Eksinud tulnukad

Mõistatus oli ammu lahendatud ja kuna täna olime siinkandis, siis ilma kõhkluste ja kahtlusteta asusime teele. Jõudsime omast arust kohale, aga ei tulnukaid kuskil - tekkis küsimus, kes nüüd rohkem eksinud oli, kas meie või tulnukad. Niisama seda asja jätta ei saanud ja haarasime õlekõrre järele - varasemate leidjate kaasabil (tänud!), tuvastasime, et olime siiski üsna õiges kohas, aga mingi 100m mööda - no see arvutuskäik tuleb veel üle kontrollida.... Vahvad tegelased said leitud ja nimed kirjas.
Suur tänu peitjale!

Tänase kaardivärvimistuuri tulipunkt oli Kaiu rabas, tulnukate jaht! Mõistatus on ülivinge, ja mida viis minta, mul läks viis päva et selle lahendus läbi hammustada.
Suured aitähhid mõistatuse meistritele, see on üks mu lemmikutest!
Kohavalik oli ikka overkill küll, aga tunniga saime hakkama.
Kahtlaseid tegelasi ei näinud ega kuulnud, aga Skin tunnetas küll minnes portaali või midagi mis oli erineva energiaga antud kohas. Mina müttasin, otsisin pokude ja mülgaste vahelt lähenemisteed aardeni ja ei märganud kedagi ega midagi.
Küll aga hiljem 'Jaalimäe' aardele lähenedes nägime suund Kaiu raba, taevas veidrat objekti mida vaatlesime pildaistasime ja äkki oli see kadunud, pildile jäi midagi uduselt...

Aardega on kõik hästi, jätsime nänni, klepse, paar harilikku ja mängujuhendi!
Täname peitjat, väga vinge aare!

Tänase pühapäeva eesmärgiks oli siis need eksinukesed üles leida. Istusid kahekesi suht kuivas aga veega ümbritestud rabas.
Kuigi ilm oli kevadiselt kaunis, olid kummikud täiesti omal kohal muidu oleks see retk liiga märjaks kiskunud. Päris sportautoga ei tasu siia sõita, Avensisega jääks ka põhja peale kinni, küll peaaegu nagu drive-in, aga natuke tuleb ikka vees sumada ja üle karjamaa silgata. Üks kraav oli ka jalus, lihtsalt, et asi liiga igavaks ei läheks.
Ja pärast nägime, kuidas nad lõpuks minema kihutasid, seekord juba õiges suunas.Kaiu rabas midagi tõesti on aga eks igaühel on oma tunnetus. Kui oled avatud ja siiras ja heade kavatsustega, siis pole midagi hullu.Mulle väga meeldis see koht.
Btw sealt edasi pidi ka üks hiiglama püha ürgallikas veel olema, kus kirikukellad põhjas jne., et vaadake uurige.

Aitäh!

Mõistatust sai ikka jupi aega niisama vahitud ja siis jupi aega lahendatud, ikka jupi kaupa, tasa ja targu. Ja siis kui lahendus potsatas niisugusesse kohta nagu ta potsatas, tuli ahastus peale. Aga ega muudkui ahastada ka ei saa. Möödunud sügisel, millalgi novembris, oli sadanud just natsa seda esimest lund, kui mu entusiastlik kaaslane muudkui kippus siia. No tulime siis. Issaristivägi. Kui ma pidin kordi ära uppuma ning üha rohkem veendusin meie ettevõtmise lootusetuses. Ennekõike loomulikult jalanõude vale valiku ning siis vähene tahtejõud, minu poolt nimelt. Igatahes ootasin kannatlikult kannatades seal märgasid jalgu kuni ka seikluskaaslasele kohale jõudis, et saabastes ja sellel aastaajal me ei pääse ligi. Ei pannud seekord isegi mitteleidu kirja, sest ega ma eriti tõsiselt seda minekut nagu ei võtnud ja aardest jäime ikka maru kaugele.
Nüüd kui hõigati, et minek, tuled ka või, olin valmis. Nii kaua ju seedinud ka. Panin oma kõige kõrgemad kummikud jalga ja otsinud kraavil niisuguse koha, kust sai pika sammuga üle, nii vähemalt väideti, ma pidin hüppama, olimegi teel. Psühholoogiline ettevalmistus oli hea, seega köki möki. Karp oli tõesti tore, kuigi ta peidukas mnitte just parim valik, aga eks ta püsi seal niimoodigi. Tagasiteel müttas, hmm seda looma nimetatakse vist ATV-ks, peremees meile ka vastu. pidasin auto kinni ja ajasime paar sõna juttu, täitsa tore kohtumine oli. Sellel saagal joon all. Ah jah, ei mina teadnud sellest küll midagi, et rabasid kah tulnukarohkuse järgi hinnatakse, nüüd taas targem. Igatahes siinsest saab tõepoolest paar tükki leida.
Tänud peitjale mõistatuse ja aarde eest

