime jalutuskäigu märjas metsas. Leid ei tulnud sugugi nii lihtsalt nagu arvasin. Tiirutasime nullis ja siis veel tiirutasime. Pärast seda pidime võtma väikese mõttepausi. Tegin igaks juhuks isegi uue geokontrolli - jah koht on õige. Kuna oli alles hooldatud, siis aare kindlasti olemas. Mis siis ikka - uuele katsele. Mingil hetkel laulis mulle leevike, isegi siis valitses korraks nõutus. Õnneks kaaslane lõpetas selle müsteeriumi. Väga lahe lõpp! Viimasel ajal pean palju FP-sid jagama, õnneks on veel mõned varuks. Selle lõpu eest ei saa jätta FP-d andmata. Aitäh!
Seda multit olin korduvalt vaadanud, kuna logide põhjal tundus hirmutav ja keeruline, siis muudkui lükkus tulevikku oma aega ootama. Pärast mõnusat rattasõitu Pääsküla rabas pakkus Ahto välja, et lähme sõidame lihtsalt ratastega mööda kergliiklusteed kuni Sakuni, kui sellele lisandus mõte uurida ka multiaaret metsas tuli kohe plaanist kinni haarata.
Kuigi nullini jõudes oli tänaseks ratta- ja jalutuskilomeetreid kogunenud juba ligi 25 km jagu, oli metsaradadel väga mõnus sõita. Vitamiinipausid mustikatega ja vahepunktid sujusid, kuni selle hetkeni, mil tekkis hämming. Täielik ikaldus. Kirumine ka ei aidanud, ei ennast ega peitjat, mis teha kui ei suuda peitja mõtteid lugeda. Loll olles peavad ikka jalad võtma. Päike vajus aina madalamale ja aarde kiusufaktorit arvestades tekkis teistpidi ahvatlus. Allusime ahvatlusele ning jõudsime lõpuks pärast pikka tiirutamist ka logiraamatuni. Leevikest ei näinud ega kuulnud. Aitäh. Rattaga oli siiski mõnus sõita.
Männikul ootava autoni jõudes oli täitunud 35,63 km. Koos hommikuse 10,96 km-ga täitsa sportlik päev vist:) Ahtole tänud, oli tore.
Tegelt me ei leidnud aga otsustasime siiski lõpuks sellega mitte rohkem jännata ja logisime ära. Kõigepealt meelitas meid mõnus rattatee Männikult siia kihutama. Alguspunktis olime mõlemad käinud aga siiani ei olnud nii avalikus kohas seda kohta loogiliseks lihtsalt pidanud. Vahepunktid tulid täitsa normaalselt ja sõita oli seal rattaga tore. Aga peale viimast jäime küll täitsa lolliks. Siis aga avanes imedemaa mets ja sealt astus välja Maris. Tema veel kala meile ei andnud, küll aga õnge. Siis käisime kolmekesi veel ühe teise aarde juures ja hakkasime uue öngega uuesti kala püüdma. Natuke püüdsime ka ning kirusime oma lihtsameelsust ja peitja kiuslikust. Siis sai aeg, energia ja viitsimine otsa ja üks kalamees hangeldas tutvuse poolest meile kala ka. Andsime alla ja läksime kala sööma. Ka see ei tulnud päris kiirelt kätte muide ja leevikest meiesugustele ka muidugi ei näidatud. Lõpuks sõime oma pirukad ka ära ja leppisime olukorraga. Tänud siia mõnusale rajale kutsumast ning keerulise ja arendava teostuse eest.
nüüd teist korda siin luurel, ikka päris korralik pähkel oli aga nüüd võib lugeda selle lõppenuks. Täna sai lõpp ära vormistatud, tänud :)
Olen Märtsijänesena Alice'iga kohtunud ja seetõttu, peale algusest minema saamist, tundus kõik kahtlane ja vääris terasemat uurimist. Ühes vahepunktis on jupike infot jalutama läinud, kuid muidu igati sujuv ja toreda lõpuga multi. Tänan peitmast.
Mõnel mehel oli tarvis nädalased kilomeetrid täis saada ja see aare sobis selleks väga hästi. Täitsa alguses läks kiiresti, kuid edaspidi nii esimeses nö ametlikus vahepunktis kuni lõpuni välja, läks aega. Koordinaat oli me gps-i järgi alati ca 8-10m täpsusega ja samas kohti, kust otsida, omajagu jagus. Samuti oleksin esimese hooga isegi kaks ringi teinud, aga nüüd, kui mõnda informatsiooni sai tõlgendatud, jäi see ära. Rada läks kiiresti ja iseenesest meeldis. Kui aga geokontroll koordinaati soovis, siis olime väga üllatunud, et me seda roheliseks ei saanud. Egas midagi, Kaups otsis vanad teadmised välja ja juhindusime nendest. Lõpus ootas meid peale mõningast otsimist aardekarp asendis, kuidas see kindlasti olema ei peaks. Tegime vajalikud korrektuurid ja soovime järgmistele otsijatele edu.
Uhke ja ägeda lõppaardega on iseenesest kõik korras. Vahepunktides on aga niiskus sees. Info saab kätte ja hooldamist veel ei vaja.
Nüüd logimise ajal võrdlesime koordinaatide komponente. Üks number erineb väga tugevalt eeldatavast numbrist.
Kunagi sai alustatud, siis nüüd lõpetatud. Tänud peitjale.
