Põlenud Särgi

27 jaanuar 2018 ei leidnud Anne, Kaupo, Kleone, Mari, Reet, Reino, Vanda, Tarvo ja [ingrid]

Suutsime pika tee ära matkata, ojasid ja ennast ületada, aga ikka 300m jäi puudu.

27 jaanuar 2018 ei leidnud Anne, Kaupo, Ingrid, Mari, Reet, Vanda, Tarvo, Kleone ja Reino [errvee]

Esimesed kraavid said edukalt ületatud, ka mingi teemoodiline asi leitud. Aga mida edasi jõe poole seda ilmsemaks sai, et möödunud päevade vihmad ja sulad on hakanud mõjuma - kraavi mööda tuli vett järjest juurde ja see valgus vasakule-paremale metsa laiali. Lõpuks kui aardeni jäi 300 m, oli meil ees jõeharu ja vett täis luht. Tuli sinine nägu.

27 jaanuar 2018 ei leidnud Anne, Kaupo, Ingrid, Mari, Reet, Reino, Vanda, Tarvo ja Kleone [kleone]

Issand, sa näed ja sa lausa müristad ka veel takka pihta aga inimene ei võta kuulda ja ta ikka ronib sohu.

Matu logit lugedes tundub, et meil oli sama tee ja jõudsime ka samale kaugusele. Alustasime maja sissesõidu teelt, seejärel hiilisime läbi maja hoovi ja metsa kraavini. Kraavi kaldad olid küll jääs kuid keskel oli veidi lagedamat vett. Üle tuli aga kuidagi saada. Esime purre ei kannatanud Annetki. Veidi toekam purre paistis läheduses oleva kurvi taga olevat, millest kindlalt üle oleks saanud. Toekas oli ta küll kuid teisele kaldale ei ulatunud ta mitte. Järgmistega oli rohkem õnne ja pakkus lausa valiku võimalusi. Edasi kulges tee kraavide vahel teevallil. Võsane ta oli kuid kiirelt sai edasi. No tegelikult mitte just eriti, sest iga kraavi ületus võttis aega ja jää kandevõime katsetusi erinevaid tehnikaid kasutades ja neid kraave seal ikka jagus.

Viimaks jõudsime pilliroo väljani. Veidi saime edasi kuna jää kandis aga siis tuli voolav vesi vastu. Kaupo sai ringiga minnes teistest kaugemale ja kuni ta läbipääsu otsis siis meie otsustasime silla ehitada. Vaja läks u 2 m pikkusi puu roikaid ja neid metsas jagus hulgim. Koostöös sai sillake mõne minutiga valmis ning Mari pääses kuiva jalaga üle kuni purdeni, mille punase triibuga valgeid toikaid eemal nägime. Müristamine eemal jõe taga jätkus ja võtsime vastu otsuse loobuda, sest isegi Kaupo ei olnud kuigi kaugele läbipääsu otsingutega jõudnud. Aardeni jäi 300 m.

27 jaanuar 2018 ei leidnud kõik see tore seltskond ja [berti]

2 tundi müttamist ja ojade-kraavide forsseerimist, aga kätte ei saanud. Aga me ei anna alla, millalgi tuleme tagasi, igatahes!

27 jaanuar 2018 ei leidnud Anne, Kaupo, Ingrid, Kleone, Reet, Vanda, Tarvo, Reino ja Mari [lepalind]

Kui kaarti vaadates tundus, et ainult üks kraav vajab ületamist, siis ei mõistnud üldse, kust kohast Martin aardele lähenes. Nüüd aga ise proovides saime aru, mis levelid siin on. Jõudsime ka me lõpubossini välja, aga see jäi alistatuks. Olin alla 300m kaugusel pilliroos, kus jää vaevu kandis ja ragises. Paar korda vajusin sisse, aga täpselt kummiku ääreni. Tundub, lahe väljakutse. Kas tuumatalvel või suvel läbi parme täis võsa kohale tulla. Kunagi see tehtud saab.

27 jaanuar 2018 ei leidnud Anne, Kaupo, Kleone, Mari, Ingrid, Vanda, Tarvo, Reino, Reet [nuffi]

Mismoodi saab mingi särk siin põleda kui ümberringi laiutab vesi? Mida nime aardel? Mis aastaajal siin üldse käiakse ja millega? Olin esimene, kes loobus...