Ma olen ise korduvalt seda aaret avanud ja kinni pannud. Mingil hetkel sain isegi natukene edasi. Aga lõplikku lahendust ma välja polnud mõelnud. Uurisin ka selle kohta ja tegelikult pole ju midagi ülirasket. Ja kui oleks veel mõned korrad avanud ja kinni pannud selel aarde, siis küll oleks ära ka lahendanud.

Muidu oli mõistatuse osa ikkagi tore. Et ise ma sellist asja naljalt ei oskaks teha. Või vähemasti ei tuleks selle peale. Ja eeltöö punktide osas maailmakaardil on ka kõvasti vaeva nähtud.

Tegelt oli isegi matk lõppu tore. Takkajärgi on ju igati loogiline - Kaiu raba on Eesti kõige tulnukaterohkem raba pärimuse järgi. Elu jooksul on mitmel korral see ajust läbi käinud ja isegi lauludesse on sellisel kujul seda pandud. Kohtasime siis minitulnukad ka ära ja ootame, et äkki tuleb siia ühel hetkel ikka korralik tulnukalaev.

Matk ise oli täitsa asine, sai ikka oma saabaste veetaluvust mitmel moel testida.

Tänud, hea aare.

No mida Karupersepadrikut, mida on sellel kohal Tulnukatega pistmist, jäigi arusaamatuks.

Lahe oli aardekast ja see, et tagasiteel keegi vanamees jauras oma isetehtud ATV-ga, oli nagu kinni aga kui liikuma sai, uuris, mis me tema maal käime. Kui vastasime, et Geopeitus, siis uuris, kas me Tulnukad leidsime, tema olla leidnud suva oma metsas käimisel selle karbi.

Meie liikusime jala ja vanamees oma peerukaarikuga, ühel heal hetkel massinal kett maas, meist jäi ta sinna jaurama aga mees tundis oma masina hingeelu nagu 10-t sõrme, kett sai peale ja üheaegselt meiega oli ta meie parklas. Tahtis veel jutustada, ju olid selle päeva sõnad alles rääkimata, oli väga tore kohtumine, tänud!

Lahendatud sai kunagi ammu-ammu, vist kohe siis, kui aare avaldus. Täna siis käisime ära. Veidi veisne vahepeal oli, aga ei midagi hullu. Tundus, et suvel siia tulla ei tahaks. Kuiv ja korras, äge karp, peitjale tänud!

Ma ei oskagi seda kuidagi kirjeldada, mismoodi see nullis välja nägi. Igatahes, kui olin tuvastanud aarde asukoha, siis proovisin sinna vaikselt kohale ronida ning täpselt kõige kõrgemas punktis viibides just see juhtuski. Ainus, mida ma teha jõudsin, oli käed ja jalad ümber tüve kerida - muidu oleks ise kõigepealt vastu maad sadanud ja siis saanud tunda, mis tunne on ülijämeda puutüve alla jääda, oksatüükad siseorganites. Seetõttu pääsesin vaid väljaväänatud jalaga. Kokkuvõtteks võib öelda vaid, et vedas. Ufodega sain õnneks jutule, need laskusid samuti maa peale vaatama, et mis loom see nüüd vastu mätast käntsas. Tagasitee autoni möödus kergelt longates ning tulnukaid tänades, et nii kergelt läks. Seekord vedas.

No tegelikult oli see juba kolmas kord...