Kunagi ammu kui selle aardega alustatud sai, siis ei osanud algusest kuidagi edasi minna. Teisel katsel sai probleemideta leitud kõik vahepunktid ja selle tegemisel ka natuke naljatletud, et "mis infot neist küll koguma peaks". Kui oli käes see hetk, et "paneme nüüd koordinaadid kokku", siis rohelist tulukest kohe ei tekkinud ja peitjaga konsulteerides selgus, et vahepunktide infost oligi just seda vaja mille üle nalja visatud sai. Kolmas kord - väike jooksutiir vahepunktide info valideerimiseks. Neljas kord - kiire lõpu vormistamine. Kõigest kohale jalutamise ja nime kirjutamise vaev, samas mõistan miks seal kaua võib minna. Aitäh peitjale :)
Selle multiga sai algust tehtud tubli aasta tagasi, käisin vahepunktid läbi, kogusin vajaliku info kokku (vähemalt nii ma tookord arvasin) ja siis ei osanud sellega midagi peale hakata. Ajapikku tekkis mingi mõte, aga selle kontrollimiseks vajalikku infot mul muidugi polnud ja nii ta korduvkülastust ootas. Kuna päev varem challengeid külastades oli kant juba enamvähem õige, siis käisin need punktid tagurpidises järjekorras läbi ja kogusin puuduoleva info kokku. Et aga raja algusesse jõudes hakkas pimedus peale tulema, siis jäi koordinaatide paika panemine ja lõpu külastus järgmiseks päevaks. Ja hea oli, sest aega läks seal palju. Linnukese leidsin üsna kiirelt, aga edasi ei osanud midagi peale hakata. Umbes tunnikese tiirlesin seal metsavahel ja lõpuks otsustasin õlekõrt kasutada. Peale seda läks juba vähe kiiremini, aga ilma olekski ilmselt praegustes oludes leidmata jäänud. Tänud peitjale, väga tore multi.
Kunagi jalutasime selle raja koos tüdrukutega läbi aga nagu hiljem selgus, infot kogusime ikkagi puudlikult…. Täna tulime noppisime siis lõpu, aitäh peitmast.
Mingi aeg tagasi sai lastega kogu rada läbi käidud ja kõik vajalik info salvestatud. Kuna rännak oli pikk, siis lõpu arvutamised jätsime järgmiseks korraks. Ajaga läks aga miskit kaduma, kuid õnneks päästeti olukord ja ei pidanud uuesti seda rada päris algusest läbi käima. Nüüd oli siis paras aeg teha koeraga üks jalutuskäik pimeduses ja see aare ära noppida. Kohapeal läks üpris kiirelt, kõigepealt nägime aardevalvurit ja siis juba aaret ennast :) Suured tänud peitjale, tore rada :)
Karli logi võtab asja kokku jep, 3 korda sai käidud seal. Esimene kord ei saanud midagi aru. Teine kord hakkasime juba aimu saama, aga poole tee peal läks pimedaks ja silmanägemine kadus. Kolmandal korral saime peavõidu. Viimane punkt oli ka pimedas muidugi paras pähkel. Peale umbes 8 aastat otsimist leidsime linnukese. Siis läks veel 22 aastat, et aare ka leida. Aitäh!
Eelmine aasta sai liiga lohakalt vahepunkte läbitud ja lōpus jäime nõutuks. See aasta uue hooga. Eile jäime pimeda peale ja 1/10 ei soovita. 2 tundi pimedas otsitud vahepunkt avaldas end valges 2 minutiga (meie näod: Tarps (@$) Haps d(%£)b) Lõpp-punkt jäi täna ka pimedasse, aga õnneks aktiveerusid Tarpsi haldjasilmad ja saime ikkagi tehtud. Aitäh selle geoseikluse eest.
Leidsime! :) Kolmandal katsel. Esimene kord jäime juba 0-punktis jänni. Abivalmis leidja aitas avada silmad - no kuidas me enne ei näinud? Järelikult lohakalt vaatasime :) Vahepunktid tulid kergelt, v.a kolmas, kus läks otsimisega rohkem aega. Viimases vahepunktis saadud vihje otsustasime kodus lahendada ja uuesti tagasi minna. Täna siis sai lõppaaret otsima mindud. No tiirutasime ikka korralikult. Meie GPS näitas suht võssa kogu aeg. Leevike sai lõpuks leitud, kuid aaret otsisime ikka tükk aega, kuni Kristian selle avastas hoopis teisest kohast, kui meie GPS arvas seda olevat. See hakkas ka mulle enne silma, aga no peidupaigaks ma seda siis pidada küll ei osanud :) Igatahes väga mõnus otsimine ja lahe peidukas! Nagu keegi eelnevalt kirjutas - paluks veel ;)
No see matk kujunes küll oodatust pikemaks :D Õnneks olid sel päeval kõik tšakrad lahti ning sattusin esimesest punktist alates peitjaga samale lainele. Lumine mets, inimtühi terviserada ja vahvad motiveerivad rajapostid tekitasid tõelise imedemaa tunde. Vahepeal ilmus isegi päike pilve tagant välja ning see pikk jalutuskäik kujunes üllatavalt meeldivaks. Lõpus läks päris kaua. Kuulsin leevikese laulu, aga aaret ei silmanud. Mõtlesin küll, et noh, äkki võib-olla, aga ei torkinud enne, kui kõik teised mõtted otsa said. Ma ei tea, kas asi on lihtsalt heade juhuste kokkulangemises (loen logidest, kuidas siin ikka korduvalt ja korduvalt otsimas käiakse) aga mulle see aare igatahes sobis ja meeldis. Kõik oli ilus, aitäh!
Kuna koht ajaveetmiseks igati mõnus, ei olnud me mott ka peale kolmandat korda kadunud, et veel neljas ja seekord ka viimane kord see imedemaa ette võtta :)
Täname!
