14. detsembri hommikul läks punkrist esimesena välja Richard Saaliste. Ta hüüdis punkri ukselt: “Venelased tulevad!” Kõlasid kohe ka lasud ja ta langes haavatuna punkri ukse ette. Artur Saaliste käskis meil kõigil tagaaknast väljuda ja minema hiilida. Ise läks võttis venna õlale, öeldes: “Mina oma venda nende kätte ei jäta” ning tahtis teda lahingust välja viia, kuid sai samas surma. Ülejäänud punkris viibinud põgenesid tagumise akna kaudu. Enne Sauga jõe algusesse Põrgukraavini jõudmist said nad kõik paraku surma. Minu juurde jooksis pilusilmne sõdur ja lõi püssipäraga pähe. Siis ilmus kohale keegi eestlasest julgeolekumees, kes takistas edasist peksmist ja kutsus kohale NKVD velskri. Ta suhtus minusse heatahtlikult ka hiljem, tema nimi oli vist Tilling. Mind viidi Eidapere jaama lähedal seisva sõjaväeauto juurde, minu ees lohistati jalgupidi Richard Saaliste surnukeha, mis visati autole, kuhu upitati ka mind. Mis mahajäänud tapetutest sai, seda ma ei tea.
Nii meenutab ainsana ellu jäänud Eerika Kask 1949. aastal toimunud lahingut, kus kuue metsavenna tabamiseks ründas punkrit üle 200 NKVD'lase.
Kui Eerika Kask autole viidi, nägi ta suitsu. Punker oli põlema pandud. Seda tunnistavad veel praegugi põletusjäljed ümbruskonna puudel. Rahvas teab rääkida, et tapetud metsavendade surnukehad olevat loobitud punkri kaevu. Kohalikud elanikud matnud nad mõne päeva pärast metsahauda.
Kui aarde peitja veel Eidapere põhikoolis käis ja noorkotkana siia esimest korda sattus, siis ei reetnud miski, et kunagi asus siin põrgupunker ja 1949. a toimus siin lahing. Aga teadjamad teadsid ja nii olingi tunnistajaks, kuidas käe paksu samblavaiba alla torgates jäid pihku vanad roostes sööginõud ja potikillud, küttekolde tellised jm. elumärgid. Hiljem paigaldasime siia esimese mälestusristi.
NKVD poolt 11. detsembril 1949. a arreteeritud ja punkri asukoha paljastanud R.Saaliste sidemehe Sulev Hanseni ülekuulamisel antud kirjeldus punkrist: "Punker on noorendiku sees, täiendavalt on punkri ümber istutatud kuuski. Punker on raiutud 10–15 cm palkidest. Punkri mõõtmed on 4x3 meetrit, kõrgus 2 m. Punkri seinad on väljast poole meetri kõrguselt kaetud turbaga. Punker on küll juba kaks aastat kasutuses, kuid mingit rada sinna ei vii, sest käiakse vähe ja iga kord erinevat rada pidi".
Üks rada siiski viib ja selleni ma sind juhatangi. Nullist mine edasi Põrgukraavini, teel sinna näed paremat kätt metsa all kaitseliidu laagripaikka. Ületa Põrgukraav palkidest purde kaudu. Peidetud rada algab sealt lähedalt ja suundub metsa. Kui leiad aarde, siis saad ka teada, miks on aardel selline nimi.
14. detsembri hommikul läks punkrist esimesena välja Richard Saaliste. Ta hüüdis punkri ukselt: “Venelased tulevad!” Kõlasid kohe ka lasud ja ta langes haavatuna punkri ukse ette. Artur Saaliste käskis meil kõigil tagaaknast väljuda ja minema hiilida. Ise läks võttis venna õlale, öeldes: “Mina oma venda nende kätte ei jäta” ning tahtis teda lahingust välja viia, kuid sai samas surma. Ülejäänud punkris viibinud põgenesid tagumise akna kaudu. Enne Sauga jõe algusesse Põrgukraavini jõudmist said nad kõik paraku surma. Minu juurde jooksis pilusilmne sõdur ja lõi püssipäraga pähe. Siis ilmus kohale keegi eestlasest julgeolekumees, kes takistas edasist peksmist ja kutsus kohale NKVD velskri. Ta suhtus minusse heatahtlikult ka hiljem, tema nimi oli vist Tilling. Mind viidi Eidapere jaama lähedal seisva sõjaväeauto juurde, minu ees lohistati jalgupidi Richard Saaliste surnukeha, mis visati autole, kuhu upitati ka mind. Mis mahajäänud tapetutest sai, seda ma ei tea.
Nii meenutab ainsana ellu jäänud Eerika Kask 1949. aastal toimunud lahingut, kus kuue metsavenna tabamiseks ründas punkrit üle 200 NKVD'lase.