Nüüd aga on need tegelased üle vaadatud ja nimed logiraamatus. Päästsime aardest ka ränduri, kes oli juba üle aasta meid oodanud.

Aardevalvurid on praegu puhkuselainel ja nii õnnestus segamatult toimetada. Püüdsin nende kodu küll võimalikult vähe rikkuda, iseasi aga, kuidas see ka õnnestus.

Aitäh matkale kutsumast!

Meie jõudsime konteinerini alles teisel lähenemiskatsel. Esimesel korral võtsime nii jabura lähenemistee, et olime lõpuks õnnelikud kui mitmete nihestuste ja kogu keha katvate kriimustustega autoni tagasi jõudsime. Seekord olime märksa hoolikamad, valisime õige koha ja kehakatted stardiks ja olime peale tunni kestnud jalutuskäiku vihmamärjas metsas tagasi auto juures.

Aitäh aarde eest! Toredad tulnukad.

Soe suvi on ka siin maastiku ketsides läbitavaks teinud. Kohatisest vesisemast olust andis tunnistust kõrkjaväli, mis nii kõrge ja radasid kustutav, et üle 2m ei saanud kaaslasest maha jääda.. muidu kadus hetkega silmist. Koordinaatidele jõudes jälgisid väikesed mehikesed mu otsimist ikka tükk aega, enne kui neid ka märkasin. Lahe konteiner.

Tänan peitmast.

Leitud, logitud, tänan!

Meenub, et selle aarde juurde viis vist suht vesine tee, või siis ei viinud ka.Ei mäleta :)

Aarde asukoht veidi küsitav, et milleks vaja nii padrikusse viia. Mõistatus ja teostus olid lemmikpunkti väärilised aga kahjuks asukoht nullis selle ära. Antud ajal oli seda aaret täitsa okey külastada, tee vesine ja nii sumbatud sai, tänud :)

Eks nendelt tulnukatelt võib ju kõike oodata. Ilmselt ei ole nad meie geokraafilise kaardipildiga väga kursis ja maanduvad sinna, kuhu jumal (või siis juht-tulnukas) juhatab. Kuigi geoparklas juba seisis üks auto, siis ei teinud sellest väga välja, sest käib ju jahihooaeg. Kui siis aaret logides käis oksapraks! Puude vahelt paistis lõke ja tulnukad! Või siis mitte? Poetasime siis aarde vargsi tagasi ja hiilisime vaikselt minema. Ilmselt me võõrastele märkamata ei jäänud, aga kommunikatsiooni ka arendama ei hakanud. Käidud.

Oeh.. no need tulnukad! Ei olnud mitte kerge leida seda paika, kuhu need konkreetsed tulnukad maandusid. Ajast kui veel poisipõnn olin, mäletan küll, et tulnukad käisid maalastel külas. Neid oli nii siin, Kaiu kandis kui ka näiteks Pärnu maantee ääres, Haimre teeristis. Seal olla seisnud ufolaev keset teed, kui piimaauto hommikust ringi tegi. Piimaautojuht ja kaasas olnud naine olid muidugi jahmunud ja üllatunud, aga mälu järgi mingeid intsidente seal siiski ei olnud ja sõidule kaasa neid ei võetud. Möödunud sajandi 90ndad oli ses vallas üldse aktiivsed. Ikka palju käidi meil külas, ise siiski kedagi kohanud ei ole.

A need tulnukad olid siin täitsa sõbralikud ja kindlasti ootasid meie külaskäiku. Aitäh.

Mõistatus sai suhtkoht avaldumise hetkel ära lahendatud ja nii see täpp ootele jäi. Nüüd siis lõpuks sai matkapäev ette võetud ja päeva alustuseks valisime selle jalutuskäigu. Kummikuga täitsa tore astumine, satikaid ka ülemäära palju ei olnud. Tänud aarde eest!

Tulnukad olid ikka päris ära eksinud. Aitäh peitjale.