27 jaanuar 2018 ei leidnud Anne, Kaupo, Ingrid, Kleone, Reet, Vanda, Tarvo, Reino ja Mari [marihen]

Vot see oli siin tõeline katsumus! Kogu metsaalune oli veega üle ujutatud, mõnes kohas jää kandis, aga enamuses mitte. Rühkisime läbi padriku ja ületasime korduvalt takistusi, mis tundusid esmapilgul ületamatud. Lõpuks jõudsime vuliseva veeni, tassisime metsa alt roikaid, et see väike ojakene ületada ja purdeni jõuda. Njah, aga see oli tühi vaev, sest ees ootas lage väli mille veetase ületas meie kummiku taluvuse piiri ja lisaks veel üks vulisev oja. Aardeni jäi kõigest 300 meetrid, aga me ei kurda. :)

1 märts 2015 ei leidnud Martin [matu07]

"Põlenud särgiga" meenub esmalt hoopis üks ammune jalgrattaretk Lätti, kus... ah ei, sellest mõni teine kord.

"Põlenud särgi" aare põletas end mu teadvusse aasta ja natuke rohkem tagasi kogenud kaasvõitlejate logisid lugedes - pealtnäha nagu täiskasvanud ja mõistlikud inimesed, aga vot sellise lolluse välja mõelnud, et seda lihtsalt peab proovima järele teha! :D

Tiksuski aastake täis, kui avastasin, et kevadised veed juba voolavad, aga see jaburus ikka tegemata. Aga äkki veel jõuab? "Märgade kivide" juures korduvalt jääst läbi langedes tekkis juba väga suur kahtlus oma edušansside osas, aga proovima ju peab...

Teadaolevad faktid: aarde kaugus teest vähemalt 1,2 km linnulennul, valdavalt üleujutatud mets. Veidi põhjapoolt läheb metsasiht, võib kasuks tulla. Veetase keskmisest kõrgem, jää äärmiselt ebausaldusväärne. Varustus: madalad kummikud, suhtumine: "ambitious but rubbish".

Level 1: jätan auto talu sissesõidu kõrvale, maaomaniku geokiri aknale ja lähen luurele, kas läbi taluõue kannatab lõigata. Õigupoolest tuvastan, et GPS hakkab teatud suumiastmes näitama "jalgteed", mis tundub kaardil vaadatud metsasihiga ühtivat. Ei suuda jalgteed tuvastada, niisiis hiilin vaikselt õuele ja kui elumärke ei tuvasta, siis vut-vut-vut üle õue. Korras, nüüd edasi!

Level 2: püüan "jalgteele" jõuda ja jõuan laia ja sügava kraavini. Teisel pool kraavi on võssakasvanud vall, mis on selgelt kunagi tee olnud. Pagan, sellest kraavist küll üle ei saa. Eks siis tuleb metsa mööda minna, kui hull see ikka olla saab?

Level 3: alguses lehtedega kaetud olnud metsapõrand muutub lombilisemaks, siis on juba jääd rohkem kui niisama aluspõhja ja varsti on pea kõik jääga kaetud. Vajun esimest korda kõva raksuga läbi. Ehmatab, aga ei ole sügav. Esimene kõhklushetk sellegipoolest.

Level 4: umbes 700 meetrit jäänud, kohe peaks tulema ristumiskoht teise metsasihiga, mis annab lootuse kraavist üle pääseda ja "jalgteele" saada. Ees on hoopis... jõgi. Lahvanduskohtadest paistab, et sügavust asjal ikka on. Püüan leida võimaluse ringiminekuks, mille käigus kukun lugematu arvu kordi läbi jää, takerdun võssa, libastun ja koperdan. Lõpuks, nähes, et ümber ei saa kuidagi, võtan vastu otsuse risti ületada. Hangin mingi suurema kaika, otsin kõige ohutumana tunduva koha ja kukun seda taguma. Pealmine kiht annab järele, aga edasi peab... Väga kõhklevate sammudega hiilingi veekogust üle, pulss kumiseb kõrvades, närvid on valmis iga kõvema prõksatuse peale keha tagurpidisaltoga kaldale viskama.