Kui Eerika Kask autole viidi, nägi ta suitsu. Punker oli põlema pandud. Seda tunnistavad veel praegugi põletusjäljed ümbruskonna puudel. Rahvas teab rääkida, et tapetud metsavendade surnukehad olevat loobitud punkri kaevu. Kohalikud elanikud matnud nad mõne päeva pärast metsahauda.
Kui aarde peitja veel Eidapere põhikoolis käis ja noorkotkana siia esimest korda sattus, siis ei reetnud miski, et kunagi asus siin põrgupunker ja 1949. a toimus siin lahing. Aga teadjamad teadsid ja nii olingi tunnistajaks, kuidas käe paksu samblavaiba alla torgates jäid pihku vanad roostes sööginõud ja potikillud, küttekolde tellised jm. elumärgid. Hiljem paigaldasime siia esimese mälestusristi.
NKVD poolt 11. detsembril 1949. a arreteeritud ja punkri asukoha paljastanud R.Saaliste sidemehe Sulev Hanseni ülekuulamisel antud kirjeldus punkrist: "Punker on noorendiku sees, täiendavalt on punkri ümber istutatud kuuski. Punker on raiutud 10–15 cm palkidest. Punkri mõõtmed on 4x3 meetrit, kõrgus 2 m. Punkri seinad on väljast poole meetri kõrguselt kaetud turbaga. Punker on küll juba kaks aastat kasutuses, kuid mingit rada sinna ei vii, sest käiakse vähe ja iga kord erinevat rada pidi".
Üks rada siiski viib ja selleni ma sind juhatangi. Nullist mine edasi Põrgukraavini, teel sinna näed paremat kätt metsa all kaitseliidu laagripaikka. Ületa Põrgukraav palkidest purde kaudu. Peidetud rada algab sealt lähedalt ja suundub metsa. Kui leiad aarde, siis saad ka teada, miks on aardel selline nimi.
Põrgupõhja retke stardile ja finišile oleme siinkandis kaasa elamas käinud. Arvasin, et tulemegi samasse kohta, aga kohapeal selgus, et mitte. Mõnus talvine jalutus siia. Lund oli palju ja puudel rasked lumemütsid peas. Aardekastist pole tõesti võimalik mööda jalutada. Kapis oli lisaks logiraamatule ja nännikastile üks näljasurma heitnud hiir ja herilasepesa. Kus see Hendrik seal oli, me aru ei saanudki 🙄 Aga tänan peitjat seda kohta tutvustamast.
Kolm naist ja meesmugu oli meie hilisõhtuse geojahi koosseisus. Siia tulles nägime enne konteinerit, kui risti ja mälestuskivi. Mets oli lumine ja taevas tähine, aitäh siia kutsumast!
Väga huvitava ajalooga koht. Ei teadnud sellest kohast eelnevalt. Samas nüüd, kui on juba käidud, siis on seesama koht sotsmeedia vahendusel mitu korda ette jäänud - eks seal on käidud tähistamas möödunud kangete meeste ja naiste panust meie iseseisvuse säilitamisse.
Täna on teekond siia muidugi üsna mugavaks tehtud - autoparkla on ligidal, aardeni läheb tähistatud tee. Niiet oli üsna müstiline siia ikka jalutada. Aitäh juhatamast.
Koht ise oli põnev, püüdsin ettekujutada metsavendade elu selles kohas. Tänan
Huvitav paik ja põnev teekond! Aarde poole liikudes tundus, nagu oleksime sattunud otse Hansu ja Grete muinasjuttu, kohale jõudsime valgete lipukeste kaudu ja õnneks leidsime ka tee tagasi.
Kui lõpuks aardeni jõudsin… no seal oli ajalugu ja mälestusi, mis andsid kohale erilise hõngu. Ja see aare ise? Lihtsalt super, jälle suur ja suuri aardeid mulle tõesti meeldib logida.
Lähedal asub vinge Kaitseliidu lõkkekoht, kus oleks lausa ideaalne peatuda kõik vajalik on olemas!
Suur tänu peitjale selle elamuse eest!
Väike jalutuskäik aardeni, keegi oli raja valgete lipukestega märgistatud ja eksimis võimalust polnud. Kohendasime natuke aaret ka, jätsime juhendi, vahetuskaupa ja panime mõned kleepsud. Tänud peitjale mõistatuse ja aarde eest!
Leitud, tänud!