Ohh lõpuks lõpuni tehtud. Neljandal katsel. Esimesel ei saanud nullist edasi, teisel tegime ringi ära ja kolmandal üritasime jumalteabkustkohasteimäetagikuidas nuputatud koordinaadilt konteinerit leida. Täna oli ilm taas ilus, karge. Saime geokontrolligi roheliseks. Lõpus kuulsime tõesti linnulaulu, hakkasime selles suunas liikuma lootes et leevike meile konteineri näitab, aga ta lendas minema jättes meid ilma laulust ja jätkama konteineriotsinguid. Ei osutunud kergeks, kuid peagi saime nägijateks. Niiskus on liiga teinud, aga muidu kõik korras ja nauditav. Täname
Ooeehh, lõpuks jõudsime lõpppu. Aega kulus selleks poolteist aastat ja 8 käiku Alice radadel. Käidud sai üksi, kahekesi ja kolmekesi, nii jalgsi, ratta kui ka käruga. Erinevaid ideid, mida katsetatud sai ei hakka üles lugema, aga neid oli palju ning ka õige mõte käis nende seast esialgu läbi, aga jäi soiku. Lõpuks otsustasime peitjaga ühendust võtta ja nõu küsida. Tema suunas meid uuesti õigele rajale tagasi ja nii me Alice ka leidsime. Lõpus olime alguses veidi geopimedad, kui T-le hakkas miskit huvitavat silma ning läksime seda katsetama ja oligi õige koht. Sellega saigi meid piinanud mõistatud lahendatud. Suur tänu peitjale aarde eest ja pisikese abi eest lahendamisel!
Peab möönma, et siniste nägude hulk muutis pisut pelglikuks - olin ju isegi oma paar korda algust piilumas käinud. Kolmas kord võtsin tõsiselt ette ning peale objekti enda arvates põhjalikku uurimist ei avastanud midagi ning pidin veel kord need logid läbi lugema - kas keegi ometi ei vihja midagi. Ja leidsin! Edasi läks juba kergemalt. Tuli lihtsalt mitmeid kordi ümber nõglapuude tiirutada ja vaadata. Hoolega. Õiges kohas. Õnneks olid kõik punktid kaardi abil leitavad - oli mõnus jalutuskäik. Võileiva söömise koha peal pistsin hoopis mõned mustikad põske. Info kogutud, otsustasin aarde juurde mineku jätta teiseks päevaks. Ega koordinaatide klapitamine ka kohe ei tulnud. Olin pisut üle mõelnud, järgmisel õhtul vaatasin rahulikult infomaterjali üle ja sain tule roheliseks. Täna käisingi ja noppisin ära. Enne jõudsin kaarti valesti lugeda ja võssa sukelduda, kuid peatselt tundsin, et see küll nüüd muinasjutumets ei ole. Tuli veel edasi minna ja juba läks mets usutavamaks. Leevikest ei kohanud, kuid põnev aare sai leitud. Aitäh!
Juta oli vahepunktid varem läbi käinud ja aitasin tal lõppu sättida. Seda metsa olen mitmel viisil ja korduvalt risti põiki läbinud ja ei hakanud imedemaad avastama ning otsustasin täna lõpu üle vaadata. Lõpp oli äge, linnuke siristas oksal ja ka aare ilmutas end. Väga lahe teostus. Tänud peitjale.
Vahepunktid kogusime mõned päevad varem, sel korral jäi otsimise/logimise rõõm. Ja rõõm oli väga suur, sest aare oli otsimist väärt. Ilus teostus, tunnustan ja tänan!
Eelmisel päeval kogusime andmed kokku ja nüüd suundusime otse lõppu. Tervislik jalutuskäik oli. Tänud!
Peale pea aastatagust mitteleidu, sai nüüd uuesti asi käsile võetud. Vahepeal ka kambaga jalutamas käidud, aga siis tuli pimedus peale ja ring jäi lühemaks. Vähemalt selgus mis esimene kord märkamata jäi. Nüüd siis uus õhtune jalutuskäik ja 7km läks nigu niuhti. Lõpus nii niuhti ei läinud, isegi peale seda kui leevikese leidsin. Lugesin siis veidi logisid ja kasutasin seda, kus öeldi, et nullile lähendes hakkas aare juba kaugelt silma. Proovisin ka niimoodi ja jäigi silma. Hurraaa, kõik kokku väga vahva värk. Tänud.
Ega eelmise päeva mitteleid jäi ikkagi kripeldama.Info kogumisel tegin väiksed „apsakad“ sisse ja nii ma siis tubastes tingimustes geokontrolli väheke pommitasin.Seejärel tuli veel teha väikseid korrektuure kogutud infoga ning oligi nagu nõiaväel roheline geokontroll kätte saadud.
Peale tööpäeva lõppu olin Imedemaal tagasi,seekord juba kindel siht leevike üles otsida.Sain nulli paika,kuid miskit põnevat kohe silma ei hakanud.Tegin seejärel mõned tiirud ja saingi silmside leevikesega :) Enam ei läinud kaua ning oligi nimi kirja saadud.Lugesin veel eelnevate leidjate muhedaid üleskirjutusi ja oligi seekordne aeg Imedemaal otsa lõppenud.
Aardeteostus väga mõnusalt üles ehitatud.Suurimad tänud!
Nüüd siis kolmas kord jänesel sabas joosta. Esimene kord jooksime pliksidega, aga jänes kadus pimedas kuuskede vahele ära. Teisel korral olime Kariniga jänesel pidevalt sabas ja saime kätte lausa kaks salalaegas, aga kui ma oma vesti taskust uuri välja võtsin, saime aru, et meie jaoks saab täna muinasjutt läbi. Kolmandal korral nägime päris palju mugusid rajal, kes oli moondunud sportlaskes, kes jalutajateks ja kes koerataltsutajaks. Mõnusa muinasjutu jalutuskäigu lõpuks saime veel hämaras silmi punnitada ja lõpuks siis ka leid Karini kontole. Väga mõnus jalutuskäik. Suured tänud peitjale.