Level 5: leiangi ristuva metsasihi ja saan seda mööda põhisihile. Seal ootab aga ees kraavide ristumiskoht. Taas kaugelt sügavam, kui tore oleks. 600 meetrit jäänud. Suure-suure ringiga läbi metsa minnes leian ühe kitsama koha, kus tundub mingigi lõik tugevamat jääd. Katsun selle kõrval tokiga sügavust: umbes meeter, pluss mudakiht. Võtan tugevama roika ja hakkan jääd taguma. Tundub pidavat, kuigi keskel on 15 cm veekiht ja jää paistab kohe-kohe keskele pragu sisse tõmbavat. Hiilin üle, adrekapauk tahab silme eest kirjuks võtta.

Level 6: lõpuks ometi "kiirteel"! Liikumiskiirus võtab hoopis uue mastaabi, kuigi vahepeal mõni väiksem veeületus veel on. Umbes 400 meetri peal jõuan põtrade pesani, kus on väga palju elutegevuse jälgi. Veidi veel mööda põdramaanteed, kui toimub üleminek pilliroo vahele ja sammumine omandab vägagi vesise varjundi.

Level 7, LÕPUBOSS: põdraraja veetase jõuab kiirelt kummikuservani ja edenemine muutub väga aeglaseks, sest üritan raja kõrval pilliroost läbi murda, et natukenegi kindlamat pinda jalge all tunda. Ja siis, pillirooserva jõudes avaneb silme ees avar, väga avar veteväli. Hiljaks jäin, rong on läinud: aardeni jõudmine eeldab märtsi alguses ujumaminekut. 300 meetrit jäi mind aardest lahutama, aga liisk on langenud ja tunnistan kaotust.

Tagasiteel püüdsin kogu teekonna ulatuses põhisihil püsida ja seegi osutus üllatavalt raskeks, sest sama kõrvalsihi juurest oli ka põhitee pooleks lõigatud. Pika vaagimise järel saavutasin vaimuseisundi, kus suutsin põhikraavi ületada ka vabalt ulpivaid jäätükke mööda. Kui oleksin alguses mööda põhisihti tulnud, siis ilmselt olekski seal retk lõppenud, nii et järsem õppekõver alguses tähendas seekord kaugemale jõudmist. Pärast seda oli küll tunne, et vääriksin kutsetunnistust jää tugevuse hindamises :)

Päris hea tunne oli lõpuks tagasi päris teele jõuda ja mitte karta igal sammul, et pind jalge alt kaob. Aga kes tahab vingeid elamusi, siis soovitan seda aaret praegu otsima minna! :D

19 september 2010 ei leidnud Kadri, Peep ja Sven [geokrahv]
See on tõeline Pühamüristus! Jätsime auto Kanuumaale. Lähenesime mööda maad ja jõudsimegi aardele lähemale, kui üks staadioni ring. Isegi seljas kohale veetud paati sai korra kasutatud. Ojad seal metsa all teevad oma trikke ja gepsuka kaart neid ka ei paljastanud. Ühel hetkel sai aeg otsa. Olime oodatud Karuskosele parvsauna. Kui minemisel valisime kuhu astuda ja millest üle ronida, siis tagasi läksime enamvähem otse. Ja nii juhtuski, et natuke kuivem olemine hakkas alles nabast ülespoole. Kokkuvõttes oli üsna mõnus müttamine. Hetkel ei tea, kas üritaks uuesti mööda maad või otsiks seda aaret nii, nagu peab. Kulgedes mööda vett. Seiklus oli igatahes vahva.

19 september 2010 ei leidnud Sven, Peep, Kadri [pekadrip]
"Imeilusal" vihmasel pühapäeval otsustasime teel Karuskosele sauna minnes üle vaadata Põlenud särgi aarde. Maad mööda. Vaat see oli alles põnev "jalutuskäik pargis". Täitsa kingaga võetav, sest vahet poleks olnud, ühtlaselt märjaks said nii kummikud, kui saapad-sokid...Kogu selle ilu rikkus ära üks sünnipäevale kutsuv sms, mis tõi kätte karmi reaalsuse, et olime juba hiljaks jäämas kohtumispaika Karuskosel. Et meesterahvastel pole ju kohane hilineda, siis pöörasimegi 300m !!! enne aaret otsa ringi ja läksime tipa-tapa otse (nagu lõbustuspargis) auto juurde tagasi. Sest ega ühte aaret ei pea ju kohe esimesel korral võtma, põnev on ju uuesti minna ;) Ja sauna jäime hiljaks ainult 10 minutit... Kõige karmim oli see, et me kõndisime kiiruga mööda nii paljudest ilusatest võiseentest. EV...