Kui üleeile oli suvi, eile kevad, siis tänaseks oli jälle talv kohal ning maa valge. Ühed sookured olid äärmiselt šokeeritud, et keegi siin autoga üldse sõidab. Metsaraie polnud õnneks tee olukorda halvendanud. Aardega läks kõik üpris sujuvalt. Exe oleks väga tahtnud tuhatnelja mingite loomade jälgedes ajama panna, seevastu Triinu tahtis teekonda pigem süles läbida. Õnneks pikk matk ei olnud. Aitäh tutvustamast! Waze oli mu tänaseid teevalikuid üpris arvesse võtnud kui juhatas mu koduteele mööda teed, mille alguses oli silt "Kohati läbimatud teeolud." EVEJ
Leitud.Aitäh siia juhatamast.
Seda olin tükk aega liiga raskeks peljanud, aga täna otsustasin ikka proovida. Kõik oli täpselt nii nagu lubatud - laagriplats oli, kraav oli, purre oli, veidi nõiduslik rada viis ilusti kohale ja igati väärikas aare ootas ka ees. Haarasin ühe ränduri ka kaasa endaga. Aitäh peitjale.
Leitud, logitud, tänan!
Leitud :)
Karm ja mõtlemapanev koht, olid ikka ajad, loodetevasti igaveseks ainult ajalugu. Taas paik, kuhu ilmselt ilma geopeituseta poleks sattunud. Aitäh tutvustamast.
Caro lippas ees ja me siis riburadapidi järgi. Huvitav paik.
Tänan peitmast.
Enne sündmust leitud koos Aunadega.Aitäh!
Kui ajad on sellised, et ühte tüüpi monumente üha rohkem meie linnadest ja asulatest teisaldatakse, siis geopeiturid satuvad aina tihedamini enam-vähem samast ajastust pärit hoopis teistsuguste mälestusmärkide juurde. Aarded ju teejuhtideks. Siiagi poleks muidu eales tulnud, kui aaret poleks. Jalutuskäik kraavini kulges pikas kõrvetavas rohemassis, kuid siiski mingit aimatavat teed mööda. Sillakesel vastaskallast vaadates tekkis küll tunne, et kust seda rada küll leida. Hästi oli ta kõrgesse rohtu peidetud, kuid sellest rohelusest läbi murdes läks edasi lausa lindikestega tähistatult. Lõpus tegime kiired logimistoimingud, sest hullud putukad tahtsid meid nahka pista. Aitäh ajaloolisse paika juhatamast!
Tänu geopeitusele olen viimasel ajal üsna sageli sattunud omaaegsete punkrite asukohtadesse ja lahingupaikadesse. On nii tänuväärne, et neid mehi ja naisi mäletatakse ja mälestatakse.
Aardega läks lihtsalt, pinnastee parkimiskohani oli parem kui nii mõnigi asfalttee. Enne südapäevast kuumust oli mõnus astumine metsas. Ainuke miinus asja juures olid nõgesed, millede eest suvine riietus erilist kaitset ei pakkunud. Tänud peitjale juhatamast
Aardega kodus tutvudes tekkis kerge aukartus, et kas me ikka selle raja üles leiame ja miskoodi me kogu kambaga sealt purdest üle saame jne ..aga tegelikkuses oli kõik lihtsamast lihtsam. Pargi, jaluta, naudi kena loodust ja lõpus tutvu huvitava ajalooga :) Väga tore astumine oli, aitäh :)
Saanud julgust logidest, mõtlesime ka proovida ja ei pidanud pettuma. Tänud aarde eest!
Kuidagi kahe silma vahele on see aare jäänud. Täna keerasime teekonna siit läbi. Tore, et märgistatakse selliseid kohti. Pimedus tabas meid, no ei näinud seda kasti kohe.
Tänud aarde eest
Kevad on juba piisavalt käes ja lootsime, et tee nullini on ehk sõidetav. Oli küll nii lund, jääd kui pori, aga ei midagi hullu. Nullis olev tiik oli veel suures osas jääkaane all, aga sealt poolt hüppas mitu konnakest teisele poole teed mõnusalt vuliseva kraavi suunas. Kuhu poole meil vaja minna, oli selge. Linnulaulu saatel, vahepeal ühest lumehangest läbi ja üle Põrgukraavi roninud jõudsime peagi õigesse kohta, üsna kuiva jalaga. Paik üle vaadatud ja veidi kurva ajaloo üle mõtiskletud, panime nimed raamatusse kirja. Tänud peitjale siia kutsumast! Ilma aardeta poleks siia küll teadnud tulla.
Homme, 13.04, kell 22:05 on ETV pealt saatesarja "Metsavennad" 3 osa, mis räägib selle aarde peategelasest.
Kuna pikk ja kehva tee ootas ees siis nii mitugi korda mõtlesin, et keeraks auto ringi ja jätaks kunagi teiseks korraks. Aga kuidagi läks ja läks ja peagi olin nullis, tegelt oli tee vägagi hea.