Seda aaret lahendasin mina kahel korral ja Janar kolmel, põhiliselt ajanappuse tõttu. Ma kujutan ette (näen ju näost) kuidas Janar naudib seda kui ma ei leia üles väga elementaarseid asju, mis temal juba leitud on. Otsustasime esimesel ühisel korral, et ma võiksin ka ikka aususe puhul leida üles esimese punkti. Kuidas on võimalik nii lihtsat asja nii kaua otsida?! Janar aga andis muudkui vihjeid aga mind ajasid need vaid segadusse. Lõpuks siiski õnnestus vaadata õige nurga alt. Esimesel korral suutsime siis leida ka teise ja kolmanda koha. Siis sai aeg otsa. Õnneks suutsime juba mõelda, mida kõike võib meil vaja minna ja meeskonnatööna sai tehtud võimalikult palju märkmeid. Laupäeval siis mõtlesime, et võiks ikka minna seda Alice´it uuesti otsima aga oi kui palju logisid oli veel kirjutada (mingil hetkel lugesin mina endal kokku 20 logimata aaret). Tegime siis kokkuleppe, et kui otsima läheme, siis õhtul peab Janar jõudma logida 6-7 aaret. Kokkulepe tehtud ja autosse. Teisel korral sujus punktide otsimine palju kiiremini. Saime mõnusa jalutuskäigu teha metsa vahel. Kuni lõpuks saime geokontrolli esimese korraga roheliseks. Vot nüüd hakkas raske osa. Metsas juba pime, taskulambid välja. Otsisime ja otsisime. Hargnesime ja jagasime maid. Lõpuks lugesime veel kord teksti ja vihjeid. No ei midagi. Muud üle ei jäänud kui lihtsalt kammida nulli ümbrus läbi. Kuskilt kaugemalt nägin üht tulukest paigal olevat (Janarit) ja tekkis kaks mõtet: kas leidis (aga siis oleks ju mind ka kutsunud) või loeb. Samal ajal nägin midagi kahtlast ja minu üllatuseks oligi aare. Seega saime logitud enne kui nälg päris maha tahtis murda. Tänan peitjat, nii mõnus jalutuskäik ja täitsa huvitav aare.
Millalgi sai siin teine ring kah ära käidud, aga kuna sel hetkel ei osanud me saadud infot õigesti kokku panna, siis pidime koju naasma. Kodus peale mõningast pusimist sain siiski koordinaadid paika ja aare jäi oma aega ootama. Täna otsustasime paar vana võlga likvideerida ja nii me logi kirja panimegi. Tänan.
Kolm on kohtu seadus. Olin tagasi ja nüüd oli piisavalt aega, et kogu retk ette võtta. Eelmine kord leitud esimesest vahepunktist tehtud piltide tõttu oli peas tekkinud juba ideepojuke, kuidas seda aaret leidma peaks. Edasised punktid ainult kinnitasid mu teooriat ja mõnus rattasõit lõppes leiuga. Aitäh!
Siin nullis olin oma korda 4 vist juba varemgi käinud. Viimati märtsikuus, aga märtsijänest ikkagi ei näinud ja sissepääs imedemaale jäi suletuks. Miski ime pärast pingutasin enne ikka üsna üle nii peidukoha raskusastmega kui eeldatava koordinaadiloksuga. Kas seda nimetataksegi geokogemuseks, mis lubab lihtsa asja lihtsast kohast lihtsalt üles leida? :o)
Minevikku tagasi pöördumisest ei ole kasu, sest siis olin ma teine inimene.
Esimeses vahepunktis saadud leid assotseerus teataval määral aardekirjeldusega, mille põhjal hakkas kohe üks konkreetne idee idanema. Nii siin kui ka tegelikult igas järgmises peatuskohas läks muidu suurema vaevata. Vestitaskust kella ei pidanud võtma ega kuhugi hiljaks jäämise pärast muretsema.
"Alusta algusest," ütles Kuningas kaalukalt, "ja jätka, kuni jõuad lõpuni. Siis pea kinni."
Teine punkt tekitas uusi mõtteid juurde. Ütleme nii, et mõned neist leidsid rakendust ja mõned jälle mitte. Ja just nii ongi lõbus.
Kujutlusvõime on ainus relv reaalsuse vastu.
Edasisel teekonnal langes üks esimestest ideedest kõrvale, visioon lõppülesande osas võttis konkreetse vormi. Kohati pidi mugusid vältima ja ajaviiteks veidi valesid radu tallama. Muide, enamvähem iga vahepunkti kohta siin imedemaal leidub tee ääres tulp, mis püüab sulle sisendada, et oled lõvi :D Ma isiklikult ärtuemanda propaganda õnge ei läinud, teadsin nimelt päris kindlalt, et olen justnimelt ükssarvik.
Me oleme siin kõik hullud.
Kuskil vahepeal oli päris tihedalt täis "söö mind"-mustikaväli. Värske suutäis kulus marjaks ära. Täpselt ei tea kui palju just pikkuses juurde tuli, mingi lisaenergia igatahes justkui tekkis. Vist üsna samas kandis juhtis gepsu roosa joon spordirajalt kõrvale, vaheldusrikkamale maastikule ja see kuidagi kutsus kiirema sammuga küngastel kargama. Mis sest, et peenike jalgrada hajus lõpuks ära ja sama juhtus ka sihtpunktiga, kui gepsuakud ootamatult otsa lõppesid.
Kui sa ei tea, kuhu sa lähed, viib sind sinna iga tee.