Ei tulnud see lahendus lihtsalt. Väiksele vihjele koorus välja.
Oeh, on ikka teekond , suure ämblikud ripuvad nina ees, veetakistused, seened, mis ei lase metsast peale logimist ära minna.
Kutid ise seal metsas on lahedad.
Tänud

Lahendus oli selline.....nagu sõna, mis ei tule kohe meelde. Tead küll, et peaksid seda teadma, aga no....ei tule! Töö juures võtsin natuke laiahaardelisema programmivariatsiooniga faili lahti ja näppisin natuke siit ja natuke sealt... ja äkki juhtus see, et eksinud võõrliik hakkas mulle täitsa arusaadavat infot jagama. Panin nende juhised kirja ja kuna nad ei tundunud liiga abitud, näljas ja laussuremas, siis otsustasin, et las ootavad veel veidi.

Herki aga kibeles kangesti nende juurde minema ja puhkuse eelviimane päev läks siis Kriku ja Kraku (oletame, et need on nende nimed) külastamise peale. Selle matka ma tahaks oma ajust kustutada - teel sinna lootsin isegi, et äkki Krikul-Krakul on mingi mälukustutamise seade, mis selle retsi matka mu ajust kustutab. Aga neil loomulikult ei olnud seda. Tüüpiline! Tagasitee oli veel ,,vahvam,, , sest kuskilt ilmusid meie oma planeedi vahvad putukad ja tegid oma putukatempe.

Siiski oli rõõm suur, kui tagasi kindlale maale jõudsime ja logimistöö oli tehtud. Trenn ka. Jeei!
Aitäh!

Sellised asjad käivad üle minu mõistuse. Catiberg lahendas, hoidsin lihtsalt kätt pulsil. Minu jaoks täielik USO (Unidentified Solution Object). Hea kui keegi peres ikka arvutiga ka sõber on.

Lõpp oli nii ja naa. Selge, et kohe ei hakanud tormama. Oli vaja ropult aega ja õiget ilmastikku. Täna oli ilm külm, sooja alla kolmekümne kraadi ja hing ihaldas ekstreemsusi. Võtsime siis selle jändriku käsile. Ebaharilikke nähtusi ei tuvastanud, oma osa selles oli kindlasti vere alkoholisisalduses, see oli täpselt 0 promilli. Kena konteiner ja täitsa normaalne koht.

Aitäh!

Tänud aarde eest!

Kui lugesin aarde kirjeldust sai kohe kirves teele saadetud enne lahendamist.Lõpuks kui lahendatud sai siis tuli välja,et kirves sai lennutatud täitsa õiges suunas.Aitäh laheda mõistatuse eest.

Matkamiseks maastik mulle meeldis, midagi uut. Ajastus oli Marilt väga hea, meeldivalt mõnus ja kuiv oli astuda. Meie astumise algust ja lõppu uudistasid musta ja valgekirjud. Oh seda lilleilu, mis siin laius enne aardele lähenemist. Tänud peitjale.

Oh, need Jaika mõistatused! Tegelikult on siin kõik lihtne, aga mina olen meister nende üle ja raskemaks môtlemises. Nii et algus tuli väga vaevaliselt. Kuigi suutsin ikka veel, pärast kõikide laste gümnaasiumi lõpetamisi, kergelt samastuda pildil oleva suurema tüübiga.

Kui algus tehtud sai, siis edasi oli kohe väga tore. Hindan väga kõrgelt peitja loovust ja oskusi omanäolisi mõistatusi teha. See siin oli taas näide omanäolisest puslest.
Kohale kaarutades imestasin juba mitmete kilomeetrite kaugusel, et kuidas peitja niisugustesse kohtadesse satub. Mina tulin puhtalt täpi värvimise pärast. Siis ka kõhklesin, et kuidas minna...

Karja nägime ka meie. Loomad vist ootasid midagi, igatahes ei jäänud nad meist alguses sammugi maha. Ja siis kui jäid, algas eriliselt põnev maastik. Karli moodi hüppama me ei pidanud, saime nautida kooslust ja käpalisi. Minu mõõtmised viisid mõne jala kaugusele, kuid see oli kohe selge, kuhu tulnukad maandunud olid. Krista uuris maandumispaika erilise innuga ja nii ta tulnukaid enne mind märkaski. Saime kenasti kokkuleppele ja meid jäeti Maale alles. Keegi teine võib end kooliprojekti jaoks välja pakkuda. Parmud olid nad vist juba kaasa võtnud. Vähemalt meie neid ei kohanud. Ja kärbsed ei olnud ka liiga tüütud. Meil oli vahva õhtune rännak. Suur tänu! Mulle meeldis!