Alguses tundus juba sogane kirjeldus ja kohati oli tunne, et siit ei leia vist küll mitte midagi. Aga tegelikult juhised olid väga selged ja ei eksinud kordagi teel, kõik oli väga hästi tehtud ja aarde sisu supper. Kiitus meistrile, tänud :)
Kurb lugu. Raske kujutada, et nii rahulikus kohas toimus nii palju kannatusi. Tänan siia juhatamast.
Kunagi talvel üritasin ka seda leida aga siis ei jõudnud nulligi.
Täna kannatas autoga rahulikult nulli välja sõita kuigi vahepeal mingid metsamasinad märatsesid. Nullist edasi oli alguses ikka päris ikaldus enne kui se õige kraav ja purre silma hakkasid. Vahepeal oli see vegetatsioon üle pea lausa. Lõpus oli õnneks hea lihtne. Ega jah sellisesse kohta vaevalt maradöörid viitsidav lammutama tulla.
TFTC. Vahetasin joogipudeli välismaa raha vastu.
No selle aardega on selline tore lugu. Isa käib mul iga aasta oma sünnipäeval Saalistel ja teistel külas. Tal omad rituaalid... olen minagi siin varem käinud. Täna siis oli jälle põhjust sammud siiakanti seada. Jõudsime kohale, tegime leinaseisaku ära ja ringi vaadates näen imelikku asja!!!! Küsin siis isa käest, et ei tea mis see on. Kas äkki geopeotuse värk? Isa laitis selle mõtte maha, tema teadis hästi, et see on ikka tema omapoiste asi, kus, kui hästi läheb on puskarit ja kindlasti kiri ajalooga. Ajalugu on teada ammu juba, aga puskari olemasolu tuli ikka üle kontrollida :). Ja noh, suur oli minu rõõm ja elevus kui nägin geopeituse logo. " No ma ju ütlesin, et geopeituse värk!!" hüüdsin võidurõõmsalt. See on küll esimene kord, kui ma leian aarde, ilma et üldse otsiks :) :)
Suur tänu peitjale!!
Kohe kahju on, et pole varem märganud seda kohta külastada. Ajalugu on kurb, aga mets ise on tõeliselt ilus. Algul tekkis küll küsimus, et kuidas ma selle õige raja üles leian, aga kõik on tähistatud. Sillake ka korralik.
Aitäh aarde eest. :)
Kui aare ilmus, siis rõõmustasin, et linnulennult 40 kiltsa, lähen FTF-fima. Üks tööasi vajas aga arvuti taga passimist ja kaart lahti tehes selgus tõsiasi, et linnulennult võis ju otse olla 40 aa need tainapead ju otse ei lenda ja otseteed ka Porsche jaoks kaardil ei olnud. Lelle kaudu Kaismale mu eluilmas asja ei ole, järelikult ei lähegi sinna aarde juurde.
Tänaseks olid kanged mutid teinud plaani OOO juurde minna ja kui mul juba mitmes kutse aknasse ilmus, siis tuli ikka kodurahuhuvides end välja ajada ja see tee viis ju täpselt siit mööda. Uurisin kõigilt oksapesu kohta, selgus, et tee on tugev lai, küll aga mainiti mokaotsast, et praegu on Eestis talv ja kõikidesse kohtadesse sahad ei käigi. Peale raudteed selgus tõsiasi, et ega ei käi küll. Ees olid aga vähemalt 2-d jäljed, käisin vaatasin, et rästik mahub all püherdama, järelikult ruumi maajailm. Kuna load anti mul vaid edasisõidu omad ja polnud ka kohta ümberkeeramiseks, siis vajutasin vaid gaasi. Auto taguots sõitis küll oma roopaid aga vedas siiski ilusti. Kilomeetrid ja meetrid muudkui vähenesid ja siis 1 km enne aarde lõppu perses, jäljed keerasid mingile sihile. Otsustasin auto maha jätta ja edasi jala, kuid tark oli auto enne ümberkeerata. Keerasin ma jee, kinni kohe. Meenus kogenud geopeituri nali, et "mida lähemale aarde juurde pressid, seda rohkem tuleb pärast 4X4-le maksta"! Välja vaatama ma õnnetut autot ei läinud, sest labidas oli ju teada kindlas kohas - kodus keldris loomulikult. Siis aga blondule meenus, et tootjatehas on konsooli paigutanud hullu klahviderea. Vajutasin, lumi tuiskas korra ja auto hüppas ise lumest välja.
Edasi ei juhtunud midagi huvitavat. Maitsesin kappi jäetud samakat ja tagasiteel oli ju õige klahv sees, niiet firma 4x4 Help võib minu rahast und näha. Tänud peitjale kutsumast, oli tore teada saada, mis võimsust 21 sajandi autotoojad leiutanud on!
Tänud peitjale, ilma aardeta poleks siia tõepoolest mitte kunagi sattunud. Tegime koha peal ka põhjaliku ajalootunni :)