Veel veidi ekslemist telefoni ja kaardi toel, viimaks jõudsin igatahes lõppaarde tsooni, kus oli au leevikesega kohtuda - kuigi alles pärast umbes veerandtunni jagu teiste lindudega suhtlemist. Leevike oli kaval ja ei teinud enne piuksugi kui talle otsa vaatasin - alles siis hakkas laulma. Tahtsin muide küsida - miks on kaaren nagu kirjutuslaud?
Aardeteostus on nii mitmes mõttes nii õudsalt hea, et jääb üle vaid kõrgelt kiita, südamest tänada ning soojalt soovitada! Imeline!
Kõigepealt oli pikk jalutuskäik aarde nulli, siis veel kohapeal... ja Madis ei teinud asja meile üldse lihtsamaks. Nimelt teel viimasesse punkti võttis Madis telefoni enda kätte ja juhtis meid kilomeetrisele lisaringile metsas... Nojah... Vähemalt sai aare leitud ja Madis oli meile jäätised võlgu. Mõnus jalutuskäik. Aitäh aarde eest!
See aardelaegas on mul gepsus vähemalt kaks aastat olnud. Küll polnud aega siia tulla, küll hirmutas see seitse kilomeetrit. Täna ööbisime aardest viie km kaugusel ja ei tea, kas õhtul manustatud veini ja kitsepiima koosmõjul olin nii väge täis, et hommikul kella viie ajal olin rattaga teel terviseraja poole. Ega see null kohe andmeid välja ei andnud, tuli teist ikka meelitada. Esimene punkt- kogu andmeid ja mine edasi. Uurisin siis topsi põhjalikult läbi ja leidsin geopeituse sedeli. Aitas küll, sest üks Saue aare on ligilähedase kontseptsiooniga. Teine punkt- hakkab looma. Edasi aga nagu körtpärtli särk. Misasjad need suured vidinad veel on? Peale viimast kopp ees, ei jookse seal ühtegi märtsijänest ega laula leevikest. Käisin siis vahepeal leevikesel külas ja panin logi kirja, gepsus ikka tühjus. Ühtegi georada ka läheduses leida ei õnnestunud. Andsin Tiiale telefoni teel kogutud andmed edasi ja lõin ka enda arvates ühed numbrid sisse. Pärapõrgu näitasid. Egas midagi, uued andmed, aga needki tundusid kahtlased. Suure kahtlusega liikusin siis sinna ja üllatusega nägin juba kaugelt midagi. Lõpp!!! Täna oli minu päev. Natuke üle kolme tunni otsimist tasus ära. Sellel aardel on ratas sõber. Kaasa tuli rändur. Oeh ja tänud!
Loll pea on ikka kere nuhtluseks küll. Nullist ei leidnud esimese hooga midagi. Vaatasin GPSi ja leidasin, et aardel on kaks lisapunkti. P1 ja P2. Mõtlesin, et vaatan siis need üle. Läksin P1 kohale ja seisin nagu tola keset tühjust. Polnud seal ühtegi puud, nõglapuust rääkimata. Lõpuks koitis selgusekiir, see ju parkla. Läksin siis algusse tagasi ja leidsingi vihje, mida edasi teha. Suundusin üksrattaga rajale, aga paarisaja meetri pärast vaatasin, et see ikka ei kõlba üksratta jaoks. viisin siis üksratta autosse ja hakkasin astuma. Vaatasin GPSi ja avastasin, et rajad hoopis teisest kohast jooksevad ja palju paremad. Uuesti autosse ja üksratas kaasa. Veeresin esimesse punkti ja tuuseldasin tükk aega ringi. Null jooksis ka ringi nagu märtsijänes. Päris täpselt ei teadnud ka, mida otsima peaks. Lõpuks sain talle siiski küüned taha. Edasi läks libedamalt, oli ju teada, mida otsima peab. Vahepeal tassisin mina üksratast, vahepeal tema mind. Ei teagi, kas oli temast rohkem kahju või kasu. Lõpuks olingi viimases vahepunktis. Võttis küll imestama, kuidas see märtsijänes küll nii laisk oli. Lausa kaks korda kontrollisin, aga sain sama tulemuse. Kuna koht tundus siiski enamvähem loogiline, siis läksin igaks juhuks kohale. Nullile lähenedes hakkas aare juba kaugelt silma. veidi enne auto juurde tagasijõudmist arvas üksratas, et temale aitab. Restardi peale oli õnneks nõus tasakäigul autoni veerema. Väga lahe asi. Aitäh peitjale.
Kasutasin taktikat: kui eelmine kord ei leidnud 30 min jooksul, siis äkki seekord sama targana/lollina õnnestub leida 5 min jooksul. Taktika töötas. Väga laheda teostusega aare, lõpp oli kõige parem. Aare seest kuiv ja korras. Suusarada oli üllatavalt hea, alguses on jääd aga hiljem lumine. Ise ei suusatanud.
Kui kunagi tegin jalgsi ringi ära, siis eelviimase vahepunkti juures nägin ~10 last ning mõned täiskasvanud. Kõik läksid viimase vahepunkti suunas ning olin nördinud, sest raudselt jalutavad nad sinnani 30 min. Ühel mehel oli huvitav camoriietus, mille sarnast olin TV3 uudistes näinud. Kuna nad oli 50m kaugusel, siis täpselt ei näinud. Üllatavalt kiiresti kõndisid ning sain viimast punkti vaadata. Kui sain aru, et täna lõppu ma ei jõua, siis läksin esimesse vahepunkti. Grupp oli järsku kadunud ning kui ma esimest vahepunkti vaatasin, siis tuli see grupp lähedalt metsast välja ja kõndisid minust mööda. Siis sain aru, et too camo riietuses mees on Märt :).