Heh, Jaanika, sügisel koleda ilmaga tuleks selliseid ekraani põrnitsemise aardeid avaldada, mitte keset kaunist kevadet!:) Seepärast minusugusel palju kannatust ei jätkunudki kodutöö tegemiseks. Algusest sain nagu minema, aga edasi ei tulnud lahendus teps mitte viie sekundiga. Eks oma viga, ise olen ennegi kuulutanud, et pigem matkan kümneid kilomeetreid kui pusin kümneid minuteid või tunde arvutis, nüüd saime võsas ja märjas sopas uidata mõnuga. Kas just seda mõtlesin, aga kurta pole siin midagi.

Lõpp hea, kõik hea, toredas tiimis peitub edu võti. Tulnukad said leitud, kõige julgema saatsime neid lähemalt uurima, Liis vormistas eksinud tegelaste juures meie ekslemise lõppenuks. Autoni tagasi jalutades põrnitses meid uudishimuk kari väga põhjalikult, eks me nägime üsna sopased välja ka. Pärast mõnusat Keava raba supitamist oli see käik ikka üsna teistsugunem, täitsa vales järjekorras aaretasime. Järgmine kord võiksid tulnukad mõnda ilusasse kohta eksida;).

Aitäh peitjale! Oli meeleolukas otsing.

Eks alguses sai ka seda aaret natuke nokitud, aga kui iga natukese aja tagant oli tunne nagu oleks vastu seina jooksnud, jäi see paremaid aegu ootama. Pool-ootamatult tuli see aare ka päevakavasse kui Keavas sulistamas käisime. Ettevalmistus oli null. Nagu otse rannast kargaks võssa, ainult plätud vahetasin surfipapude vastu välja. Aga mis see ihunuhtlus ühele mehele ikka teeb, eriti kui kari samasuguseid kaasas on. Minul olid panused pandud Kaupo ja Liisi peale, aga paistab, et vähemalt Liis panustas geoninade peale. Seekord olid aga ninad umbes ja pika aja jooksul sai ära toidetud ebaloomulikult palju sääski. Njah, eks see kirvega loopimine on nagu ta on. Vahest joppab, vahest mitte. Eks sai ka käigu jooksul mainitud, et esmalt oleks ikka pidanud tulnudkaid otsima tulema ja siis rappa ujuma minema. Aga kuna tegutsesime vastupidi, siis pärast sai enda puhastuseks viimane joogivesi ära kulutatud ja koju sai sõidetud juba kuivava kurguga.

Tänud.

Aarde avaldumisel klõpsasin selle lahti ja siis kinni tagasi. Mingi hetk nägin laua peal pabereid, mis kahtlaselt selle aardega seostusid ning ühtlasi märkasin Kaupot, kes suur küsimärk pea kohal ringi käis. Bakaeksamiks õppimine avas mul mõistatuste lahendamise tšakrad (noh ja peale selle sooritamist läksid need tšakrad tagasi kinni) ja võtsin asja ette. Täiesti kogemata sain algusest mõistliku ajaga minema ja teise etapiga panin umbkaudse piirkonna paika. Pommitasin natuke geokontrolli, aga pihta ei saanud. Jätsin selle siis ootele helgemaid aegu ootama. Kui NKT-ga keavakevadet nautisime, siis võtsime nõuks siia ka tulla. Merle ja Silver on lihtsalt niivõrd head geoninad, et patt oleks olnud jätta võimalus kasutamata. Viskasime kirved õlale ja hakkasime minema. Leidsime mitu kohta, kus need tulnukad end peita võivad ja üritasime neile üks null teha. Nii libedalt siiski ei läinud ja pidime küll taevasse vahtima, kuid mitte teistele planeetidele, vaid taevaste jõudude poole. Saime vihjeid tulnukateksti mõistmiseks ja varsti oli UFO-maandumiskoht tuvastatud. Läksin ütlesin poistele tere ja panin meid ka ufode poolkt äravarastatavate isikute nimekirja, et orbiidile lennata. 31.02.2022 pidi start olema. Loodan, et ära ei unusta.