Panin vaimu valmis, et enne pimedat ma metsast ilmselt ei välju. Tegelikult läks väheke kiiresmini. 5-aastane saaga saigi läbi nagu niuhti. Numbrid koos juba septembrist aga nägijaks ei saanud. Sander aitas ja nii ma täna sinna metsa tagasi jõudsin. Autosse jõudes nautisin istudes värsket õhku ja põllu värve. Vähemalt niikauaks kuniks silmanurgast liikumist nägin. Ei olnudki omanikuga jalutuskäiku nautiv kutsu vaid hoopis rebasepoiss. Ilusa talvekasukaga. Jälgisin ta toimetamist nii kaua kuniks ta lahkus tagasi terviseraja suunal. Aitäh! EVEJ
Täitsa mõnus 7km-ne ring sai läbitud. Seal kus eelmine kord jäin stoppama, leidsin nüüd momentaalselt. Igas vahepunktis märkisin ja pildistasin üles rohkemgi kui tegelikult vaja oli. Lõpus olin pime. Leidsin suht kähku leevikese üles aga pilkupüüdvat aardekonteinerit ennast ei suutnud esmalt märgata. Sobiva aja möödudes sain oma logi kirja.
Hooldusvajaduse kohapealt ma ei tea kas on juba midagi toimunud aga minu meelest olid vahepunktid täiesti viisakas korras. Veidi niiske ja oksüdeerunud aga ei häirinud absoluutselt. Kõik oli loetav.
Tänud aarde eest!
Täna siis lähenesime asjale mõistuse ja mitte ainult lihastega ning see viis sihile. Suured tänud peitjatele raja tutvustamise ja teostuse eest!
Millalgi ühe teise aarde pärast siia kanti sattudes olin juba nullpunkti info üle vaadanud. Täna tuhisesin siis jalgsi Lõvi rajale, mis küll tuttav, aga alati on läbimisel olnud abivahendid, kas siis ratas või suusad. Vahepunktid leidsin kerge vaevaga, püüdsin neis olla asjalik ja seega pääsesin korduskülastustest. Mõningad ebatäpsused küll esinesid, kuid õnneks sain peitjaga kiiresti ühele lainele. Lõpus läks juba hämarduvas metsas kõige kauem, otsisin midagi teistsugust. Õnneks sain enne päris pimedat siiski välja. Aitäh, hea värske õhu annus omandatud!
Alguses tundus veidi lootusetu, kuid geovanaisa leidis esimese suuna ning seejärel tulid vahepunktid kiirelt, algne loogika pidas ka paika ning lõpp-punkti saime esimesel ringil juba kätte. Tänasesse ilusasse kevadisse ilma ei oleks suutnud paremat aaret ette kujutada :) Tänud peitjale.
Hilislõunaks oli ilm täitsa kenaks läinud, isegi päike paistis. Plaanis oli veidi jalutada ning Alice Imedemaal kõlas imehästi. Sättisime end nulli ning alustasime. Peale veidi ringi vaatamist saime info kätte ning peagi noppisime punkt-punkti järel ära kõik ettenähtud kohad. Rada oli kohati ülilibe uisuväli ning vahepeal täitsa mõnus metsatee. Ilm oli supper, õhk oli soe ja kõik tundus nii tore :) Kahju ainult, et midagi joodavat teepeale kaasa ei võtnud, sest teekond tuli päris pikk ning väike veelonks oleks ära kulunud. Aarde leidsime kenasti üles ning täitsa äge, meile meeldis. Mõnus matk mõnusal rajal, kui ainult jääd vähem oleks olnud :) Aitäh, selle aasta esimesed!
Vahepunktides olnud info oli kõikjal niiske/märg.
Mina olen seal raja alguses juba ei tea mitu korda viibinud, aga edasi pole pääsenud. Seekord tõin värske mõistuse kaasa ja saime kohe liikuma. Sai rada läbitud ja kui siis viimases vahepunktis olime, saime aru, et miskit jäi ikka kahe silma vahele. Tulime siis järgmine päev uuesti ja tegime uue tiiru peale. Mulle tundusid saadud koordinaadid valed, aga läksime ikkagi vaatama. Sander juhatas oma nutifoniga saadud punkti ja leevike oligi seal ootamas. Kõigest neli aastat võttis aega, et see aare ennast paljastaks. Suur-suur tänu!
Njah. Läbitud see kadalip ... Mitu aastat ignosin teda edukalt, aga kui Mamm hakkas nõudma, et tema tahab rattaga aaret minna otsima, siis leppisime kokku, et niikui tema kaherattalisega sõitmise selgeks saab, siis lähme sellele ja orienteerujale kallale. No täna siis ühele läksime. Mamm väntas oma pisikese vokiga kogu maa vapralt läbi, märjemate ja raskemate kohtade peal viuksus ka, aga sai kenasti hakkama - mis see 6.5 km metsateedel siis 5.5-aastasele ära ei ole, ei läind poolt päevagi. See oli kohu selle asja meeldiv külg. Selle teise külje eest hoolitses geps. Olen varemgi tähele pannud, et mõnikord on selline päev, et kui mina elektroonikaseadmele lähedale satun, siis see ütleb lepingu üles. Täna ilmselt oli üks selline päev. Geps elas oma paralleelmaailmas: lõpp oli 22m mujal, üks vahepunkt oli 60m mujal, mõni üksik oli vist 10 m sees - oli siis vast pidu. Igatahes tehtud. Esimesed kaks vahepunkti on ligumärjad ja roostes, tagumine ots on kuivem ja puhtam. Aitüma, NKT on tegelt päris tore asi.
Täna sai teisele katsele mindud ning seekord vedas. Esimeses punktis olin jätkuvalt pime, kuid väikse abiga sain sealt edasi. Ilm oli enam-vähem ilus - vahepeal küll sadas natukene vihma, aga ei midagi katastroofilist. Vahepunktid tulid enamus üpris ruttu, päris GPSi abil ikka on oluliselt kergem Geopeitust mängida (vs psudonublu, mis oleks seal metsa all päris korralikult ringi keerutanud). Vajaliku info tabasin koguda punktidest, kui lõpuga tekkis ikka probleeme. Konsulteerisin Taneliga ning üsna pea näitas Geokontroll rohelist tuld. Tänan väga hästi teostatud aarde eest! Lõpp-punkt on ideaalses korras, osade vahepunktide sisud väga märjad seest (järgmise punkti koordinaadid on siiski väga hästi loetavad). V: rändur
No nii. Talvel sai sellele asjale esimene pilk peale visatud ning esimesed kaks punkti ka leitud. Täna siis läksin suure hurraaga kohale ning selgus, et ma ei mäleta enam, kus need esimesed punktid olid, sai teist korda veel otsida. Rattaga ja ilma lumeta tulid kõik punktid kiiresti peidust välja, vastupidiselt sellele, mis talvel toimus. Käisin kõik punktid läbi, kirjutasin absoluutselt kõik asjad üles, mida üles kirjutada andis. Absoluutselt kõik asjad peale selle, mida tegelikult vaja oli :) Sai siis teine ring kah tehtud ja ega lõpuski kiirelt näinud, nii hästi oli tehtud see asi. Huhh, tehtud. Aitäh!
Algpunkti olin juba varem korduvalt külastanud, kuid silmad ei tabanud siis õiget asja. Viimati segasid otsinguid grilli-mugud. Seekord taipasin õiget liigutust teha! Siis algas juba jalgratta-ralli. Esimeses vahepunktis pidin omajagu kaua otsima. Läks vist vähemalt veerand tundi. Edasi oli juba lihtsam. Viimases vahepunktis infot silmitsedes tekkis väike arusaamatus. Siis äkki aga tundsin, kuidas hakkan vaikselt "märtsijäneseks" muutuma! Järgnes see, et sain topeltnaudingu ilusatest metsamaastikest! Ilm oli õnneks superilus ja päikesepaisteline! Lõpuks sain mingid koordinaadid ning geokontroll näitas pihtas-põhjas! Sellise maraton-multi-geopeituse järel kroonis ilus lõppaare vaeva! Igati vinge teostus! Mulle meeldis väga! Peitjale sügav kummardus ja suured tänud vahva seikluse eest!
Aardeotsimine hoiab ikka hästi vormis. Antud aarde lõplikuks vormistamiseks sai läbi käidud umbes 3x5km ja siis veel neljas kord veel natuke. Terves kehas terve vaim. Selles mõtteteras võib enda puhul muidugi veidi kahelda, kuna kuidas muidu seletada seda, et esimesel korral vaatad vahepunktides vaid ühte infot, teisel korral vaatad teist sorti infot, aga selgub, et siiski mitte õiget infot. Aga nagu öeldud, liikumine kasulik. Leevikest otsides märkasin hoopis suurt kirjurähni ja jänest. Ikka ei midagi. Nii tuligi veelkord matkama minna, et lõpuks ka vajalikud infokillud kokku korjata. Kuna siis jäi lõpp hilja peale, siis lõpp-punkti sai küll jõutud, aga midagi tarka ei leidnud. Nagu lõplikult aardeleidu vormistades selgus, pimedas leidmine olekski üsna raske olnud. Ent lõppeks kõik hea ja jälle oleme targemad! :)
EV; J: rändur. Tänud aarde eest.
Meie startisime Tallinnast jalgratastega.Et statistika täpne oleks tuleks sellele leiule lisada 2 mitteleidu esimesest punktist alates,küll Priidu või Helduriga.Seekord kippus sama rada minema.Lõpuks jäin alguspunkti kümneks minutiks vaatlema ja mõtlema kuhu veel saab,ja bingo saingi vajaliku info kätte.Edasi läks juba libedalt kuni lõpppunktini ,kus selgus et olime eelmiste leidjate vigadele vaatamata valet infot kogunud.Poole tunniga sai rada uuesti üle käidud,natuke numbreid kohendatud ja geokontroll näitas rohelist.Ka lõppunktiga läks veidi aega kuna peidik andekas ja ei torganud kohe silma.Vihje leevikesele jäi arusaamatuks.Tänud Airile ja abilistele kvaliteetaarde eest!
Kuidas seda nüüd nimetadagi, kas Markusega aaret otsimas või minu esimene maraton. Tegelikult ikka 2 in 1 ja väga lahe oli. Hommikul tõime auto remondist koju ja panime ilusasti aeda. Pakkisime lõunasöögi ja joogivee vankrisse ning asusimegi teele. Kõige turvalisem oli teekond läbi Laagri. Aarde nullis olin talvel mitmeid kordi suuskadega olnud ning teadsin mida ja kust otsida. Igaks juhuks kontrollisin koordinaadid üle ja jätkasime oma teekonda. Rajal sai Markus ka kõndida ning mina väheke puhata. Tema tempo oli just paras. Lõunasöögi tegime kenas päikesepaistelises piknikukohas. Markusele purgitoit ja viinerid ning minule jogurt ja vesi. Kui kõik vajalik info leevikese leidmiseks kätte saadud, tuli arvud vaid gps-i panna ja ..... Väga lahe aare! Tip-top vormistus. Nüüd oli aeg Markusel tuttu jääda ja minul natuke üle poole käidud teest koju tagasi minna. Koduväravas näitas endomondo, et meie käruralli pikkuseks tuli 42,48 km mis tähendab, et läbisin maratoni :). Suured tänud peitjale mõnusa aarde eest.
Alice Imedemaal millegipärast mu lemmikute hulka lapsepõlves ei kuulunud ja nii suhtusin skeptiliselt ka samanimelisse aardesse. Logidki olid nii ja naasugused. Et eks ta üks hirmus värk ole, kus igal sammul sind imedemaal imelikesse olukordadesse lükatakse, ninapidi veetakse ja isasemaid t...ist tõmmatakse... Ja aega tahtvat see Alice ka palju veel. Nii oligi ta kuskil "kaugemal" hoiul (mitte just ignoorlistis, sest seda mul pole sisse säetud).
Kätte jõudis aga päev, mil ühel kaardil vaid see aare vastu vaatas ja lausa nõudis endale tähelepanu. Et ühel hetkel ei selguks, et jah, näe oli naabriks Alice, kuid kolis ära Suure arhiveerija juurde ja jättis vaid tühjad pihud teistele.
Isegi taevane vägi lasi paista oma ilusamal palgel me peale ja hommikuselt unised inimesed võisid näha päikest, et imedemaa lõbusam tunduks. Sikutasime kummikud jalga ja mu arust olid nad tegijad küll, oli lihtsalt mugavam igaltpoolt otse marssida.
Nõglapuud... täiesti kummaline sõna mu jaoks ;) Kui nii, siis nii. Õnneks olid nad jutukad ja mitte väga kiuslikud me vastu. Nii mööduski kilomeetreid hulganisti ja nii sujuvalt, et paaris kohas olekski mööda põrutanud õigest kohast... Õnneks oli meil kontroll ka kaasas, et me ei lõikaks, ei teeks sohki, et rajal püsiks ja lollusi ei teeks. Vist saime peaaegu hakkama. ;)
Ühel hetkel kihutas hilises novembripäevas, meist mööda märtsijänes. Imedemaal juhtub ka kõike. Lund ju polnud, püüa siis jälgi ajada. Päikesepaiste oli metsas linnukesed sidistama pannud, kuid Leevike oli kiuslikult vakka. Leidsime ta küll enne aaret, kuid ka siis ei suvatsenud ta piuksugi teha. Vaikiv ajastu vist on saabunud Imedemaale. Mis siin ikka sidistada, kõhtu see ju ei täida... Jääaeg ju tulekul. Sitsi siis seal paigal ja oota. Nii saimegi imetleda vaid ta välist ilu ja sisemist ta meile ei avaldanudki.
Aare korras. Vahva ja kuidagi tuttav teostus. ;) EVEJ
Retk imedemaal osutus meeldivamaks kui arvata oskasin. ;) Aitäh!
Ma isegi ei tea kuidas seda kena nimega aaret kutsuda?Pinnuks?Okkaks?Üksiksarveks?Fakt on selles, et siiani lükkasin teda aina kõrvale ja edasi ja kuhu veel.Samuti ei äratanud erilist usaldust leidmiste ja mitte leidmiste suhe.Kuna aga lisaks mõistatuste otsa lõppemisele oli ka leidmata multiaaretest kaks väikesaarel, üks hävinenud...oli tänane päev pühendatud leevikese leidmisele.Õnneks leidus maakeral veel kaks analoogse huviga kodaniku ja nii me kandade välkudes siis metsa punusimegi.Kokkuvõtvalt võiks öelda, et jalga pandud kummik polnud tegija ja päkad said päris ümmarguseks.Kohati hakkab juba tekkima professionaalne kretinism ja märkad selliseid asju, et oi-oi-oi...ning viimases vahepunktis tundus sellel aardel geokontroll lausa liigne.Leevikest üritasin ka niidijupist kiskuda aga laulma ta ei hakanud...ju polnud täna see päev.Minu navi järgi olid kõik punktid ca 7m nihkes aga see polnud oluline.Aare ise heas korras, tänud!
Oli see vast raske, rada sai läbitud ikka päris mitu korda, enne kui lõppu jõudsime, tänud!
Seekord sai siis suurem mansa kokku pandud, et kindlasti Alice kinni püüda. Infotahvli juures lasin poistel kõigepealt otsida, sest sealt olid neil koordinaadid leidmata. Päris tore oli nende võimlemist jälgida, kuid lõpuks halastasin ning andsin vihje, mis nende piinad lõpetas.
Edasi väntasime esimesse vahepunkti, mis tuli seekord tänu peitjalt saadud vihjele, et võrreldes aastatetaguse kohaga on see teises kohas, suhteliselt kergelt. Ning ka edasi kulges ludinal. Ainuke, mille üle ma imestasin, oli see, et minu kitsaste rehvidega linnaratas oli pehmetel ja mudastel lõikudel vaat et parema läbivusega kui poiste maastikurattad. :)
Ja niimoodi me muudkui jätkasime ja jätkasime, kuni viimase punktini. Misjärel tuli muidugi tõdemus, et rada tuleb vist uuesti, tagurpidi läbi teha. Sest kuigi me vaatasime vahepunkte vägagi hoolikalt ning tegime isegi pilte, polnud sellest kõigest siiski abi, sest vaatasime valesid asju.
Õnneks päris lõpuni siiski sõitma ei pidanud, saime just parajal hetkel vajaliku info kätte ning ka Tomi telefoniga tegtud geokontroll kinnitas koordinaatide õigsust. Lõpp-punktis - nagu ka tegelikult enamikus vahepunktides - olin mina see viimane pime, kes lõpuks leevikest ja aaret märkas.
Mul on väga hea meel, et leidsin selle aarde just nüüd, kus vormistus on tipptasemel - kõik oli väga tore: kontseptsioon ja vahepuntkide teostus, rääkimata väga-väga hästi vormistatud lõpp-punktist. Tänud peitjale! Lisapunktid veel selle eest, et kokkuvõttes väntasime seal metsavahel maha vist oma paarkümmend kilomeetrit, kuna käisime vahepeal ka Tomi jaoks Iirise aaret skoorimas. Kõva trenn.